Peamiselt on lääne kristlastel raskusi lääneliku hariduse tõttu. Selle all mõtlen seda, et meie haridussüsteem tugineb kreeka filosoofiale. See ei toetu heebrea mõtlemisele. Meil on väga raske mõista, kui sügavalt see meid puudutab.
Kreeka ja heebrea mõtlemise vahe seisneb selles, et kreeklased ei suutnud kunagi seostada füüsilist ja vaimset, need kaks asja hoiti niivõrd kaugel ja lahus teineteisest, et neid ei vaadeldud kunagi koos.
Seetõttu elasid kreeklased kahel viisil: ühed olid füüsilised kreeklased, kes elasid materiaalses maailmas, teised olid vaimsed kreeklased, kes elasid vaimses maailmas. Ühed olid väga enesekesksed nautlevad inimesed, kes elasid lihas, teised väga esteetilised inimesed, kes elasid vaimus. Nad aga ei suutnud neid kahte eluviisi ühendada.
Sellel on olnud kohutav mõju lääne mõtlemisele. Näiteks me ei tea, mida Piibli Ülemlauluga peale hakata. See on väga füüsiline raamat. Sealt üritatakse leida peidetud vaimulikku tähendust.
Kunagi nägin üht selgitust, et fraas „mu kahe rinna vahel” tähendab Ülemlaulus Uue ja Vana testamendi vahel. Mõtlesin, et vajan küll hädasti abi, sest kui mina seda loen, ei näe ma kuidagi seal testamente. Ilmselt olen väga lihalik kristlane. See pärineb me kreekalikust taustast, mis ei suuda vaimset ja füüsilist koos näha.
Heebrealased aga ütlevad: “Meie Jumal, kes on vaim, tegi materiaalse maailma.” Seega füüsiline ja vaimne on väga lähedalt seotud. Seetõttu võivad imed juhtuda iga päev. See on mõjutanud läänekristlikku mõtlemist, mille alusel ei saa füüsilisel olla vaimset mõju.
See on peamine raskus inimestel, kui üritatakse seostada veega ristimist päästega. Nad ei mõista, kuidas võib füüsilisel sündmusel olla vaimne mõju. Nad ei näe nendevahelist seost.
Piiblis on aga hulgaliselt taolisi seoseid. Hea ja kurja tundmise puu oli füüsiline, füüsiliste viljadega, selle söömisel oli aga sügav vaimne tagajärg.
Mul on kontoris üks plastmassist ja metallist ese. See asjandus võib mind rõõmsaks või kurvaks teha, kiusatuseks olla, see võib mind ka vaimselt üles tõsta. Pead seda teatud viisil käsitsema: pead ühe osa kätte võtma, siis midagi teise osaga tegema, kuid sel võib olla minule tohutu vaimne mõju. Ometi on see vaid tükk plastmassi.
Kui võtad leiba ja veini armulaual, on need vaid leib ja vein, kuid võid selle söömisest surra või füüsiliselt haigeks jääda ‒ nii ütleb Piibel, ja see on üksnes leib ja vein.
Kui Kristus tahtis pimedat tervendada, sülitas Ta maha, tegi sellest muda ja määris siis pimeda silmadele ning tõi selle läbi nägemise.
Võite näha, kuidas heebrea mõtlemise kohaselt kellegi matmine ja vees pesemine võib nad seesmiselt puhastada. Jumalal pole probleemi kasutada vett, et su südametunnistus puhastada, sest Tema on Jumal, kes lõi vee ja kes on kõikvõimas.
Teame, et nõidumise vallas võid mängida ouija lauaga, et saada ühendust deemonitega. Kui palju enam võid saada armulaua või ristimise läbi kontakti Jumalaga.
Eelmises osas püüdsin näidata, et ristimine on vaimse mõjuga füüsiline sündmus. Kreeka mõttelaadiga lääne kristlastel on seda raske mõista.
Nüüd oleme jõudnud uuestisünni neljanda osani. Selleks on Püha Vaimu vastuvõtmine. Näeme, et kõigil, v.a kahel juhul Uues testamendis said nad Püha Vaimu füüsilise toimingu läbi, käte pealepanemise läbi.
Kogu Uues testamendis on üksnes kaks juhtumit, kus inimesed said Püha Vaimu ilma selle füüsilise toiminguta. Võite küsida: “Kuidas võib füüsilisel toimingul olla vaimne mõju?”
Oleme uuesti avastanud, et meie ihud võivad Jumalat teenida, oleme avastanud aeroobse ülistuse! Teate, mis on aeroobne ülistus? Kas siis, kui juht ütleb: “Käed alla need, kes tahavad kohvi!?”
Kasutame ülistamiseks oma ihu. Piiblis kasutavad paljud oma ihu ‒ tõstavad käsi, plaksutavad Jumalale. „Plaksutage käsi, kõik rahvad!”
Inimesed ütlevad, et nad ei taha ülistada kehaga, vaid ainult hingega. Kuid heebrealased ülistavad Jumalat ihuga: nad tantsivad, plaksutavad, tõstavad käed Jumala poole; samuti panid nad käed inimeste peale, et anda edasi vaimset väge. Nad panid käsi haigete peale, preestrite peale.
Tavapärane viis Püha Vaimu vastuvõtmiseks Uues testamendis on käte pealepanemine. Sealt on pärit ka leer ehk usu kinnitamine. Praeguseks on see kaotanud oma tähenduse. Tundub, et väga vähesed saavad leeris käies Püha Vaimu.
Tean üht piiskoppi, kes ütleb: “Kui panen käed su peale, siis usun, et Püha Vaim tuleb su peale.” Sellise usuga on see hakanud toimuma.
Kuulsin ühest naisest, kes hakkas ootamatult leeris uusi keeli rääkima ja piiskop peaaegu et hüppas oma toolist välja. See oli esimene kord, kui see toimus. See ongi normaalne. See ei pea olema piiskop, vaid kes tahes. Ananias pani käed Paulusele, et ta saaks Püha Vaimu.
Kõigepealt pean ütlema, et iga kristlane vajab kahte ristimist: ühte veega ja teist Vaimuga, et ta sünniks nii veest kui Vaimust. Pealegi, kui rõhutad liialt veega ristimist, võid pettuda. Veega ristimine puudutab su minevikku ‒ see matab su mineviku, peseb ja lõpetab su mineviku. Selle läbi saad puhtaks ja tühjaks.
See on samas väga ohtlik vaimne olukord. Kõige õnnetumad kristlased on puhtad ja tühjad. Jeesus isegi ütles, et on ohtlik oma elu puhastada ja tühjaks jätta. Ta ütles, et ajad ühe deemoni välja, aga ta läheb ja kutsub sõbrad ning leiab maja puhta ja tühjana ning kolib koos kuue sõbraga sisse ‒ siis on sul seitse deemonit.
Väga oluline on, et kui kedagi puhastatakse, siis ka peatselt täidetakse. Seetõttu niipea, kui neid Uues testamendis veega ristiti, pandi käed nende peale ja palvetati, et nad saaksid Püha Vaimu.
On väga tähtis, et me ainult ei puhasta kedagi pattudest, vaid jälgiksime, et nad saaksid millegi või kellegi muuga täidetud. Loodus ei salli tühja kohta. Ka inimloomus ei salli tühja kohta. Kui oled üksnes puhas ja tühi, on see väga ohtlik olukord. Sinust saab negatiivne kristlane.
Ütled võibolla: “Ma ei suitseta, ma ei joo, ei käi kasiinos, ei, ei, ei…”
Milline eluviis ‒ ei tee midagi. Kas pole õnnetu elu? Pole ime, et nad on õnnetud. Neil pole paturõõmu ega ka päästerõõmu. Nad on kahe vahel kinni nagu kõrbes. Kõik halb on läinud, aga millegi heaga pole nad täidetud.
Jumal ütleb: vajad kaht ristimist ‒ üks tegeleb minevikuga, teine tulevikuga. Üks tühjendab ja puhastab su elu, teine aga täidab selle. Liiga paljud on tühjad, kuid mitte täidetud. Niimoodi ei asenda paturõõmu mitte miski. Piibel ütleb, et patt pakub rõõmu teatud ajaks. See ei kesta kaua, kuid teatud aja on see nauditav. Kui sa seda millegagi ei asenda, saab sinust õnnetu pühak. Nimetad end nii ja ka näed selline välja.
Vaatame praegu inimest, kes parandas meelt, uskus ja sai veega ristitud. Selles on veel midagi. Ta suri ja maeti maha koos Kristusega, seega peab ta koos Kristusega saama äratatud uude ellu. Ta peab astuma samasse väesse, mis äratas Kristuse. See tuleb nelipühapäeval.
Samuti nagu ülestõusmispühad korduvad, peab ka nelipühapäev korduma uskliku elus. Nelipühal mõtleb enamus sündmusele, mis toimus ligi 2000 aastat tagasi.
Kõik 2000 aastat tagasi toimunu peab juhtuma uuesti minu elus. Mind lüüakse risti, maetakse, äratatakse üles ja täidetakse. Need pole pelgalt ajaloolised sündmused, vaid kui esimene laine, võrdpilt.
Jeesust kutsutakse Piiblis meie teerajajaks, selleks, kes läks ees ja näitas meile teed. Seega pean järgnema Talle sel teel. Kristlust nimetatigi algselt Teeks.
Kõigepealt tahan öelda järgmist. Püha Vaimu vastuvõtmine ei ole sama, mis meeleparandus. Väga paljud inimesed ajavad need kaks asja segamini. Püha Vaimu vastuvõtmine ei ole sama, mis uskumine. Paljud kristlased ajavad ka need kaks asja segamini.
Kõige levinum valearusaam on see, et sel hetkel, kui hakkad Jeesusesse uskuma, saad Püha Vaimu, sõltumata, kas midagi juhtub või mitte. See ei ole piibellik.
Kui midagi ei juhtunud, ütlesid apostlid, et nad polnud Vaimu saanud, ja nad võtsid midagi ette. Uues testamendis pole ühtegi juhtumit, kus keegi oleks saanud enda teadmata Püha Vaimu. Pole ühtki juhtumit, kus keegi sai Püha Vaimu ja kõik kohalolijad polnud sellest teadlikud.
See oli konkreetne kogemus. Niivõrd konkreetne, et piibliuurijad on seda kirjeldanud. Keegi ütles: “See oli sama konkreetne nagu külmetushaigus.”
Tead väga hästi, kui sul on gripp. Kahjuks teavad seda ka su pereliikmed ja kõik teised sinu ümber. Kurb on aga see, et tuhanded, kes nimetavad end kristlaseks, ei tea, millal või isegi kas nad on saanud anni, mille said apostlid.
Mainisin varem, et sellel segadusel on üks põhjus, et oleme üle viinud väljendi „vastu võtma” Kolmainsuse kolmandalt isikult teisele isikule. Selgitan seda veidi.
Kui Jeesus oli füüsiliselt maa peal, võisid Teda vastu võtta. Võisid Ta päriselt sisse kutsuda: “Tule istu, söö koos meiega.”
Evangeeliumides öeldakse: “Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla…” Mitte väe, tol ajal ei saanud Ta anda väge. Ta andis meelevalla saada Jumala lasteks.”
Sedasama salmi kasutatakse tänapäeval valesti praeguse aja kohta. Seda ei tohiks evangelismis kasutada. Seda öeldakse Jeesuse kohta, kui Ta oli juutide keskel. Läbi evangeeliumide võtsid mõned Tema vastu, teised mitte.
Alates päevast, mil Ta võeti üles ja taevas võttis Ta vastu, ei ole kellelegi öeldud, et ta võtaks vastu Jeesuse. Ometi ütleme nii kogu aeg. Miks? Nelipühapäevast alates, kõigis oma jutlustes kokku, ütlesid apostlid, et inimesed võtaksid vastu Püha Vaimu ‒ isiku, kelle Jeesus saatis, ja kes asuks Tema kohale maa peal.
Jeesus ei ole enam füüsiliselt maa peal, Ta istub Isa paremal käel taevasis paigus. Teine isik on Ta maa peal välja vahetanud. Ta on saatnud teise Trööstija, kes on Tema sarnane. See isik, Püha Vaim, on see, keda saame nüüd vastu võtta.
Võtame Jeesusesse uskumise ja Püha Vaimu vastuvõtmise, paneme need kokku ja nimetame Jeesuse vastuvõtmiseks. See põhjustab segadust inimestes, et kas nad on saanud Vaimu või mitte. See on tohutu segaduse tekitaja.
Nelipühapäevast alates jutlustati: paranda meelt, saa ristitud, ning kelle sa siis saad? Püha Vaimu. See teebki inimesest kristlase. Kui kellelgi pole Jumala Vaimu, siis ta pole Tema oma.
Seeläbi võid näha, kas Jumal on su vastu võtnud. Mitte, kas oled meelt parandanud, uskunud või ristitud, vaid kas oled saanud Püha Vaimu. Siis teame, et kuulume Talle, oleme Tema lapsed, sest Ta on andnud meile oma Vaimu.
See on kõige olulisem kinnitus meile Uues testamendis. Pole võimalik teada, kas inimene on õigeks mõistetud, Jumala poolt vastu võetud ja omaks tunnistatud, kuni Ta annab oma Vaimu. See on Jumala pitser nn kogu tehingule.
Võimatu on öelda, et inimene kuulub Jumalale, kuni viimase sammu teostamiseni, siis on neljas tase saavutatud. Jumal ei anna oma Vaimu maailmale, sest maailm ei saa Teda vastu võtta. Ainult tõeline usklik saab vastu võtta Tema Vaimu.
Seetõttu on see tõestuseks, et kuulud Kristusele, kui oled vastu võtnud Tema Vaimu. Teised kolm sammu ei saa seda tõestada. See neljas saab ja peab. See ongi kogu asja tuum.
Mida ütleb Uus testament Püha Vaimu vastuvõtmise kohta?
Kõigepealt ütlesin, et seda eristatakse meeleparandusest, kuid väga vähesed mõtlevad niiviisi. See ei ole sama, mis uskumine, kuigi paljud ajavad need segamini. Jeesusesse on võimalik uskuda ilma Vaimu vastu võtmata.
See juhtus Samaarias Apostlite teod 8, see juhtus Apostlite teod 19, kus Paulus pidi küsima jüngritelt: “Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?”
Kirjeldan oma raamatus neid lugusid põhjalikult, kuid pead need hoolikalt läbi uurima.
Küsi endalt selline küsimus. Seal ütleb, et Samaarias, pärast Filippuse jutlust ja tervendamist, kui nähti ja kuuldi evangeeliumi, parandas kogu linn meelt, uskus Jeesusesse ja ristiti Tema nimesse. Seni ei olnud mitte ükski neist veel Püha Vaimu vastu võtnud.
Nüüd küsimus, mida te ilmselt pole endalt küsinud: “Kuidas sai keegi teada, et nad polnud Vaimu vastu võtnud?”
Kui selle küsimuse läbi mõtled, avaneb kogu Uus testament sulle hoopis teisiti. Kuidas sai keegi teada? Nad parandasid meelt, uskusid, said ristitud, olid rõõmsad. Ometi teadsid kõik, et nad polnud Vaimu vastu võtnud.
Kuidas nad teadsid? Sellele on üks ja ainus võimalik vastus. Ainult sel juhul, kui Vaimu saamisega kaasnes väline tunnus, sai keegi teada, et nad polnud Teda vastu võtnud.
Mõtisklege selle üle põhjalikult! Püha Vaimu vastuvõtmine Uues testamendis oli alati kogemus, millel oli väline kinnitus. See oli alati niivõrd selge. Võib-olla sa ei tea täpselt, millal meelt parandasid, või ei tea täpselt, millal uskuma hakkasid, kuid tead kindlasti kuupäeva, millal sind ristiti ja kindlasti tead kuupäeva, millal said Püha Vaimu. Vee ja Vaimuga ristimised on niivõrd konkreetsed, et sa ei saaks kumbagi kogeda ise seda teadmata.
Vaatame Uue testamendi sõnakasutust. Muide, Vaimu vastuvõtmist Piiblis ei aeta kunagi segamini veega ristimisega. See ei juhtunud kunagi kellegi veega ristimise ajal. Vahel juhtus see just enne, nagu Korneeliuse puhul. Enamasti juhtus see pärast veega ristimist.
Mitte kunagi ei saanud keegi Püha Vaimu ristimise ajal. Isegi Jeesuse enda puhul langes Püha Vaim nagu tuvi pärast Tema ristimist, kui Ta palvetas.
Palve on seotud Püha Vaimu vastuvõtmisega. Andi peab nii paluma kui ka vastu võtma. See pole meeleparandus, uskumine ega veega ristimine. See on täiesti eraldiolev neljas samm.
See võib juhtuda koheselt või mõni aeg pärast ristimist. Kui see aga juhtub, on see selgemast selgem. Sündisin uuesti 17 aasta eest, sest mul kulus nii kaua, et saada need neli asja. Kahju, et keegi ei rääkinud neist kohe. Oleksin saanud kõik varem.
Usun, et mõnedel teist on läinud sama palju aastaid, et omandada kõik need neli vajadust. Kas sa poleks tahtnud, et oleksid need kohe saanud? Lõpetame selle, et anname värsketele kristlastele üksnes poolteist sammu.
Anname neile n-ö „Peetruse paketi”: paranda meelt, saa ristitud, võta vastu Püha Vaim. Ainsana ei maininud ta usku. Kas pole huvitav? Seda arvestati iseenesest mõistetavaks, sest nad juba uskusid.
Vaatame nüüd kõnepruuki. Vaimu vastuvõtmise puhul kasutatakse palju nimisõnu. Näiteks „tõotus”. See näitab, et see oli midagi, mida Jumal tõotas teha, ja tegi. Prohvet Joeli edastatud tõotus sündis.
Siis „and” ‒ veel üks nimisõna.
„Käsiraha”. See on huvitav raha ärimaailmast. Piibel ütleb, et kui võtad vastu Vaimu, on see esimene sissemakse, mille Jumal sulle annab. See on esimene killuke taevast.
Keegi rääkis mulle pausi ajal kirikust moslemiriigis ja araabia moslem ütles selle kiriku kohta: need inimesed on otsekui ühe jalaga taevas. Imeilus kirjeldus kogudusest: inimesed, kes on otsapidi taevas.
Kui saad Püha Vaimu, oled otsapidi taevas. Taevas lauldakse palju, kui saad täis Püha vaimu, leiad end laulmas oma südames.
Taevas on palju armastust, osadust. Kui saad täis Vaimu, koged palju armastust ja osadust. Selle läbi saame koguduses kogeda taevast.
Kui kogudus on täis inimesi, kes on vastu võtnud Püha Vaimu, siis kas teate, mis siis teised ütlevad: kui taevas on selline, tahan ka mina sinna! See on Jumala esimene sissemakse. Ülejäänu tuleb samuti, aga see on killuke taevast kohe nautimiseks.
Veel üks nimisõna, mida kasutatakse Vaimu vastuvõtmise kohta, on „uuendus”. See on viimasel ajal jälle levinud. See tähendab seda, et kui võtad vana mööblieseme, siis restaureerid selle ehk uuendad algsesse seisundisse.
Tean kedagi, kelle hobiks on taastada Rolls Royce’i autosid. Ta on vististi 12 autot juba taastanud, aga ta ostab vana Rolls Royce’i ja taastab selle täielikult algsesse seisukorda. Peab olema ilmselt üsna palju raha ja kõvasti kannatlikkust. Milline äge hobi ‒ taastada Rolls Royce’i autosid.
Uuendamine on see, kui Jumal taastab sinu algsesse seisundisse. Šokeerin sind nüüd. Sa kindlasti ei usu mind, kuid ühel päeval näed mind täiuslikuna. Need, kes mind tunnevad, vaatavad piinlikult maha. Nende nägudelt on seda näha. Jumal pole veel minuga lõpetanud.
Nagu üks kallis vend Ameerikast palvetas: “Issand, ma pole see, kes peaksin olema, ega pole see, kelleks pidin saama, aga kohe kindlasti pole ma see, kes olin!”
Ta oli päästele pihta saanud. Püha Vaimu uuendamine tähendab, et Jumal taastab algse olukorra. Need on kõik nimisõnad, aga on ka hulk tegusõnu. Piibel eelistab tegusõnu, sest need näitavad rohkem ning on aktiivsemad.
Kui vaatame kõiki neid tegusõnu, näiteks „antud” ja „vastu võetud”. Anni peab andma ja selle peab vastu võtma. Siis on „ristitud”, mis tähendab, millegi sisse kastma ehk Püha Vaimu sisse kastma. Sõna „täidetud” on veel üks tegusõna Vaimu vastuvõtmise kohta: “Nad kõik täideti Püha Vaimuga…”
„Langema”, lisaks ka „kellegi peale tulema”, „kellegi peale välja valatud olema”.
Väga palju vedelikega seotud sõnu. Oled seda märganud? „Peale valatud”, „sisse kastetud”.
Siin kasutatakse vedelikega seotud sõnu. See on meile nagu „vihmavaling”. Kui võtad vastu Püha Vaimu, siis toimub väljavalamine.
Siis veel „nad kõik…” See on üks saladustest, kuidas Paulus elas üle piitsutamise või laevahuku. Oled mõelnud, kuidas ta seda talus? Ta ütles: “Ma räägin keeltes rohkem kui teie kõik…”
Kirikus ma seda ei kasuta, kuid privaatselt küll. See ehitas teda, andis talle jõudu. See võib olla nagu ülevoolav tänu.
Palvetasin ühe tagasihoidliku misjonäri eest, kes ütles: “Ei tea, kas mul on Püha Vaimu, palun palveta minu eest!”
Istusime pargis Ladina-Ameerikas, kus oli palju inimesi meie ümber. Ütlesin: „Issand, täida ta oma Vaimuga!”
Ta tegi oma suu lahti ja hüüdis: halleluuja! Kõik vaatasid meid, hoidsin vaikselt nagu peitu, tegin näo, et ei tunne teda. Pöörasin ja ütlesin: “Midagi sellist pole sa küll varem teinud.”
Ta vastas: “Ei ole, ma pole selline inimene.”
Ta küsis: “Kas see ongi kõik?”
„Mulle piisab, kuulsin, kuidas see sinust üle voolas!”
Ühel päeval sai tema läbi kaks inimest terveks. Sedagi polnud ta varem teinud. Püha Vaimuga ristimisel esineb mingil kujul spontaanse kõne ülevoolamine.
Spontaanset vaimulikku kõnet nimetatakse Piiblis prohveteerimiseks. Kas toimub see sinu enda keeles või mõnes uues keeles, aga spontaanne vaimulik kõne, mis voolab üle su suust, on tõestus Uues testamendis, et Püha Vaimu and on nüüd sinu.
DAVID PAWSON
