Paulus ütleb 2Kr 4:3,4: „Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad, neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju.”
Kas meie evangeelium on kaetud?
Kas meie sõgestaja on praeguse aja jumal?
Tänane maailm on täis pimedaid. Siin on palju vange ja seotuid. Maailm on samuti täis purustatud südameid.
Maailm on täis pimedaid, mida võib öelda kõikide kohta. Saatan ja Kristus on täielikult vastandid. Saatan on südamete purustaja, kuid Kristus tervendab need. Saatan seob inimesi, kuid Kristus vabastab. Saatan sõgestab, kuid Kristus teeb nägijaks.
Ta tuli tegema seda kõike, kuid kuidas Teda vastu võeti?
Ta läks Naatsareti sünagoogi kuulutama seda imelist evangeeliumi. Ta alustas väljendusega, et Issanda Vaim on Tema peal ja et Ta oli tulnud neid päästma.
Kuid mida nemad tegid Temale?
Nad ajasid Ta linnast välja ja tahtsid kaljurüngalt alla tõugata. Nad oleksid tahtnud Ta tõugata hukatusse, kui oleksid saanud.
Tema päevadest alates on inimesed olnud sama tigedad evangeeliumi suhtes. On neid, kes tahavad rebida evangeeliumi kuulutajad tükkideks, kui vaid julgeksid.
Me näeme Jeesust minemas Betaaniasse äratama Laatsarust, Maria ja Marta venda, et ravida murtud südameid ja kuulutada halastust. Kuid tänuks tahtsid inimesed Teda tappa.
Markuse evangeeliumi kolmandas peatükis loeme, kuidas Ta vabastas ühe vangi. Ta tervendas mehe, kes oli kurjade vaimude meelevallas, keda keegi teine ei suutnud tervendada. Tänuks selle eest ajasid nad ta minema põhjusel, et nad olid kaotanud seakarja.
Mõni päev enne kannatusi annab Ta pimedale mehele nägemise. Kõik need heateod viisid Ta Kolgata künkale, kus nad Ta risti lõid. Kui pimedad olid inimesed!
Arvatakse, et selles maailmas on umbes kolm miljonit pimedat (19. sajandi teisel poolel), kuna neil puudub loomulik nägemisvõime. Kuid kas oleme mõelnud, kui palju on vaimulikult pimedaid?
Haletseme neid, kes on kaotanud füüsilise nägemisvõime. Miski ei näi meile haletsusväärsem. Ollakse valmis annetama pimedale, kes kannatab elus puudust. Arvan, et paljud teist hakkavad otsima kukrut, kui selleks abi palutakse.
Londonit külastades viibisin koosolekul, kus kuulsin ühte meest rääkivat suure väe ja veendumusega.
„Kes see mees on?” küsisin, sest ta oli äratanud minu uudishimu.
„Ta on doktor N, kes on pime.”
Minu huvi tõusis veelgi ja läksin pärast koosolekut temaga vestlema. Sain teada, et ta oli noorelt jäänud pimedaks. Ta ema oli viinud tema arsti juurde abi saama.
„Teil on parem jätta kogu lootus,” ütles arst. „Teie poeg on pime ja jääb pimedaks.”
„Mida? Kas doktor arvab, et minu poeg ei saa enam kunagi näha?”
„Mitte kunagi.”
Siis oli ema vajutanud poja oma rinnale, nuttes kibedasti:
„Oh, mu poeg! Kes kannab sinu eest hoolt siis, kui mina suren? Kes sinu eest siis hoolitseb?”
Ta unustas hea Jumala ustavuse, unustas Tema, kes oli õpetanud teda oma poega armastama. Kuid pojast sai Issanda teenija. Ta trükkis Piibli pimedate kirjas, nii et kõik pimedad võisid lugeda seda iseseisvalt.
Sõber, sellel pimedal mehel oli kogudus, kus olid need kolm miljonit inimest, kõik selle maailma pimedad. Olen pidanud teda Londoni õnnelikumaks meheks.
Ta oli ihulikult pime, kuid tema vaimusilmad olid nii selged, et ta võis näha saabuvat igavikku. Ta oli pannud oma lootuse elavale Jumalale.
Haletsete neid, kellel ei ole loomulikku nägemist, kuid palju rohkem peaksid kaasa tundma endale, kui oled vaimulikult pime.
Kui palju on selles linnas vaimulikult pimedaid! Kui saaksime neid kõiki jälgida, siis näeksime, et mõned neist käivad vaimulikel koosolekutel. Pimedus üksnes lisab nende südame igatsust tõe järele.
Selles linnas on mitmesuguseid pimedaid. Olen tuttav mitme jõuka inimesega, kes on vaimulikult pime.
Mõelgem mehele, kelle ainus pürgimus on koguda raha. Raha on teinud ta pimedaks. Ta on nii fanaatiline raha kogumises, et ta ei saa näha taeva Jumalat. Tema jumal on tema raha. Ta hüüab vahetpidamata: „Raha! Raha!”
See on nii paljude hüüe, kes ei igatse Jumalat. Nad ei hooli päästest ega igavesest headusest, nende ainus igatsus on raha. Paljud neist on saanud raha, kuid kui näljas on nende hing! Nende südame igatsus saada raha on täitunud, kuid nende hing on näljas.
Kuulsin kord ühest rikkast mehest, kes oli surivoodil kogenud, kui tõene on õpetussõna: „Kirstus ei ole panka.” Ta ei saanud midagi kaasa võtta. Kuigi meil oleks selles elus palju raha, peame jätma selle siia. See rikas mees kutsus enda juurde notari, sest tahtis teha testamendi enne oma surma. Tema väike tütar, kes ei saanud kõigest veel aru, ütles talle:
„Isa, kas oled hankinud endale kodu seal maal, kuhu nüüd reisid?”
Nagu nool oleks läbistanud mehe südame: ”Hankinud kodu?”
See rikas mees oli jätnud hooletusse Jumala otsimise, et hankida endale kodu Tema juures taevas ‒ üksnes raha pärast… Ta taipas, et nüüd on see liiga hilja. Ta oli pime ja rumal raha tõttu.
Paljud kasutavad kogu elu millegi sellise kogumiseks, mida nad ei saa kaasa võtta siis, kui lahkuvad, kuigi nende ümber on palju neid, kes kannatavad puudust. Need inimesed ei tea, kui pimedad nad on, kuna on teinud rahast endale jumala.
On ka teistsugust pimedust. Üks võimalus on pühenduda ainult töötamisele ja toimetustele. Mõni mõtleb üksnes töö tegemisele päevad ja ööd. Neil ei ole aega hommikupalvusteks, kuna nad peavad täitma oma ülesandeid. Nad kiirustavad joostes toimetama ja vaevalt on neil aega tulla lõunasöögile. Õhtul tulevad nad sageli nii hilja, et nende pere juba magab. Lapsi ei näe nad peaaegu kunagi. Töö on neile kõik kõigeks.
Keegi mees ütles minule mõni aeg tagasi: „Tahan teha kõik nii hästi kui võimalik. See on minu esimene mõte, sest ma ei taha, et keegi oleks selles minust edukam.” Töö oli tema jumal.
Keegi võib olla isegi koguduse vanem või diakon, sest ka nii õilis ülesanne võib saada inimesele ebajumalaks. Ka see võib sõgestada.
Hiljuti lahkus tuntud ärimees. Inimesed räägivad, et ta oli terava taibuga korralik mees. Kuid kas on mõistlik koguda varandust, ilmutamata mingit märki sellest, et ollakse pääsemas taevasse? Ta ületas äris kõiki teisi. Ta oli sellele pühendunud kogu hingega. Ta oli võimas mees maailma silmis. Teda peeti suureks. Kuid kui Jumala Poeg kirjutaks temale surmakuulutuse, siis milline see oleks! Mis siis, kui Ta kirjutaks tema hauaplaadile sõnad: „Sina meeletu!”
Jumal ütleb: „Otsige esmalt Jumala riiki.”
Mina ei tea, millised on sinu tööd ja toimetused, võib olla seaduspärased ja auväärsed. Sa arvad, et pead eelkõige täitma oma ülesanded, kuid Jumal kutsub iga inimest otsima Tema riiki.
On veel sellist pimedust, mis ei hooli nii väga rikkusest. Sellised inimesed ei kogu omandit. Nende jumal on poliitika. Nad on andunud poliitikale ja on sellest sõgestatud. Ka see võib olla murtud südamete põhjustajaks. Nad mõtlevad presidendiks kandideerimisele ega ole neil aega perepalvusteks. Kui vähe palvetatakse valimiste ajal. Tegutsetakse palju, kuid palvetatakse vähe.
Mäletame ka neid, kes lähevad hauda oma ettekujutuse tõttu. Maailm võib pidada neid suurteks, kuid nad olid vaesed ja pimedad. Milline meeletus ja pimedus!
Nad ei otsinud Jumalat ja Tema riiki, vaid midagi muud: suurust, kõrgeid positsioone ja ameteid. Neid peeti suurteks, säravateks inimesteks ja headeks meesteks. Kuid kui nad kutsuti Jumala ette, olid nad vaid jätised. Kuna nad olid nii mõjuvõimsad, oleksid nad pidanud kasutama seda Jumala riigi kasuks, millega oleks säilinud nende mälestus tulevastele põlvedele. Nende heategevuslik mõju oleks jätkunud veel kaua pärast nende lahkumist. Kuid nad elasid ainult sellele maailmale ja nende töö põles tuhaks.
On ka inimesi, kes ei hooli ei poliitikast ega äritegevusest. Nad soovivad vaid natuke raha meelelahutuseks. Kui palju on neid, kes on vaimulikult pimedad lõbuelu tõttu.
Keegi proua ütles kord, et ta tahaks küll saada usklikuks, kuid mitte veel. Tulemas oli suur tantsupidu ja ta ei soovinud saada usklikuks enne, kui on sellel osalenud. Pidu oli tema jaoks olulisem kui Jumala riik. Ta ei mõelnud, et võib enne seda surra ja tulla Jumala palge ette. Kas ka tema polnud pime? Kuid taolisi on palju. Neile pakutakse Jumala riiki ilma rahata ja hinnata, kuid nad hülgavad taeva ja õnneliku tuleviku tühiste lõbude tõttu.
Vestlesin ühe prouaga, kes kaebas pisarsilmil: „Kui hakkan usklikuks, pean loobuma igasugusest meelelahutusest. Siis ei tohi käia teatris, lugeda romaane ega mängida kaarte. Siis ei ole mul midagi teha.”
Kui suur on seegi pimedus! Ei mõisteta midagi sellest rõõmust, kui saab töötada Jumala viinamäel. Kui suurt rõõmu annab hingede võitmine Kristusele! Nad soovivad rohkem teenida lõbude jumalat, kui saada usklikuks.
Siis on moe jumal. Kui paljud naised pühendavad sellele kogu elu! Nad soovivad omada moekaid kübaraid, palituid ja kingi. Nad ei mõtle muule, kuna on vaimulikult pimedad.
Võite selle peale naerda, kuid see on tõsi. Tantsusaalid ja moeröögatused on paljude jumal. Kas inimene ei peaks tõstma pilgu kõrgemale? Kui nad selle asemel, et omada palju kleite, annaksid midagi abivajajatele ja vaestele, oleks nende rõõm palju suurem. Nad saaksid sellise rõõmu ja lohutuse, mis kestab igavesti.
Mul on kahju nendest meestest ja naistest, kes elavad nagu ühepäevaliblikad, kelle meeles on ainult lõbu ja mood ning kes ei võta aega mõelda oma hingele.
Mõtlen ühele noormehele, kellest räägiti, et ta elab kergemeelset elu. Ta saab aastas tuhat dollarit palka, kuid elab nii nagu oleks tal kolm tuhat dollarit. Kust ta saab selle raha? Tema isa on vaene ega saa teda aidata. Lõpuks tekkis tema tööandjal kahtlus:
„Mina annan talle tuhat dollarit, kuid ta elab nii nagu saaks kolm tuhat.”
Ta uuris tema aruandeid ja avastas, et sinna on tehtud valekandeid. Sel viisil selle noore mehe elu purunes. Tema maine sai kahjustatud.
Kui palju sellist toimub! Mitmed noored elavad üle oma võimaluste ja võtavad raha tööandja arvelt.
Nad võibolla ütlevad: „Tahan täna minna teatrisse ja laenan kassast dollari. Panen selle tagasi järgmisel nädalal.”
Kuid kui tuleb järgmine nädal, ta ei pane tagasi, vaid võtab selle asemel teise. Nüüd on ta varastanud juba kaks dollarit. Selline teguviis jätkub. Lõpuks saab kõik avalikuks. Ta koatab töökoha. Tema elu on rikutud.
Sõber, need ei ole üksikjuhtumid, vaid seda toimub kõikjal üle kogu maa. Soovin tutvustada teile mõnda kirja, mille olen saanud.
Sain kirja ühelt noorelt emalt, kellel oli mitu kaunist last. Ta rääkis, kui õnnelikud nad olid olnud koos abikaasa ja lastega. Ühel õhtul tuli abikaasa koju hirmunud näoga.
„Pean kohe põgenema, muidu satun kohtu alla. Hüvasti!”
Nii oli mees lahkunud. Naine oli kurb surmani. Tema mees oli auta ja näljas ega leidnud mingit tööd. Tema sisemus näis hüüdvat: „Aidake mind! Aidake mind!”
Meie maa on täis selliseid juhtumeid. Kas saab olla sellest suuremat pimedust ja rumalust?
Kui täna on keegi, kes tahab järgida sellist eeskuju, palun Jumalat, et Ta avaks teie silmad nägema ohtu enne, kui satute hävingusse.
Täna hommikul olin rahvarohkel koosolekul, kus oli teemaks joomine. Paljud noored mehed veedavad vaba aega restoranis ja kõrtsis. Kui saabuvad tähtpäevad, on näha linnas palju joobnuid. Nad käituvad nagu metsloomad. Neid viiakse kainenema… ja nii algab nende teekond hukatuse poole. Kui noored mehed peaksid seda silmas ja parandaksid meelt oma meeletusest. Avagu Jumal nende silmad ja tervendagu nad pimedusest.
Kui palju noori mehi on sattunud hävingusse kangete jookide või ainete tõttu! Kui paljud edukad juristid on saanud kahjustatud selle läbi! Paljud edukad poliitikud ja muu ameti esindajad on rikkunud oma elu vägijookide tõttu. Avagu Jumal nende silmad nägema seda meeletust, mis on põhjustatud vägijookide kasutamisest. Paljud ütlevad: „Mina ei kavatse minna joodikuna hauda!”
Nad arvavad, et neil on võimalus lõpetada siis, kui tahavad. Kuid see pahe saab neist haarde, nii et neil pole jõudu ennast vabastada. Vaid Issand Jeesus saab seda teha. Tema saab anda sulle jõudu panna vastu kiusatuse karikale. Tema üksi võib võita selle mõju, kui soovid pöörduda Tema poole.
Selle maailma jumal püüab panna sind uskuma, et inimene saab ka ise pahedest välja tulla ja Kristusel ei ole sellega midagi tegemist. Kuid selle maailma jumal on valetaja. Olen täiesti veendunud ütlemaks, kui tahes kaugele oled eksinud, et Jumala Poeg tahab ja suudab päästa igaühe, kes tuleb usus Tema juurde. Sa võid tulla just nüüd!
Mõelgem mehele paadis Niagara jõel. Teepikkus joani on mõni kilomeeter. Keegi mees rannal hüüab talle: „Hei mees, kas sa ei tea, et langus on väga lähedal? Parim on sõuda kaldale.”
„Tegele oma asjadega!” hüüab mees vastu. „Küll mina kannan hoolt enda eest.”
Nii võib olla ka paljude inimestega, isegi jutlustajatega. Nad ei soovi kuulda evangeeliumi ega hooli ohust, kui tahes suur see poleks.
Paadis olev mees jätkab teekonda ja taas keegi rannalt hüüab talle: „Hei, paadimees! Nüüd on parim aeg sõuda kaldale, muidu hukkute. Nüüd veel saate pääseda, kui tulete kaldale.”
„Muretse enda pärast! Mina tean, mida mina pean tegema.”
Inimesed magavad ohust hoolimata isegi voolu keskel. Sina alkohoolik, kas sa arvad, et püsid paigal? Oled kogu aja langemas allapoole. Kui sa ei otsi päästekaljut, satud sa hukatusse.
Paadis olev mees sõuab edasi. Ta nagu naeraks ohu peale. Keegi rannalt hüüab jälle: „Võõras paadimees, sõua kohe kaldale, muidu hukkud!”
Kuid noor mees üksnes naerab pilgates. Nii teevad sajad inimesed. Kui lähete neile näitama nende ohte, nad naeravad ja pilkavad teid.
Kuid ootamatult ütleb sõudja endale: „Mis kohin see on, mida ma kuulen? Kas seal kusagil on juga?”
Nüüd hakkab ta sõudma kogu jõust kalda poole. Vool on siiski liiga tugev. See kannab teda ikka lähemale joale. Tema suust kostub hirmunud hüüd, enne kui ta kistakse vooluga kaasa.
Mu sõber! Selline on tuhandete inimeste olukord. Nad on oma rikkuse, lõbude ja joomahimu voolus. Peatselt sööstavad nad sügavikku. Saatan on sidunud nende silmad. Nad on langemas põhjatusse kuristikku.
Kuuleme mõnda neist ütlemas kergemeelselt: „Kuid me peame saama lõbutseda seni, kuni oleme veel noored. Noorus möödub kiiresti.”
Olen näinud noorsoo rõõme. Kõik näib alguses olevat tore. Kuid kõik muutub, kui nad lõikavad seda, mida nad on külvanud.
Meenutan õhtut, kui pöördusin tagasi koosolekult. Minule tuli vastu grupp inimesi, kes olid väga ehmunud. Nad olid näinud tänaval jooksmas ühte meest. Kui ta oli tulnud maja juurde, kus elasin, oli ta kohutavalt karjunud, nii et uks lukustati. Selle asemel, et helistada uksekella, oli ta püüdnud uksest sisse tungida. Küsimuse peale, mida ta soovib, oli ta vastanud, et tahab kohtuda minuga. Talle selgitati, et olen läinud koosolekule. Kohutavalt kisades oli ta eemaldunud mööda tänavat.
Tulin kõndides kodu poole, kui see mees mulle vastu tuli. Ta märkas mind ja haaras minul kõvasti käest: „Kas ma saan päästetud täna õhtul? Kurat ütles, et tuleb mulle järgi täna öösel kell üks.”
„Armas sõber, nüüd olete küll eksinud,” vastasin.
Olin kindel, et mees on haige. Kuid ta väitis, et saatan oli tulnud tema juurde, pannud käe tema õlale ja öelnud, et tuleb temale järgi kell üks öösel.
„Kas tahate tulla minu tuppa ja viibida seal hetke?” küsis ta siis.
Korraldasin nii, et mõni noormees läks tema juurde teda valvama. Kell üks öösel sattus ta sellisesse reavuhoogu, et keegi ei saanud teda takistada. Ta suri, hüüdes armu ja andestust.
Noored mehed, te ütlete naljatades: „Peame oma noorusest rõõmu tundma.” Kuid mõelge ka lõikusele.
Näidaku Issand igale vaimulikult pimedale, kui halba elu nad elavad ja kui suur on nende rumalus sellega leppida. Tõstkem oma südamed armu Jumala poole, et näha oma hukatuslikku olukorda, kui me ei pöördu Tema poole.
Kristus ootab täna ja soovib päästa igaüht, kes tahab tulla Tema juurde.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
