Usu Issandasse Jeesusesse Kristusesse
Oleme jõudnud teise sammuni uussünni neljast sammust. See on nendest kõige tähtsam, uskumine. Esimene samm: paranda meelt Jumala ees. Teine samm: usu Issandasse Jeesusesse.
Kui paljud teist usuvad minusse? Lihtsalt tõsta käsi, kui usud minusse. Üks, kaks, kolm… ainult kuus kätt.
Kui paljud usuvad, et ma olen olemas? Näed, kui küsid õigesti, saad suurema tagasiside. Te kõik usute, et ma olen olemas. Mõned teist, tuleb välja, usuvad minusse.
Kuigi nad tõstsid käe, ei tea ma, kas nad tegelikult usuvad minusse. Ma ei saa kuidagi tõestada, kas nende usu tunnistamine tähendas tõelist usku minusse. Kui käe tõstnu oleks valmis kogu oma raha tänase päeva lõpus mulle andma tingimusel, et ma hoolitsen selle eest viis aastat ja siis tasun iga viimsegi sendi kasuga: kui sa seda teed, siis ma tean, et sa usud minusse.
Sa ei saa teada, kas inimene sinusse usub, kuni ta pole teinud midagi, mis näitab, et ta usaldab sind ja riskib sellega, et sa võid teda alt vedada. Kas mõistad? Kellessegi uskuda on midagi muud, kui uskuda, et keegi on olemas või et ta on keegi.
Jeesusesse uskumine on uuestisünni teine osa. Vaatame täpsemalt, mis on usk. Esimese aspektina peame välja tooma ajaloolise külje. Mida see tähendab?
See tähendab, et see põhineb faktidel ja mitte tunnetel. See põhineb teatud toimunud sündmustel. Pole nii oluline, millal need juhtusid. Rajame oma usu ajaloolistele faktidele. Me ei usu, et see toimib, kuna tunneme, et see on tõde, vaid sellepärast, et see on tõde. Tõestusmaterjal on olemas, nii nagu kõigi teiste sündmuste kohta ajaloos.
Viimasel ajal on levimas veel teatav usk. Nimetan seda usuks ususse. Kas sa tead, mis see on?
Aastaid tagasi oli probleem, et inimesed panid usu tunnetesse. Nad tundsid vahel, et nad usuvad. Nad tundsid, et on pühapäeval usklikud, aga esmaspäeval mitte. Faktid selle ajaga ei muutunud. Praegu aga panevad paljud usu oma ususse. Pole oluline, mida sa usud, peaasi, et sa seda teed. Niiöelda: ma usun, et see kuulub mulle.
Meie usk ei ole tunnetes, see pole ka meie usus. Meie ei usu uskumisse. Me usume faktidesse. Meie usu keskmes on kolm fakti:
1. Jeesus suri
2. Ta maeti
3. Ta äratati surnuist
Ärge eirake keskmist. Paulus ütleb 1. Korintlaste 15:3: “Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud… et Kristus suri meie pattude eest… ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi.”
Kolm fakti. Matmine on sama tähtis kui surm ja ülestõusmine. Olen kuulnud paljusid jutlustamas ristist ja tühjast hauast. Ma pole peaaegu kedagi kuulnud rääkimas matmisest. Pole ühtki kristlikku usutunnistust ilma selle olulise osata. „Kannatas Pontius Pilatuse all, löödi risti ja maeti…”
Jeesus ei tõusnud surmast, Ta tõusis matmisest. Ta tõusis üles hauast. Kui Jeesust poleks maetud, saab meie usk kahjustatud. Kui Teda poleks üles äratatud, või nagu piiskopid ütlevad: “Kui Teda poleks äratatud surnuist koos ihuga, oleme raisanud oma aega kristlaseks saamisega.” Need on faktiks ja tõestuseks. Jeesus suri, Ta maeti ja Ta äratati üles.
Inimesed peavad neid kolme fakti teadma, et nende usul võiks olla kindel alus. Keegi ei saa Jeesust uuesti ristile panna ega hauda viia, keegi ei saa Teda uuesti äratada, sest see on toimunud. See ei juhtu iialgi uuesti, ja meie usk on sellesse ajaloolisse tõsiasja. Peame selles kõige esmalt veenduma.
See tähendab, et kristlik usk on ainulaadne. See on seotud nende kolme sündmusega. See pole üldiselt usk Jumalasse. Teised religioonid usuvad ka seda. Kuid ristiusk on usk nendesse kolmesse sündmusesse ja nende tähendusse.
Teiseks peame usu suhtes teadvustama, et usk on isiklik. Võid uskuda, et Jeesus suri, maeti ja äratati üles. Kuid peame ka panema oma usu Jeesusesse. See on vägagi isiklik. See tähendab usaldada ühte isikut ning kuuletuda Talle. See ei tähenda üksnes uskuda, et teatud sündmused juhtusid isikuga, vaid riskida ja anda oma elu üle sellele isikule: usaldada Teda.
Astume nüüd sammu edasi sellest, et usume üksnes ajaloolisi fakte. Saatanal on esimese punkti usk. Kurjad vaimud teavad hästi, et Jeesus suri. Nad teavad, et Ta maeti ning ka äratati üles, kuid neist ei saa usklikke. On öeldud, et saatanast võib kõige rohkem saada kveeker.
Kas teadsite, et Piibel ütleb seda? Kurjad vaimud usuvad, et Jumal on üks ja värisevad. Sellest pärineb nimetus „kveeker” (väriseja). Kuigi nad värisevad faktide ees, ei saa neist usklikke, sest nad ei pane lootust isikule, kellega need sündmused juhtusid.
Peame aitama inimestel mitte üksnes uskuda ajaloolistesse faktidesse. See on küll esimene samm, kuid nad peaksid isiklikult kohtuma Temaga, kellega need asjad juhtusid. Ükski teine religioon ei eelda midagi sellist.
Muhamed on surnud ja ta on endiselt hauas. Buddha on surnud ja ta on endiselt hauas. Konfutsius on surnud ja ta on endiselt hauas. Jeesus aga elab ja Tema haud on tühi. Selles ongi erinevus. Seetõttu ei saa mul olla isiklikku suhet Muhamedi, Konfutsiuse või Buddhaga. Kristliku usu põhituum on see, et võin usaldada Jeesust isiklikult.
Kuni jõuame selle isikliku usu tasandini, pole me jõudnud tõelise usuni. Peame edastama ajaloolised faktid, aga siis selgitama, et see, kellega need asjad juhtusid, on isik, kellega võid rääkida, kellega suhestuda ja keda tunda, täpselt nagu oma sõpra.
Kolmas osa usus on sõnaline. Täpselt samuti nagu meeleparandus väljendub teatud staadiumis sõnades, peab ka usku väljendama sõnades. Kui usud oma südames ja tunnistad oma suuga, siis saad päästetud. Nii on usu olemus ka sellele vastavalt rääkida, panna see sõnadesse. Samas, kui tõesti midagi usud, oled valmis seda ka väljendama.
Usk muutub verbaalseks kahel viisil. Esiteks siis, kui räägid Jeesusega. Kui sa tõesti usud, et Jeesus elab, et võid Teda tunda ja sul võib olla suhe Temaga, siis võid Temaga rääkida. Sellepärast rõhutabki Uus testament: „Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”
Tema nime appihüüdmine tähendab panna usk sõnadesse: „Jeesus, aita mind, päästa mind, vajan Sinu abi!”
Seda tähendabki Temaga otse rääkida. Seega on usu esimene sõnaline väljendus rääkida Issandaga, Tema nime appi hüüda. Midagi juhtub, kui hüüame kedagi nimepidi.
Mäletan üht juudi tüdrukut, kes tuli minu juurde pärast teenistust. Ta oli kaunis juudi naine ja ütles mulle nii: “Kas sa tahad öelda, et Jeesus naatsaretlane on ikka veel elus?”
Vastasin: “Täpselt nii, sa said õigesti aru!”
Ta jätkas: “Kui Ta on elus, siis Tema ongi meie Messias!”
Mulle meeldib, et ta ütles „meie”, mitte „teie”. Selles oli ta tõeline juut!
Naine küsis: “Kuidas ma saan seda teada?”
Ütlesin: “Võid proovida Temaga rääkida.”
Naine rääkis ja uskus. Juba kümne minuti pärast õpetas tema mulle Piiblit. See oli tal kõik veres, ta tundis Pühakirja niivõrd hästi. Tema juudi päritolu oli andnud talle kogu tõe, välja arvatud võtme, mis avaks kõik muu: et Jeesus elab! See on ainus asi, mida üks juut uskumiseks teadma peab, et Jeesus elab!
See juhtus Saulusega Damaskuse teel. See juhtub kogu juudi rahvaga „kui nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid”.
Kuid naine rääkis Temaga ja sai teada tõe. Ta hüüdis appi Issanda nime. Ta rakendas oma usku, rääkides kellegagi. Kui usud, et Ta on elus, võid Teda tunda ja Temaga suhelda. Siis esiteks väljendad oma usku sellega, kui hüüad appi Tema nime: “Jeesus, räägin sinuga. Jeesus, kui oled olemas, siis vajan abi!” Niimoodi rakendab enamik esmalt oma usku sõnades.
Sellel on ka teine külg: see tähendab rääkida Jeesusest. Üks parimaid asju, mida vastpöördunud usklik võib teha, on rääkida kellelegi, et ta usub Jeesusesse. See tugevdab tema usku, kui ta tunnistab oma suuga uskmatute kuuldes.
On hämmastav, kuidas see endale mõjub, kui sa ütled uskmatule: „Ma usun nüüd Jeesust! Olen nüüd Jeesuse järgija.”
Usu sõnaline väljendamine on väga tähtis. Sellel on kaks külge: Jeesusega rääkimine ja Jeesusest rääkimine. Jeesus ütles, et kui tunnistad mind inimeste ees, tunnistan mina sind Isa ees, kes on taevas. Kui salgad mind, häbistad mind, siis pean sind salgama Isa ees.
Kui väidad, et usud Jeesusesse, kuid häbened seda öelda, on midagi sinu usu juures nõrk. Kes on märganud, et kui räägid teistele Jeesusest, tugevneb su enda usk? Usu sõnaline väljendus tuleb siis esile.
Usu neljas osa on väga praktiline. Usk on midagi, mida sa teed. See pole lihtsalt miski, mida sa arvad või ütled. Meeleparanduski algab mõttest, siis jõuab see sõnadeni ja sealt tegudeni: mõte, sõna, tegu.
Usu puhul on sarnaselt. Mõtleme kuuldud evangeeliumile, sellest saavad sõnad, kuid neist peavad saama ka teod. Jaakobuse 2. peatükk on Uue testamendi üks tähtsamaid. See ütleb, et usk ilma tegudeta on surnud, see ei suuda päästa.
Paljud on arvanud, nagu ka Martin Luther, et Jaakobuse ja Pauluse õpetused on vastuolus. Paulus väljendab, et inimene saab õigeks usust ja mitte tegudest. Jaakobus ütleb, et usk ilma tegudeta on surnud. See ei päästa. Sellest pole rohkem kasu kui laibast surnukuuris.
Kummal on õigus, kas Paulusel või Jaakobusel? Neil mõlemal on õigus. Nad kasutavad sõna „teod” erineval viisil. Paulus mõtles tegude all käsutegusid, häid tegusid. Jaakobus aga räägib usutegudest. See on midagi muud.
Sõna „teod” ajab meid segadusse. Eelistan NIV tõlkeversiooni. Mõned nimetavad seda „peaaegu eksimatuks versiooniks”. See tõlge ütleb „tegevus”, mitte „teod” seal, kus Jaakobus ütleb, et usk ilma „tegevuseta” on surnud. Kui tõesti usud kellessegi, näitad seda oma tegevusega.
Mu naine näitas oma usku, kui juhtisin väikest lennukit Uus-Meremaal. Minu üllatuseks oli ta päris vaikne, kui lennukit juhtisin. Ta uskus minusse. Ta ei haaranud langevarju ega hüpanud välja. See oleks veel hirmsam olnud. Kui istud minu autosse, kui mina juhin, on see usutegu. Tean kahte inimest, nende nimesid ma ei nimeta, aga nende autosse ma ei istu! Ma ei usu neisse. Ma ei usalda nende sõidustiili.
Kui aga usud kellessegi, näitad seda välja. Usud arsti, kui paned oma elu kirurgi kätesse ja annad allkirja, nii nagu mina mõni aasta tagasi.
Ma polnud seda kirurgi varem näinud. Haigestusin äkitselt ja olin kohutavas valus. Arst oli nõus öösel opereerima, aga ütles siis: “Te ei tunne mind. Võin teid koju saata, kui teil on oma arst, kuid olen nõus teid täna keset ööd opereerima.”
Rääkisin temaga, veendusin ja ütlesin siis, et usaldan teda ja kirjutasin siis nõusoleku paberile alla. Andsin oma elu tema kätesse. Siin ma olen, nii et ta sai hakkama. Uskusin temasse, seetõttu kirjutasin alla ja andsin oma elu tema kätesse.
Selline usk ongi: see on praktiline. Huvitav, kas suudad meenutada, millal uskusid viimati Jeesusesse? Mõtle see küsimus läbi.
Millal viimati uskusid Jeesusesse? Millal võtsid viimati riski, nii et oleksid silmili maha kukkunud, kui Jeesus poleks aidanud. Kus tegutsesid viimati usus? Ainus usk, mida Uus testament tunnistab usuna, on usk, mis tegutseb.
Meie maa tragöödia on selles, et elu on liiga turvaline ja mugav, nii et peame väga harva tegutsema usus. Mõned koguduseliikmed pole kuude jooksul usus tegutsenud. Neil pole olnud vaja seda teha.
Mõned proovivad usus toimida üksnes siis, kui ilmneb vähk või mingi muu hädaoht. Kuid nad on nii harjunud ilma usuta elama, et kui suurem hädaoht ilmneb, ei jätku neil selleks usku. Nad ei ole elanud usu läbi, sest nad pole pidanud seda tegema.
Me maal on arstid, hambaarstid, advokaadid ja poed täis toitu. Me pole suurema osa ajast sunnitud usust elama.
Millal sa viimati uskusid Jeesusesse? Ütled, et oled alati uskunud. Ei ole. Vahel on möödunud nädalaid, ilma et Temasse uskusid. Oled alati uskunud, et Ta on su Päästja ja Issand, aga millal sa viimati uskusid Jeesusesse ja usaldasid Teda? Selline on praktiline usk.
Mängisime oma kolme lapsega mängu nimega „usk”. Mäletan, kuidas nad seisid trepi viiendal astmel reas. Mina seisin käed selja taga trepi alumisel astmel. Nad küsisid: “Isa, kui me hüppame, kas püüad meid kinni?”
Vastasin: “Võibolla, kuid võibolla mitte.”
Nad seisid seal kaalutledes ja kartlikus ootuses värisedes. See oli ilmselt nende versioon õudusfilmidest. Siis üks neist hüppas ja ma püüdsin ta kinni, ja siis teine. Nimetasime seda mängu usuks. Niimoodi õpetasime neid, et sa ei usu kellessegi enne, kui hüppad ja ta püüab su kinni.
Me pole seda mängu juba mitu aastat mänginud tervislikel põhjustel, minu tervislikel põhjustel. Nad on kõik minust suuremad. Kuid neile meeldis see mäng väga.
Räägin ühe naljaloo mehest, kes kõndis pimedal aasal udus. Põllu serval oli aga järsk langus ja ta kukkus üle serva. Ta lendas käed laiali kuristikku, aga sai kinni ühest puust. Haaras mõlema käega oksast ja rippus seal keset pimedust, mõeldes, kui kaugel võiks maapind olla.
Ta hüüdis meeleheites: “Kas siin on keegi?”
Sügav hääl pilvest ütles: “Jah, mu poeg, ma olen siin.”
“Kas saad mind aidata?”
„Jah, kui sul on usku.”
„Mis ma selleks tegema pean?”
„Lase oksast lahti!”
„Kas seal üleval on veel kedagi!”
Selle looga on kõik öeldud. Usk on see, kui lased lahti, kui hüppad, kui võtad riski. Usk on see, kui tegutsed Jumala sõna põhjal.
Kahjuks arvavad just evangeelsed kristlased, et usk on see, kui me üksnes aktsepteerime Jumala sõna tõde. See pole nii. See tähendab tegutseda Jumala sõna tõe põhjal. Paljud aktsepteerivad Piiblit, aga ei tegutse selle põhjal. Usk on neil, kes tegutsevad Jumala sõna põhjal.
DAVID PAWSON
