Mannerheim kutsuti Soome riigivanemaks 12. detsembril 1918, kes sai kiiresti Inglismaa, veidi hiljem juba USA tunnustuse iseseisvunud Soome Vabariigile, millele oli eriti tähtis omada suuriikide poolset tunnustamist.
Kui Mannerheim pöördus tagasi Soome, tõi ta kaasa laevatäie vilja nälja kustutamiseks. Vähem on ehk teada, mida ta tegi, kui ta saabus Stockholmist Turusse.
Veijo Meri kirjutab oma raamatus „Marssal C. G. Mannerheim” järgmist:
„Saabudes Turu linna Soomes, läks riigivanem kindralleitnant Mannerheim peapiiskop Gustaf Johanssoni juurde, et see õnnistaks teda riigivanema ametisse. See käitumisviis oli Soomes tundmatu. Mannerheim põlvitas peapiiskopi ette, kes asetas käe tema pea peale ja lausus palve. Ta palvetas, et see vastutusrikas tegevus toimub Jumala auks ja isamaa õnneks. Kohe pärast seda reisis Mannerheim rongiga Helsingisse.”
Mannerheim oli südamelt alandlik mees. Ta oli juba siis suurmees, ent soovis õnnistust, mida elav Jumal saab talle juhtimistegevuseks anda. Minu arvates julge ja mehine eeskuju tänapäeval.
Tegin veel avastuse, kui helistasin Evangeelse seltsi sekretärile küsimusega, mis oli vaimulik loosung sellel päeval, kui algas Talvesõda novembris 1939.
Sõna selleks päevaks oli 1. Saamueli raamatust 17:31-41, kus räägitakse Taaveti võitlusest Koljati vastu. Päeva vaimulikud loosungid oli trükitud umbes aasta varem. Ometi lähtus selle päeva tekst lootuse seiskohalt siis, kui olukord näis lootusetu.
Kutsun üles jääma palvesse juhtide eest. Palvetagem samamoodi koroona olukorras, et Jumal tuleks ja ühel või teisel viisil aitaks nii, et saaksime abi toimetulekuks väljasirutatud käsivarrelt. Meie maal palvetatakse palju, kuid kuidas me saaksime selle maa eest vastutajad, näiteks riigi presidendi, kutsuma meid palvetama.
11 päeva pärast Talvesõja lõppemist, 24. märtsil 1940, on Kaisa Kallio teinud sellise üleskutse palvetamiseks Soome kaitsevägedele ja rahvale, mis avaldati ajalehes „Kodu ja Rinne” 25.04.1940.
„Maa ema tervitus kangelaslikele sõduritele. Ärge loobugem palverindest. Saadan teile tervituse, kangelaslikud sõdurid. Rohkem kui kolm kuud kestnud võitlus ülijõulise vaenlase vastu on sedapuhku lõppenud. Meie sõda on kogu aeg olnud meie südame tõstmine armsa Taevaisa poole. Palvetan ja palun temalt jõudu, et vastu panna vaenlase rünnakutele. Ärgem loobugem sellest palverindest, hoidkem kinni sellest suurest Jumala antud kingitusest, mida nägime ja tundsime tema turvalise ligiolu kõigutamatu tõelisusena. Jeesus elab, tema on koos meiega iga päev kuni maailma lõpuni.”
Helsingis 24. märtsil 1940. KAISA KALLIO
Soome rahva kestvam tugi ja julgeolek on olnud Jumala sõna, selle austamine ja sellele lootmine ning palve.
Neljas hääletusnimekirjas olnud suur soomlane oli lahkunud kindral Adolf Ehrnrooth, kes oli intervjueeritavana telesaates aastal 1994. Ta väljendab.
Rahvas, kes ei tunne minevikku, ei kontrolli olevikku ega ole valmis ehitama tuleviku jaoks.
Adolf Ehrnroothilt küsiti: „Mis on teie vaheda mõistuse saladus?”
Ehrnrooth vastab: „Seda ma ei tea. Ma arvan, et see on Issand, kes on hoolt kandnud selle eest, et minule on antud tervis, vaimne tervis, nii et mina võin tuua selle oma testamentliku mõtte Soome rahvale teatavaks.”
Tema tütar Karin Ehrnrooth kirjutab oma mälestustest isast kui noorest sõdurist, kes luges jõuluevangeeliumi iga jõulu ajal ja kes ei kahelnud üheski sõnas, kui ta seda teksti luges.
Karin Ehrnrooth meenutab oma isast isadepäeval:
„Meie kodus ei pandud puulusikat suhu enne, kui isa õnnistas laua.”
Suurte soome ajalooisade usk on neid kandnud väga tugevalt.
Lõpetan Ehrnroothi alluva 102aastasena lahkunud veterani Olavi Sorvari mälestustega, kes teenis 7. jalaväe pataljonis, mida juhatas Adolf Ehrnrooth karmides oludes suurrünnaku käigus.
Sorvari räägib, et Ehrnroothi väeüksuses oli igale roodule jagatud päeva vaimulike loosungite raamat ja määratud mees, kelle ülesandeks oli lugeda Soome kaitsevägedes julgustuseks sellest raamatust iga päeva osa.
Ta räägib: „Igal juhul on mäng kaugel nendes karmides kohtades, kus ikka palvetatakse. Ka mina pidin selles osalema, kuna minu ülesandeks oli lugeda päeva vaimulikke loosungeid poistele.
Tegelikult seal ei laulda, kuna meestel on lauluhääl ära. Kui aga on väga kriitiline olukord, siis on kõik tõsised ja kuulavad. Meile oli antud selline raamat, kus oli igaks päevaks vaimulik sõnum ja oli korraldus lugeda seda rühmades.”
Palvetagem, et meie maa alus oleks sama, siis see peab vastu. Palugem, et meil oleks isasid ja emasid, kes julgustavad meie rahvast lootma Jumala peale.
OLLI SEPPÄNEN
