Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. 1Jh 1:2.
Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu. 1Jh 5:11-12.
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
2Kr 5:17.
Kogu Jeesuse elu maa peal oli üleloomulik elu. Temal oli jumaliku kirkuse rikkus, mis kõigil teistel puudus ja mida ei mõistetud.
On tõsi, et temas olev kirkus oli üldjoontes inimeste poolt vaadatuna varjatud. Siiski oli hetki, kui see tungis läbi savimaja seinte; ja siis inimlapsed langesid nagu halvatu tema jalgade juurde. Ta elas üleloomulikku elu.
Need teed, millel ta liikus, erinesid tavaliste inimeste teedest ja seetõttu liikus ta sageli üksi. Maailm pilkas teda, vaimulik kõrgklass vaenas teda ja tema lähedased mõistsid teda valesti. Temast ei saadud aru.
Ometi polnud keegi nii tõeliselt vastanud Jumala mõtetele ja plaanidele inimese elu suhtes kui Jeesus, Jumala Poeg.
„Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”
Jeesus ei ütle, et Vaim on tuule taoline. Nii sageli jutlustatakse. Kuid ta ütleb, et see, kes on Vaimust sündinud, on tuule taoline. Ta järgib kõrgemaid seadusi. Ta elab üleloomulikku elu.
Õpetaja tee on jüngri tee.
Jeesuse järgijad on alati olnud maailma arvates imelikud. Nad on kõndinud teed, mida tavalised inimesed ei ole mõistnud. Kas arvad, et Jeruusalemma preestrid ja variserid võisid mõista Saulust Tarsosest, kui temast sai kristlane? Kas sa usud, et Hannas ja Kaifas ülistasid Jumalat, kui kuulsid sellest uudisest?
Sauluse viha, ähvardusi ja tapahimu nad mõistsid. Tema soov saada Damaskuse teekonnale volitusi oli täielikus kooskõlas nende mõtetega. Kuid et temast, Saulusest, kes oli üks nende hulgast, oli saanud kristlane ‒ et ta oli hakanud fanaatikuks ja toetama ning kuulutama puusepa ristilöödud poja õpetust ‒ see oli äraarvamatu.
Veel tänagi on ennekuulmatu ‒ midagi kohutavat ja hirmuäratavat jumalatutele selles, et keegi saab päästetud.
Tunnen ühte muusikakaupmeest, kelle Jumal mõni aasta tagasi sai kätte. Ta oli ennegi veidi usklik, kuid siis sai temast rohkem kui religioosne; temast sai uus loodu.
Kas tead, mida ta tegi? Ta läks kauplusesse ja tegi uue inventuuri kolm kuud varem tehtud inventuuri järgselt. Ta kogus riiulitelt jazzmuusikat rohkem kui tuhande krooni eest ja laskis sel otseteed minna ahju.
Olen kindel selles, et tema vanade sõprade hulgas oli rohkem kui üks, kes vargsi jälgisid teda ja ootasid, et ta läheb hulluks.
Ta oli saanud osaliseks uuest elust ja seejärel oli ta mõistetamatu vanale kogukonnale. Siis, kui ta sai maitsta õndsust Jumalas.
Oli teine mees, kes tuli ühel õhtul koosolekule. Tal oli mõni päev hiljem täitumas nelikümmend eluaastat ja ta oli selle pidupäeva tarvis hankinud koju paar kolm liitrit viina. Siis ta kohtus elava Jumalaga. Ta läks sel õhtul ruumi, kus murelikud palvetasid, alandus Issanda ees ja läks koju uue inimesena. Jõudnud koju, võttis ta võtmekimbu, astus kapi juurde ja võttis välja oma viinavaru. Siis ta tassis kõik need kuni viimseni valamu juurde, lõi kolmel pudelil kaela katki ja kallas selle kanalisatsiooni.
Ta sai maitsta uut veini ja siis kaotas vana oma külgetõmbe. Seda ta ei vajanud enam.
Kuid võid arvata, kuidas endiste sõprade silmad läksid suureks, kui nad tulid pidupäeval teda tervitama ning ta päästetu ja julgena rääkis neile, et ta oli saanud kristlaseks ja et sünnipäevajoogid olid läinud kanalisatsiooni.
See, kes on Jumalast sündinud, järgib kõrgemaid seadusi.
Uus elu on käsitamatu, kuid sellele vaatamata imeline tõelisus.
Inimesed arvavad vahel, et see on ettekujutus ja tunne, hüpnotism või sugestioon. Õnnistatud meelekujutelm, mis teeb valetajast tõerääkija, vargast ausa ja päästab joodiku vägijoogihimust!
Õnnis meeleolu, mis kustutab himude lõõma patupahedest rikutud elus, mis muudab sõimleja palvetajaks ja pöörab kadeda, maisust taotleva pilgu taeva poole!
Maailm vajab palju sellist „meelekujutlust” meie päevil. Võibolla just sina, lugeja, peaksid kogema midagi sellisest „meeleolust”.
Armas sõber, küllap see oli midagi muud kui hüpnotism, mis tegutses sellel nelipühapäeval Jeruusalemmas, kui kolm tuhat patust võideti Jumalale. See oli Püha Vaimu vägi. See oli uus elu, mis võimsa kevadvooluna murdis läbi.
Midagi muud kui „hea meeleolu” oli see, mis haaras Sauluse, endise tagakiusaja Damaskuse teel. Miski muu kui kaduv tunne juhtis teda elu uuele rajale. Ülestõusnud Päästja elu ja vägi oli see, mis haaras noore variseri ja selle tõttu sai mehest see, kelleks ta sai.
Tänu Jumalale! Uus elu on imeline reaalsus veel täna. See levib oma haruldasi teid pidi ja järgib oma üleloomulikke seadusi. Seda saab hoida ja arendada, kuid mitte kunagi paigutada kasti, siis see sureb.
Just seetõttu, et see on ilmne tõelisus, on see ka teadlik elu.
Mõned inimesed mõtlevad, et inimene ei saa kunagi olla kindel oma päästmises. Ta peab otsima ‒ alati otsima, kuid kui ta midagi leiab, mida nimetatakse päästekindluseks, siis oleks ta nagu saanud variseriks ja asunud vaimuliku uhkuse ohtlikule teerajale.
Kas arvad, et tõe Jumal tahab keelduda olemast meie Isa, nii et oleme tema lapsed? Mitte iialgi! Inimesed võivad salata Jumala, kuid Jumal kunagi ei salga oma tõelisi lapsi. Või arvad, et ta tahab hoida meid ebakindluses selles, kas me oleme tema päästetud lapsed või mitte?
„Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu.”
„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.”
Tänu Jumalale, et paljudel, kes neid ridu loevad, on Jumala Vaimu tunnistus südames! Nad võivad julgelt vaadata Taevaisa poole ja öelda: „Tänu, armas Jumal, et Sina oled minu Isa ja üksnes armust saan olla Sinu laps.”
Kas saad nii teha? Kas sinul on Vaimu tunnistus päästest? Kas oled kindel selles, et kõik on sinu ja Jumala vahel selge?
Kas elad Jeesuses
usu uut elu?
Kas saad kord taeva õndsuses
Teda ülistada?
Ma küsin: Kas tead, kas sa elad?
Uus elu!
Mida see sisaldab? See on, et Jumal ise on Vaimu kaudu võtnud asukoha sinu südames. Uus elu on Jumala enda elu.
„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?”
„Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.”
Langenud maailmale ‒ pattudes ja ülelöökides surnule ‒ on olemas ainult üks elu: Jeesuse Kristuse ülestõusmiselu. Püha Vaim on saadetud maailma vahendama seda elu vaimulikult surnud inimestele. „Sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.” „Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.”
Kõikide aegade pühad on joonud samast allikast ja saanud osaliseks samast püha elu voolust ‒ Jumala Talle puhtast elust.
Ütle vend: kas tunned seda voolu? Kas tulvab see sinu sisemises maailmas?
„Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!”
Ei sina ega mina saa mõõta selle vaimuliku tõelisuse sügavust. Pea käib ringi, kuid süda laulab Issandale ülistust, sest Jumal elab seal.
Ära imesta, et pühade elu on nii rikas. Ära hämmastu, kui kuuled kristlasnoorte kaasahaaravat laulu:
Hüvasti patt ja maailm!
Ma kunagi ei pöördu tagasi
Jeesus mu lunastas,
Tema ka päästis.
Tema oma olen alati!”
Pigem imesta, kui näed Jeesuse jüngrit käimas hapu näoga, kaeblemine huultel.
Uus elu toob kaasa imelist rikkust ja tabamatut väge. See murrab patuahelad ja juhib igatseva hinge Jumala laste imelisse vabadusse. See toob rikkust, mis on rohkem kui küllalt korvama maailma hiilgust ja hurma.
Aastaid tagasi võitis Jumal enda omaks ühe noore ooperilaulja. Laul oli kogu tema maailm. Ta oli sõprade poolt austatu ja rahvahulkade lemmik. Polnud mingit jõudu maailmas, mis oleks tema lahutanud ooperist.
Kuid Jumal tegi seda. Ta võttis enese hoolde tema noore südame ja täitis selle taevaliku elu ja rahuga. Siis oli võimatu jätkata vana teed. Austusavaldused võisid kõlada teistele. Roose võidi visata teiste jalge ette. Ta oli kristlane ja pidas ainsaks auks seda, et olla kõiges Õpetajale meelt mööda.
Tema vanad sõbrad tegid kõik, et võita teda tagasi enda poolele. Nad meelitasid ja kiusasid ja ahvatlesid ‒ kuid asjata.
Ühel päeval kutsuti teda osalema erapeole, nii et tema vanad sõbrad saaksid veelkord nautida tema laulu.
„Tule veel ainult seekord!”
Ta lubas ja läks. Täissaal õhkus imetlusest ja ootusest, kui äsjapäästetud ooperilaulja lavale astus. Ta mängis sellel õhtul ise saateks ja isegi kõrvalseisja võis märgata, et püha võitlus käis tema rinnas, kui ta astus klaveri juurde ja vajutas esimesed akordid.
Siis kandus esile laul ‒ kirkamalt kui kunagi enne ‒ võiduka ja võimsana:
Oi ääretu halastus!
Kallilt Ta mu hinge lunastas eluks.
Nüüd õnnis, armust rõõmustan
Ta leidis kõrbest minu, eksinu.
Ta laulis nii nagu äsjapäästetud ooperilaulja Jumala poolt vallutatud südamega saab laulda. See oli mõjus. Veidi hiljem kostus nuukseid ja nuttu saali igast nurgast.
Uus elu oli teinud lauljatari vabaks ja siis vabastas see ka teisi hingi.
Uus elu loob uusi eluvajadusi. Samal määral, kui palju meie vaimulik inimene kasvab ja süveneb, lähevad ka vaimulikud vajadused suuremaks ja sügavamaks. Kõrgele pürgiv mänd vajutab oma juured sügavamale ja nõuab rohkem toitu, kui nõrk taim selle kõrval.
Milline on erinevus kristlase ja maailmaliku inimese vahel? Sama mis lõokese ja muti vahel. Sa tead, et mutt veedab suurema osa elust maapinna all ja naudib enim seda. Kuid ta kardab kohutavalt päikesevalgust.
Mäletan, kuidas võtsin kord kinni maad sonkiva eluka ja hoidsin teda käes. See püüdis peita oma koonu minu sõrmede vahele ja väljendas selgelt, et sellele ei meeldinud valgus. Kui panin selle maha, libises see oma teed mätta alla.
Kuid lõokesel on teine meelelaad. Sellele ei meeldi olla maapinnal ega laula ta seetõttu kunagi seal. See tõuseb ülesse ja alles siis vabastab oma esimese lõõrituse. Mida kõrgemale ta tõuseb, seda kirkamalt ta kõlab.
Mõni aasta tagasi seisin kodukohas maikuu lõpul, kui raevutses lumetorm, ja kuulasin lõokese laulu. See oli tõusnud kõrgemale tormipilvedest ja ülistas oma Loojat, samal ajal kui sirutatud tiivad tõstsid selle tormisest ilmast kõrgemale.
„Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad.”
Lõokese loomupära ja kotkatiivad! Ütle, lugeja: kas oled olnud osaline sellisest olemusest? Kas on vaimulikud eluvajadused saanud oma õiguse sinu elus? Miks sa elad?
Sina ei pea olema mingi suur patune, et olla maa küljes kinni. Sul peab olema üksnes allapidi suunatud meelsus ja see kinnitab, et valitseb mutiloomus.
„Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid.”
Tõeline kristlane elab selleks, et meeldida Päästjale ja saada tema sarnaseks, nii palju kui võimalik. Tõeline kristlane ei küsi, kui lähedale maailmale võib minna ja siiski saada taevasse. Tõeline kristlane tahab kaasata taevateele nii paljusid kui võimalik. Tal on meelsus, mis teeb ta võõraks ja majaliseks maa peal ja seetõttu suundub ta kõrgustesse.
Ta ootab Peigmehe saabumist. Ta tahab olla valmis kohtama teda millal iganes.
Tõeline kristlane vajab vaimulikku toitu ja ta otsib seda Jumala sõnast. Ta igatseb vaimulikku õhustikku ja palvetab selle pärast.
Kas sa oled kristlane?
Kas sa elad uut elu?
FRANK MANGS
