Lõpuks päästetud
Rääkisin juba, mida tähendab Püha Vaimu vastuvõtmine. Mis siis juhtub, mida võid oodata, et teatud spontaanne vaimne kõne otsekui voolab inimese suust.
Nüüd tahan aga küsida, kuidas nad Vaimu vastu võtsid? Küsisime, mis siis juhtus. Kas see toimus ootamatult, Jumala määratud suvalisel hetkel?
Ei, nad tegelikult igatsesid ja otsisid seda andi. Nad ei otsinud seda enne meeleparandust, uskumist ja ristimist. Ainus juhtum, kui keegi sai Püha Vaimu enne veega ristimist, oli Korneeliuse ja ta perekonnaga.
See juhtus aga põhjusel, et keegi polnud nõus neid enne seda veega ristima. Peetrus poleks seda teinud. Ta ei osanud aimata, et paganad võivad olla osa Jumala perekonnast.
Kui ta aga nägi, et nad said Vaimu, ütles ta, et peame nemad ka veega ristima. Jumal võttis nad vastu, seega peame ka meie võtma.
Huvitav on see, et kui ta tuli tagasi Jeruusalemma ja talle öeldi: “Miks sa paganate juures käisid?” Tema argumendiks oli: “Nemad said Püha Vaimu täpselt nagu meiegi.”
Seega Korneeliuse kogemus ei olnud ebatavaline. Ebatavaline oli see, et selle said paganad.
Kõik võtsid Uues testamendis Püha Vaimu samamoodi vastu ‒ saades täidetud ülevoolavalt. Pärast seda, kui keegi meelt parandas, uskus ja sai ristitud, alles siis otsis ta seda andi.
Seda tehti kahel viisil ‒ kõigepealt palvetamise läbi. See on hädavajalik Püha Vaimu anni saamiseks.
Luuka 11:13 ütleb: “…kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
Jeesus ise ei saanud Püha Vaimu väge enne, kuni Ta seda palus. Piibel ütleb, et pärast seda, kui Ta ristiti, veest välja tuli ning palvetas, siis langes tuvi.
Samamoodi nelipühapäeval. Mida nad tegid Jeesuse ülesvõtmisest nelipühani? Nad anusid ja palvetasid.
Samamoodi kui Peetrus ja Johannes läksid Samaariasse, siis parandati seal meelt ning ristiti veega. Nad palvetasid, et võiksid saada Püha Vaimu.
Efesoses palvetas Paulus, et nad saaksid Püha Vaimu. Palve on üks viis seda otsida.
Teiseks panid nad käed inimeste peale. See on väga tugev palveviis. Kui palvetad kellegi eest, on väga tähtis neid puudutada. Puudutad kedagi, kui oled mures nende pärast või soovid neile midagi.
Kui külastame kedagi haiglas, siis tihti hoiame vesteldes nende kätt. Tahad füüsiliselt midagi edasi anda.
Seda nad tegidki. Tegelikult pani Mooses käed 70 vanema peale ja nad said Püha Vaimu ning prohveteerisid.
See on tavaline viis. Niivõrd tavaline, et Heebrealastele 11. ptk autor ei ütle: meeleparandus, usk, ristimine, Püha Vaim; vaid meeleparandus, usk, ristimine ja käte pealepanemine. Nagu kõik teaksid kohe, millest ta räägib. Peame seda pärast ristimist palju rohkem tegema.
Olin eelmisel aastal evangeelsel üritusel Dundees. Oli see vast nädal! Töötasin koos ühe sõbraga. Mõned teist tunnevad teda. Ta on usklik mustlane, kellel on tõeline teadmiseand. Mina jutlustan ja tema kutsub inimesi ette. See toimib imehästi!
Esimesel õhtul tegi ta altarikutse ja ütles: “Siin on mees, kes rikkus abielu eelmisel nädalal sinises autos. Tule siia ja saa see andeks.”
Mees tuli kohe ette.
„Siin on veel neli abielupaari, kes petavad teineteist, ühel punane esiuks, ühel sinine esiuks, ühel roheline, ühel uus valge aed ümber maja.”
Neli paari tulid ette. Veel 55 inimest peavad siin meelt parandama. Nad kõik tulid ette. See oli kõigest esimene õhtu.
Teisel õhtul ütles ta: “Siin on inimesed võlgades ja te ei mõista, et võlg on patt, mille peab andeks saama ja millest peab meelt parandama.”
Nägime, et üle 2/3 kogudusest oli võlgades. Nad hakkasid meelt parandama ning lahendust otsima.
Meil oli kolm õhtut meeleparandust. Neljandal õhtul pakkusime võimaluse ristitud saada. Seal oli bassein, kus ristisime inimesi keskööni. Kui nad ristitud said, tulid nad veest välja, panime neile käed peale ja nad said Püha Vaimu. See oli imeline üritus.
Nädala lõpuks aga avastasime, et me polnud maininud usku. Siiski oli see seal kogu aeg olemas. Olime palju tegelenud meeleparanduse, ristimise ja Vaimuga täitumisega.
Kõnelesin hiljuti Belfastis Iiri presbüterlikus koguduses. Kui sisse läksin, nägin 1000 kalvinistlikku nägu. Mõtlesin, et midagi ei juhtu. Nad nägid karmid välja. Asjad aga hakkasid juhtuma ja inimesed said terveks.
Pastor helistas hiljem, et ristis 35 liiget, lisaks ühe koguduse vanema. Enamus neist tuli veest välja ja rääkis uut keelt. Kaasa arvatud ta oma naine. Ta oli väga rahul.
Lisaks põletas oma põlle kohalike vabamüürlaste juht. Mulle meeldib, kui päris asjad juhtuvad. Nii nad palvetasid ja panid käed nende peale.
Parim aeg selleks, nagu seda ka Uues testamendis tehti, oli inimese kristliku elu alguses. Olen näinud, et see on parim aeg, samuti tegutsesime ka Dundees. Kes on just usule tulnud, on täiesti avatud kõigele. Neil pole hirme ega takistusi.
Mida kauem on kristlane ilma selle annita, seda raskemaks tal läheb. Tekib rohkem takistusi ja hirme. Osad teist siin on nii mures enda vaimuliku olukorra pärast, aga ma tahan öelda, et mis tahes sinuga juhtuks, ära seetõttu uutelt usklikelt neid nelja asja röövi.
Ma ei ole nii väga mures vanade, vaid uute kristlaste pärast. Loodan, et teie samuti. Tundub, et kui õpetan neist asjust, inimesed mõtlevad: “Aga kuidas jääb minuga?”
Jah, mõned teist ei kasuta kõiki nelja silindrit. Mõned teist saavad tänu sellele ristitud. Mõned paluvad, et neile pandaks käed peale ja nad saaksid selle anni. Mõni teist läheb koju ja parandab meelt.
Eelmisel nädalal näitas Issand, et seal oli paar, kes polnud abielus. Nad tulid esimesena pärast rääkima. Nad tunnistasid, parandasid meelt, kolisid lahku ja plaanisid abielluda. Mulle meeldib, kui see juhtub. See on kogu asja mõte.
Ütleme, et palvetasid ja panid käed kellelegi, aga nad ei saanud andi. Mida siis teha?
Selleks on mitmeid võimalikke põhjuseid. Kõigepealt, nad ei pruukinud täielikult meelt parandada. Seda peab kõigepealt kontrollima. Võib-olla pole nad Issanda suhtes veel usus toiminud, seda peab vaatama. Võib-olla pole nad veega ristitud.
Esmalt, kui keegi ei võta vastu Püha Vaimu, võid kontrollida eelnevat kolme sammu. Kuid võid ka leida, et need on kõik korras.
Siis võid küsida, kas nad teavad, mida oodata. Mõned pole näinud kedagi Püha Vaimu andi vastu võtmas.
Probleem võib olla ka selles, et mõned ei tea, kuidas seda vastu võtta. Anni peab vastu võtma. Vastuvõtmine pole passiivne, see on aktiivne. Sa ei saa iialgi võõraste keelte andi, kuni sina ise ei räägi. Seal ütleb, et nad kõik said täis Püha Vaimu ja nad rääkisid. Ei öelda, et Tema hakkas nende läbi rääkima, vaid nemad ise.
Keegi ei saa enne terveks, kuni sa ei tee oma osa. Sa ei tea, et sul on and, kuni sa seda kasutama ei hakka. Sa ei tea, kas sul on muusikaannet, kuni istud klaveri taha ja proovid. Niis saad ka seda teada, et sul seda annet pole. Sa ei tea, mis sul on, kuni sa pole seda proovinud.
Mõned on proovinud rääkida pudikeelt, see pole keelteand. Tihti saavad nad üle hirmust, kui nende suust tuleb imelikke helisid. Endalegi ootamatult hakkavad nad rääkima selget grammatikaga keelt. Sa ei tea, mis sul on, kuni seda kasutad. Võtad aktiivselt vastu, siis kui teed seda, mida tahad saada.
Peetrus ei teadnud, et saab vee peal kõndida, kuni astus vette. Pole kasu, kui istud paadis ja palud veel kõndimise andi. Kui keeldud paadist välja astumast seni, kuni saad selle anni.
Mitte midagi ei juhtuks. Ta pidi seda ise proovima. Ta pidi vette astuma ja seda tegema. See on anni aktiivne vastuvõtmine.
Näen, et paljudel vanematel kristlastel on kogunenud hirmud. Eriti Inglismaal, kus me kardame emotsioone nii väga. Kardame, et kaotame kontrolli või pelgame teiste arvamust. On igasuguseid hirme.
Üks suuremaid probleeme selle anni vastuvõtmisel on see, et inimesed on kuulnud valeõpetust kahel viisil. Mõned ringkonnad on õpetanud oma liikmetele, et kui saad vaimukeeled, siis on see saatanast. Sellel puhul kaasneb sisemine takistus.
Selline õpetus on lähedane andestamatule patule. Seda pattu ei tee mittekristlased, vaid koguduse inimesed. Andestamatu patt on pidada Püha Vaimu tööd saatana tööks. Ole väga ettevaatlik sellega, mida nimetad saatana tööks. Kui kellelegi on seda öeldud, võib see hirm olla tohutu.
Jeesus teadis, et meil võib selline hirm tekkida. Ta ütles: “Kas on teie seas sellist, kellelt poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui palju enam Isa annab palujatele Püha Vaimu.”
Ära kunagi karda, et Isa annab sulle vale asja. Ainsad, kes peaksid kartma, et saavad keele saatanalt, on nõidusega tegelejad, kes pole sellest meelt parandanud.
Teine valeõpetuse poolt põhjustatud hirm on see, et üleloomulikud asjad pole tänapäeva jaoks. Öeldakse, et need oli Uue testamendi päevil, apostlite ajal, ning on möödunud.
Rumalus! Need annid pole kuhugi kadunud. 1. märts on Püha Davidi, Walesi pühade eestkostja mälestuspäev. Kas olete temast kuulnud? Kui ta piiskopiks valiti, läks ta Jeruusalemma. Ta tahtis, et ta pühitsetakse Jeruusalemmas erilise võidmise läbi. Ta kõndis sinna üheksa kuud.
Ta jõudis üksnes poolele teele, Lyoni Prantsusmaal. Tema päevikus öeldakse, et teda saatvad mungad pidasid päevikut: „Püha isa David jõudis Lyoni, seal ristiti ta Püha Vaimuga ja ta rääkis võõraid keeli, nii nagu apostlite päevil räägiti.”
Mulle meeldib rääkida waleslastele, et David oli karismaatik. Nad arvavad, et nelipühaliikumine algas aastal 1904. Piiskop David elas 6. sajandil! Ta teadis kõike seda, nii nagu paljud teised läbi aegade.
Hämmastav on see, kui paljude kristlaste hulgas on õpetatud, kes tunnevad Piiblit hästi, kuid mitte kõike, et see oli algkogudusele ja mitte meile. Nad mõtlevad, et kui see pole meile, milleks siis paluda.
Piibel ütleb, et taotleksime Vaimu ande, et me ihaldaksime neid. See on ainus asi, mida kristlane võib ja mida tal kästakse igatseda. Taotleda vaimuande.
Soovi neid, igatse neid, kuni saad need kätte! See on Issanda käsk.
Selliste probleemidega võime kokku puutuda.
Samuti on rahvale omane temperament tohutuks probleemiks. Brittidele ei meeldi tundeid välja näidata. Teate seda riigikoolide kristlust. Ära näita kellelegi seda, mida tunned.
Olen märganud, et mees mehe järel, kes on saanud Püha Vaimu anni, on õppinud uuesti nutma esimest korda pärast poisipõlve.
Jeesus oli mees, kes võis nutta. See on märk mehelikkusest, et suudad nutta, nii nagu naerdagi.
Olen korduvalt näinud, kuidas Püha Vaim vabastab tagasihoitud tunded. See ei põhjusta üliemotsionaalsust, mida tekitatakse tehislikult. Vaim vabastab emotsioone, kuid me kardame seda.
Miks kardame oma tundeid näidata? See teeb ülistuse palju põnevamaks. Jumalale meeldib see, kui me näitame välja, mida tunneme, mitte ainult ei ütle seda.
Teine suur takistus on selles, et evangeelses traditsioonis ei rakendata vaimuande. Põhjuseks on see, et see sai alguse reformatsioonist. Reformatsiooni läbi avastasid nad uuesti Jeesuse Kristuse, kuid nad ei avastanud uuesti Püha Vaimu.
See on jätnud meile kummalise Kolmainsuse. Keegi ütles, et katoliku Kolmainsus on Isa, Poeg ja Neitsi Maarja. Protestantide Kolmainsus on Isa, Poeg ja Pühakiri.
Kahjuks on tõsi, et paljud evangeelsed kristlased tunnevad paremini Pühakirja kui Püha Vaimu. Kuidas oleks, kui keegi tunneks su kirju paremini kui sind, kuid väidaks seejuures, et armastab sind? Peaksid paremini tundma Püha Vaimu kui Pühakirja. Isik on tähtsam kui raamat. Meie Kolmainsus on Isa, Poeg ja Püha Vaim.
DAVID PAWSON
