Kõige rohkem küsitakse minult järgmist: “Pead sa olema ristitud, et saada päästetud?” Kui palju peab Jumala sõna seda ütlema, enne kui seda usume? Jeesus ütles, et päästetud saab see, kes usub ja keda ristitakse.
1. Peetruse 3:21 öeldakse: „Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu…”
Kõik apostlid peavad ristimist sündmuseks, kus Jumal midagi teeb. Nad võrdlevad neid Vana testamendi sündmustega, kus oli vesi, ja kus Jumal tegi samuti midagi oma rahva jaoks.
Näiteks ütleb Paulus, et ristimine on nagu Punase mere ületamine juudile. Mida tähendas juudile Punase mere ületamine? Seal öeldakse, et kui juudid ületasid Punase mere, ristiti neid Moosesesse.
Nad olid juba kolm päeva Moosest järginud. Nii ei alustanud see nende Moosese järgimist. See aga viis nad haripunkti, kus vaarao jäi teisele kaldale.
Neil oli ainult üks juht – Mooses. Kuni nad olid sealpool vett, olid nad vaarao ulatuses. Mis Punase mere ületamine oli juudi jaoks vaarao mõttes, sama on ristimine kristlase jaoks saatana suhtes.
Roomlastele kuuendas öeldakse, et kui oled maetud koos Kristusega ristimises, pole patul enam mingit väge. Oled Punase mere õigel kaldal. Oled otseses mõttes vabastatud saatana territooriumist. See muudab ristimise vabastamiseks.
Paljud ei vajaks vabastusteenistust, kui nad mõistaksid, mida ristimine nendega tegelikult tegi. Kas mõistate, mida püüan öelda?Nagu vaarao sõjavägi uppus ristimisvees, samuti upWuvad saatana deemonid ristimisvees. Patul pole mingit väge sinu üle. Võid öelda: saatan, kao siit.
Nüüd räägime matustest, see on lõplik hüvastijätt. Olen pidanud palju matuseid.
Külastasin kord ühte leske. Ta tervitab mind uksel enne matust ja ütleb nii: “Tervist härra Pawson, palun tulge sisse! Kas soovite mu abikaasat näha, ta on elutoas.”
Kas pole kummaline? Astun elutuppa, ja seal ta on. Naine paitab ta pead, kohendab patja, suudleb otsaesist. Täpselt nagu oleks ta ikka veel elus.
Lähme matusele ja tuleme tagasi peielauda. Söögilauas ütleb naine: “Härra Pawson, mu abikaasa oli mulle hea mees.”
Miks ta enne matust ütles, et mees on elutoas ja pärast matust, et ta oli hea mees? Matus on pöördumatu lõpp elule. Surm ei lõpeta teie suhet, vaid hoopis matus. Sa tead, et ei näe ega puuduta teda enam iialgi.
Sellepärast tahtsid Lockerbie katastroofi ohvrite lähedased leida surnukehad, et nad saaksid korralikult hüvasti jätta. Matuste korraldamine on õigustatud. Pärast seda sa tead, et siis on kõik. Meie suhe on lõppenud.
Abielu on üksnes selle maailma jaoks. Seda ei uuendata järgmises. „Kuni surm meid lahutab.” Seega on matus lõplik hüvastijätt vana eluga. Seetõttu vihkab saatan ristimist, sest ta teab, et see on matus.
Kui olime naisega Lähis-Idas ja moslemeid ristiti, kirjutasid nad alla oma surmaotsusele. Neid mõrvati, pussitati ja mürgitati. Mõnede majad põletati koos peredega.
Moslemeid ei häirinud see, kui nad käisid, lugesid Piiblit, olid kristlased. Kui neid aga ristiti, siis teati, et see on lõpp. Nüüd ei saa neid enam puudutada. Saatan teab ka seda.
Peetrus samastas ristimist Noa-aegse veeuputusega. Ta ütles, et täpselt nagu vesi Noa veeuputuse ajal tähistas kogu maailma lõppu, milles ta elas, ja tõi ta välja uue alguse juurde, seda teeb ristimine teilegi. See on nii pesemine kui ka matmine.
Mõned on kuulnud mind rääkimas noormehest, kes elab meie lähedal. Kui ta tuli Kristuse juurde, oli ta põrguinglite liige. Ta oli kõikvõimalike asjadega kokku puutunud.
Ta teadis, et kõigepealt peab ta saama ristitud. Kuid ta ei tahtnud, sest tal olid üle keha tätoveeringud. Ta märkas, et kirikuinimestele need väga ei meeldinud. Ta teadis, et märjana paistab tema särk läbi.
Ta küsis ilukirurgilt: kas saate need eemaldada? Üks neist oli saatana pilt, mille ta põrguinglina teha lasi. Ta ei suutnud ristimisele minna ega lasta kristlastel seda näha.
Ta uuris, kas seda saab eemaldada. Mitte riikliku ravikindlustusega, vastati. See on ilukirurgia, mis maksab mõnisada naela ja võtab kuid aega.
Võid selle põletada, kuid see jätab armi. Selle asendamiseks võtame tavaliselt nahka mujalt kehalt.
Poisil polnud selleks aega ega raha. Ta palus mu sõbral end ristida. Ta ristiti vististi basseinis. Ta läks vee alla, et matta oma minevik ja pesta oma patud. Kui ta veest välja tuli, oli üks tätoveering kadunud. Ainult üks, mitte teised, ainult see üks!
Selles vees oli Jumal saatana oma lapselt maha pesnud. Jumal ei lasknud saatana märgil olla oma lapse peal. Kui ütleksid talle, et ristimine on üksnes rituaal, naeraks ta sulle näkku. Tema koges, et see oli vabastus.
Täpselt samuti nagu iga juut tähistab tänapäevani paasapüha ja meenutab Jumala võimsat kätt, mis viis nad läbi Punase mere, samuti vaatab kristlane tagasi oma matusele.
Üks mu pastorist sõber ütleb tavaliselt ristimisel: “See on sinu matus, tunne rõõmu!”
Võid pärast seda matust saatanale igavesti meelde tuletada: ma olen maetud! Täpselt nagu Jeesus maeti, nii maeti ka mind. Kui Jeesus hauast välja tuli, polnud Tal mingit kokkupuudet Pilaatusega, saatanaga, Annase ega Kaifasega. Mitte keegi ei saanud Teda enam puudutada.
Mitte keegi ei saa sind puutuda, võid öelda saatana blufile: olen koos Kristusega risti löödud, olen koos Kristusega maetud, olen üles äratatud koos Kristusega.
Kristlaseks olemine ei tähenda, et sa usud, et Ta löödi risti sinu eest, vaid ka öelda, et sind löödi risti koos Temaga. Ei piisa üksnes, et ütled: Ta maeti minu eest, vaid peame ütlema: mind maeti koos Temaga. Ainult Kristus ei tõusnud üles, vaid peame ütlema: ka mind on äratatud uuele elule.
Need ajaloolised faktid, millele me usk rajaneb, peavad saama minu enda kogemuseks ja ajalooks. Tean, et see on tõsi, sest see juhtus minuga. Tean, et Ta löödi risti ja maeti, sest mind löödi risti ja maeti Tema nimes. Tean, et Ta äratati surnuist, sest sama vägi on nüüd minu oma.
Kui me niiviisi räägime, saame kõikvõimalikku vastukaja sellisele vaatenurgale ristimisest.
Kaks kõige sagedasemat küsimust on järgmised: kuidas on lood päästega ristimise läbi? See on üks kohutav küsimus paljude jaoks. Selgitan kohe.
Teine küsimus on: mida arvata imikute ristimisest? Peaksin ka nende kohta veidi selgitust andma.
Pean olema täiesti aus ja ütlema: nii nagu mina mõistan algupärast uuestisündi Uues testamendis, ei suuda ma sobitada imikute ristimist sellesse arusaama. Mul on kahju, sest tean, et see pahandab paljusid kristlasi. Kuid see lihtsalt ei sobitu sinna. Ütlen ka, miks.
Ma ei suuda kohaldada imikutele Uue testamendi ristimise tähendust. Ma ei muretse toimingu pärast, vaid selle tähenduse pärast. Kui ristimine on pesemine määrdunud inimeste jaoks, kuidas võib see olla pesemine imikule, kes pole veel must?
Kui ristimine on matus kellelegi, kes on surnud, kuidas saab seda teha imikule, kes pole surnud? Ristimisel pole mingit mõtet, kuni keegi pole määrdunud või surnud.
Kui aga rakendad imikute suhtes Uue testamendi õpetust, annab see toimingule ebausulise või maagilise tähenduse, või siis pead selle kohandama sümboliks, mis ei muuda midagi.
See on lõks, millesse ei tohiks astuda. Seega olen selles vägagi otsekohene. Minu jaoks on hämmastav avastus see, et kõik protestantlikud reformaatorid: Luther, Calvin, Zwingli ‒ kui nad avastasid uuesti usu läbi õigekssaamise, mõistsid, et see on vastuolus imikute ristimisega.
Kuidas saab inimene õigeks usust, kui ta pole piisavalt vana, et uskuda, kuid samal ajal saada päästetud lapsena ristimise läbi? See lihtsalt ei sobitu kokku.
Kõik need reformaatorid pooldasid seda avalikult. Tsiteerin neid täpselt oma raamatus. Nad kõik ütlesid: peame pöörduma tagasi usklike ristimise juurde. Nad isegi nimetasid imikute ristimist paganlikuks pühaduse teotuseks.
Samas mitte keegi neist ei pöördunud tagasi usklike ristimise juurde. See on hämmastav asjaolu, mis juhtus 300 ‒ 400 aastat tagasi. Nad mõistsid tõde, kuid ei rakendanud seda. Tekib küsimus, miks nad ei rakendanud räägitut.
Vastus sellele on liigagi lihtne. Nad kõik rajasid riigikirikuid. Ei saa olla riigikirikut, mis praktiseerib usklike ristimist. Riigikirik peab liikmeks võtma kõik, kes selles riigis sünnivad. Näete siis, milles on probleem.
Nad mõistsid, kuigi nad olid usklike ristimise poolt, et neil ei saa olla riigikirikut ja samas ristida üksnes usklikke. Nad kõik leppisid mingit tüüpi riigikirikuga, kus riigis sündinud laps pidi vastu võetama riigikirikusse.
Seega leian, et mingis mõttes ei olnud reformatsioon sugugi täielik. Nii saime pärandiks keskaegse ristirahva praktika ‒ väljend, mis liidab kiriku ja riigi ning millest me pole veel vabanenud.
Fakt on see, et kaks kolmest Inglismaa kodanikust on lapsena ristitud ‒ kaks iga kolme kohta. Üle maailma on selliseid umbes pooled inimestest.
Praegu toimub liikumine „tagasi usklike ristimise juurde” isegi riigikirikutes. Meil on avalik nimekiri anglikaani kirikutest, kellel on olemas basseinid kastmise teel ristimiseks. Usun, et see on üksnes aja küsimus, kuid loodan, et see ei jää venima.
Kõige murettekitavamad minu jaoks on aga need tuhanded, kes teevad otsuse või pühendumise Billy Grahami või muudel evangeelsetel koosolekutel, ja täpselt sel hetkel, kui nad vajavad pesemist ja matmist, öeldakse, et nad ei saa seda, sest on lapsena ristitud.
Minu arvates on see hädavajaliku armu röövimine. Sellega röövitakse neilt osa uuestisünnist.
Usun, et on aeg pöörduda Piibli juurde siiralt ja küsida: kas saame rakendada ristimise tähendust imikutele?
Minu vastus on: ei saa!
Kui ristimine on mõeldud pattude andekssaamiseks, siis mis on sel imikuga pistmist? Kui ristimine on pattude ära pesemiseks, mis on sellel ühist imikuga? Ristimine pole seotud sellega, et sind põrgust päästa, ja on vägagi seotud sellega, et saaksid puhtaks.
Kui ristisin Cliff Richardi, kirjeldas ta seda oma elulooraamatus väga elavalt: “David Pawson pesi, loputas ja riputas mind kuivama. Ma polnud end kunagi nii puhtana tundnud.”
Tunned tõesti end puhtana ‒ nii väljast kui seest. Jumal viib su andestuse lõpule. Ta viib su meeleparanduse lõpule, sinu usu haripunkti. Samuti nagu abielu kinnitab kahe inimese vahelise armastuse. Seegi on samas alles abielu algus: samamoodi viib ristimine mu meeleparanduse ja usu haripunkti. Ma ei suuda seda imiku suhtes rakendada.
Kes aga küsivad ristimise läbi päästetud saamise kohta? See on termin uskumuse kohta, et ristimine iseenesest päästab. See tekkis ajal, mil inimesed tõsimeeli uskusid, et imik päästetakse põrgust ristimise läbi. Seda esineb endiselt.
Kui meie oma lapsi ei ristinud, ütlesid sugulased: aga mis siis, kui laps sureb?
Mis siis, kui surebki?
Kui Jumal on Jumal, kes saadab mu lapse põrgusse, sest talle pole piserdatud paari tilka ja maagilisi sõnu öeldud, ei suudaks ma sellist Jumalat armastada. Selline Jumal oleks türann.
Inimesed küsivad, mis juhtub ristimata lastega? Sama, mis juhtub ristitud lastega. Mis neist siis saab? Ma ei tea. Piibel ei ütle kuskil, mis juhtub imikuga, kes sureb.
Mida ütleme emale või isale, kui nende laps sureb? Mina ütlen nii: kui tunned Jumalat nii nagu minagi, mida tahes Ta su beebiga teeb, on see absoluutselt õige. Oled kutsutud Teda usaldama.
Ta pole öelnud, mida Ta teeb. Ta on öelnud, et usaldaksime Teda, et Ta toimib õigesti. Usun, et peaksime seda ütlema. Me ei pea ütlema midagi, mida pole Jumala sõnas. Ta on otsustanud meile mitte öelda. Ta on käskinud meid usaldada.
Uuestisünd ristimise läbi on uskumus, et ristimine iseenesest, õiged sõnad ja natuke vett päästavad inimese. Ma ei usu seda. Ma ei usu isegi usklike uuestisündi ristimise läbi.
Usun aga, et kui meeltparandav usklik vette astub, on see vesi armu kanaliks ja sel on vaimne mõju tema elule. See viib tema andestuse, puhastuse, vana elu täieliku lõpuni ja haripunkti. See on osa tema päästest mitte põrgust, vaid tema pattudest. Osa sellest, mis võimaldab tal elada puhast, õiget elu siin.
Usun, et peame eemalduma evangeeliumist, mis päästab põrgust ja tulema algupärase juurde, evangeeliumi juurde, kus meid päästetakse pattudest.
Kui sind huvitab üksnes põrgust pääsemine, ei mõista sa, mida ristimine sinu jaoks teeb. Kui tahad saada puhtaks oma pattudest, näed seda kui Jumala imelise armu pakkumist, et saaksid uue alguse.
Järgmises osas räägime teisest ristimisest, mida vajab usklik õigesti elamiseks ‒ Püha Vaimuga ristimine.
DAVID PAWSON
