Millal süda puruneb? Siis kui see on pidanud taluma rohkem, kui see suudab. See võib juhtuda võitluses haigusega, autoavariiga või selle tagajärgedega, kibedate olukordadega sisemises maailmas, kui juhtub mõnesugust paha.
See juhtub siis, kui last ei armastata või ta kogeb vägivalda, kui inimene kogeb üksindust, kuigi tal on sõbrad, abikaasa ja sõpruskond. Seda põhjustavad raskused kodus või tööl, või ka töötuse valu, seletamatu sisemine surve. Selleks võib olla kristlase pidev võitlus oma liha vastu aastate kestel.
Inimese meel püüab saavutada tasakaalu näiteks mängurluse abil, kuid siis kogeb ta süüdistust ja kui ta enam ei jaksa, siis miski raksatab. See võib olla vaimulik häbi, et ma ei ole see, kes peaksin olema.
Vahel lohutame teisi liiga kergesti, öeldes et Jumal ei anna suuremat koormat, kui me kanda suudame.
Ütlen ausalt, et ma tean, kuidas tunneb ennast see, kelle meel murdub. Mul oli häbi helistada hädaabikeskuse tuttavale valves olijale. Mind tulid kodust ära viima tuttavad kiirabimehed, kellega koos olin käinud aastate jooksul kodust ära toomas neid, kes ei jaksanud enam. Siis olin aga ise üks nendest, kes ei suutnud.
Hingel on oma piirid, ja siis see puruneb. Mul oli häbi selle tõttu, mis minuga juhtus ja küsimus, kas Jumal ikka on veel minuga.
Purunemises inimene hüüab Jumala poole: muuda, tegutse, aita mind, tule minu sisemisse maailma või olukordadesse. Sõna ütleb, et Sa armastad mind, aga päevad mööduvad samal kombel. Kus Sa oled, Jumal?
Jumal aga vaikib ega vasta.
Jeesus rääkis sügavaid sõnu enese elu kaotamisest ja leidmisest, mida me ei mõista enne, enne kui mõtleme nendele kogu igaviku. Kui inimene kaotab oma elu ega valitse end enam, siis võib ta hoida sellest kinni fanaatilise otsustavusega. Armastav Jumal aga hellalt suunab inimest, nii et kui inimene midagi kaotab oma tugevusest, siis leiab ta sisemise Kristuse tundmise.
Meid suunatakse Jumala aardelaeka, Kristuse poole. Ta on rohkem kui teoloogia või laps sõimes või kellega kohtutakse taevas. Ta tahab elada koos meiega täna, olla meie sisemine rahuldus, meie jõuallikas ja huvipunkt.
Kui Jeesus kohtub samaaria naisega kaevul ja räägib elavast veest, siis ta ütleb, et naisel on olnud viis meest.
Jeesus ütleb: „Ma annan sulle elavat vett. Sa ole püüdnud otsida elus naudinguid loomulikest asjadest, inimsuhetest ja meessuhetest, kuid mina annan sulle sellise sisemise naudingu, mis on rohkem kui selle aseained.”
Kui sageli rahuldume aseainetega. Jumal tahab anda rohkem. Ja kui me oleme nagu pink jalgadel, siis võtab Jumal jalgu ükshaaval ära, et jääda täielikult Kristuse hoolde, ja tema kannab meid. Ta sidestab meid Jumala Pojaga üha tugevamini.
Tajume, et meie oma kristlus hajub või on meie kompass määratlemata ega tea me, kuidas minna edasi.
Iiob koges lööke ja küsis, kust saan jõudu jätkata. Minevik on toonud mind lootusetuse punkti ega too tulevik paremat. Ei suuda enam uskuda, et midagi head on tulemas.
Jumal on oma sõnas lootuse Jumal, kellega koos on alati lootus, kes suudab luua elus meeldivaid asju mitte millestki.
Paulus kirjeldab oma elus kristlase sellist kannatust hingehoidlikult, mis kujutab endast sügavat sisemist pitsitust, nii et ei saa enam hingata. Kas oled kogenud sellist ahistust, et sa ei saa hingata?
Teises kirjas korintlastele esimeses peatükis koges Paulus sellist kitsikust, et ta kahtles oma ellujäämises, et ta ei loodaks enam enda, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
Mõni mõtleb, et see on mõeldud nende suhtes, kes on füüsiliselt puu alla jäänud või autoavariisse sattunud või kogenud väliseid raskusi teiste pattude pärast. Sageli kannatame oma patususe tõttu ja me suudame teha elus valesid valikuid, kahjustades sellega nii ennast kui teisi.
Õnneks on Piibel varustatud näidetega, et pühad ei kannatanud ainult välispidistes kannatustes, vaid oma valede valikute tõttu. Siis näeme Jumala armu, mis mõjub elus uuendavalt ja ülestõstvalt ning annab uue sõnumi.
Mida tähendab kannatus Jumala plaanides, nii et võiksime piiluda katte taha kannatuse teoloogiasse?
Meie arvame, et usuelu võiks olla tõususuunaline ja kiirendav, nii et see on sisemine tervenemine, võit probleemide üle ja edu saavutamine. Halvad asjad jäävad mälestuseks, nii et näen ka ise Vaimu vilja.
Siiski näib, et Jumal viib meid kasvatades hoopis allapoole. Jeremija läks alla potissepa kotta, kus ta nägi, kuidas meie oleme savi ja Jumal on potissepp. Ta nägi, kuidas me läheme katki ja et inimeste elu suundub allapoole.
Me nõustume selle tõega surra enesele, et meis oleks Kristuse vägi. Siiski, kui kogeme oma elus ahistust või pimedust, siis oleme enda arvates läbi kukkunud ja küsime: „Mis nüüd on juhtunud?”
Või arvame, et läheme mõne hetke alla ja juba on seal plakat: „Mina olen sinuga.” Ja siis silt EXIT, mis osutab väljapääsule, et kohe kõik muutub.
Mõelge Moosesele, kes oli nelikümmend aastat kõrbes. Kui keegi oleks talle tulnud kolmekümne üheksandal aastal ‒ kui ta karjatas karja piki Siinai mäge päevast teise ja Jumala kutse tundus olevat ikka kaugem, ‒ ja öelnud: „Need kolmkümmend üheksa aastat on olnud sulle Jumala koolitus. Jumalal on sinu jaoks tohutu suur plaan, milleks on antud sulle nelikümmend aastat ettevalmistuseks.”
Kujutlen nägevat, kuidas Mooses võiks võtta lamba ja visata sellise jutu rääkijat: „Kao minema! Kas sa ei näe, kuidas mu elu on hävitatud. Ma olen ju läbi kukkunud.”
Stefanos räägib Apostlite tegude raamatus selgitades, kuidas Mooses arvas neljakümnesena, et ka teised saavad aru, et tema on valitud rahva vabastajaks Egiptusest. Ta hakkas tegutsema oma jõus, nii nagu meie sageli. Siis aga satume mitmesugustesse Jumala koolidesse.
Jumal valmistab meid ette selleks, et Kristuse elu paistaks meist välja, et kannatav maailm ei näeks mitte meie tugevust ega õnnestumist, vaid Issanda Jeesuse Kristuse tegevust. Jumal valmistab ette inimesi, kes näevad Kristuse silmadega ja puudutavad kannatavat maailma tema kätega.
Mõõtmatult suur piibliõpetaja, igavikku läinud David Wilkerson, on oma raamatutes esimestel aastakümnetel jaganud sõnumit laadis: tehke teisiti, elage õigesti, muutke oma südant. Selles esines vanatestamentlikku Hesekieli ja Jeremija sõnumit. Palvetage, lugege Piiblit, lõpetage patustamine, mis on piibellikult head asjad.
Hiljem kirjutab ta raamatu „Parem leping”, mille kaanel on pilt mehest, kes püüab ennast ise risti lüüa. Mehe käes on naelad ja vasar ning taustal on säravvalge Kristus, kes püüab saada selle väsinud inimese tähelepanu.
Wilkerson kirjutab oma elu hilisemas faasis, et ta oli sellises purunemise koolis, kus ta oli kõikide võimaluste lõpp-punktis, olles ise vaimulik teenija, rahvaste prohvet ja piibliõpetaja. Tal ei olnud enam millegi pärast nutta, sest kõik nutud olid nutetud, ega midagi hüüda, kuna see oli juba hüütud. Siis ta jääb täielikku tühjusesse, et enam ei ole midagi, olles nagu filmis, kus nähakse lõputähist The End.
Siis ta hakkas mõistma evangeeliumi väge oma purunemise keskel. Küsimus polnud kunagi selles, kes tema on, vaid selles, kes on Kristus. Just igapäevases elus räägitakse vilja kandmisest, pühitsusest ja teenimisülesannetest, kutsumisest ja kõigest elusast, mida teeb Kristus temas.
Räägin ühe sõbra nägemust, keda ma väga austan. Ta oli suure lao uksel, mis oli nagu paljude riiulitega kauplus. Riiulitel nägi ta astjaid, üks ilusam teisest, nagu hiina portselan, mis kujutasid inimeste elusid. Ta näeb asju sedasi, kuidas Jumal näeb. Ta kirjeldab, et olid need alles kaunid anumad, üks teisest ilusam ja suurem.
Ta mõtleb, et kui teiste anumad on nii ilusad, siis milline on tema anum, kuna ta oli pühendanud piisavalt palju aega ja vahendeid Jumala riigi töösse. „Jumal peaks ju nägema, mida kõike olen tema heaks teinud.”
Siis märkab ta nurga taga oma astjat ja leiab, et see on veel ilusam kui teised. See on nii suur ja ilus, kuidas Jumal seda näeb. Siis ta mõtleb: „Sa oled olnud õiglane, Issand, minu vaevanägemiste suhtes.”
Kuid kui ta keerab astja teistpidi, näeb ta selles ühte eriti inetut kohta. Torukujuline ese on astjast jõuga läbi surutud, ja selle liitekoht on lausa inetu, praguline, roostes ja määrdunud.
See tähendas tema elu kibedamaid ja suuremaid häbikohti, mida ta ei soovinud kellegagi jagada. Aga see toru suundus maha ja sellest valgusid tilgad. Just selle koha kaudu sai ta oma elu õnnistusi teistele edasi anda.
See on väga kõnekas, kui rääkida kildudest ja purunemisest. Kas pole nii, et Jumal suudab osutada halastust meie elu kaudu just nendes kohtades, kust ta meid murrab. Sealt ei paista minu erilisus, vaid Kristuse eripära.
Räägime Peetruse viimasest koolitusest, kes oli kalju ehk üks koguduse juhtidest. Peetrus uhkeldab oma tugevuse üle ja tajub oma sangviinilist loomust. See kujutab ka meie patust loomust olukorras, kui Jeesus ütles neile: „Te kõik jätate mind maha.”
Peetrus aga tõstab sõrme: „Sa oled peaaegu õigesti mõistnud, eriti neid teisi, kes on nõrgemad, kuid mina mitte kunagi ei jäta sind.”
Olen ka ise mõelnud, et kui teiste tahe vaibub või nende usk lõpeb, tulevad probleemid või nad salgavad, siis mina mitte iialgi. Võrdleme ennast teistega, kes näivad nõrgemad.
Jeesus ütleb, et saatan on püüdnud teid sõeluda, et varastada meie usku Päästjasse, kes on armuline ja andestaja. Meil on suur eestkostja, Jeesus, kes oli Peetruse eest palvetanud. Õnneks sellest palvest piisab.
Meis on sellist alateadlikku lihalikkust, mis otsib vaimuliku peakattega ülimuslikkust. Kuidas see lööb ja muserdab, kui keegi vaatab teisele sellise pilguga: „Ah siis nii on sul läinud. Vaat kui huvitav! Olen kuulnud, kuidas nõrgad langevad eluteel.”
Kuidas Jeesus kohtab purunenuid? Kui me läheme katki ja meie hing ei talu rohkem, siis tahame peitu minna Jumala eest ja vajutame pausile. Vaata, Jumal, seni mujale ja siis ma parandan ennast ära. Teen oma kahetsusharjutused, saan terveks ja siis vajutan jälle PLAY. Tahame Jumala ees näidata ennast nii, et meil ei ole palju viga.
Kui palju kasutame jõudu selleks, et näida väliselt korrasolevana. Jaakko ei näe kannatavat naabrit, kuna tal pole aega ja tema tähelepanu püsib enese korrashoidmisel. See pole piibellik kristlus. See on enesekeskne. Kas on liiga kõva kõne? Räägin seda siis mina-vormis.
Mõõdame sageli teisi silmanägemise ja kõrvaga kuulmise kaudu.
Jesaja 11:3: „Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi.”
Inimestena kergesti arvustame, analüüsime ja otsustame selle põhjal, kuidas teine välja paistab, selle põhjal, mida näeme ja kuuleme. Kui palju on kristlikus koguduses kuulda teiste elust: „Kas oled kuulnud, et ka see…?” Sellega kahjustame teisi oma kuulujuttudega.
Päästja tegutseb teisiti. Tema teab, millised me oleme, kuni sügavusteni. Ta teab meie lapsepõlve ja millistes oludes kasvasime. Politseinikuna teadsin, et laps, kelle ema kasutab narkootikume, ei saa kunagi neid võimalusi ega sellist armastavat kasvatust, nagu teised lapsed.
Jeesus ütleb, et kui te arvustate teisi, siis mõned viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks. Võime arvata halvasti kellestki, kes ei suuda midagi ja kelle elu on pidev langemine. Siiski võib ta oma eelduste põhjal tulla paremini toime kui mina.
Meie näeme pinnapealset õnnestumist ja hindame neid mustas särgis mehi, kes kõnelevad rahva ees ja kes on teistega võrreldes targad, kõrgemaks nendest, kes ei suuda korki kinni pidada.
Jeesus tunneb meid paremini kui teised ja meie ise. Ta teab meie valusid ja probleeme ning hullusi. Ta teab, kui katkised ja patused me oleme. Ta teab paha, mida teeme või teeksime, kui ta meid oma armus ei varjaks.
Tema näeb meid kõiki suhtes temaga samal joonel olevat. Oleme kõik teiste abi vajajad oma igapäevases elus ega suru teisi alla, kuigi näib, et peaksin kohut mõistma ja lööma. Ent Kristuse kaastundes oleme teise kõrval ja soovime teda mõista.
Mitte et soosida pattu ega alandada Jumala pühaduse standardit, vaid kui Kristuse ette toodi abielurikkumiselt tabatud naine, siis ta asetus naise poolele, asetas piltlikult kuue tema ümber ja osutas teistele, et kõik on ühesugused patused ja vajavad armu.
Jesaja 66:2 räägib purunenutest, mida soovitan vajutada oma meelde ja südamesse: „Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.”
Purukspekstud vaim tähendab haiget südant, seda, kelle poole Jumal vaatab. Sa ei ole rikkiläinud ega teise klassi kaup, vaid Jumala parim, sest Jumal vaatab sinu poole. Kui Kõikväelise palge valgus paistab sinu peale, siis ei ole sul häda.
Arvame, et purunenud on Jumala hüljatud või tunneb ta nii oma südames. Meil on Päästja, kellel on aastatuhandete kogemus katkiste inimestega. Kui tema on meie poolt ja vaatab meile armastusega, siis on meil kõik, mida vajame.
Mida olen mõelnud, kui lootus on inimlikult kadunud. Kui mõte elu lõpetamisest on nagu soe hoovus, mis läbistab ihu. Kui arvad, et Jumal ei ulatu sügavale kaevu põhja, võib just siis ilmuda lootuse Jumal, kes tuleb meie katkiste südameuste kaudu, et öelda: „Ära karda, mina olen sinuga.”
Ta suudab äratada meie katkise kivisüdame ja panna selle tuksuma. Ta suudab tuua elu ja rõõmu.
Kuidas kohtleme purunenuid? Millistes kristlikes liikumistes on need, kellel ei lähe hästi?
Kui nad ei ole koguduse seespool, siis oleme midagi valesti mõistnud. On põhjus rajada uus tervendusliikumine (nagu TTT?). Kogudus peaks olema nagu Augustinuse poolt nimetatud haigla, kus suur Ülempreester ravib kõiki meid, patuhaigeid.
Haavu ja lõikeid on erisuguseid ja erineva sügavusega. Meie oleme Jumala armee, kes osaleb selles töös, kes marsib ühes suunas ja keda tabavad vahel nooled. Vahel jookseb verd jalast või käest, vahel keegi nikastab. Siis hangitakse kanderaam ja hakatakse ära kandma.
Kas teate, et roll muutub? Täna kantakse ühte inimest ja homme teist. Kui täna tehakse kellelegi sülehoidu ja kantakse teda, siis homme võib ta olla juht, kes saadab teisi järjekorras kandma.
Räägin blogist „Üksnes armust”, mille kaudu kohtun kogu Soomes erivanuseliste ja eri taustaga inimestega, kelle lugu on sarnane. Olin koguduse siseringis ja Jumala armastuses, kuni toimus midagi nagu abielulahutus, lähedase kaotus või midagi muud häbistavat ja süüdistavat. Siis kogesin, et ma enam ei kõlba ja sain vihjeid ka teistelt. Siis, kui saadakse vihjeid ja häbipitser, siis harva suudetakse säilitada usku armulisesse Kristusesse.
Kui Jeesus räägib Peetrusele sõelumisest ja tulevasest juhirollist, siis ütleb ta, et sinu juhikoolitusest puudub veel viimane osa: see on Peetruse isiklik väga sügav läbikukkumine. Ta pidi nägema, et mitte tema tahtejõus ega otsustavuses, vaid Kristuse armus on lahendus. Jeesus ütleb talle, et kui sa pöördud, siis kinnita oma vendi.
Ta sai Kristuse andestava armu sõnumi. Peetrus võis kuni elu lõpuni meeles pidada seda, et tema oli suur patune, kes tõsteti välja langemise sügavikust. Kristus sai ta kätte kaevu põhjast, haaras temast kinni ja tema armastus tõstis ta sealt algkoguduse juhiks. Siis Peetrus ei rääkinud enam oma tugevusest, vaid sellest, et temal on selline Päästja, kes suudab tulla inimese kõige pimedamasse paika, kus ta ka poleks, ja luua midagi uut.
Küsimus meile. Kui me käime kuristiku serval ja kukume, selleks et rääkida teistele heast Karjasest, kes ei tule meile mingi piiblikoha või teiste räägitu kaudu, vaid: mina ise olin oma elus selle kivi taga peidus ja tundsin ennast haavatuna, aga teised olid edasi läinud. Olin kindel, et suren sinna. Minu hea karjane tuli aga üle mägede ja orgude ning leidis minu, seda mitte ainult ühel korral, vaid korduvalt. Minu karjase armastus on nii sügav, et ta kunagi ei hülga ei mind ega sind.
Kas sa märkad, et selles kohas, kus su elus on sind purustatud, usaldatakse sinule üksikuid katkiseid inimesi.
Kuulsin sõbrast, kes haigestus skisofreeniasse. Teda tabas keset head kristlikku elu haigestumine, ja kui ma sellest kuulsin, siis ajas mind nutma teadmine, kui raske ja ebameeldiv see on. Miks hea Jumal lubab selliseid asju?
Pärast seda, mida ta oli kogenud nende kohutavate sündmuste käigus, hakkas ta kohtuma teiste sama haigust põdevate inimestega. Milline tohutu suur kutse on selles, et Kristus valmistab ühte inimest kohtumiseks teistega selles kannatuste maailmas, mida ei mõisteta ilma sama kogemata.
Tema juhib mõistva südame miks-küsimustega võitlejani, kes ei suuda ise võidelda, nii nagu teised inimesed; kelle võitlus on selles, et ta suudab elada vaid ühe päeva korraga. Ta saab julgustatud: „Sa suudad täna ja veel ka homme. See on sinu jumalateenistus.”
Kui koged sellist võitlust, et enam ei suuda, siis ära karda. Ütlen seda nii Jumala sõna kui oma kogemuse põhjal. Kui koged sügavat pimedust, siis ära karda, sest Jumal on koos sinuga. Tema on Jumal, kellel on kogu maailma jõud, kes suudab teha oma lastele parimat, et saavutada Jumala laste eesmärgid.
Kui oled kildudeks ega oska ennast ise parandada, siis sa ei peagi. Võid öelda: „Tule Issand Jeesus, ja tee seda, mida Sina soovid.”
Parim elu on anda ennast kildudena, nii et tema saab kujundada sinu ja minu elust sellise astja, millise tema soovib. Kui tema meie elu parandab, siis me ei saa täiuslikuks, meisse võib jääda pragusid või auke. Inimesed arvustavad meid nende pärast, kuidas sa võid olla selline. Kuid just nendest kohtadest on teistel kergem kinni haarata ja Jumala arm võib sinu kaudu voolata kannatavale maailmale.
JAAKKO PIRTTIAHO
TV7 saates
„Evankeliumi särkyneelle”
