Minu küsimus Sulle täna on: „Kas Sa oled vaba?”
Avame Johannese evangeeliumi 8. peatüki salmid 21-36: Siis ütles Jeesus neile taas: „Mina lähen ära ja te otsite mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla.”
Nüüd ütlesid juudid: „Kas ta ehk kavatseb ennast tappa, et ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla?”
Ja Jeesus ütles neile: „Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. Ma just ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.”
Nüüd nad küsisid temalt: „Kes sa siis oled?”
Jeesus ütles neile: „Mis ma üldse teiega räägin? Mul on palju rääkida teie kohta, ka kohut mõista. Kuid tema, kes minu on saatnud, on tõene, ja mina räägin maailmale vaid seda, mida ma temalt olen kuulnud.”
Nad ei saanud aru, et ta rääkis neile Isast.
Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen see ja et ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.”
Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud. Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
Nad vastasid talle: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?”
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.”
Selle loo taustaks on, et Jeesus õpetab Jeruusalemma templis. Ta on rahvast õpetanud ja teda kuulavad ka usujuhid, kelle peamine küsimus on: „Kes on Jeesus tegelikult?”
Nad on kuulanud Jeesuse kõnesid ja tajunud Jumala kutset. Nad on näinud ja olnud hämmastunud tema imetegudest. Kahtlemata on Jeesus nende silmis erakordne. Kes ta ikkagi on ja kas teda peaks võtma tõsiselt, ja kui, siis miks?
Jeesus teab seda küsimust rahva südames ja vastab sellele. Ta räägib Isast, kelle tahtmist ta teeb ja kelle tahtmisest ta ei lähe välja ka selles maailmas, kuhu ta on tulnud.
Ta alustab, et ta tulnud teisest maailmast ega ole selle rahva keskel kaua. On kaks maailma, kaks erinevat nägemust ja korraldust. On kaks erinevat arusaamist ja tema tuleb teisest ning läheb sinna tagasi. Ta ütleb otse: „Teie olete alt, mina olen ülalt.”
On kohane meelde tuletada, et Jumala ja meie maailm on täiesti erinevad ning kohati vastanduvad, ja seda on meil sama raske meeles pidada, nagu oli rahvahulgal ja juutidel Jeruusalemma templis.
Näiteks küsimus, mis on kellegi jaoks oluline. Juutide jaoks oli pakiline vabaduse teema. Nad elasid Rooma võimu all ja ootasid eelkõige poliitilist Messiat, kes nad vabastaks ja kehtestaks oma valitsuse.
Neid ärritas see, et Jeesuse ütles, et Ta on vabastaja, aga kes käitus hoopis teisiti, kui nemad oleksid Messialt oodanud. Jeesus ei kipu roomlastele kallale, vaid pöördub rahva poole. Põhiküsimus ei ole selles, kes Jeesus on, vaid millises olukorras rahvas on.
Siis ütleb Jeesus välja kohutava “diagnoosi”, mis kõlab väga hirmutavalt: „Te surete oma pattudesse.”
Jeesuse jaoks on oluline, et rahvas tajuks oma kõige suuremat häda ja see ei ole roomlaste rõhumine. Ta kordab salmis 24: „Kui te ei usu, siis te surete oma pattudesse.”
Rahvas on surmateel ja seda juttu ei ole kerge vastu võtta. Jeesus ei küsi, kas seda on kerge vastu võtta või mitte, kuigi ta vaatab rahva peale armastuse ja hoolimisega. Kui oled hädaolukorras, on vaja esmalt selgeks saada, et oled hädaolukorras, küsimata, kas saadakse haiget, kui nii öelda.
Salmis 30 öeldakse, et kui ta seda rääkis, hakkasid temasse paljud uskuma. Leiame siit enda jaoks mitu paralleeli.
Küsisin: „Kas sa oled vaba täna?”
Endalt küsides oli minu esimene vastus: „Ei, ma ei ole vaba.”
Mul on mitmeid piiranguid, kohustusi, asju, mis mind isegi ahistavad. Mul on hirme.
On palju väliseid asju, mis rõhuvad ja seavad meid kitsikusse. Need võivad olla valud, haigused või sõltuvused.
Pole väga lihtne öelda, et olen vaba.
Väga sageli ootame palavikuliselt ja palvetame tuliselt, et olukord muutuks. Soovime, et Jumal sekkuks, et tuleks see Vabastaja.
Kõikide elus on olukordi, kus ootame olukordade muutumist ja olukordade muutjat. Aga Jumal võib tulla teisiti. Olukord ei pruugi isegi muutuda. Selle igatsetud lahenduse asemel hakkab Jumal näitama meile midagi muud. Ta paneb sõrme kuhugi mujale, mis on tema jaoks palju olulisem.
Olen viimase aasta käinud just sellist teekonda.
Tajusin juba mõnda aega, et minu töö Avatud Piibli Ühingus, mida olen juhtinud, hakkab lõppema. Otsisin inimesi enda asemele ja püüdsin leida uusi strateegiaid, kuni sain aru, et Jumal ütles: „Lase lahti!”
Aga kuhu ma lasen. Oleks väga lihtne olnud öelda juhatusele, et minu aeg on läbi ja lüüa jalaga uks kinni. Aga sa ei saa sedasi. Kui Jumal on sind kutsunud sellesse töösse, siis ei saa niimoodi minna. See rõhus mind, kuna ma ei näinud lahendusi ega tulevikku, kuhu seda tegevust jätta.
Lõpuks tuli minna usu peale ja teha sisemine otsus lahti lasta, uskudes, et Jumal teab ja valitseb ning et tal on inimesed, kellega edasi minna, või lahendused, kui ta tahab lõpetada.
Mina pidin lahti laskma ja nö vee peale astuma. Kui olin selle otsuse teinud, alles siis sai Jumal panna sõrme sellele, mida Tema tahtis esile tuua. See oli hoopis teine, sisemine teekond. Jumal tegeles minuga ja minu südamega. Väliselt ei muutunud midagi, endiselt oli kriitiline olukord ja rõhumine, aga mina ei püüdnud enam olukorda ise lahendada.
Jumal näitas mulle asju minu elus, mis olid tema jaoks olulised, millele mina pidin otsa vaatama ja millega tegelema enne, kui sain edasi minna. Koos sellega tuli uus osadus, sügavus, mingi vabadus, mida ma polnud osanud isegi igatseda. Tuli võime vahet teha sellel, mis on päris ja mis on rollitäitmine. Tuli väga palju sellist, millega tuli harjuda, kui tahtsin kukkuda tagasi vanadesse mustritesse.
Samasuguseid olukordi kohtan inimeste abieluprobleemides. On juhtumeid, kus tahame, et Jumal muudaks meie partneri lõpuks ometi inimeseks, kes näeb asju nii nagu meie. Või muudaks meie lapsi või naabreid.
Meil tekib tunnelnägemine, kus näeme ainult ühte lahendust, mida me siis oma palvetega taevast alla rebime. Aga kui me suudame sellest lahti lasta, alles siis saab Jumal ise tulla ja hakata korrigeerima, muutes esmalt meid endid.
Esimene samm teksti põhjal tuleneb sellest, et sa hakkad uskuma temasse. Hakkad uskuma, et Jeesus võib tõesti olla lahendus. Me laulame „Jeesus ta on vastus, tänapäeval veel”, mida on tore laulda. Aga kui sa oled mingis olukorras, siis ei ole mõnikord üldse kerge öelda, et Jeesus on vastus.
Selle kirjakoha võtmesalm on salm 31, kus öeldakse, et teil tuleb jääda Jumala sõnasse. Tuleb jääda Jeesusesse, kes on lihaks saanud sõna, sest siis omame seda tõotust.
Ja juutidele, kes teda kuulavad, ta ütleb: „Te tunnetate tõe ja tõde teeb teid vabaks.”
Sa tunnetad tõe.
Kõigepealt pead teada saama, mis on tõde, ja alles seejärel tuleb vabadus.
Algkeelest nähtub, et nende juutide kohta, kes hakkasid uskuma Jeruusalemma templis, kasutatakse sõna, mis tähendab intellektuaalset, formaalset uskumist, mis võib teoreetiliselt olla tõsi, aga tollaste juutide uskumises puudus südame pühendumine. Seal puudus enese äraandmine, et püsida täiesti usu varal.
Nad olid täis enese arvamist ja enese käitumismustreid ega olnud valmis vastu võtma Jumala riigi vaadet oma elule.
Aga selline vaade oli ohtlik ja sellepärast Jeesus ütles: „Te surete oma pattudesse. Te olete surmateel. Te olete suures ohus.”
Variserid ei arvanud, et nad on ohus. Nemad arvasid, et hoopis nende asi on ütelda, kas Jeesus on õige või vale. Meil on palju lihtsam langetada otsuseid kellegi teise kohta. Seda on palju lihtsam öelda, kui ennast vaadata.
Siin põrkume kaasaja väga suure teemaga. See on tõe ja vabaduse omavaheline seos inimese elus, ühiskondades, maailmas, ja selle tagajärgedega.
Vabadus olevat lääne ühiskonna ainus allesjäänud väärtus. Kõik teised on juba minema pühitud.
Eestlastele on vabadus nagu ülim pühadus. Seda on meisse söödetud ja joodetud erinevate riigikordadega. See on meie ürgses DNAs, et eestlane on vaba mees vabal maal ja teeb seda, mida ise tahab.
Arusaam vabadusest on vägagi erinev. Milliseid parameetreid sina silmas pidasid, siis kui vastasid küsimusele: „Kas ma olen vaba?”
Väljaspool Piiblit on vabadus seisund, kus inimene ei ole seotud ega allutatud kellegi tahtmisele, mõjutustele ega otsustele. Vabadus on ülim tase, see ihaldatud seisund.
Antiikmaailmas saadi vabadus kas sünni või teenete kaudu. See oli üks osa Rooma kodaniku puutumatutest õigustest, üks element, mis eristas neid teistest orjastatud rahvastest. Ka antiikfilosoofid, stoikud ja küünikud pidasid vabadust ülimaks eesmärgiks. See on pikkade juurtega asi. Nad tahtsid olla vabad kõigist sidemetest, sealhulgas ka surmahirmust.
Lääne maailmas propageeritud vabadus, mida topitakse meile filmide ja meedia, klippide, videode, sõnumite ja kõige-kõige kaudu; selle kaudu, et kuulsad inimesed ütlevad, et ma elan nii nagu tahtsin ega kahetse mitte midagi.
Selle mantra on, et mul ei ole mingeid piiranguid, mitte miski ei tohi mind tõkestada. Murran end välja vabadusse. Mul on õigus ise otsustada ja minna oma vabaduse avastamises nii kaugele, kui ma suudan. Seda nõutakse kui inimõigust kuni selleni, et tehakse ümber seadusi, alusmõisteid. Me oleme nõus ühiskonda kraavi ajama, et kätte saada isiklikku vabadust, mis on meie jaoks ülim väärtus. See on see paleus, mis toob õnne meie õuele.
Selline mõtteviis on aga eriliselt isekas ja kuratlik vale. Enamasti mõeldakse selle vabaduse all mingit asja iseeneses, mingit ideaali, mille poole on kõigil õigus püüelda. Ometi sellist asja kui vabadust iseeneses ei ole olemas. See tee on surmatee.
Hiljuti lahkunud teoloog Timothy Keller räägib, et me ei saa rääkida vabadusest ainsuses, asjana iseeneses, vaid me peame rääkima vabadustest mitmuses, sest vabadus on kompleksne mõiste.
Juba meie elus juhtub, et tuleb loobuda ühest vabadusest, et rakendada mõnda teist. Õige elamisoskus on see, kui me suudame strateegiliselt vahet teha nendel paljudel vabadustel, mis meie elus häält tõstavad, nii et me suudame valida pikas plaanis õiged vabadused ja allutada neile teised. Kõiki vabadusi oma elus samaaegselt nautida ei saa.
Näiteks meeldib sul süüa teatud toite ja sa nõuad vabadust süüa seda, mida sa tahad; aga siis arst ütleb sulle, et kui sa ei loobu sellest toidust, siis oled sa varsti EMOs ja eluohtlikus seisundis. Nüüd on sul dilemma, vabadus süüa ja vabadus elada: sa pead loobuma ühest, et omada teist.
See ei meeldi meile ja sageli kõigume nende asjade vahel. Me proovime ühte ja proovime teist. Söön ära pool koogist ja siis loodan, et see jääb veel tervenisti alles ka.
Veel keerulisemaks läheb asi suhetes. Ühe inimese vabaduse nõue võib survata teise oma, temast täiega üle sõites. Vabaduse rakendamine tähendab alati millestki loobumist.
Selleks et terve olla, pead sa liikuma. Sa pead loobuma tugitoolist ja valest toidust. Sa pead ennast sundima, sa pead võtma selleks aega, sa pead ennast pingutama.
Kõik need on asjad, mis su lihale ei meeldi. Liha oma tungide ja impulssidega, mis tahab teha nii, kuidas sa tunned, karjub kõige rohkem selle peale, mis hakkab tema vabadusi piirama.
Tänases tekstis seostab Jeesus vabaduse ja tõe. Ta ütleb, et me ei ole üldse vabad enne, kui me pole tunnetanud tõde. Aga praegune maailm on tõe ära visanud. Tõde ei ole tähtis.
Juba ammu räägiti, et me elame tõejärgses maailmas. Universaalset tõde pole olemas. Parimal juhul on igaühel oma tõde. Paljud inimesed ütlevad, et ma ei vaja mingit tõde. Või siis on sinul oma ja minul oma ja me peame olema hiiglama tolerantsed, et kõik saaksid oma tõe järgi elada. Tegelikult näeme, et see ei ole võimalik.
Samuti on see seisukoht täielikus vastuolus Jumala riigi põhimõtete ja seaduspärasusega. Siin tuleb esile kahe riigi erinevus. Jumala riigis on üksainus ja üle maailmade kehtiv tõde. Jumalariigis on tõde isik, kes on Jeesus. Tema ütleb: „Mina olen tee, tõde ja elu.”
Inimesel ei ole siin valida ega vaidlustada mitte midagi. Jeesus räägib selles tekstis variseridele, kes on hakanud temasse uskuma: nüüd tuleb teil kõrvale panna see, mida te olete arvanud ja millest te täis olete ja vastu võtta mind kui Tõde, ning siis te saate vabaduse.
Inimesele võib see olla ränk pööre. Panna maha oma pilt, oma arvamine, oma tahtmine, oma liha ‒ ja ruumi teha Jumala tõele: need kaks ei saa kõrvuti olla.
Sageli ei muutu meie olukorrad ka kristlastena või kogudusena just sellel põhjusel, et me ei suuda või ei taha või ei tea, või mingil muul ei põhjusel ei saa seda Jumala tõde vastu võtta.
Aga kõigepealt on vaja vabadust patust ja kurjuse mõju alt ning seda saab anda ainult Jeesus. Vabadus tuleb siis, kui me võtame vastu Jumala, tema riigi vaatenurga, ja rakendame neid mudeleid. Me võime ennast siniseks palvetada, aga enne asjad ei muutu. Ja me ei saa ka koguduses käia maailma mudeli järgi, et kõigepealt minu vabadus ja siis vaatame, kas ka tõde, kelle tõde või kas üldse.
Piibli vaade vabadusele võrreldes lääne vaatega on hoopis teistsugune. See on radikaalselt teistsugune. Piibel ei mõista vabadust asjana iseeneses. See ei ole vabadus millestki, nagu näiteks reeglitest või piirangutest, vaid see on vabadus millekski: sellel on eesmärk.
Rooma kirjas 6:18 ütleb Paulus, et „patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks”. Samas peatükis salmis 22: „Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.” See on hoopis teine vaade.
Väliselt koges Iisrael Vanas testamendis vähe vabadust. Ajalooliselt olid nad sageli alistatud kellegi meelevalla alla. Seetõttu nägi Vana testamendi rahvas vabaduses suurt Jumala andi ja soosingut. See oli väga paljude palvete sisu ja põhjus, et Jumal nad vabastaks. Nemad mõtlesid välist vabadust. Kui kelleltki võeti vabadus, siis juutide jaoks oli see Jumala kohtumõistmine ja karistus.
Uues lepingus ei mõista Jeesus hukka meie igatsust vabaduse järele, sest see on meisse kõigisse loodud. Aga Jeesus ei tunnusta vabaduse vägivaldset enese kätte võtmist ja Jeesus taunib maise vabaduse ületähtsustamist sisemise vabaduse arvelt, mida tema tuli tooma.
Siin on eksimise koht. Rääkides riigikorrast tunnustab Uus testament jumalanäolisuse alusel seda, et me kõik peaksime elama riigikorras, kus igaüks saab elada vabaduses ilma orjaliku sõltuvuseta.
Uue testamendi pildis on see aga siiski teisejärguline teema. Esmatähtis on olla vaba vaimselt. Esmatähtis on korrastatud suhe Jumala ja inimese vahel, vabanemine süüst ja lunastus.
Viimselt saabub täielik vabadus alles peale surma. Siis me ei ole enam kuradi valitsuse all. Siin maailmas on meil võimalik kogeda täielikku vabadust siis, kui meie Isand on Jeesus Kristus.
Siis meie isandad ei ole mingid muud asjad, kes tahavad meid alla neelata. Me ei pea nendest hoolima, kuna meie lojaalsus kuulub ühele. Vaid Üks on see, kes säilitab meie elu.
Vabadus on ka Jumala enda omadus. Ta on sõltumatu oma otsustes, oma valikutues, oma toimimises. Rm 9:15: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.” Jumal valib nii nagu tema tahab.
Nüüd on küsimus tegelikult selles: kas ma tahan olla vaba millekski? Kas tahan olla vaba Jumala plaani järele või tahan olla lihtsalt “vaba”.
Mäletan seda, kui meil oli tihe pereaeg ja meie viimane laps veel elas. Päev oli tegevusi nii täis, et hüppasid ühest teise, seni kui kell oli pool kaksteist kuni kaksteist ‒ lõpuks kui kõik magasid ja kõik oli korras, siis tundsin: „Nüüd on minu aeg. Nüüd ma olen vaba.”
Ega selle vabadusega palju teha ei saanud. Uni võttis päris kiiresti võimust. Aga see oli teistsugune vabadus, vabadus kohustustest, mida ma tol hetkel igatsesin.
Kui me tahame olla vabad millekski Jumala plaani järgi, siis on küsimus tegelikult selles: millise tõe me valime. See oli variseride ette pandud valik templis ja see on ka meie valik.
Häda on selles, et kui valime selle tõe, mis tegelikult ei ole tõde, mis meile valena tõe pähe sisse söödetakse, siis me ei hinda õigesti ümbritsevat reaalsust ja teeme valesid otsuseid. Samal ajal oleme ise veendunud, et teeme väga õigeid otsuseid.
Kurat pakub ju külluses illusoorset tõde. Teate kõik, kuidas vale on maalitud õigeks, vagaks ja pühaks, sest ta teab, et see tee viib surma. Meie liha ja süda leiavad lõpmatul hulgal argumente liha kaitsmiseks.
Jumal on andnud ka meile vabaduse valida teatud piirides, aga sellisel vabadusel on meeletult laiad piirid. Need ajavad hirmu peale, nii nagu praegu näeme. Mängumaa on tohutult suur. Aga valik on viimselt üks: me valime kas elu või surma.
On ainult üks vabadus, mis surma ei too. See on see, mida tuli Jeesus meile tooma. Ta ütleb: “Kui te ei usu, et mina olen see, kes ma olen, siis teil ei ole elu.”
„Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
„Mina olen” on seesama, mida ta ütles põleva põõsa juures. Kui sa ei usu, et mina olen kõik see, mida sa vajad praeguses olukorras ja mida sa vajad edaspidi, mis võtab su hirmud maha, mis annab sulle nõu, ‒ kui sa ei usu seda, siis sa ei saa olla vaba.
Mulle tundub, et see on sama küsimus, mida ma täna kogudusele esitasin: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
Millist vabadust sina igatsed? On lihtne anda hinnanguid välisele. Palju raskem on vaadata enda sisse.
Huvitav, et Jeesus annab siin ka selle tõe leidmise võtme. Ta ütleb et me tunnetame tõe. Mind ajas see naerma, sest see on sama, mida Lenin ütles: olen punaseid aineid õppinud ja viie peale vastanud. Lenin ütles, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Peaaegu õige, kas pole?
Tõde kui selline ei ole kuidagi lauale lajatav. Seda tulebki tunnetada, tundma õppida. Selle tunnetamine on sama nagu Aadam õppis tundma Eevat. Nii nagu meie õpime oma armastuse suhtes tundma Jumalat. Sa võtad ta vastu ja teed selle enese omaks.
Jordan Peterson on öelnud, et inimese kvaliteeti saab määrata selle kaudu, kui palju tõde ta suudab taluda. Väga paljud ei suuda.
Ta ütleb ka, et kui sa tahad areneda täispotentsiaalini, siis pead selle rajanema tõe alusele, muidu sa ei jõua mitte kuskile. Ta sõnastab meie probleemi, et tõde teeb meid vabaks, kuid samal ajal hävitab see ka kõik muu, mis ei ole väärt, mis ei ole tõde meie elus.
Teisisõnu on see tegelikult põletamise protsess, mida Jumal meiega teeb. Ta põletab meie elust välja kõik selle, mis ei ole tõde.
Tõe tunnetamiseks on vaja jääda Jumala sõnasse, selles elada. Sa tunned seda nagu oma kodu. Sa saad arusaamist kogu aeg juurde. Sa mõistad asju sügavuti. See on sinu elu ja sinu stiimul. Sa tead hoobilt, mida Jumal millegi kohta arvab. See tähendab, et sa oled väga tuttav tema sõnaga ja sa leiad igas olukorras võimaluse headuseks ja pühaduseks. See on Kristusesse jäämine.
Timothy Keller räägib huvitava näite endast: „Kui ma poodi lähen, siis ma tean täpselt, mida mu naine mingi toote kohta ütleb.”
Ta teab, kas see toode naisele meeldib, mille järele ta asju hindab, mida ta jälgib, kas see on tervislik, kas seda tasub osta. Tim teab seda kõike, sest ta on nii palju koos naisega poes käinud. Talle võib anda nimekirja ja ta poodi saata.
Kas me tunneme nii hästi Jumalat? Mida ta teab, mida ta mõtleb, kuidas ta hindab?
Öeldakse, et inimese suurim vajadus on teada saada, mis on tema suurim vajadus.
Mida sa mõtled, kui ma küsin: „Mis on sinu suurim vajadus?”
Variserid ei tahtnud seda vastu võtta, mida Jeesus ütles olevat nende suurima vajaduse. Antud kohtumine templis lõppes Jeesuse pihta kividega loopimisega. Nad tahtsid teda ära tappa.
Mõnikord tahaksime meiegi oma elus midagi kividega surnuks visata, sest see on liiga valus.
On perioode, kus su täiskasvanud lapsed võivad öelda sulle asju, mida sa valesti oled teinud. Sina ise arvasid, et tegid kõik õigesti ja hästi, aga siis selgub, et sa oled täiesti pange pannud. Selle koha peal tahaksid ennast kividega visata, aga sa ei saa enam. Sa ei saa teha muud kui ainult vigade parandust ja paremini armastada.
Variserid kujutlesid, et nad on vabad, sest nad on Aabrahami järeltulijad. Nad arvasid, et kuna Aabraham on nende bioloogiline esiisa, annab see neile vabastuse kurjusest ja kurja mõjudest, tagab neile kogu Jumala pärandi. Nad jäid lootma oma seisusele.
Samuti loodetakse tänapäeva maailmas rituaalidele või kommetele, et sellest on küllalt. See on asenduskristluse variant, et kui keegi minu ümbruses on natuke ninaga usu poole, siis mulle sellest piisab.
Patust rääkides ei mõtle Jeesus siin ühte või mõnda pattu, vaid ta räägib meelelaadist, kus ma jätkuvalt ja rõõmsalt teen omaenese tahtmist. Panen oma rida ega küsi, mida Jumal sellest arvab. Ma olen hõivatud täielikult enesekeskse mõtteviisiga. See on patt Jumala silmis. Siis oled sa ori.
Me peaksime viimselt jõudma äratundmiseni, et meie ise ei saa oma südant muuta. Peame jõudma sellise ahastuseni. Olen ise selleni korduvalt jõudnud ja see on koht, kus sa hakkad tõeliselt Jumalat appi hüüdma. Ütled: „Jumal tule ja päästa, tule ja muuda minu süda. Ma tahan vastu võtta Sinu tõe. Ma tahan päris asja. Ma ei taha teha neid liigutusi või elada kellegi teise heakskiidu nimel.”
Öeldakse, et see millele sa oma elu pühendad, on sinu isand, aga lõpuks sööb ta su ära. Sa võid pühendada oma elu tööle või ihu korrashoiule, või pühendada selle ilule, armastusele, loomingule, võimule, tervisele või rikkusele. Aga viimaks neelab see sind ära.
On ainult üks Issand, kes ei võta su elu. Kui sa annad oma elu tema kätte, saad vastu sajakordse ja tõeliselt vaba elu.
Kus tunneme ennast kõige vabamalt? Armastuse keskkonnas. Kõik, kes on armastanud või olnud armastatud, teavad, et see on kõige vabastavam kogemus üldse.
Paradoksaalne on, et selles armastuse keskkonnas oleme me nõus kõige rohkem loobuma kõigist oma vabadustest.
Selle asemel, et seal oma isekat rida ajada ja oma tahtmist nõuda, oleme valmis ennast rohkem piirama kui kusagil mujal selleks, et teha ruumi teisele. Selleks et teha teda rõõmsaks. Selleks et kinnitada, et ma armastan.
See loobumine toob meile rohkem elu ja rõõmu juurde, kui arvata oskame. See ongi Jumala riigi muster. Seda tegi Jeesus, kes loobus kõikidest oma vabadustest taevariigis ja tuli siia, et surra meie eest. Ta jäi ristile teades, millised me olime.
Jeesus kutsub sind ja julgustab sind täna: ”Ära karda tõde! Ära karda seda tõde, mida ma tahan näidata sulle oma elu kohta.
Tule vabadusse armastama tõeliselt ja olema tõeliselt armastatud. Siis ei saa ükski teine isand sinu elus sind ära neelata!”
Me oleme kutsutud elama selles maailmas tõtt välja armastuses, mitte kohut mõistma ‒ mitte käima hukkamõistmises, öeldes: sina teed seda valesti ja sina teed teist valesti ‒, vaid me oleme kutsutud elama tõtt armastuses.
Jeesus palus Isa: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!”
Paulus kirjutab: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! … Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!”
Paulus julgustab: „Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu…
Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus.”
Aamen.
MARI VAHERMÄGI
Nõmme baptistikoguduses
25.06.2023
