Oma lugu räägib
Rev. Yassir Eric, Director Institute for Migration, Integration and Islamic Studies:
Hartum, Põhja-Sudaan 1987
Käisin riigile kuuluvas eliitkoolis, kus õppisid ainult moslemid. Ühel päeval tuli meile uus õpilane Lõuna-Sudaanist. Ta oli kooli ainus, kes oli Lõuna-Sudaanist ja kristlane. Ta tuli ja istus minu kõrvale. Tema nimi oli Zachariah. Ma vihkasin teda, sest ta oli pärit Lõuna-Sudaanist, meiega erinevast kultuurist, ja et ta oli kristlane.
Tegime talle palju halba. Näiteks kui klassis oli mingi probleem, jäi tema alati süüdi. Me lõime ja peksime teda peaaegu iga päev. Mind hämmastas aga väga see, kui sõbralik ta oli. Mõtlesin, kuidas võib olla üks uskmatu nii sõbralik ja tark.
Mul oli ettekujutus, et kristlased on ebamoraalsed ja halvad. Tema aga oli klassi kõige moraalsem. Kui teda solvati, naeratas ta alati. Kui talle halba tehti, ei löönud ta iial vastu. See lõi mind pahviks. Ma hakkasin teda veel rohkem vihkama.
Ühel päeval ütlesin oma sõpradele, et me peame ta tapma, kuna ta on kristlane ja kool peab saama valeusust puhtaks. Ühel pimedal õhtul ründasime teda metsas. Ta jalutas läbi selle puu alt, mille otsas teda ootasime. Kui ta tuli, hüppasime talle peale. Meil olid relvad, sest läbisime sõjalist õpet.
Peksime teda väga kõvasti. Ta nuttis ja karjus. Üks poistest pani oma käe talle suu ette. Mina koos teise poisiga olime tema peal ja kolkisime teda. Ta oli peaaegu surnud. Ütlesin teistele, et jätame ta sinnapaika. Kuna olime teda nii tõsiselt vigastanud, mõtlesime, et ta niikuinii sureb. Jätsime ta öösel metsa surema. Ta ei tulnud enam tagasi kooli.
Ma vihkasin kristlasi. Mul polnud ühtegi kristlasest sõpra, ma polnud kunagi kirikus käinud ega teadnud ma, mis on Piibel. Koraanikoolis õpetati meid juute ja kristlasi vihkama, kuigi ma ei teadnud, millesse nad usuvad.
Islami ühiskonnas tekib probleem siis, kui sa ütled, et Jeesus Kristus on Jumal, või et Jeesus suri sinu eest ja tõusis üles surnuist, samuti siis, kui saad ristitud. Siis hakatakse sind taga kiusama.
Seda teeb su oma pere. Seda teeb islami ummah ehk ühiskond ja valitsus. Ummah tuleneb araabiakeelsest sõnast umm, mis tähendab ema. Isegi Euroopas, kus on vaba ühiskond ja seadused, võib perekond usust taganenut taga kiusata.
Islami ühiskonnas ei ole religioon privaatne asi. Lääne ühiskonnas on religioon elu osa. Meie ühiskonnas on elu religiooni osa. See tähendab, et ühiskond ehk ummah on kogu su elu. Ilma kollektiivse ummah`ita ei saa elada. Üks peamisi põhjusi, miks islamiriikides on tagakius nii ränk, on seesama ummah. Sellest ei tohi lahti öelda.
Kuigi mu pereliikmed olid fanaatilised islamiusulised, oli mul siiski hea pere. Seetõttu oli mu pere mulle väga oluline. Ütlesin oma isale, et sain kristlaseks. Kasutasin sõna “kristlane”, mis ilmselgelt tekitab probleeme.
See oli esimene kord, kui nägin teda nutmas. Ta ütles mulle, et nad ei saa mind aktsepteerida. Pidin kodust lahkuma. See oli mu elu üks kõige laastavamaid hetki. Lahkusin oma pere juurest, teades, et ma ei tule enam kunagi tagasi. Mäletan, nagu oleks see olnud eile.
Lahkumine ei olnudki kõige valusam. Paar päeva hiljem ostsin ajalehe ja lihtsalt lugesin seda. Ajalehe viimasel leheküljel nägin endast suurt pilti. See oli minu surmakuulutus.
Mu pere oli mu surnuks tunnistanud. Olin lakanud nende jaoks elamast. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, ostsid nad kirstu ja korraldasid matuse. Nad ütlesid, et meie poeg on surnud. Nad viisid kirstu surnuaeda ja matsid maha. Meie küla surnuaias on tänaseni hauakivi, mille peal on minu nimi. See oli üks minu elu raskemaid momente.
Mind arreteeriti mitu korda. Viimane kord hoiti mind vangis seitse nädalat. Mind viidi kinnipidamiskohta, kus ei hoitud tavalisi kurjategijaid, vaid poliitilisi vange. Kui vanglasse jõudsime, oli sealt kosta kisa. Inimesed karjusid. Sees peksti neid kaablitega. Nad olid seina külge kinni seotud. Paljad mehed karjusid.
Seal oli väga halb lõhn, mida tunnen veel praegugi. Ma ei teadnud, kust see lõhn tuleb. Nad viisid mind alla keldrisse. Seal oli väga pime. Kusagilt ei tulnud valgust. Mind pandi väiksesse vangikongi. Olin ihuüksi.
Kui mind arreteeriti, sain ainsa asjana kaasa võtta oma Piibli ja taskurätiku. Taskurätiku olin saanud saksa kristlaste meestegrupi käest, kes olid YMCA (Noorte Meeste Kristlik Assotsiatsioon) liikumisega Hartumi külastanud. Võtsin selle endaga kaasa, mida ma ei pidanud kahetsema.
See taskurätik tähendas mulle selle aja jooksul kõike. Kasutasin seda padjana ja voodina. Minu kongi põrand oli väga kõva. See ruum oli nii väike, et ma ei saanud ei seista ega istuda. Ma ei saanud pikali heita ega kohta vahetada.
Hais selles oli väga tugev. Järgmisel päeval tuli vangivalvur. Ta tõi mulle toitu ja ma nägin, et põrand on kaetud surnukehadega.
Läksin läbi suurest tagakiusust, aga kust leida lohutust? Sain lohutust kahest asjast.
Esiteks hakkasin lugema Meie Isa palvet. Palve algab sõnadega “Meie Isa, kes sa oled taevas”. Seal õppisin tundma Jumalat, kes pole üksnes loonud mind enda näo järgi ja seejärel lahkunud, vaid keda saan pidada oma Isaks.
Selle kaudu leidsin enda identiteedi ja eesmärgi. Mil iganes ma palvetasin, vaatasin Jumala poole ja nägin oma Isa, kelle juurde saan alati tulla. Ma tean, et ei saabu päeva, kui see Isa ütleks mulle, et ma pole enam Tema poeg.
Kristuse järgimine läheb meile palju maksma. Kõige olulisem on tunda Piiblit. Selles pimedas vangikongis kandis mind Jumala Sõna, mitte minu emotsioonid või turvatunne, vaid mulle antud tõotused. Kui Jeesus ütles, et on koos meiega iga päev kuni aegade lõpuni, siis ma kas usun seda või mitte.
Ma pole väga mures selle pärast, mis toimub Lähis-Idas, vaid kuidas läheb Euroopas. Siin võetakse kõike lõdvalt ega tabata elu tõelist mõtet. Kristlastena peame aru saama, et Jeesust järgides käime kitsal teel, mitte laial. Jeesus ütles, et väga vähesed järgivad Teda ja et see tee on kitsas.
Ta ütles ka, et selles maailmas kogeme ahastust ja häda, aga olgem julged, sest tuleme sellest läbi. Jeesus ei lubanud meile kunagi lihtsat elu. Peame seda mõistma ka sellises ühiskonnas, kus on kerge elu. Et ennast tagakiusuks ette valmistada, peame õppust võtma tagakiusatud kogudusest.
See ühiskond pole nii turvaline, kui me arvame. Kes iganes loodab poliitilise või sotsiaalse süsteemi peale, kaotab lõpuks.
Me peame hakkama usaldama Jeesust ka praegusel kergel ajal. Kui saabub tagakius, siis on meil juba elav suhe Jeesusega. Ainult Jeesus saab kanda meid katsumustest läbi.
Seetõttu kasvabki kogudus nendes riikides, kus on suurem tagakius. Mitte seetõttu, et inimestel pole millestki muust kinni haarata, vaid seetõttu, et nad kogevad Jumalat igal päeval.
Mind kandis tollal kaks asja, esmalt Piibli kirjakohad, mida teadsin peast. Mul polnud võimalik Piiblit lugeda, sest seal polnud valgust.
Teine asi, mis mind elus hoidis, oli see taskurätik, millest iga päev kinni hoidsin. See taskurätik andis mulle midagi. See oli küll praktiline, aga sinna oli kirjutatud ka üks piiblitekst: “Issand on mu valgus ja mu pääste.”
Sel pimedal perioodil oligi Tema minu valgus ja pääste. Ma nägin seda, kuigi olin kottpimedas vangikongis. Seal kogesin, et Jeesus on maailma valgus, ja see kandis mind seitse nädalat.
Läksin Lähis-Idasse tagasi alles pärast pikki aastaid. Õpetasin kord Kairo seminaris. Pärast loengut tuli minu juurde keegi hallipäine lõunasudaanlane. Ta küsis, kust ma pärit olen. Ütlesin talle oma nime ja asukoha, kus ma Hartumis elasin.
See pastor hakkas nutma. Küsisin tema nutu põhjust. Ta vaatas mind ja küsis, kas ma ei mäleta teda. Vastasin, et pole teda varem kohanud. Siis ta vaatas mulle otse silma ja ütles, et tema nimi on Zachariah.
See oli sama mees, kelle ma olin peaaegu tapnud. Kohtasin teda kakskümmend viis aastat hiljem. Kui ta ütles oma nime, nägin ta murtud kätt ja jalga ning vigastusi ta näos: neid, mille mina olin põhjustanud. Nägin, et üks ta silm oli pime meie tekitatud vigastuste tõttu.
Siis tekkis vaikus. Ma ei teadnud, mida öelda. Tema oleks võinud öelda paljutki, aga ühte ma ei oodanud. Zachariah vaatas mulle otse silma ja ütles: “Yassir, kuna sa vihkasid mind nii väga ja kiusasid mind taga, palvetasin ma alati sinu pärast.”
Sellel momendil, Kairos aastal 2007, sain ma aru, miks Jumal vaevus minusugusega tegelema: sellepärast, et Zachariah palvetas minu eest. Mina vihkasin teda, aga tema palvetas minu pärast. Mina kiusasin teda taga, ja tema palvetas minu eest.
Ta liigutas oma murtud kätt, haaras oma koti ja tegi lahti. Ta võttis välja oma Piibli ja kui ta selle avas, oli kirjutatud selle esimesele leheküljele minu nimi. Ta oli minu eest palvetanud kakskümmend viis aastat.
Vastus tagakiusamisele ja vihkamisele on palve.
TV 7 arhiiv
„Jumala kogudus – vägi keset tagakiusu”
https://www.tv7.ee/arhiiv/jumala-kogudus-vagi-keset-tagakiusu_p92228/
