Paranda meelt Jumala suhtes tehtud pattudest
Esimeseks sammuks Jumala riiki tulemisel on alati olnud meeleparandus. Kurb, et nii paljud tulevad meelt parandamata Jumala riiki ja Jumal peab käskima kristlastel meelt parandada.
Jumal ei peaks kristlastele rääkima meeleparandusest. Kogudus peaks hoopis rääkima sellest maailmale. Jumalat kuulates tead, et Ta räägib meeleparandusest ja asjadest, mida kogudus oleks pidanuks tegema aastate eest. See ongi esimene samm.
Mida tähendab meelt parandada? Tundub, et paljude meelest puudutab see tundeid, pisaraid, tunda kahetsust asjade pärast, mida oled teinud.
See ei pruugi olla meeleparandus. See on võib-olla lihtsalt kahetsemine. Paljud inimesed kahetsevad, kuidas on varem elanud. Oleksin üllatunud, kui siin on keegi, kes ei kahetse mõnda otsust, mida ta on elus teinud.
Kahetsustunded puudutavad seda, mida oled teinud endale, teinud enda eluga ning enda otsustega. Siin on inimesed, kel on sügavad nn süümepiinad. Süümepiinad on tunded, mida tunned teistele tehtu pärast.
Kohtasin üht meest, kes põdes üht suguhaigust oma eluviisi tõttu. Ta oli selle suguhaiguse oma tütrele edasi pärandanud. Teda valdasid süümepiinad, kui ta nägi, mida oli tütrele põhjustanud. Tema süda valutas selle pärast, kuid see pole meeleparandus.
Meeleparandusel on selline unikaalne omadus, kui tunned, et oled teinud midagi Jumalale. See on erinev kahetsusest ja süümepiinadest. Äkitselt mõistad, et oled Jumalale kõige rohkem haiget teinud. Nagu kadunud poeg, kes mõistis, et ta ei teinud ainult isale haiget, ütles: “Isa, olen teinud pattu sinu ja taeva vastu.”
Niipea kui asi puudutab taevast, ja mõistad, et tegid hoopis Jumalale haiget, mõistad, et rikkusid Jumala seadusi ja hülgasid Tema armastuse. Sa äratasid Jumala viha ja raevu, mille olid ära teeninud. Vajad Jumala halastust ‒ kui see Jumala mõõde sisse tuleb, saab sellest jumalik kurvastus, mis viib meeleparandusele.
Kahetsus ja süümepiinad ei pruugi viia meid meeleparandusele. Kain kahetses kibedalt, mida oli Aabelile teinud, kuid ta ei parandanud sellest kunagi meelt, ei seadnud asju korda ega tunnistanud seda üles. Ta lihtsalt kahetses kogetud karistuse põhjust. See oli lihtsalt sissejuhatus.
Nüüd tahan rääkida, et meeleparandus hõlmab kolme asja. Vaatame meeleparandust lähemalt. Uues testamendis läbib meeleparandus kolm etappi.
Väga lihtsalt öeldes:
l. mõte
2. sõna
3. tegu
Seetõttu võtab meeleparandus aega. Probleem tekib, kui üritad juhatada kedagi Kristuse juurde viie minutiga. Juhata neid õigesti läbi meeleparanduse. Paneme neid ütlema patuse palvet: “Jeesus, anna andeks mu patud, tule mu ellu. Aamen.”
See ei ole meeleparandus. Kusjuures kahtlen, kas on üldse võimalik üldiselt meelt parandada.
Ilmselt teate üldist patutunnistust, mida kasutatakse anglikaani kirikus: “Jätsin tegemata asjad, mida pidin tegema ja tegin, mida poleks pidanud ning meis pole midagi head.”
See teeb meist õnnetud kristlased, mis toodab palju õnnetuid kogudusi. Peaksime olema õnnelikud pühad, mitte õnnetud patused. Kuulen seda ülestunnistust, kui käin naisega anglikaani kirikus. Nüüd on üks selline ka meie linnas.
Vaatan kogudust, kui nad patte tunnistavad. Mõtisklen, kas nad mõtlevad mis tahes asja peale, mida tegid, või millegi peale, mida ei teinud, või tunnistavad igaks juhuks, kui midagi peaks juhtuma.
Kinnitan, et meeleparandus puudutab alati konkreetset pattu. Sa ei saa pattudest üldiselt meelt parandada. Võid meelt parandada ainult teatud konkreetsetest asjadest.
See hõlmab endas kolme sammu. Kõigepealt pead muutma mõtlemist konkreetsete asjade suhtes. Mõtlema neist Jumala viisil.
Kui seda teed, jõuad kahele järeldusele:
1) Jumal on palju parem isik, kui ma arvasin,
2) mina olen palju hullem inimene, kui ma arvasin.
Tavaliselt on see vastupidi. Kui uskmatu mõtleb Jumalale, arvab ta, et Jumal on ebaõiglane ning üksnes tema õiglane. Tema on Jumalast parem. Kas olete seda märganud?
Paljud küsivad: miks Jumal teeb nii, miks Ta lubab seda? Nad ütlevad, et on Jumalast targemad. Nad saaksid universumi juhtimisega paremini hakkama. Nad peavad end Jumalast paremaks. Nad ütlevad: Tema teeb vigu, kohtleb inimesi nii, nagu mina ei teeks, seetõttu olen Temast parem.
Kui meelt parandad, teevad su mõtted kukerpalli. Kui koged kasvõi silmapilguks Tema pühadust ja puhtust, hakkad mõistma, kui hästi on sul läinud. Sa arvad endast palju vähem. Mida suurem on Jumal su silmis, seda vähem tähtsaks ennast pead.
Meeleparandus on mõtlemise muutmine. Kreekakeelne sõna „metanoia” tähendab uut arvamust. „Meta” – muutus või pärast, „noia” – meel. Mõelda teisiti selle kohta, kuidas oled elanud.
See algab, kui muudad oma mõtlemist. Kui hakkad mõtlema Jumala viisil, siis sa ei mõista ainult, et su halvad teod on päris jubedad, üllatavalt hakkad nägema, et su head teod on samamoodi Jumalale kõlbmatud.
See võib paljusid šokeerida, kui nad mõistavad, et parim, mida nad on teinud, pole piisav Jumala ees. Peame oma õigsusest samuti meelt parandama kui patustki. Peame nii oma head kui ka halvad teod kõrvale panema.
Kui revolutsiooniline mõte! Arvatakse, et meeleparandus hõlmab meie halbu tegusid. Piiblis aga tähendab see ka meie häid tegusid.
Vaatame kahte kirjakohta, mis on päris otsekohesed. Piibel ongi otsekohene raamat. Kahjuks on see viisakate jaoks „ära puhastatud”. Heebrea ja kreeka keeles on see vägagi otsekohesem.
Jesaja ütles järgmiselt ja naised mõistavad seda. Jesaja ütles, et meie õigus on kui menstruatsioonilapp, vahetatav hügieeniside. Niiviisi arvad enda õigusest, kui hakkad mõtlema Jumala viisil.
Nüüd meestele. Paulus ütleb Filiplastele kolmandas peatükis, kui mõtleb käskudele, mida pidas, mitte, mida ei pidanud ‒ ta tõepoolest pidas peaaegu kõiki käske. Ta ütleb: kui mõtlen käskudele, mida järgisin, pean neid sõnnikuks. Ta ütleb, et tunneb end kui väike poiss, kes käis potil, hoiab seda üleval ja ütleb: vaata, mida ma tegin. Ta kasutab väga maist kreekakeelset sõna väljaheite jaoks, millel on ka tuntud anglosaksi vaste. Selline ongi Piibel.
Teisisõnu mõistad, et su õigsus on sama kaugel Jumala mõõdupuust kui sinu halvad teod. Jätad kõik seljataha ja ütled: tulen tühje käsi ja klammerdun Su risti külge. Niiviisi näed tõde enda suhtes.
Mulle meeldib lugu ühest vanast jutlustajast istanduse orjade juures kaugel Lõuna-Ameerikas. Ta jutlustas kadunud pojast: „Poeg haaras kuue seljast ja viskas minema, haaras särgi ja vesti ning viskas need minema. Siis ta aga jäi endamisi mõttesse (keskenes endasse).”
Endas järeldusele jõuda tähendab maha kiskuda kõik maskid ja näha kogu tõde oma olukorra suhtes. Mida lähemale Jumalale jõuad, seda halvemini ennast tunned. Mida rohkem mõistad, kui hea Ta on, seda rohkem mõistad, kui halb sina oled. Selline mõistmine on esimene oluline samm. See pole aga kogu meeleparandus.
Teine samm on meeleparanduse sõna. See tähendab kõigepealt patte tunnistada. Katoliiklaste praktiseeritud pihipraktikale vastukaaluks on protestandid pihti eiranud. Kui läinuksid Ristija Johannese juurde ristimisele, öelnuks ta: enne, kui vette astud, tunnista avalikult oma patud. Ta nõudis seda.
Vaata, mitu korda öeldakse Uues testamendis: tunnistage üksteisele oma patud. Leian, et abivajaja nõustamisel on teraapilise mõjuga see, kui lasen neil välja öelda patud, millele nad andestust otsivad. See on kahel põhjusel hea: see aitab tal vastutada konkreetsete tegude eest.
Küsin, kui keegi soovib kristlaseks saada:
“Kas soovid saada patte andeks?”
„Jah.”
„Soovid pattudest päästetud saada?”
„Jah.”
„Ütle mulle, mis pattudest sa tahaksid päästetud saada?”
Leian, et siis algab meeleparandus. Nende välja ütlemine toob need valguse kätte.
Mu süda rõõmustab, kui keegi selles olukorras ütleb: “Ma pole seda kunagi kellelegi rääkinud.”
Usun, et kohe hakkab toimuma vabanemine. Olukord tuleb valguse kätte. Midagi muutub juba selle väljaütlemisel. See on konkreetne.
Uues testamendis pole üldist patutunnistust, on ainult pattude tunnistamine (mitmuses) ‒ nimekiri asjadest. Tunnistamine aitab inimesel vastutada. Kui asju tunnistad, ei saa enam ettekäändeid tuua. Ei saa öelda: “See polnud minu süü!”
Tunnistamine tähendab, et juhtunu oli minu süü, otsustasin nii teha.
Räägitakse palju sisemisest tervenemisest. Kristlased soovivad pigem sisemist tervenemist kui andestust. Andestuseks on vaja meeleparandust. Nii lihtne on süüdistada kedagi teist oma probleemides, öelda, et see on vanemate süü või mis minuga lapsena juhtus. Vajan tervenemist, kuid ei vaja andestust.
Me ei ole selle tulemus, mis keegi on meile teinud. Oleme selle tulemus, mida oleme meile tehtu osas teinud. Meie enda valikud ja reageerimine on meid vorminud.
Olen kibestunud, kuna otsustasin põlastada seda, mis mulle tehti, selle asemel, et andestada. Tõesti usun, et enamik vajab meeleparandust rohkem kui tervenemist. Kuigi on koht ka selle jaoks, kus Püha Vaim saab korda seada midagi, mis lapsena juhtus.
Inimeste peamine vajadus pole sisemine tervenemine, vaid meeleparandus, mis teeb Jumala andestuse võimalikuks. Ütlen, et olen see, kes olen täna, sest kriitilistel hetkedel oma elus valisin mina tee, mille tulemuseks on selline iseloom.
Oleme kõik enda valikute tulem. Kohelda kedagi vastutavana oma tegude eest, tähendab kohelda teda inimliku väärikusega. Ta ei ole Pavlovi koer. Ütled kellelegi: sa oled inimene, sul on vaba tahe valida, sina oled valinud.
Olen kuulnud kohtus inimesi vabandamas: “Ma sattusin halba seltskonda.” Ma pole kuulnud kedagi ütlemas, et ta ise valis selle seltskonna. Lihtsalt öeldakse, et sattusin halba seltskonda.
Me valime oma sõbrad, valime seltskonna, kus viibime. Valime enda ambitsioonid. Me valime ja valisime.
Ülestunnistus ütleb: ma tegin vale valiku, võtan vastutuse selle eest. Sellega algab inimese tõstmine vastutava inimese väärikusse.
Väga tähtis on lasta neil see sõnadega välja öelda. Kui tunnistame oma patud, mitte patu, see tähendab neid ükshaaval nimetada, siis Ta on ustav ja õige andestama igaühe neist ‒ meie patud, ja Tema veri hoiab meid puhtana. Imeilus tõotus.
Samuti nagu pattude tunnistamine on üks osa andestusest, on teatud pattude puhul oluline ka see, et inimene sellest lahti ütleks. Öelda sõnadega Jumala ees: “Sellega on lõpp, ma ei lähe selle juurde tagasi.”
Varakoguduse ristimisel paluti alati lahti öelda liha ja kuradi maailmast ja öelda avalikult: “Mul pole enam mingit pistmist nende valeisandatega.”
DAVID PAWSON
