Komistasin, ajades sellega üles Natalja. Me lülitasime õigel ajal sisse televiisori, et kuulda presidendi kõnet, kus ta teatas Venemaa täismastaapsest sissetungist, mille Vene väed korraldasid mitmest erinevast suunast.
Õhurünnakuid tehti võtmelinnadele. Herson kuulus Krimmi läheduse tõttu paratamatult ohu piirkonda. Kohalikud võimud organiseerisid juba peamiselt laste ja naiste evakueerimist.
Järgmise 48 tunni jooksul meie kirik muutus improviseeritud varjupaigaks. Tõime keldrisse kõik madratsid, võtsime lahti oma vähesed varud, vaatasime üle toidu ning seadsime sisse vahetuse, et jälgida ohusituatsiooni.
Sissetungi kolmandaks päevaks olime majutanud juba 27 inimest, 8 neist elatunud, nende hulgas Grigori Stepanovitš, 3 peret väikeste lastega, kellel ei olnud võimalust lahkuda, ühe arsti ja kaks medõde, kes otsustasid kohale jääda, et aidata ettearvamatutes situatsioonides ja noored sarnaselt Artjomile, kellel ei olnud kuhugi mujale minna.
Pommitamised tihenesid ja plahvatuste helid segunesid õhuhäire signaalidega. Magasime vahetustega, olles valmis laskuma keldrisse ka väikseima ohutunnuse puhul.
Vaatamata hirmule ja pingele omandas meie teenistus sellise sügavuse, mida ma ei olnud kunagi varem kogenud. Igal hommikul ja õhtul me kogunesime, et palvetada ja lugeda Jumala sõna.
Need ei olnud formaalsed teenistused, vaid täidetud pisarate, raskete küsimuste ja pika kõnetava vaikusega. 7aastane Maria küsis minult peaaegu igal päeval: „Miks Jumal ei peata pommitamist, kas ta on meie peale pahane?”
Tema siirus murdis mu südame. Ma istusin temaga koos keldris, olles ümbritsetud teistest peredest, kes vaikides kuulsid: „Ei, Maria. Jumal ei ole meile vihane, Ta nutab koos meiega.”
„Vahel inimesed teevad valesid valikuid, mis põhjustavad valu teistele inimestele ja Jumal austab meie vaba tahet, isegi kui see põhjustab valu. Kuid ta kunagi ei hülga meid, eriti rasketel momentidel,” ütlesin ma hellalt.
Võibolla ta ei mõistnud kõike, kuid varsti keeras ta ennast mu põlvedele kerra ja uinus. Vaikuse minut keset kaost.
1. märtsil kontrollisid vene väed juba osaliselt Hersoni. Tulistamised jätkusid, kuid meie linnaosas oli suhteliselt rahulik, peamiselt infrastruktuuri kahjustuste ja mõningaste pommitamistega. Kuid kõik muutus 6. märtsil, kui me otsustasime jumalateenistuse läbi viia kiriku peasaalis, mitte keldris, nagu olime juba harjunud. See oli usutegu või vaikiv väljakutse hirmule, mis järjepidevalt ründas meid.
Me alustasime teenistust. Vaatamata väljas toimuvale sõjale oli meie väike kogudus tulvil inimesi. Lisaks 27le, kes meie juures varjusid, tulid ka naabrid, kes varem ei olnud väljendanud mingit huvi usu vastu.
Meid oli umbes 40 inimest. Me laulsime hümne värisevate, kuid kindlate häältega, mis ei tahtnud vaikida. Selle hommiku jaoks olin ma valinud teksti Ps 46:1-4: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed…”
Lugedes neid iidseid sõnu, mis olid kirjutatud otsekui meie tarbeks, kuulsime meile juba tuttavat heli ‒ hävitaja lendas üle meie. Olles sellega harjunud, jätkasime teenistusega.
Kuid seekord oli kõik teisiti, lennumasina mootor vaikis otse meie kohal ja kohe kõlas millegi langemise kiire ja hirmus heli.
„Keldrisse!” hüüdsin ma ja pillasin Piibli käest.
Kuid aega enam ei olnud, löök oli kõrvulukustav, plahvatus oli nii lähedal, et kirikuseinad vappusid, nii nagu oleksid need paberist, aknad lendasid eest ja killud paiskusid igasse suunda. Meie ümber oli suits ja tolm ning hetkeks valitses täielik kaos.
Kisa, hüüded ja meeleheitlikud palved segunesid tolmuga õhus: „Issand, aita meid, kus on mu lapsed? Issand Jeesus, ole armuline.”
Käskisin kõigil pikali heita ja püüdes rahu säilitada, aitasin lähedal olevatel inimestel pead kaitstes pinkide alla varjuda. Möödusid minutid, mis tundusid tundide pikkustena, enne kui tolm nii palju hajus, et me võisime midagi selgemalt näha.
Ime läbi ei olnud keegi tõsiselt kannatada saanud. Olid väikesed lõikehaavad purunenud klaasist ja sinikad kukkumisest, kuid kõik hingasid, olid teadvusel.
„Sofia,” hüüdsin ma, vaadates pinkide alla.
„Ma olen siin,” kõlas tema hääl kiriku sügavusest.
Ta oli varjunud koos vanema naisega klaveri taha. Kui veendusime, et kõik on korras, tekkis küsimus: „Mis see oli? Kas meid rünnati otse?”
„Ma vaatan,” ütlesin ja suundusin ukse poole.
„Ei, pastor. See võibolla ohtlik, võibolla on seal mõni plahvatamata pomm või…”
Kuid seesama sisemine hääl, mis oli tookord käskinud mind Hersoni suunduda, käskis mul minna. „Ma kiiresti vaatan ja tulen varsti tagasi,” lisasin.
Välja astunud, hingasin ma sisse märtsikuu värsket õhku, mis oli segatud plahvatuse lõhnade ja tolmuga. Kõrvale vaadates nägin ma „seda”. Vähem kui 15m kaugusel oli külmunud aiamaal umbes 2meetrine ballistiline rakett.
Kõik minu ümber hetkeks peatus – aeg, hirm, hüüded, – kõik kadus mu teadvusest, jäi ainult see moment, see koht ja relv, mis pidi meid hävitama. Kuid mingil mulle arusaamatul põhjusel ta ei täitnud oma eesmärki.
Mõned koguduseliikmed järgnesid mulle, jälgides imestusega toimuvat. „Jumal küll. See on Jumala käsi, mis meid kaitses,” lausus Jelena Kobolenko.
Tunnetades ohuraskust, hoiatasin: „Ärge tulge lähemale.”
Ise lähenesin samal ajal raketile, mis võis iga hetk plahvatada. Jalad liikusid nagu iseenesest, alludes jõule, mis kiskus mind selle surmavarelva poole.
Jõudnud lähemale, segunesid minus tänu, aupaklikkus ja mõistmine, et seisan millegi püha ees. Pikemalt mõtlemata sirutasin käe ja asetasin selle külmale metallile ning ümbrust tajumata sulgesin silmad, et palvetada.
Need ei olnud pähe kulunud formaalsed laused, vaid minu südamehüüd: „Issand, Sinu vägi on siin, Sinu kaitse ümbritseb meid, see surmarelv on tunnistus sinu olemasolust.”
See, mis järgnes, ei allu ühelegi loogilisele selgitusele. Palvetades tundsin ma elektrilist soojust, mis ei tulnud mitte raketist, vaid oli jumalik armastus, mis voolas minu rinnust mööda kätt näpuotsteni ja sealt jäisesse metalli.
Avasin silmad ja jäin hingetuks, detonatsioonisüsteemi osad hakkasid üksteise järel maha kukkuma. Kruvid keerlesid iseenesest, detailid hüppasid sujuvalt oma pesadest välja, kaitsmed ühendusid lahti nagu iseenesest – see oli metoodiline kahjutustamine. Relv, mis oleks pidanud meid hävitama, muutus Nähtamatu käe toimel prahihunnikuks.
Seisin liikumatult väljasirutatud käega, püüdes nähtust aru saada, aga see väljus mõistetavuse raamidest. Selja tagant kuulsin katkendlikku hingamist, vaikseid hüüatusi, hämmastuse sosinat. Langetanud käe, pöördusin ma ja nägin kohalolijate näost seda, mida ise kogesin, segu hämmastusest, uskmatusest ja tänust.
Artjom katkestas esimesena vaikuse ja sosistas. „See ei ole võimalik, relv ei muutu iseenesest kahjutuks.”
„See oli Jumala käsi,” vastas talle Grigori Stepanovitš ja pisarad voolasid üle tema näo. Väike Maria, kes küsis, miks Jumal ei peata pommitamist, lähenes ettevaatlikult ja küsis: „Kas see oli Jeesus?”
„Jah, see oli Jeesus, kes näitas, et ka kõige võimsam relv ei suuda võita tema armastust,” vastasin tasa.
Sel õhtul, kui uudis imest levis, kogunesime me improviseeritud tänujumalateenistusele mitte pimedas, umbses keldris, vaid peasaalis, mille lõhutud aknad olid plastikuga parandatud, kuid kus meie südamed olid avatud rohkem kui kunagi varem.
Laulsin häälega, mida vaevalt tundsin, häälega, mis oli tugevdatud elavast veendumusest Jumala kaitsesse. Lugesin taas Ps 46, mis ei olnud enam poeesia, vaid meie reaalsus: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav… kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.”
Sel ajal, kui me laulsime, nutsime ja palvetasime, ei teadnud me veel, et see on alles imede algus ja see, mis juhtus ühe väikese kiriku aias, areneb millekski, mis väljub tavapärastest raamidest ja puudutab südameid isegi kaugemal meie linnast.
Uudis, mida hakati kutsuma „raketiime”, levis kiiresti mööda Hersoni, alguses vaikselt tekstsõnumitena, siis oli aga juba jutuaineks leiva ja vee järjekordades, kus lootus vähenes iga pommitamise järel.
Esmaspäeval, kui püüdsime parandada purunenuid aknaid, lähenes kirikule sõjaväe džiip, kust väljus kolm relvastatud vene sõdurit. Tundsin oma südames pitsitust. Pead läbisid jutud, mis oli juhtunud usuliste juhtidega okupeeritud aladel.
„Kes on siin ülem?” küsis ohvitseri välimusega mees.
„Mina olen pastor, Juri Petrenko,” ütlesin ette astudes ja oma hääles hirmu lämmatades.
Minu üllatuseks ei osutanud ohvitser aga mingit agressiooni, ta vaatas mind pilguga, mis oli segu uudishimust ja ettevaatlikkusest.
Siis suunas ta oma pilgu sinna, kus lebas rakett, millest oli alles jäänud ainult metallihunnik. „Meieni jõudis teade lõhkemata raketist ja me tulime, et muuta seda elanike jaoks ohutuks.”
„Ohtu enam ei ole, rakett on kahjutu,” vastasin ma.
Ohvitser kortsutas kulmu ja vaatas mind skeptiliselt: „Pastor, relvad ei muutu iseenesest kahjutuks, me peame kontrollima.”
Kolm meest suundusid raketi juurde ja vaatasid hämmastusega laialipaisatud osi. Kuulsin nende pomisemist, millest kostus pingestatust ja usaldamatust. Ohvitser pöördus minu poole, olles segaduses ja kahtlustav: „Kes seda tegi? Kas teie hulgas on sapööre?”
„See oli Jumal,” ütlesin kindlalt ega pööranud pilku kõrvale, „ma asetasin käed raketile ja palvetasin, Tema tegi ülejäänu.”
Ootasin teravat reaktsiooni: viha, nalja. Kuid minu üllatuseks ohvitser vaikis ja vaatas mind tähelepanelikult ning ütles tasa: „Minu vanaema oli usklik. Ta ütles, et Jumal kaitseb süütuid.”
Enne, kui jõudsin midagi vastata, pöördus ta järsult minust ära ning andis korraldusi oma alluvatele. Nad korjasid mõningad raketiosad kokku ja suundusid auto poole.
Enne, kui nad ära sõitsid, ütles ohvitser: „Pastor, hoidke oma inimesed pommitamise ajal varjus, sest isegi Jumal ei ole võimeline hoidma ära kõiki rakette.”
Rääkides õhtul juhtumist kõikidele varjujatele, juhtus midagi ootamatut, me märkasime, et pommitamised meie rajoonis lakkasid, plahvatuse helid, mis olid enne meie taustafooniks, kuuldusid nüüd kaugelt.
„See on veel üks märk, et Jumal kaitseb meid,” lausus Jelena ja tema silmades säras usk.
Ma ei tahtnud ennast lohutada oletustega, aga pidin siiski nentima, et toimub midagi ebatavalist.
Teisipäeval toimus aga veel midagi huvitavamat. Enne valgenemist koputas keegi kiriku uksele. Avades nägin ma vene sõjaväe vormis naist, ilma relvata ja närvilisena.
„Kas sina oled imepastor?” küsis ta ebakindlalt ukraina keeles.
„Ma olen selle kiriku pastor. Mida ma saan teie heaks teha?” vastasin ma ettevaatlikult.
„Minu nimi on Nataša, olen medõde. Ohvitser, kes oli eile siin, rääkis juhtunust. Ma pean seda ise nägema.”
Kutsusin ta sisse, mõistes, millise riski ta on võtnud, tulles ukraina kirikusse.
Küsisin: „Miks on see sinu jaoks nii oluline?”
„Ma lihtsalt ei jaksa enam, iga päev hoolitsen ma noorte inimeste eest, nii sõdurite kui tavaelanike eest, kes on kannatanud pommitamiste tagajärjel. Ma ei õppinud ju sellepärast medõeks, et nutta igal õhtul enne magama jäämist. Kui see, mida ohvitser Sokolov nägi, on tõesti tõsi ja eksisteerib jõud, mis on vägevam, kui see sõda…”
Viisin ta sinna, kus kõik oli juhtunud ja rääkisin talle üksikasjalikult, mis juhtus. Sel ajal, kui ma rääkisin, liitusid meiega ka mitmed nendest, kes meie juures varjusid ja tunnistasid imest, mille tunnistajaks nad olid olnud.
Nataša kuulas vaikides, pisarad voolasid üle ta näo. Kui me lõpetamise, laskus ta põlvili raketisüvendi kõrvale, puudutas külmunud maad ja ütles vaevu kuuldavalt:
„Ma olen terve elu püüdnud leida midagi, millesse uskuda. Mu vanemad olid veendunud ateistid, aga ma tundsin, et kõige selle taga on veel midagi.”
Samas paigas, kus rakett elu hävitussümbolina lebas, andis Nataša oma elu Kristusele. Enne, kui ta läks oma väeossa, hoidis ta mul kõvasti käest kinni ja lubas: „Ma tulen tagasi ja mitte üksi.”
Ta pidas sõna, veel samal öösel tulid kolm medõde koos temaga. Järgmisel päeval tuli viis sõdurit. Nädala lõpuks oli külastanud meie varjupaika enam kui 20 vene sõdurit, olles tõmmatud imeuudisest.
Loomulikult mitte kõik ei pöördunud, osa tuli puhtast uudishimust, teised ahastusest, mida sõda tekitas, kuid keegi ei jäänud endiseks. Ka kõige skeptilisemalt meelestatud ei suutnud ratsionaalselt selgitada seda, mida nad nägid – ballistilist raketti, mis oli osadeks võetud ilma vahendite ja ekspertideta.
Kuid sügavamad muutused toimusid meie enda keskel. Inimesed, kes ei tundnud enne mingit huvi usu vastu, hakkasid tulema kirikusse, alguses ettevaatlikult, aga siis üha enam kasvava veendumusega.
Kui enne oli meid 45, siis nüüd oli meid üle 150. Inimesed seisid püsti nii sees kui väljas. Uute külastajate seas oli ka hoone omanik Igor Žukov, kes tuli meie teenistusele väsinud ja äreva näoga: „Mu kodu on vene ohvitseride valduses, mu tehas on lõhutud, ma olen kõik kaotanud, pastor Juri.”
„Te olete kaotanud kõik peale oma hinge ja elu ning need on hinnalisemad kõigest, mida olete kaotanud,” vastasin mina.
„See on ka põhjus, miks ma siin olen. Ma vajan seda, mis sul on. Sa oled palju kaotanud, aga sinu silmad säravad ikka veel lootuses. Tahan sama rahu.”
Ja ärimees, kes varem nägi meis ainult rentnikke, põlvitas improviseeritud altari ette ja andis oma elu Kristusele. Kolme päeva pärast tõi ta enesega kaasa ka oma naise ja poja. Nädal hiljem liitusid meiega ka tema elatunud vanemad.
Kuid kõige ootamatum oli Dmitri Kuznetsovi, vene ohvitseri pöördumine, kes oli ametlikult saadetud raketi asjus uurimist teostama.
Ta oli avalikult vaenulik: „See on Ukraina propaganda. Te petate minu inimesi religioossete jutustustega.”
Ta küsitles igat tunnistajat üksikult, dokumenteeris ja pildistas kõike nähtut, käskis sapööridel kontrollida üle isegi raketijäänused. Jälgisin seda vaikselt palvetades.
Kolme tunni pärast, kui rakett oli üle vaadatud, tulid nad Kuznetsovi juurde ja rääkisid temaga tasasel toonil. Kuznetsovi nägu muutus täielikult: „Olete te veendunud?”
Tehnikud noogutasid ja seejärel tuli Kuznetsov minu juurde. Tema esialgne kõrkus oli kadunud, andes maad kahtlusele: „See rakett oli täiesti korras, tema lõhkesüsteem oleks pidanud plahvatama, tehnilist selgitust juhtunule ei ole.”
„Selgitus on, aga see ei ole tehniline,” vastasin.
Kuznetsov vaikis ja küsis seejärel peaaegu sosinal: „Kas ma võin teiega üksi rääkida.”
Minu kabinetis see karm, professionaalne sõjaväelane murdus ja nuttis nagu laps: „Igal öösel on mul košmaarid, ma näen inimeste nägusid, kes hukkuvad minu käskluste tulemusel. Kuulen laste nuttu, ma ei saa magada ega suuda süüa. Milline Jumal andestaks seesugusele nagu mina?”
„Seesama Jumal, kes muutis kahjutuks selle raketi, Tema muudab ka sinu südame kahjutuks,” vastasin ja asetasin käe ta õlale.
Siis D. Kuznetsov andis oma elu Kristusele. Ta ütles, et ei saa deserteeruda ega jätta kuuletumata käskudele ilma, et seaks ohtu oma perekonna, aga ta lubas teha kõikvõimaliku, et kaitsta rahulikke elanikke, kes asuvad tema vastutusalas.
„Arvatavasti minu sõjaväeline karjäär lõpeb pärast seda sõda ja kui ma olen veel elus, siis tahan ma tulla tagasi, et taastada seda, mida me hävitasime,” lausus ta ära minnes.
Järgmistel nädalatel algasid Hersonis muutused: vene sõjaväepostide agressiivsus vähenes, sõdurid hakkasid kaasa aitama humanitaarabi jagamisel ning lakkas konfiskeerimine ja omavolilised arreteerimised.
„See kõik on Kuznetsovi efekt,” selgitas vene medõde Nataša, kes regulaarselt külastas meie koosolekuid. „Ta andis karmi käsu suhtuda tavakodanikesse austusega. Mõned peavad teda hullumeeleseks, mõned reeturiks, kuid paljud sõdurid on tänulikud, sest mitte keegi ei taha seda sõda.”
2022. aasta aprillis lakkas meie kirik olemast lihtsalt varjupaik või abijagamise punkt. See sai vaimulikuks varjupaigaks, kus nii ukrainlased kui venelased leidsid oma lepituse Kristuse jalge ees.
Sügavalt on mällu jäänud paasapüha, kui tähistamise Kristuse ülestõusmist poolenisti hävitatud ja okupeeritud linnas ilma elektri ja kütteta, taustaks sõjakõmin. Kirikus olid põgenikud, naabrid ja rühm vene sõdureid. Me kõik laulsime hümne, murdsime leiba ja jagasime tunnistusi Jumala headusest keset võimatut.
Sõna võttis ka G. Stepanovitš: „Ma olen üle elanud mitu sõda ja näinud kohutavaid ilminguid inimlikust julmusest. 80 eluaastat olen ma uskunud, et Jumal jättis selle maailma saatuse hooleks. Kuid nüüd ma näen, kuidas jumalik käsi ei hävita ainult raketi, vaid ka kalestunud südamed. Ma olen näinud, kuidas ukrainlased andestavad sõduritele, kes on hävitanud nende kodud ja venelased omakorda kahetsevad seda, milles nad mitte kunagi ei ole kahelnud. Kui see ei ole Jumala vägi, siis ma ei tea, mis see on.”
Kui ta lõpetas, oli terve kirik pisarates, ka sõdurid. Inimesed, kes olid karastunud sõjas, nutsid avalikult. Jumal jätkas keset seda pimedust valguse saatmist, tuletades meelde, et isegi kõige julmem sõda ei suuda meid lahutada Tema armastusest.
See, mis algas raketi kahjutuks tegemisega, pöördus leppimiseks, lootuseks ja tervenemiseks, nihutades piire ja sõjategevuse ala. Ja isegi kui väljas käis sõda, siis meie kirikus avaldus Jumala riik väes, millega ei ole võrreldav ükski inimlik relv.
Enam kui aasta on möödunud sellest märtsikuu pühapäevast, kui juhtus ime raketiga ja Herson on vabastatud ukraina vägede poolt. Meie kirikus käib enam kui 300 inimest, tegime ümberehituse, et rahvas ära mahuks. S. Žukov finantseeris selle ja on täna kiriku diakon. Kuid nendest välistest muutustest rohkem olen puudutatud sisemisest uuendusest, mis on võimalik ainult Jumalale!
Kui mõtisklen möödunule, siis näen siin vaimulikke õppetunde, mida tahan kokkuvõtteks edastada: Jumal valmistab meid katsumusteks, mida me ei oska isegi ette kujutada.
Kui sain kutse minna Hersoni 2 aastat enne sõda, ma ei teadnud, mis mind ees ootab, aga Jumal teadis. Iga katsumus ja kogu ettevalmistus oli osa Tema täiuslikust plaanist, mis viis sellise otsustava hetkeni.
Võibolla lähed sa täna läbi katsumustest ja takistustest, mis tunduvad mõttetud, kuid selles võib olla Jumala ettevalmistus. Ärge kaotage aega kaeblemiseks selle üle, mis toimub. Jumala vägi avaldub meie absoluutses haavatavuses.
Kui ma seisin seal raketi läheduses ilma plaani ja ilma kaitseta, siis Jumala vägi avaldus selgelt ja vaieldamatult, mitte nendel momentidel, kui olin tugev Kiievis, toetatud ressurssidest ja tunnustusest. See ilmnes Hersonis minu äärmises nõrkuses.
Paulus mõistis seda ja kirjutas: „Minu vägi saab täielikuks nõtruses” (2Kr 12:9).
Võibolla tunned sinagi ennast väga haavatavana, ilma vahenditeta, inimliku väljapääsuta. Tea siis, et selles nõrkuse seisundis soovib Jumal tegutseda oma väega. Täielik pääste tuleb siis, kui me anname talle oma nõtruse, sest siis teostab Tema oma kõige uskumatud teod.
Jumala tegude eesmärk ei ole mõeldud kunagi ainult meie füüsiliste elude kaitseks või hetkeliseks lohutuseks. Jah, Jumal muutis raketi kahjutuks ja päästis seeläbi meie elud, kuid see oli ainult algus. Tõeline eesmärk oli palju suurem: uuendada terve kogukond, teostada lepitus vaenlaste vahel ja demonstreerida absoluutset Jumala valitsust üle kõige.
Paludes imet, soovime tihti midagi enda hetkelisteks vajadusteks: tervist, raha, kaitset. Kuid Jumala nägemus ulatub kaugemale. Ta näeb, kuidas see ime võib mõjutada mitte ainult ühte elu, vaid tervet põlvkonda. Raketi hävitamine tasandas tee sõdurite pöördumisele, kes hakkasid halastusega suhtuma rahulikesse kodanikesse, luues selliselt headuse tsükli keset sõja kaost.
Kõige pimedamal hetkel särab Jumala valgus kõige eredamalt. Me ei oleks kunagi kogenud Jumala võimsat ligiolu, kui sõja hirmus poleks meid ümbritsenud pimedus. Mitte kunagi ei oleks nii palju inimesi pöördunud Jumala poole, kui ahastus ei oleks neid ajendanud otsima midagi enamat inimlike tegude ja võimaluste kõrvalt.
Nagu ütles prohvet Jesaja 9:2 „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.”
Valgus on valge pimeduses. Võibolla elate läbi kõige pimedamat momenti oma elus: parandamatut haigust, pankrotti, reetmist lähedase poolt, sõltuvust, millest tundub võimatu vabaneda.
Tahan öelda, et selles pimeduses võib Jumal avaldada ennast suurimas väes. Ära põgene selle raskuse eest, las ta saab lavaks, kus jumalik valgus särab eredamalt kui kunagi varem. Tõelise Jumala ime ees ei ole hämarust.
Kui me elasime üle raketiime, siis pidi igaüks otsustama, kas uskuda või hüljata, neutraalsus ei olnud võimalik. Isegi D. Kuznetsov kogu oma sõjaväelise kogemuse ja skeptitsismiga pidi kohtuma nähtu reaalsusega. Ning see on, mis juhtub siis, kui me kohtume Jumalaga.
Jeesus ütles Mt 12:30: „Kes ei ole minuga on minu vastu.”
Tõelised imed ei jäta ükskõikseks, nad sunnivad meid valima poolt. Jumala vägi ületab kõik inimlikud takistused. Ma nägin ukrainlasi ja venelasi, ohvreid ja kurjategijaid kogunemas palveks ühe katuse all. Nägin leppimist, mida ei suuda teostada ükski poliitiline kokkuleppe. Nägin tervenemisi, mida ei suuda selgitada ükski haigla.
Me elame üha enam killustuvas maailmas, olgu see siis poliitika, rassiideoloogia, sotsiaalsed klassid, kuid vägi, mis seda kõike ühendab, on üks – ja see on Kristuse vägi.
Nii nagu kirjutas Paulus Gl 3:28: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.”
Imed ei vabasta meid kannatustest, kuid annavad meile jõu seista neile vastu. Isegi pärast seda imelist juhtumit pidime me ikka kokku puutuma pommitamistega, elatusvahendite puudusega, pideva ohuga. Paljud kaotasid kodud, mõned oma lähedased. Ime ei vabastanud meid kannatustest, aga andis meile lootuse ankru, millest keset tormi kinni hoida.
Kui Paulus palus endale vabastust vaiast, mis oli tema ihus, siis Jumal ütles: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.”
Kui te ootate imet, mis teid täielikult vabastaks valudest või probleemidest, siis on võimalik, et otsite midagi, mida Jumal ei ole kunagi lubanud. Ta on lubanud olla raskustes teie kõrval ja anda piisavalt armu igaks päevaks.
Teie võitlus võib olla nähtamatu, aga ta on reaalne. Selleks võivad olla karmid sõnad, mis on kahjustanud teie enesehinnangut, või negatiivsed mõtted, mis on haaranud teie mõttemaailma jne. Et kogeda Jumala väge, ava lihtsalt oma süda ja luba tal tegutseda.
Jk 4:8: „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!”
See on kõige olulisem moment selle tunnistuse juures. Ma lihtsalt ei soovi, et te kuulsite uskumatut lugu sõjast ja imest. Ma soovin, et leiaksite oma isikliku ime, oma tõelise vabanemise ja kohtuksite isiklikult Jumalaga, kes uuendab elusid ja muudab kahjutuks relvi.
Palume koos: „Issand Jeesus, ma tunnistan, et vajan imet oma elus, ma olen siiani püüdnud lahendada probleeme iseseisvalt, olen otsinud vastuseid erinevatest kohtadest, kuid kogen siiski tühjust ja sisemist võitlust, mis mind halvab.
Ma usun, et sa oled reaalne, ma usun, et sul on meelevald kõige üle, mis mind häirib. Ma palun, et sa muudaksid kahjutuks kõik, mis minu elu hävitab, olgu see haigus, mis sööb minu ihu, sõltuvus, mis orjastab mu elu või depressioon, mis tumestab mu mõistust.
Vabasta mind solvumisest, mis mürgitab mu suhteid. Muuda kahjutuks mu uhkus, mis lahutab mind Sinust. Annan ennast Sulle koos oma lõhutud ja rikutud olemusega. Tule mu südamesse ja võta kontroll ning tee mind uueks looduks. Alates tänasest ei taha ma enam elada enda jõust, vaid soovin kogeda Sinu väge, armastust ja armu ning olla jagaja.”
