Elu eesmärk on tunda Jeesust, kasvada tema tundmises ja olla temaga heades suhetes. Pärast surma tuleb kohus, kus on hea olla siis, kui meie kaitsja on Issand Jeesus Kristus.
On väga ohtlik minna sinna ilma Jeesuseta. Jumal hoolitseb sinu eest, kui käid koos tema Poja Jeesusega ja Püha Vaim annab sulle rõõmu ja rahu, nii et võid olla muretu.
Ka Piibel räägib palju verest. Meid on lunastatud Kolgatal valatud Kristuse verega.
Kristus on teinud kõik sinu eest. Piibel ütleb, et liha hing on tema veres (3Ms 17:11).
Vere ringvool ja veri võimaldavad elamise. Veri tegelikult hüüab seda, et see on loodud, mitte juhuse tulemus.
Süda lööb ööpäevas 100 000 korda ja pumpab 7 000 liitrit verd.
80aastasel mehel on süda löönud üle 2 miljardi korra ja pumbanud verd koguses, mis moodustab järve, mis oleks 1 km pikk, 10 m sügav ja 40 m lai.
Veri on 5 kg kaaluv elund, mis on vedelas olekus. Väga keeruline seadesüsteem hoiab verd vedelas olekus samaaegselt väga täpselt peenhäälestatud rõhu all.
Pole ükskõik, milline on sinu vererõhk. On olemas rõhuandurid, mis mõõdavad rõhku ja seavad selle just sobivaks, mitte liiga kõrgeks ega liiga madalaks.
Veri on niisiis 5 kg kaaluv organ, mida keeruline süsteem hoiab vedelana. Veri uueneb iga 3 kuu jooksul. Punalible eluiga on 120 ööpäeva.
Arvatakse, et süda uuendatakse täielikult viie aasta jooksul, kuna südames on uuenevad tüvirakud. Südame rakud pidevalt jagunevad, kuna rakud kuluvad ja neid tuleb uuendada.
Tüviraku tegevus on huvitav, kuna infarkti tõttu osa südant hävineb. Kui infarktis ellu jäädakse, siis tüvirakud moodustavad südamesse uue koe, mis võimaldab elu jätkata, kuigi armid jäävad.
Luuüdi toodab vererakke. Iga sekundiga valmistab luuüdi tehas 2,4 miljonit uut geniaalselt kujundatud punaliblet, millest tuum on eemaldatud. Tuum pole vajalik, kuna rakk elab kõigest 120 päeva. See on nagu pooltühi kott, mida on hea liigutada läbi juuspeente veresoonte. Selle ainevahetuspind on suur ja paari sekundiga saab kude hapnikku ja toitaineid ning jääkained eemaldatakse.
Rakud ei saa tungida läbi kapillaaride kudedesse. Kõik on nii valmistatud, et seda ei toimu. Kui midagi siiski läheb läbi, siis lümfisoonte võrgustik oma klappide ja seadmetega e lümfiringlus korraldab selle vea.
Veri peab olema vedel. Vererakud ei tohi kleepuda üksteisega ega hüübida. Veresoonte sisepind on kaetud, nii et vererakud ei saa sellele kleepuda.
Kui siiski haav tekib, peab veri hüübima kontrollitult, täpselt ettemääratult ja kiiresti.
Verd pumbatakse kudedesse just vajalikus koguses. Kude tellib südame käest „siia niipalju verd ja sinna sellise koguse ja siia mitte enam nii palju”. Kui see poleks nii, saaks süda ülekoormatud ega suudaks kaua töötada.
Veresoonestik on suurepärane süsteem, nii et see parandab ise oma kahjustused ja ehitab automaatselt uusi sooni vajaduse järgi. Näiteks, kui treenides lihased kasvavad ja sinna vajatakse uusi sooni, siis koed omavahel suheldes reageerivad igale sellisele vajadusele.
On huvitav, et rakud on programmeeritud surema. Näiteks nahkkude koorub pidevalt. Vana harjatakse maha ja uus tuleb asemele. Rakkudel on nn Hayflicki limiit. Rakk on programmeeritud jagunema 60 korda. Siis see sureb ja taaskasutatakse, ning asemele tuleb uus.
Vananemisprotsess on väga huvitav ja palavikuliselt uuritud. Eriti kosmeetikavaldkonda huvitab uus kortsukreem, nii et nahk püsiks siledana. Peab märkima, et ka raku vananemine ja surm on planeeritud e ette programmeeritud sündmus.
See pakub huvi selles mõttes, et miks oleks evolutsioon pidanud arendama programmeeritud rakusurma. Sellele pole vastust. Arenemisõpetuse probleemidele ei leidu vastuseid. Neid ka üldiselt ei küsita.
Vananemine on geneetiline e pärilik haigus. Igal viiemiljondal lapsel võib esineda progeeria mutatsioon, mille tõttu laps näib 10aastaselt 90aastane ja sureb siis vanaduse tõttu, nagu elu kiirfilmis.
Vastupidiselt sellele esineb kudesid, mis näivad elavat igavesti. Ühe vähihaige naise kudet kasutati laboratooriumis katsekoena, kuna näib, et teatud kasvaja ei sure kunagi. Seal esineb telomeraasi ensüüm, mis parandab jagunemisel lüheneva DNA ahela ja rakustik näib elavat lõputult. Muidugi on see näiline.
Miks on surm siia tulnud? Piibel ütleb, et surm on viimane vaenlane. Issand on tulnud ja võitnud surma. Langenud maailm peab surema, et kurjus ei mõjutaks igavesti. See on loogiline, sest oleme minemas taevasesse olukorda.
Issand loob uued taevad ja uue maa, kus ei ole enam surma, haigust, kannatust ega valu, ei nuttu ega pisaraid. Kristlase eesõigus on oodata seda imelist elu. Sellest peame rõõmustama ja tänama Issandat sellise kingituse eest.
Veresoonestik parandab oma kahjustused automaatselt, nagu näiteks ihusse tekkinud haavad. Vigastusele tuleb korp ja siis toimub selle tervendamine vastavalt programmeeritud juhendile. Kui suurepärane, et haavad tervenevad iseenesest!
Veri sisaldab palju eluliselt tähtsaid rakke peale punaliblede ja erinevate ainete. Eksisteerivad politseina tegutsevad valgelibled, mis nabivad kinni bakterid. See on vältimatu. Kui hambaid pestes immitseb igemetest verd, pääseb selle kaudu vereringesse miljoneid baktereid. Meil läheb halvasti ilma valgeliblede kui politseita, mis nabivad need lennult ära.
Veres, mis on kõigeks ette valmistatud, on erinevaid rakke erinevateks eesmärkideks, nagu allergilisteks reaktsioonideks. Seal on ka erinevaid ringlevaid aineid.
Vereproovi abil võib uurida tuhandeid asju. Veres esinevatest ainetest 50 korraldavad selle hüübimist. 50 erinevat ainet kontrollivad vere vedelat olekut ja vajadusel hüübimist. Samas need ained ka takistavad vere hüübimist. See on väga andekas süsteem. Selles eksisteerib pidev pingeväli hüübimise ja selle vältimise vahel. Selline protsess püsib normaalsel inimesel tasakaalus.
Kui tekib haav, siis kasutatakse nn „kalavõrku”, kus rakud püütakse nagu kalad võrku. Nii toimub vere hüübimine.
Kui hüüvisesse tuleb peale vererakkude vereliistakuid, siis vereliistakutest pressitakse välja aineid, mille abil hüüvis kokku tõmbub ja tiheneb trombiks. Lõpuks areneb see korbaks, mis eemaldatakse õigel ajal. Kahjustus on tugeva katte, korba all tervenenud.
Veri püsib soontes vedelana, kuna see ei ole kokkupuutes kudede elektriliselt laetud pindadega. Raku pinnal on elektrilaengud, mida toodetakse nanopumpadega. Selle kaudu edastatakse olulist teavet.
Veresoonte sisepinnal on rakukattekiht, mis takistab nakkumist. See on vajalik, et kogu vereringe ei hüübiks hetkeliselt. Veres on pidevalt tegevad hüübimist takistavad süsteemid. Selles ringleb aine, mis lõhustab iseeneslikult moodustunud ohtliku hüübimisvõrgu.
Selle tõrjumiseks esineb kopsudes hepariini eritus. See lahustab ohtlikud hüüvised enne, kui neist saavad trombid.
Kui koed kahjustuvad, siis veresooned ahenevad, kasvab kudede vastusurve.
Vereliistakute mehhanism on väga tähtis ja tavatult tundlik. Ilma vereliistakuteta ei lähe meil hästi.
Vereliistakuid on 150 000-300 000 ühes ml veres. Kui need puuduvad, ei saa me elada. Vereliistakute ülekannet teostatakse verevähi ravi korral.
Von Willebrandi haiguse korral on häiritud vereliistakute süsteem. Selles langenud maailmas on palju verejooksu haiguse vorme.
On teada, et inimkonnal on kogunenud pattulangemisest alates üle 200 000 haigusliku häire. Kuna teame selle kordistumiskiirust, siis saame arvestada, millal algas täiusliku inimese kahjustumine ja palju aastaid on selleks kulunud. See ajavahemik on umbes 6000 aastat. Pärandlike kahjustuste uurimusest on räägitud pikemalt John Sandfordi raamatus „Eliömaailma rappeutuu”.
Kui tekib haav, siis verehüüvis on nagu pehme klomp, mis koosneb vereliistakutest, vereseerumist ja valguvõrgust, millesse on kinnitunud vererakud nagu kalad võrgus.
Tasakaal südame pumbatud verevoolu ja hüübimise vahel on pidevalt nagu noateral. Võideldakse hüübimise ja hüübimise võrgu purustamise vahel, nii et säiliks tasakaal.
Hüübimine on ahelreaktsioon, milles osaleb 50 ainet, mis kõik peavad osalema, muidu see ei tööta.
Veresoonekahjustus käivitab kohe automaatse soone kokku tõmbumise, mis vähendab verevoolu. Selle järgneb ahelreaktsioon, etapiviisiline sündmuste jada, mis korraldab hüübimise õigel viisil.
PEKKA REINIKAINEN
