Pead rääkima asjadest nii, nagu need on. Kui puutusin 60-ndatel kokku tollase põlvkonnaga, ütlesid nad: “Rääkige asjadest nii, nagu need on!”
Mõtlesin endamisi, et mida paremat oskaksime tahta. Räägime nii, nagu asjad on: ärgem kaunistagem oma sõnu, ärgem loogem asjadest ilusamat pilti, tuleme ja räägime inimestele tõtt. Tänan Jumalat, et nägin sadu noori inimesi radikaalselt muutumas. Teate, miks nad muutusid ‒ kuna nad olid radikaalsed.
Olin ka radikaalne, kuid põlvkond varem, siis kui ei olnud veel hipisid. Seega ma ei teadnud, kes ma peaksin olema. Räägin seda, kuna inimesed arvavad siis, et olen usutav.
Kui käisin Eton’i ja hiljem Cambridge’i kolledžis, oli mul tunne, et hasartmängudega on võimalik raha teenida, kui avastad õige süsteemi. Arvasime oma sõpradega, et leidsime õige süsteemi.
Mina läksin Monte Carlosse või Cannes’sse Prantsusmaa lõunakaldal ja mängisin ruletti. Tänu Jumala armule ei kaotanud ma midagi. Hiljem sain teada, et Labouchere, mees kes selle süsteemi välja töötas, suri puruvaesena.
Kuid püüan teile öelda, et elades Monte Carlos või Cannes’s soojas kliimas, kõndisin ringi sandaalides, mis oli päris tavaline. Aga tavaline ei olnud see, et värvisin oma varbaküüned punaseks. Olen tihti endalt hiljem küsinud, miks ma seda tegin. Ma tõesti ei tea, kuid arvan, et see oli protest minu moodi.
Arvan, et ka see on protest, kui mõni tüdruk värvib oma juuksed siniseks. Mis teda motiveerib? Ma ei kritiseeri teda. Ma ei saa visata esimest kivi. Kui mina värvisin oma varbaküüned punaseks, siis on temal õigus oma juuksed siniseks värvida.
Küsisin endalt, mis motiveerib noori seda tegema. Arvan, et see on sõnatu protest millegi vastu, mis on võlts.
Kas teate, mida nad kirikust arvavad? Paljud neist arvavad, et me pole siirad. Ja tihti on neil õigus.
Usun, et tänapäeva noortes on sügav nälg jõuda reaalsuseni, kuid neile ei tule pähegi, et minna kirikusse selleks, et leida reaalsust. Räägi asjadest nii, nagu need on. Ära kasuta religioosseid klišeesid. Ära kasuta meelitavat kõnepruuki.
Ole nagu minu esimene naine, tegelikult ka teine. Ma pole kunagi olnud abielus ebasiira naisega, kellegagi, kes lihtsalt mängis seda rolli. Nad olid ehtsad, nad olid just need, kes nad olid kõigi oma nõrkuste ja puudujääkidega. Nad olid ehtsad.
Usun, et seda tähendabki, kui vöötad oma niuded tõega. See tähendab jätta kogu see peen religioosne jutt, religioossed klišeed.
Kui ma nelipüha pastoriks sain, see oli Suurbritannias, oli nelipühilastel deviis: “Meil on kõik olemas: oleme päästetud, veega ristitud, Püha Vaimuga ristitud, räägime keeltes.
Siis lugesin John Wesley päevikut ja mõtlesin endamisi, kui meil on kõik käes, mis siis John Wesley’l oli? Sest tal oli palju rohkem kui meil. Meil oli õige kõnepruuk, rääkisime keeltes, kuid kui kaugele see sind viib?
Mitte väga kaugele. Võid olla lihtsalt ebanormaalne, religioosne teisiti mõtleja, ja saada kokku teiste omasugustega igal pühapäeva hommikul. Ma ei ole pahatahtlik, kuid üritan teile näidata reaalsust.
Tänan Jumalat, et kuulun nüüd kogudusse Põhja-Karolinas. Naudin kirikus käimist pühapäeva hommikul. See on ebatavaline. Enamasti käin selle pärast, et see on kohustus. Kuid käime koguduses, kus räägitakse asjadest nii, nagu need on, vähemalt teatud määrani. Ma väga naudin seda, tahan tõelisust.
Ma ei tea, kui palju aastaid ma veel elan, ainult Jumal teab. Kuid ma ei taha mängida. Aeg on mulle kallis, mu jõud on kallis, tahan kasutada seda õigete asjade jaoks, olen valmis tooma ohvreid.
Kas teate, kuidas kavatsen tähistada oma 85. sünnipäeva, kui Jumal lubab ja me elame? Lendan tagasi Benini ja jutlustan seal.
Kas teate, kus Benin asub? Kindlasti mitte, ma ei süüdista teid. Mina ka ei teadnud. See on Nigeeriast lääne suunas ja seal on konverents kogu selle kandi prantsuskeelsetele aafriklastele.
See on mulle väljakutseks. Tahan, et mu õpetus jõuaks prantsuse keelde. Tahan jõuda prantsuskeelse elanikkonnani. Kas teate, et maailmas on 500 milj inimest, kes räägivad prantsuse keelt. Ja praktiliselt keegi ei tegele nendega. Prantsusmaa on vaimselt hüljatud maa.
Miks ma seda kõike räägin? Kuna tahan lahti saada nendest pikkadest religioossetest rüüdest, tahan siduda need tõe vööga, rääkida asjadest nii, nagu need on. Aamen.
Ef 6:14: “… ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü.”
Soomusrüü ‒ millist osa kehast see peamiselt kaitseb? Südant. Et kaitsta sinu südant õigsusega, mis ei ole tegudest lähtuv õigsus, vaid õigsus, mille said usu läbi Jeesusesse Kristusesse. See on muutev õigsus, mis muudab sind. See viib sind kooskõlla Jumalaga.
See ei ole hulk reegleid. See on muutus sinu südames, mis muudab kõike, mida mõtled, ütled või teed.
Kes teab oma isiklikust kogemusest, et see on võimalik? Kui sul ei ole olnud elumuutvat kogemust, siis tekib kahtlus, kui kristlane sa üldse oled.
Ma ei taha olla ebasõbralik. Võid ühineda kirikuga, kuid jääda samasuguseks. Võid lausuda palve, kuid jääda samasuguseks. Võid täita otsusekaardi, kuid jääda samasuguseks.
Kuid sa ei saa kohtuda Jeesusega ja jääda samasuguseks. On sul seljas õigsuse soomusrüü? Kas su süda on kaitstud? Oled sa muudetud inimene?
Ef 6:15: “Te jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust!”
Rooma leegionäridel olid väga tugevad sandaalid, mis seoti nööridega ümber säärte. Nad suutsid marssida pikki vahemaid nende jalanõude abil.
“Te jalgades (jalanõudes) olgu valmidus kuulutada rõõmusõnumit rahust” ‒ mulle tähendab see olla kättesaadav, olla just seal ja sel ajal, kus Jumal sind tahab olevat. See ei tähenda kindlat rutiini, millest sa pead kinni pidama, see tähendab olla paindlik. See on ka rahuevangeelium.
Ütleme, et lähed poodi süüa ostma, kuid sul on jalas evangeeliumikingad. Kohtad ühte kallist hinge, kel on palju probleeme ja rõhutud seisundis. Ja sina annad edasi rahu. Ei ole nii tähtis, mis sa ütled, vaid kes sa oled, mida sul anda on.
Inimesed otsivad meeleheitlikult rahu. Nad igatsevad selle järgi ega tea, kust seda leida. Kui sa nendega kohtud, siis neid ei huvita nii väga sinu õpetus, nad tahavad teada, kas sul endal on rahu. Sest kui sul on, siis saad seda edasi anda, see tähendab paindlikkust.
Oled poes, sul on kiire, pead ostma mitmesuguseid asju. Siis sa kohtad seda kallist inimest, kellel on pisarad peaaegu silmas ja sa pead peatuma ning temaga rääkima. Pead edastama talle rahu. Seda tähendab omada valmidust kuulutada rõõmusõnumit rahust.
Ef 6:16: “Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!”
Kreeka keeles on sõna “kilp” otseselt seotud sõnaga “uks”, kuna Rooma leegionäril oli pikk ovaalne kilp, mis oli kitsas ja see oli tema kaitse. Väga hästi koolitatud sõdur oskas varjuda kilbi taha nii, et ta oli igalt poolt kaitstud. Seda oli vaja treenida ja selleks pidi olema vormis.
Sul läheb seda vaja, sest Saatan saadab su pihta põlevaid nooli. Mitte tavalisi nooli, vaid põlevaid. Sul on vaja kilpi, mis need peatab. Pead õppima, kuidas varjuda, nii et sa mitte kuskilt välja ei paista. Sellel on vaimulik tähendus. Pead jõudma kohta, kus ükski osa su elust ei ole kaitseta.
Ütlesin kellelegi hiljuti, et see kilp ei kaitse meie luksust, see kaitseb meie põhiväärtusi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui teatud maani asju nautida, kuid ära unusta, et see ei ole kilbiga kaitstud. See kilp kaitseb sind sellisena nagu oled, ainult su isikut.
Edasi: “Võtke ka päästekiiver.”
Millist osa sinust kaitseb kiiver? Mõistust. Ja mõistus on see koht, kus kogeme kõige enam vaimseid võitlusi, kas pole. Seega vajame kaitstud meeli.
Pärast seda, kui sain päästetud ja pastoriks, oli mul pidev tohutu võitlus depressiooniga ja hiljem avastasin, et see oli seotud mu isaga. Pärisin selle temalt. Ei hakka sellest pikemalt rääkima.
Siis sain teada, et Jumal oli andnud mulle kaitse. Kõigepealt sain vabastuse kurjast vaimust, deemonist. Olin hea nelipühi jutlustaja, kuid sain vabastatud deemonist. Jumal nimetas seda raskemeelsuse vaimuks.
Siis mõtlesin, kuidas jääda vabaks. Arvasin, et pean kaitsma oma mõistust. Andsin alati voli negatiivsetele mõtetele, mängisin mõtetes võimalustega, mis ei ehita üles.
Siis ütlesin, et mul on vaja kiivrit. Nii leidsingi ta siit ‒ päästekiivri. Siis mõtlesin, ma olen ju päästetud, kas see tähendab siis, et mul polnud kiivrit. Ei, kuna Paulus kirjutas kristlastele, aga ütles, et võtke päästekiiver.
Mõtlesin siis, mis see päästekiiver on. Ma ei võta teilt lisatasu, aga see on hindamatu väärtusega, mis ma nüüd teile ütlen.
Mu Piiblis olid viited, ja üks viide oli 1Ts 5:8: “Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga.”
See süütas midagi mu sees. Minu probleem on pessimism, mu kilp on lootus. Pean kogu aeg rakendama piibellikku optimismi. Ja mul oli pidev võitlus, sest kurat üritas depressiooni tagasi tuua. Iga kord, kui ta seda tegi, pidin teda mõõgaga pistma ja eemale ajama. Mul pidi olema kirjakoht iga väite vastu. Asjad ei olnud korras.
Ja tegelikult sain ma välja tänu tekstile Rm 8:28: “Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.”
Kas ma armastan Jumalat? Jah.
Olen ma kutsutud? Jah.
Siis mis ka ei juhtu, pöörab Jumal selle minu kasuks.
Kas usud seda? See on väga, väga tähtis.
Kogesin tohutut isiklikku kriisi viimase kahe aasta jooksul oma naise surma tõttu ja ma poleks vastu pidanud, kui ma poleks uskunud Rm 8:28. Ükskõik, mis juhtub, küsimus ei ole selles, kas Jumal pöörab kõik heaks, vaid kas mina käin Jumala eesmärkides.
Ütlesin: jah, ma käin; usun, et teen seda, mida Jumal tahab; usun, et olen oma kutsumises. Ma ei naudi seda, see on valus, kuid siiski, see on mulle kasuks, kuna Jumal laseb kõigel saada mulle kasuks.
Kui suudad seda uskuda, siis ei ole sa enam iialgi depressioonis. Ma ei võta lisatasu selle eest, kuid annan sulle nõu, mis säästab palju aega psühhiaatri juures.
Olen märganud ‒ võib-olla ka teie ‒, kuid depressiooni on üha rohkem. Inimesed räägivad tänapäeval depressioonist viisil, mis oli varem ennekuulmatu. Inimesed on depressiooni pärast haiglas. Me vajame kaitset, see on seal ‒ just see ongi kiiver.
Ef 6:17: “Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!”
On oluline mainida, et “sõna” tähendab siin räägitud sõna ‒ mis on “rhema”. Seega vaimumõõk ei ole Piibel su riiulis ega isegi su öökapil. Vaimumõõk on Jumala sõna, kui võtad selle ja tsiteerid seda kuradile.
Just seda tegi Jeesus. Ta ei kasutanud ühtegi muud relva. Kolm korda, kui Saatan teda kiusas, vastas ta: “See on kirjutatud, see on kirjutatud, see on kirjutatud.”
Ja kuradil ei ole midagi öelda, kui tsiteerid kirjutatud Jumala sõna. Ta tõmbub tagasi. See on vaimumõõk.
Kõik eelmised relvad peale vaimumõõga on kaitserelvad. Ainult sellega suundud ründetegevusse ja isegi siis ulatub su mõõk ainult nii kaugele, kui su käsi. Sul ei ole ikka midagi, millega kaugemale jõuda.
Relvastusel on ainult kuus osa, ja kui leiad Piiblist kuus head osa, siis võid olla täiesti kindel, et kuskil on ka seitsmes. Kus see on?
Salmis 18: “Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus.”
Seda nimetas Charles Wesley kogu palve relvaks. See on meie kontinentidevaheline ballistiline rakett. See jõuab ükskõik kuhu ja ükskõik mis ajal hämmastava täpsusega.
See ongi relvastuse nimekiri. Loen selle veel korra ette: tõevöö, õigsuse soomusrüü, jalanõud evangeeliumi kuulutamise valmiduseks, usukilp, päästekiiver, vaimumõõk, pidev palve. Ülim relv on kogu palve.
Tahan tuua ühe lihtsa näite Apostlite tegude raamatu neljandast peatükist. Apostlitele öeldi nii religioossete juhtide kui võimude poolt, et nad enam kunagi ei kuulutaks Jeesuse nimel.
Kui kavalad nad olid! Sest üheski teises nimes ei ole päästet kui Jeesuse nimes. Kui ei tohi kasutada Jeesuse nime, ei saa päästet pakkuda. Evangeelium kaotab mõtte. Ja valitsejad keelasid neid ‒ nii religioossed kui riigijuhid ‒ mitte kuulutada Jeesuse nimel. Mida nad siis tegid?
Ap 4:23: “Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde.”
On hea, kui sul on kaaslased, ära ole “üksik hunt”.
“… ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole.”
See on kogu palve relv ‒ kui kõik Jumala rahvas palvetab ühel meelel ‒ ja see muutis kogu olukorra. See avas neile jälle tee evangeeliumi kuulutamiseks.
Kuid see oli üks suurimaid kriise koguduse arenguloos. Kui nad ei oleks siis võitu saavutanud, ei oleks kogudus edasi läinud, sest nad poleks saanud Jeesuse nime vabalt kasutada. Niimoodi kogudus võidabki ‒ strateegilises vastasseisus Saatanaga.
Kui on kuskil kinnine uks, kinnine riik või kinnine grupp, kuidas saame seda murda? Kogu palve relvaga. Usun, et vajame seda tänapäeva Ameerikas ‒ kogu palve relva. Tahan anda teile pildi kõrgpunktist, võidust.
Ilm 12:10: “Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: “Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.””
Kes on vendade süüdistaja? Miks ta meid süüdistab? Mida ta tahab saavutada? Panna meid ennast süüdi tundma. Peame õppima süütundega tegelema.
“Nemad on ta ära võitnud…”
Nemad ‒ usklikud, võitsid ära tema ‒ Saatana, “… Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani”.
Kuidas me tema võidame? Talle vere ja oma tunnistuse sõna läbi.
Teisisõnu, oleme tunnistajaks sellele, mida Jumala sõna ütleb, et Talle veri on meie jaoks teinud.
Ütlen veelkord, et oleme isiklikult tunnistajad sellest, kuidas Jumala sõna ütleb, mida Talle veri meie jaoks on teinud. Peate teadma, mida Jumala sõna ütleb.
Peate olema tunnistajaks ‒ kui see su suust tuleb, siis on sel vägi. Võid uskuda nii palju kui tahad, kuid see ei hakka toimima enne, kui seda räägid. Nemad, usklikud maa peal, võitsid ära tema ‒ Saatana, Talle vere ja oma tunnistuse sõna läbi.
Tahan välja tuua ühe asjaolu paasapüha näitest. Nad pidid tapma talle, valama selle vere anumasse ja see oli neile antud kaitse.
Kuid see ei kaitsnud kedagi kohe‒ enne pidid nad viima vere sinna, kus nad elasid. Nad kasutasid taime, mis kasvab igal pool Lähis-Idas ‒ iisopit. Nad kastsid iisopi verre, tõmbasid sellega mööda uksepiitu, ja siis olid nad kaitstud.
Nüüd kasutame sama analoogiat. Veri on kausis ‒ Jeesus on valanud oma vere. Aga veri kausis ei kaitse sind enne, kui viid selle sinna, kus elad.
Kuidas sa selle sinna viid? Mis on iisop?
Sinu tunnistuse sõna. Kui isiklikult tunnistad, mida Jumala sõna ütleb, et Jeesuse veri teeb ‒ piserdad selle läbi verd sinna, kus see sind kaitseb.
Juhin teid nüüd tunnistusse. Palun tõuske, seismises on võitja suhtumine.
Mina ütlen oma tunnistust mitmeid kordi päevas. Võtan iisopi ja piserdan sellega, kus tahes ma viibin. Ütlen ette ja siis ütleme koos.
Minu ihu on tempel Pühale Vaimule, lunastatud, puhastatud ja pühitsetud Jeesuse vere läbi. Kuradil ei ole mingit kohta minus, mingit väge minu üle, mingeid õigusi minu üle ‒ kõik on võidetud Jeesuse vere läbi. Võidan Saatana Talle vere ja oma tunnistuse sõna läbi…
See ei ole veel lõpp! ‒ … ja ma ei armasta oma elu surmani.
Ütle seda uuesti! Ma ei armasta oma elu surmani. Kuidas väljendaksid seda ühe sõnaga? “Enesesalgamine” on ka hea, kuid ütleksin pigem “pühendumine”.
Mitte-pühendunud kristlased võivad kasutada verd nii palju kui tahavad, see ei muuda midagi. Pead olema pühendunud ja nõus andma oma elu.
Mida oled nõus tegema?
Jutlustasin sellest hiljuti ja ütlesin midagi üllatavat, kuid olen valmis seda uuesti kordama. See on minu isiklik tunnistus. Minu jaoks on tähtsam täita Jumala tahet, kui elada. See on pühendumine.
Kurat ei karda karvavõrdki mitte-pühendunud kristlasi, võime teha oma religioosseid tegevusi ja liigutusi ‒ kuid alles siis, kui jõuad kohta, kus sa ei armasta oma elu surmani, on su tunnistusel üleloomulik vägi. Aamen.
Ütleme seda veelkord. Minu ihu on tempel Pühale Vaimule, lunastatud, puhastatud ja pühitsetud Jeesuse vere läbi. Minu ihuliikmed, kehaosad, on õigsuse instrumendid, allutatud Jumalale Tema teenimiseks ja Talle auks. Kuradil ei ole mingit kohta minus, mingit väge minu üle, mingeid õigusi minu suhtes ‒ kõik on võidetud Jeesuse vere läbi. Võidan Saatana Talle vere ja oma tunnistuse sõna läbi ja ma ei armasta oma elu surmani. Minu ihu on Issanda jaoks ja Issand on minu ihu jaoks. Aamen.
Jumal õnnistagu teid!
DEREK PRINCE
