Matias Toivainen on sündinud misjonäriperes ja on ise misjonär. Ta räägib endast.
Minult on küsitud: „Mis on sinu varaseim mälestus, mis sulle meenub?”
Mulle meenub vana roostes tank Kosovos, milles käisime. Kui olin üheksa kuu vanune, kolis meie perekond Kosovosse. Minu vanemad olid misjonäridena Balkanil koos oma nelja lapsega (mina olen neljas) Albaanias, Makedoonias ja Kosovos, kus kasvasin esimesed neli-viis aastat. Mäletan külmi õhtuid ilma sooja vee ja elektrita, kuid kodus oli soe, kuna valitses armastuse meeldiv õhkkond. Esimesed viis aastat möödusid Balkanil, siis kolisime mõneks aastaks Soome. Siis kui oli seitsmene ja läksin kooli, olime juba Jordaanias, Lähis-Idas.
Minu elus juhtus nii, et olin igal aastal uues linnas, kus oli erinev keel ja kultuur. Kuid minu puhul oli hea see, et meie peres oli kolm poega veel, mul olid vennad ning isa ja ema, kes meie eest hästi hoolitsesid ega polnud me kunagi tähelepanuta. Meil oli soe kodu ja palju armastust.
Sain näha maailma ja õppisin imema endasse erinevaid kultuure. Selles oli ka väljakutseid, kuid kasvasime rahvusvahelises keskkonnas koos teiste misjonärilastega või teiste rahvusvaheliste lastega. Heas mõttes ei ole ma pärit kusagilt ja minu elus on olnud palju värve.
Sageli ei osatudki teiste laste keelt ja mängides piisab vahel sellestki, millal pall väravasse läks või kelle lahtilöök tuleb. On võimalik suhelda kehakeeles. Samas õpitakse kiiresti ära inglise keel, mis ühendab erinevaid kultuure.
Kui kolisime Jordaaniast Soome kümneaastaselt, tulin esmakordselt nn normaalsete soome poiste ja tüdrukute keskele ega olnud ma enam rahvusvahelises misjonäride mullis. Olukord Soomes oli minule uus selles mõttes, et ma ei näinud sõpru üksnes pühapäevakoolis, koguduses või misjonimajas, vaid ka koolis ja jäähokimängus, kus käitutakse teisiti kui tüüpilises misjonäriperes.
Inimene peab leidma oma koha ja harjumused nakatasid ka minu kiiresti, nii et hakkasin ära jooksma ja mässama nii Jumala, koguduse kui ka vanemate vastu.
Põhjust konfliktiks vanematega oleks olnud kui tahes palju, samuti karistamist või teisi tagajärgi, kuid nad oskasid kohelda mind armastuse ja armuga. Mäletan, et kui olin öösel hulkumas, kelmusi tegemas, varastamas või vandaalitsemas ja tulin tagasi hilja, siis nägin, et isa oli jätnud esikusse tule põlema ja ka toit oli veel laual, kui saabusin hilja. See mõjutas mind sügavalt, et kuigi hulkusin, oli mul oma koht ja isa ootas last koju.
Siis sekkus Jeesus. Minule oli elus tähtsaim jäähoki mäng. Tahtsin elada hokile ja saada edukaks, omada kuulsat nime ja võita. Sain hästi hakkama ja armastasin mängu, kuid halvasti läks sellega, et sain tõsise põlvetrauma, kuna ma ei olnud hoolikas ja kaks soome arsti ütlesid mulle, et see kunagi ei taastu. Minu põlvedes oli suur valu ja see sundis mängimise lõpetama. Ma ei saanud käia koolis ega liikuda treppidel ilma valuta. Ma ei saanud ka kükitada.
Viibutasin rusikaid taeva poole ja olin kibestunud. Kulus aastaid. Ühel öösel nägin unes, et Jeesus tuli minu juurde ja rääkis: „Matias, sa oled kaks aastat süüdistanud mind selles valus, mis sul on. Kuidas oleks, kui hakkaksid tooma tänu selle hea eest, mida oled saanud ja omanud?”
Nii ta tuli minu juurde armus, siis kui mina ära põgenesin. Õppisin tänama ja võtsin teda tõsiselt. Paari nädala pärast istusin ühel hommikul murul ja tänasin Issandat. Siis otsekui kuulsin eneses sõnu: „Nüüd, Matias, tõuse ja jookse!”
Polnud enam aastaid jooksnud. Tõusin ja tegin paar sammu, esimest korda ei olnud mul valus. Tegin väikese jooksu, valu polnud tunda. Jooksin väljakul ringi ja siis suundusin koju. Valu kunagi ei tulnud tagasi. Nii oli Jeesus saanud haarde minu mässavast elust.
See tervenemine on olnud suur tunnistus ja minu usukinnitus. Läbisin armee ja arstid ei näinud enam mingit probleemi põlvedega. Käisin Himaalajal ja pikad teekonnad misjonireisidel džunglis ja vihmametsades. Nende põlvedega pole enam kunagi olnud vaeva. See oli tohutu muutus.
Gümnaasiumieas suundusid vanemad misjonisse Bangladeshi. Läksin sinna aastaks koos nendega. Võtsin vaheaasta gümnaasiumist ja õppisin elama misjonärielu enda jaoks juba täiskasvanuna. Siis tulin tagasi Soome, lõpetasin gümnaasiumi ja läbisin armeeteenistuse.
Bangladesh on väga väike maa India ja Myanmari vahel Aasias, kus elab väga suur rahvastik, 170 miljonit, väga kitsalt ühel maailma tihedamini asustatud maal. Elanikest 90% on moslemid ja 9,5 % hindud. Kristlasi on 0,4%, neist enamus katoliiklased.
Kristlased on seal tagakiusatud samuti, nagu peaaegu kõikjal moslemimaailmas. Kui moslem pöördub, et järgida Jeesust, maksab ta selle eest kõrge hinna. Olen ka ise juhtinud kristlasi usule, kes on tapetud pärast seda nädalate jooksul. Ka pastoreid on tapetud ja nende kallal vägivalda tarvitatud. See on reaalsus.
Mina tahan erinevate usundite asemel teenida Jeesust, sest tema on armuline. Tema löödi risti ja tapeti. Ta andis enda vabatahtlikult.
Inimene lööb vaenlast ja valab tema vere. Jeesus on täiesti vastupidine. Ta andis ennast ohvriks meie eest ja see on eeskuju, mida tahan järgida.
Minu elu pole otseselt ohus olnud, aga meenub juhtum, kuidas keegi misjonär Keeniast tuli meile külla. Läksime koos temaga slummi kohtuma inimestega, kus Püha Vaim juhtis tähelepanu ühele meesterühmale ja käskis sealt lahkuda.
Kuuletusin ja lahkusime. Järgmisel päeval lugesin lehest, et selles piirkonnas oli salapolitsei tabanud jõugu terroriste, kes otsisid ründamiseks kristlasi. Sedasi Püha Vaim varjas meid.
Olen küll kuulnud ähvardusi. Kord kui tulin koju, oli mees nurga taga visknoaga, ähvardades rünnata, kuid õnneks ta ei teinud seda. Jumal on hoidnud.
Pärast Bangladeshi tulin üksi tagasi Soome ja jätkasin õpinguid gümnaasiumis. Sel ajal hakkas Jumal juhtima mind misjonisse Aasiasse, moslemimaailma. Mul ei olnud just aimu, mida teha, polnud ei oskusi ega tööühendusi. Mul oli üksnes südame põlemine, et tahan teda järgida ja tajusin kutset, et pean minema.
Kasutasin selleks ära nädalalõpud, puhkused ja õpivaheajad misjoniteenistuses. Jumal õnneks õnnistas minu õpinguid gümnaasiumis ja lõpetasin selle väga heade hinnetega. Pärast armeed aastal 2020 alustasin misjonikoolitusega Ameerikas.
Mul on mure hukkuvate hingede pärast siis, kui näen, kuidas lapsed lähevad magama ja küsivad vanematelt, vaadates taeva poole, kas meil on mingit lootust; ja nähes inimesi, kes lähevad koju ja tühjendavad mure õllepudelitesse, kes peksavad naist ja lapsi ega tea, et on võimalik omada rahu Jumalaga.
Mäletan Aafrika linna moslemiturul üht naist, kes müüs riideid ja luges seal maas tolmu sees koraani. Püha Vaim rääkis mulle, et kuulutaksin talle evangeeliumi. Tema nägu oli täiesti kaetud burkaga. Ütlesin, et ta näeb nii vilets välja.
Püha Vaim vastas, et ka sina, Matias, olid vilets, aga ma leidsin võimaluse sinu aitamiseks.
Läksin selle naise juurde ja rääkisin talle ettevaatlikult sobivast kaugusest sellest, kes on Jeesus, mida ta on teinud ja kuidas ta armastab ning päästab.
Mäletan, kuidas sellel mosleminaisel hakkasid pisarad valguma näokatte alt. Ta võttis töökohal oma kogukonna keskel ära oma näokatte ja ütles nuttes: „Matias, miks sa ei tulnud varem? Olin viiskümmend aastat oma usundi ahelates. Miks sa ei tulnud varem, et ka minu abikaasa oleks kuulnud sellest enne surma?”
Vastasin talle: „Kallis sõber, ma olen kahekümnene, anna andeks, tulin nii kiiresti kui sain.”
„Kas te ei oleks võinud saata kedagi teist meile sellest rääkima?” jätkas tema.
See naine võttis taskust telefoni ja helistas kõikidele oma lastele: „Kas te olete kuulnud, et on olemas pääste Jeesuses?”
Temast sai evangelist kahe minutiga. Mõtlen nendele inimestele.
Aastal 2020 liitusin misjoniorganisatsiooniga Christ for All Nations, mis on rajatud saksa evangelisti Reinhard Bonnke poolt, mis on tuntud suurte evangelismikampaaniate poolest peamiselt Aafrikas. Selle praegune juht Daniel Colenda võttis aastaks mind ja veel 49 inimest oma tiiva alla ja õpetas meile kõike seda, mida ta selle aasta jooksul suutis. Ta viis meid ka misjonitegevusse ja näitas eeskuju. Tema mõte oli, et tuleb jõudusid paljundada. Ei piisa ühest või kahest evangelistist, vaid selleks on vaja tuhandeid, et maailm saaks kuulda evangeeliumi.
Ta panustas minusse ja nüüd on minu kord panustada teistesse. Rajasime evangeeliumiühenduse koos vendadega aasta tagasi. Meie ülesanne on minna sinna, kus meid enim vajatakse ja loobuda oma vajadustest. Eesmärk on leida inimesed, keda Jumal on kutsunud ja valinud, anda neile tööriistad ja neid varustada, toetada, üles tõsta ja välja läkitada teostama evangeeliumikuulutust.
Võiksin rääkida veel palju lugusid. Tuleb meelde üks neljateistaastane poiss Ukrainas. Ta sai usklikuks ja põles nagu mina viieteistaastasena. Ta otsis võimalusi jagada seda lootust inimestele. Ta oli kohmakas nagu mina, keegi polnud teda õpetanud.
Võtsime ta meie evangelismikoolitusse Kiievis eelmisel aastal. Temas süttis tuli kuulutada evangeeliumi. Ta tuli koos meiega külast külla ja linnast linna, et kuulutada väeliselt Jumala evangeeliumi. Ta nägi, kuidas haiged tervenesid, kuidas luud ja lihased said terveks. Siis tuli ta koos meiega koolist kooli kuulutama lastele, omavanustele. Täna on ta täisajaga evangelist ja kuulutab nädalas sadadele ja tuhandetele, ka rasketes paikades, ja õpetab teisi tegema sama.
Jeesus ütles, et selle kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse tunnituseks igale rahvale ja siis tuleb lõpp: see on meie ülesanne.
Olen näinud oma silmadega seda, kuidas vastavalt Ilmutuse 14:15 tuleb sirp, mis lõikab üle kogu maailma. Maa vili on küps ja usun, et meie ajal on see sirp väga tuttav, et kus iganes me evangeeliumi kuulutame, sõjapiirkonnas, moslemitele või kommunistlikes maades: kõikjal näeme, kuidas Jumala riik tuleb väega ja tema nime peale panevad rahvad oma lootuse.
Uudiseid kuulates, mida vaenlane teeb, mõtlen, et kui maailma ajalugu oleks jalgpallimatš, siis elame turniiri viimase kohtumise viimase poolaja lisaminutitel. Lisaminutitel ei saa mängida nii nagu eelsoojenduses, vaid on aeg võtta rohkem riske, armastada enam, saada sinikaid, ohverdada ja panna kõik mängu. Näen, mida teeb vaenlane, kuidas ta riisub noortelt elud ja röövib, kuidas ta hävitab ja valetab.
Tean, kuidas Püha Vaim tõstab lõvimöirge oma kogukonnas, nii ka meie peame tõusma ja tegema seda, mida Jumal meilt palub, nii et tema riik tuleb.
Vaenlase tegevus tõstatab minus soovi, et Jumala rahvas oleks ühtne, et teha seda, mida Jumal ootab. On lihtne istuda varumeeste pingil ja kurta selle üle, mida keegi tegi või meenutada mõnda sinikat aastaid tagasi, kuid see pole see, mida Jeesus ootab oma rahvalt. Meile on antud kõik vajalik, et kuulutada ja viia evangeelium iga rahvani.
Viimasel jõuluõhtul, aastal 2022 olime Ukrainas Hersoni linnas kilomeetri kaugusel vene armeest, kus pidasime jõulukampaaniat kogudusega. Vene armee tulistas meid mitu korda minutis, mida on näha videol, fosforpommidega, rakettidega, droonidega ja snaipritega, kuid Jumal kaitses meid selles olukorras. Inimesed kõndisid kirikust mööda, tundsid tõmmet tulla sisse ja ütlesid: „Milline rahu siin on, nagu oleks see linna turvalisim koht.”
Kuulutasin jõuluõhtul evangeeliumi ja üheksal koosolekul kokku 7000 inimest võttis vastu Jeesuse. Nad said jõulukingituse ja 12 kilo toiduaineid kaasa.
Olles teel kuju, tabas neid raketilöök õhust Hersoni turuplatsil ja palju inimesi sai surma. Olime seal mõne minuti kestel koos esmaabirühmaga keset seda verd ja tuld, nägime inimkeha jäsemeid tänaval ja ajusid asfaldil. Nägime neid toidupakke, mida olime jaganud ja saime aru, et need on inimesed, kes olid olnud meie koosolekutel, kes olid just kuulnud evangeeliumi ja vastu võtnud Jeesuse. Nüüd, kolmkümmend minutit hiljem, on nad palgest palgesse koos Jeesusega igavikus.
Jeesus ütles, et seni kuni on päev, peame tegema selle tegusid, kes meid on läkitanud. Tuleb öö, kui keegi ei saa enam midagi teha. Vaatamata olukorrale on veel päev ja aeg teha tema tegusid. See võib olla vihmane päev või pilvine päev, tormine, sünge või pime päev. Kuid veel on päev ja on aeg teha seda, milleks ta on meid kutsunud. Ta on andnud kõik vajaliku, et täita suurt misjonikäsku. Kas soovime liituda tema tööga?
TV7 saates
„Herätysliikehdintä”
