Halleluuja! See on see päev, mille Issand on teinud. Ma ei mõtle selle juures üksnes emadepäevale, sest kõik päevad on Jumala loodud. Tema ei pea ühte päeva paremaks teisest. Me ei pea ootama muutust ühelt päevalt, sest Jumal on see, kes muudab aegu ja aastaid.
Siiski tahan sind tervitada selle päeva puhul Jeesuse Kristuse nimel, kes ei muutu ja kellest sõltub igal päeval kõik. Ei ole teist nime, kes on väärt meie kiitust ja ülistust. Olgu teil täna kaunis päev ja olgu meil üksnes armastuse võlg Pauluse järgi kirjast roomlastele.
Tundub, et inimesed üks kord aastas ärkavad, et osutada armastust ja rehabiliteerida ennast ning andestada ja tasuda armastuse võlga sellele, kes on seda väärt. Paljud külastavad sel päeval emasid või käivad nende hauale lilli viimas. See on ilus traditsioon.
On tähtis sõltuda meie Isast ja kuulda rääkimas igal päeval teda, kes teab lõppu enne algust. Milline privileeg, et saame loota temale mis tahes olukorras! Tema teab meist kõike ja rohkem kui meie ise. Jumal kannab meie eest hoolt. Halleluuja!
Minu armas abikaasa koristas kaks päeva oma kirjutuslaua sahtlit ja leidis sealt ühe tellitud Eestimaa meenemedali, mis olid hea kingitus välismaalastele. See kaunis medal oli pühendatud emadepäevale, valmistatud vasest ja üle kullatud.
Selle esiküljel on punane süda ümbritsetud roosidega. Tagaküljel on riigivapp kolme lõviga, ümbritsetud tammepuu pärjaga, taustal rukkilille kujund ja vapi peal istub suitsupääsuke. Ilus eesti sümbolitega medal, mis on valmistatud Inglise mündikojas.
Guugeldasin emadepäevast teemal, kes alustas emadepäeva tähistamist, mis on soe traditsioon ja toob kokku pered ja põlvkonnad. Sel päeval, kui ei külastata, siis vähemalt helistatakse emale, kes on rahu ja turvalisuse sadam.
See meenemedal on pühendatud ülemaailmsele pühale, millele pani aluse 1908. aastal USA Lääne-Virginia osariigi metodisti kiriku liige Anna Jarvis, kelle algatusel esimest korda kohalikus koguduses pöörati tähelepanu emadele. Aastal 1914 sai sellest ametlik riiklik tähtpäev USAs. Eestis alustati emadepäeva tähistamist 1923. aastal.
Kui teenisin vabatahtlikult hooldekodus, nägin hallipäiseid vanu emasid, kelle juurde tulid emade päeval pojad ja tütred. See oli neile rõõmus ja õnnelik päev, mis liigutas neid pisarateni.
Kelle juurde ei tuldud ka sellel ühel päeval aastas, kelle järglased ei leidnud aega külastada oma ema või vanaema hooldekodus, nendel emadel olid kurvad näod.
„Miks tütar ei tulnud? Kindlasti on põhjuseks väimees,” algas kohe süüdistamine või põhjendamine.
„Miks minu poeg ei tulnud? Kindlasti on see minia pärast.”
Kui sa näed sellist valuga segatud süüdistust ja kurjust, on seda nii raske vaadata. Lohutamiseks kallistad teda, kuid see on talle väga raske kastsumus.
Midagi on Eestis ja kogu maailmas läinud katki perede ja põlvkondade suhetes, nii et rohkem kui sada aastat tagasi keegi naine alustas selle päeva tähistamist, et üks kord aastas austada emasid.
Kas see ei pane mõtlema? Mis on juhtunud inimkonnaga? Kirjutame ilusaid kirju, luuletusi, viime lilli kasvõi üks kord aastas, kuid põhjus on palju sügavamal ja kaugemal.
Jumal on loonud inimkonna nii, et ei ole hea olla üksi. Kui Jumal lõi Aadama, siis ta valmistas talle koos edasi minekuks kaaslase. Esimene naine maailmas oli Eeva, valmistatud Aadama küljeluust, kellest sai esimene ema maailmas.
Täna tuletame meelde ema headust ja hoolitsust, mida pole kahjuks kõigil, eriti tänapäeval. Ma ei näe, et emadepäeva traditsioon on kokku toonud paljud pered ja põlvkonnad. Näen teist pilti, et on veel rohkem üksindust, privaatsust, võõrandumist, hoiakut: ära puuduta mind, ära räägi. Varsti ei saa enam aru, kus on ema või kus tütar.
Siis eduteoloogia ja liiderlikkus maailmas, me läheme ükskõik kuhu ja maksame ükskõik kellele, et olla tugevad, terved ja ilusad. Teeme mistahes operatsioone, et elu pikendada või ennast ilustada seltskonna jaoks. Meile meeldib olla vastu võetud.
Keegi on öelnud, et võetakse riiete järgi, aga ära saadetakse tarkuse ja mõistuse järgi. Sellele ei mõelda, peaasi on, et vastu võetakse.
Hiljuti kellelegi kolme lapse emale oli siirdatud rinnaimplantaat, mis põhjustas vähi. Mul on nii kahju sellest naisest, kuidas hingevaenlane on saanud teda petta selleks, et olla ilus, et mind pandaks tähele.
Olla ema on üllaim amet maailmas, kui kellelegi usaldatakse lapsuke. Siiski, kui paljudel lapsed segavad elamist. Laps lihtsalt juhtus sündima. Laps tunneb sellist ema suhtumist, mis põhjustab hüljatuse vaimu. Laps on õnnetu terve elu, millest saab vabastada üksnes Jeesus Kristus. Lapse hing on katki.
Js 49:15 ütleb: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.”
Keegi peab seda kuulma. Kui sinu ema ei ole sinu eest hoolitsenud, vaid elanud oma elu, on sul hingehaav. See veritseb. Siiski on sul abimees Jeesus, kelle veri tervendab. Kuula praegu! Jumal taastab sinu elu, et sa võiksid olla täisväärtuslik isa või ema.
Armastus on jahtunud, suhted on ükskõiksed, pole abivalmidust ega jagamist.
Jumala mõte oli antud kümnes käsus koos võimsa tõotusega: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!”
Vastastikune austus ja armastus, selleks pole vaja iluoperatsioone ega kosmeetikat. Jumal lõi inimese oma näo järgi, mille saame tagasi usu läbi, et tulla tagasi Jumala juurde. Jumal kutsub: tulge minu juurde, mina annan teile hingamise.
Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks. Otsitakse, kuidas elada kaua ja olla nooruslik, kuid mitte viisil, mille Jumal on andnud Jeesuses Kristuses.
Me ei tohi vaadata teistele ülevalt alla, nii et unustame, kes meie olime enne, kui Jeesus meid kutsus ja meile andestas. Iiob ütles: kes on inimene, et sa tema peale mõtled. Patune inimene, kes liigub järjest allapoole.
Nõukogude ajal autasustati emasid, kellel oli viis või rohkem last. Mina olin viies laps ja minu ema sai rinnamärgi venekeelse kirjaga „kangelasema”. Olin kord viieaastasena üksinda kodus, nii nagu ma sageli pidin olema koos kassiga. Panin selle ema medali rinda ja läksin jalutama lähedal asuvasse toidukauplusesse.
Ma ei saanud aru, mis märk see oli, aga see oli ilus ja inimesed vaatasid mind. Olin selle üle nii uhke. Kuid kui see oleks olnud ka minu medal, poleks see aidanud mul olla kangelasema. Medal ei tee emast kangelast. Jumal teeb.
On traagiline, kui vastastikune suhe vanemate ja laste vahel on rikutud. Kui ei tunta huvi ega helistata, on tragöödia kogu ühiskonnas. Kui pere on terve, on terve ka ühiskond. Perekonnast algab ühiskonna tervenemine.
Vahel antakse meile hetki keskenduda enesele, et analüüsida. Täna hommikul meenus mulle juhtum minu elus, mis oli väga kurvastav. Poeg helistas mulle hommikul ja kuna mu telefon oli veel vaigistatud, helistasin talle tagasi. Jumal tuletas mulle meelde, et ma pean tema käest andestust paluma.
Kui ma elasin veel patuelu, olin lahutatud esimesest mehest ja elasin üksi koos pojaga, kes käis esimeses klassis. Mina läksin koos sõbrannadega öösel baari. Tulin koju ebakainena kell kolm või neli öösel, aga poega ei olnud kodus. Oli talv ja tormine öö, lund tuiskas. Meil polnud ei vanaisa ega vanaema, olin võõral maal.
Vaatasin, millega ta lahkus, koolikott oli kaasa võetud. Ilmselt läks kooli. Tormasin purjus peaga tormis ja tuisus teda otsima.
Kooli ukse ees oli kolm trepiastet ja ta istus seal. Latern kõikus tormis. Ta polnud üksi, ta oli koos kassipojaga.
See pilt meenus mulle hommikul. Mõistan, et Jumal oli armulisena saatnud pojale lohutuseks kassipoja, kellega ta mängis lumesajus.
Kallistasin teda ja me läksime koju, kus ta sai veel magada enne kooli minekut. Olin seda palunud andeks 35 aastat tagasi, siis kui usklikuks sain, kuid täna oli see elavalt meeles.
Pojale helistades soovis ta ilusat emadepäeva. Tänasin, kuid ütlesin, et soovin paluda andestust temalt, et ma ei olnud hea ema. Küsisin, kas ta mäletab seda ööd.
„Jah, miks ma ei mäleta, aga sa oled mulle nii palju head teinud, kui sa mind õpetasid, aitasid ja olid koos minuga. Meenutame neid aegu.”
See oli väga puudutav, sest suhted said taastatud. Täna on emadepäev, kuid vaimus tunnen suhete leppimise vajadust eesti ühiskonnas.
Paulus kirjutab korintlastele ja räägib lepitusametist. Jumal ootab leppimist lastega, sugulastega, emadega. Andke andeks ja paluge andeks, kui neid veel on, kellelt andeks paluda.
Keegi endine vang, kes oli vanglas usku tulnud, ütles vabanedes, et ta tahaks andeks paluda oma isalt ja emalt, aga need on igavikus. Olius (abikaasa) soovitas tal viia kalmistule lilli ning seal paluda Jumala poole palvet „ole mulle patusele armuline”, ja jätta lilled.
Suhete korraldamine ja leppimine peab algama minust.
2Kr 5:17-20: Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!
Jumal on täna andnud mulle selle ülesande olla käskjalg Kristuse asemel ja öelda: „Andke endid lepitada Jumalaga!”
Jumal tahab meid parandada, nii et me tunneme armastust isekeskis. Teeme seda, mis võimalik ja rõõmustame oma taevaisa.
Üle saja aasta tagasi on kirjutanud eesti luuletaja Juhan Liiv:
Ma lille sideme võtaks —
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taeva sina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu —
sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Ja vere sideme võtaks,
võtaks venna südame ma —
ja köidaks sellega ühte
sind, õnnetu Eestimaa!
Meist oleneb Maarjamaa saatus. Mõtleme vahel, et selleks on targemad inimesed. Siiski ei ole me juhuslikud. Lepitusamet käib koos meiega. Jumal kutsub andma ennast lepitada. Unustage valu.
Kõik usklikud oskavad Meie Isa palvet. Eestisse tulles oskasin seda palvet poola keeles, mille õppisin juba viieaastaselt. Täna oskan seda eesti keeles. Selles palves öeldakse:
„Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!”
Rõhutan, et sellega me võtame kohustuse anda andeks oma võlglastele. Kui anname, antakse ka meile andeks.
Nii nagu ema trööstib, lohutab Jumal ka meid. Jumal peseb meid ja uuendab meid täna. Otsustame andeks anda täna.
Täna on hea päev kõigile. Jumal on hea, sest ta on saatnud trööstija Vaimu. Tema tahab anda meisse midagi uut. Kui vaenlane ütleb, et kõik on läbi, siis ära võta seda vastu, sest Jumal tahab, et ükski ei lähe hukka.
Aafrikas mängisid kord jõe ääres lapsed koos vanematega. Ootamatult haaras krokodill ühest poisikesest. Poisi ema hüppas võitlusesse krokodilliga. Ema tiris kogu jõuga poega enda poole. Imekombel sai ta poja vabastatud.
Kui ajakirjanikud haiglas kohtusid selle poisiga, kes oli verine ja sidemetes ning küsisid, kas seda kõike tegi sulle krokodill.
Poiss vastas eitavalt: „Need olid pigem ema küüned.”
See oli ema armastus, mis vajutas küüned poisi ihusse, et päästa teda krokodilli käest.
Jumal armastab meid nii, et kui me oleme selle maailma kui krokodilli ees, kes neelab alla nii, et sa ei saa arugi, siis ta kisub meid ära maailma armastusest ja inimestele meeldimisest. Kui meil on Püha Vaimu juhtimine, siis me ei pea saama sellest haavatud.
Halleluuja, aamen.
MARIJANA THALING 10.05.26 Eelim TV
