Ma tõusin voodist üles. Võtsin köögist noa. Läksin tagahoovi kaudu naabrite juurde ja sisenesin naabri uksest. Ma olin võtnud noa tagataskust ja naaber lebas põrandal vereloigus.
2 aasta pikkune karistus ja 6 kuud vanglas.
Vägivald, vargused, ja uimastite omamine.
ALARM
Hurma: Mul on olnud juba viieaastasest peale imelik soov. Soovisin saada kurjategijaks ja joodikuks, et inimesed kardaksid mind. Selle otsuse tegin juba 5-aastasena.
Esimesed kuriteod panin toime põhikooli ajal. Algklassides tuli ette väikesi vargusi. Aga põhikoolis olles hakkasin koos sõpradega suvilatesse sisse murdma ja poodidest varastama.
Ma kolisin kodust ära siis, kui põhikool lõppes. Mind võeti kampa, kus teised olid minust vanemad. Uimastite kasutamine oli meie igapäevane tegevus. Asju lahendati vägivallaga. Igasugused kuriteod olid igapäevased. Selliste sõpradega koos olles sai kuritegevus elustiiliks.
Mind hakati kutsuma Hurmaks põhikooli ajal. Pärast seda tundsid mind kõik selle nimega. Milline inimene siis Hurma oli?
Hurmat tunti väga äkilise ja ettearvamatu tüübina. Olin väga vägivaldne ja tarbisin palju uimasteid. Seal, kus parasjagu olin, võtsin kogu tähelepanu endale. Hurma ei mõelnud, kuidas teised ennast tunnevad, kui teha erinevaid asju.
Vanglakaplan Vesa Mäkelä: Hurmal olid elus oma reeglid. Vähesed liivakastis olijad mõtlevad, et tahavad saada kurjategijaks, tapjaks või uimastite kasutajaks. Neid on kindlasti väga vähe.
Ma arvan, et üks asi on õpitud mudelid. Leitakse kodust või selle lähedalt eeskujud. Need mõjutavad inimese käitumist ja muidugi on ka oma valikud, just nimelt valed valikud, näiteks uimastite kasutamine. Uimastid toovad kaasa ka kuritegevuse, kuna raha on vaja.
Hurma: Mu elu oli aastaid väga tühi. Sisemuses oli teadmine, et mul on oma koht ja ülesanne, aga ma ei leidnud seda. Mõtlesin, et küll see tuleb siis, kui kasutan palju uimasteid ja teen kuritegusid. Elu oli mulle täiesti ükskõik. Ma ei osanud sellesse tõsiselt suhtuda. Lihtsalt tehti asju ja vaadati, mis juhtub.
Pärast kahe ja poole kuu pikkust joomingut, olles vanemate suvilas, hakkasin mõtlema, mida kõike olen teinud ja mida kaotanud. Mõtlesin oma elu üle järele. Arutlesin, kas ma suudan uuesti oma elu alustada. Ma mõtlesin selle üle väga kaua ja lõpptulemuseks oli, et ma ei saa sellega hakkama.
Tegin otsuse, et nüüd on aeg oma elu lõpetada. Teadsin, et seal lähedal majas on relv ja kuulid. Teadsin täpselt, kus need on. Tegin otsuse, et kui keegi ei märka, siis lähen sinna majja, panen relva suhu ja tulistan.
Vanglakaplan: Inimeses elab kaks jõudu, need on hea ja kuri. Vana ütlus kõlab, et inimese olukord sõltub sellest, kumb on võidul. Suurimad sõjad tulenevad inimese südamest. Me räägime sõdadest, mis on maailmas ja inimeste vahel. Aga suurimad sõjad on inimese sees. Inimene ei ole täielikult paha, vaid inimeses on alati tahe ja soov paremuse poole.
See ja uimastite maailm on maskide maailm. Maskide maailmas on tihti valed väärtused, kõvadus ja keerukus. Näeme kõike, mis on seotud selle maailmaga. Aga lõppude lõpuks oleme väikesed pojad ja tütred. Täiesti lootusetut olukorda ei ole. Vahel on tunne, et lõplik ummik on käes. Ollakse nii nurka aetud, et väljapääsu ei ole.
Töötades vangla kaplani ja hingehoidjana, puutun sageli kokku selliste olukordadega. Kui inimene on täiesti lootusetus olukorras, siis vajatakse teist inimest või mingit sündmust, milles inimene hakkab mõtisklema oma olukorra üle. Ta saab avameelselt rääkida kõigest sellest, mis on katki läinud.
Hurma: Sellel hetkel, kui olin otsustanud, et lähen relva tooma, siis ühtäkki öeldi mu sisemusse sõnad: kui teed nii, siis sa lähed põrgusse.
Ma tõsiselt ehmusin, kuna seda häält ei saa võrrelda millegagi, mida olin varem kuulnud. See oli väga otsene sõnum, mis tuli, ja ma sain aru, et Jumal räägib minuga. Jõudsin selle kohani, kus mõistsin, et pärast surma on inimene vastutav selle eest, kuidas ta on elanud. Kui inimene sureb, siis läheb ta kas taevasse või põrgusse. Ma teadsin, kuhu poole olen teel.
Kolisin Pohjanmaalt Keravale ja läksin seal kooli. Mõtlesin endale välja täiesti teistsuguse mineviku. Mu klassis oli usklik mees. Sain temaga sõbraks. Märkasin, et tema elus on midagi kadestusväärset. Tal oli täiesti teistsugune suhtumine elusse.
Kui need jutud Jeesusest on tõsi, siis võib see muuta ka minu elu. Tegelikult ma mõistsin, et see on ainus, mis mu elu veel muuta saab. Ma võtsin ühendust nelipüha koguduse pastoriga. Küsisin, kas meil on võimalik rääkida?
Ma rääkisin pastorile oma eluloo. Ta ei haletsenud ega öelnud, et kõik on läbi, vaid ta vastas, et minu probleemile on lahendus olemas, sest Jumalale ei ole mitte miski võimatu.
Ma nägin silmade ees, et ma tõusen ja löön ta koridori nurka ning karjun: kas sa saad aru, kellega sa räägid. Mu elus ei ole kümne aasta jooksul olnud muud kui häda.
Samas ma nägin, et ta usub seda, mida ta oli mulle öelnud. Mõtlesin, et vaatame, mis sellest saab. Me palvetasime üheskoos patuse palve. Tänaseni ma ei mäleta, mida ma oma suuga seal ütlesin. Aga süda karjus: „Jeesus, kui sa päriselt oled olemas ja kui sa oled Jumal; kui sa võid mulle veel andeks anda ning saad anda mulle uue elu, siis ma olen siin.”
Oodates välgunoolt või midagi muud väljaspool toimuvat, mõistsin, et ime on aset leidnud minu sees. Ma oli aastaid endas kandnud piina, ängistust ja koormaid. See kõik olid nüüd kadunud. Ma teadsin, et mu elu ei pea jätkuma sellisena, nagu see oli olnud.
Vanglakaplan: Kasvamine usku ja päästetud saamine on sarnased. Aga samas tuleb meeles pidada seda, mis seal toimub. Seal on astumine vanast elust uude ellu. Aga üks sündmus on veel, nimelt astumine lapsepõlve. Lapsepõlve astumisega algab kasv, uue elu kasvamine.
Hurma: Mõned korrad pärast usule tulekut on teatud inimesed saanud harjumuspärase reaktsiooni. Meelde on tulnud ka vanu käitumisviise. Olgu üks näide minu ülemise korruse naabrist. Ta peksis naist ja tegi palju lärmi. Seal kakeldi ja karjuti.
Mäletan, kui ärkasin keset ööd üles ja tundus nagu käiks kolmas maailmasõda. Telekast vaadati soome sõjafilmi ja samal ajal karjuti naise peale ja raevutseti. Mõtlesin, et tõusen voodist üles ja kui naaber uksele tuleb, haaran tal rinnust kinni ja lükkan vastu seina. Siis pean sellise loengu, mida ta kunagi kuulnud ei ole.
Aga ma mõistsin, et need mõtted ei ole niisugused, kuidas Jeesus tahab, et ma sinna läheksin. Kaks tundi kõndisin elutoas ringi ja palvetasin: Jumal, ma vajan su abi. Siis läksin naabri ukse taha ja helistasin ühe korra rahulikult uksekella.
Mees tuli uksele ja ehmus korraks, nähes, kui suur mees tal ukse taga oli. Sõbralikult ütlesin, et kell on palju ja siit korterist tuleb palju lärmi ning see häirib teisi elanikke.
Mees imestas, et keegi tuli sellise suhtumisega tema ukse taha. Ta kutsus mind sisse rääkima. Tutvusime seal ja ma tutvusin ka tema naisega.
See oli üks eluolukord, kus ma õppisin, kuidas olla valmis panema kõrvale inimlikult tavapärased käitumisviisid.
Kui võtta asemele Jumala eeskuju, siis on tulemus parim. Jumalal on võimalus minu elu valikute ja käitumisviiside kaudu mõjutada teiste inimeste elu. Ma ei pea alati tegema asju, milleks mul on inimlik õigustus.
JIMMY HUHTALA
(HURMA) TV7 saates
