„Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.” Hb 12:11
Olin kord kellegi kunstniku töötoas. Molbertil oli hiljuti alustatud maal, mis näis väga kummaline. Ühes selle nurgas oli kujutu värvikogum ja püstsuunas olid mõned imelikud jooned, millel ei olnud mingit omavahelist sobivust. Tähenduseta joonte ja kujuta värvitäppide vahel laiutas määrdunud pindu, mille värv oli ebamäärane. Oli võimatu ette kujutada, mis sellest saab. Maalil ei olnud ei ilu, hinge ega midagi.
Mõni nädal hiljem olin jälle seal ja siis oli see maal valminud. Imelikud jooned, mis olid meenutanud paljaid sambaid, olid muutunud nägusateks okstega tüvedeks. Värviklombist ühes nurgas oli saanud päikese valgustatud tundratipp ja mäest ning metsast ja järvest hoovas vastu hingust, mis elas nii jõuliselt, et see täielikult valdas minu taju. Värvimängu vahelduvad välgatused moodustasid imelise kooskõla ja igal imelikul joonel oli teatud ülesanne.
Kui ma seal seisin ja vaatasin ühe inimese meistriteost, ei saanud ma muud kui kahetseda oma sõgedust, kuna ma nii mitu korda olin oma mõistmatuses arvustanud suure Meistri tööd. Kord teise järel olen vaadelnud tema tööd nii enda kui teiste elus ja olnud kiusatuses langeda rahuolematusesse ja alaväärsusesse, vahel olen jõllitanud ennast pimedaks arusaamatute detailide tõttu, mõistmata neist raasugi. Olen unustanud, et Meistril oli plaan valmis, kuigi ta jättis selle enda teada.
Meenutan näiteks, kui väga ma ma kartsin, kui kristlase ja jutlustajana ei osanud alguses mitmeid päevi kujundada oma palvet mõteteks ja sõnadeks. Selles oli vaid ohkeid. Arvasin olevat eemaldunud Jumala osadusest ise selle põhjust mõistmata.
Ma meenutan, kuidas minu hing on kannatanud seletamatu kitsikuse aegadel, kui ma ei tundnud muud kui talumatut sisemist piina. Läbitungimatud pilved peitsid Isa nägu, sõnal puudusid igasugused elumärgid ja kõik palvetamiskatsed meenutasid linnu püüet tõusta lendu katkiste tiibadega.
Kes pole kunagi midagi taolist kogenud, võib rahulikult need read vahele jätta. Kirjutan seda ainult nendele, kes teavad, mida see tähendab ‒ ja nendele, kes võibolla saavad seda kogeda.
Olen palju kordi nurisenud Jumala vastu ihuliku jõuetuse perioodidel, kui vastu oma tahet olin sunnitud olema tegevusetuses. Maailm oli kadunud ja vajas päästet. Jumal vajas tööriistu ja mina tahtsin nii väga osaleda tema töös. Kuid piiratud jõuvarud tõrkusid. Tundsin ennast nagu ärakulunud luud, mis oli pimedas nurgas ega mõistnud ma, et Jumal kasvatas mind nendel päevadel uute ülesannete jaoks. Kui oleksin seda mõistnud, poleks öö kunagi olnud nii pime.
Ei sina ega mina saa täielikult mõista Jumala juhtimist, kuid see pole ka vältimatu. Tema mõistab. Kõige tähtsam on, et oleme seal, kus tema tahab meid olevat.
Roomlastele kaheksandas peatükis on üks lause, milles on eriline sõnum kannatavale kristlasele. See kostub nii: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks ‒ neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.”
Me teame!
On palju asju, mida me ei tea. Me ei tea alati, miks me peame kannatama. Me ei tea, kui kaua kannatus kestab. Meil pole aimugi, millist kurbust või muret veel kohtame. Kuid seda teame, et Jumal laseb kõik tulla heaks neile, kes teda armastavad.
Tead, mida tähendab koosmõju. See tähendab, et mõned inimesed, jõud või olukorrad on asetunud ühe ja sama asja ümber. Nad aitavad teineteist ja püüdlevad sama eesmärgi poole, ehkki kasutavad erinevaid meetodeid eesmärgi saavutamisel.
Kõik tuleb heaks!
Tõmba alla sõna kõik. Sest see on tõsi, kuigi alati ei suuda seda uskuda ja vahel harva seda mõistad.
On ainult üks tuul, mis puhub Jumalale andunud hinge, ja see on pärituul. See võib küll tulla raevuka põhjatormina või pehme lõunatuulena – hellitava läänetuule või põletava idatuulena. See on igal juhul pärituul. Kõik peab laulma pühade edenemislaulu.
Seda, et kõik, mida Jumal meie teele saadab, on antud meile kasuks, võime hästi mõista. Tema armastab meid täiusliku armastusega ja tema tarkus teeb iga viltumineku võimatuks.
Mida ta võtab või mida ta annab,
siiski jääb ta samaks Isaks.
Ja tema ainus eesmärk on
tegelikult lapsele hea.
Kuid kõik, mis elus toimub, ei ole otse Jumalalt. Osa tuleb vahendatult. Saatan haudub oma plaane ja kurjad inimesed teevad omi. Kuid kõik tuleb koos, sest meile ei saa juhtuda midagi ilma Isa loata. Ta on piisavalt tugev, et sekkuda vaenlase kavatsustesse ja pöörata need nii täielikult, et saatan ise võib olla Kõigekõrgema abiline.
Estri raamatust leiad jutustuse sellest, kuidas jumalatu Haaman tegi kuratliku plaani, et hävitada õiglast meest, kes oli tema teel. Ta õnnestus meisterlikult ‒ kuid üksnes lühikeseks ajaks. Ta sai valitseja enda poolele, et mõista surma Mordokai ja püstitada võllapuu. Kuid ta ise sattus silmusesse, samal ajal kui Mordokai sai tema ameti kuninga teenistuses.
Joosep ei suutnud mõista, et Jumal oli tema kümne armutu venna taga, kui nad müüsid tema Egiptusesse orjaks. Ta ei näinud midagi muud kui kurjade inimeste kadedust ja südametut viha. Vennad tahtsid koristada teda ära ja araabia karavanikaupmees tahtis teha hea tehingu. See oli kõik, mida Joosep nägi siis.
Kuid aastaid hiljem seisis ta uuesti vendade ees ja ütles: „Sest teie elu säilitamiseks läkitas Jumal mind eele. Teie ei ole saatnud mind siia, vaid Jumal.”
„Ta läkitas nende eele mehe: Joosep müüdi orjaks.”
Jumal töötab pika vinnaga. Et juhtida Joosepit vaarao trooni juurde, pidi ta viima teda tagakiusu, vaesuse ja vangistuse kaudu.
Kui Iisraeli rahvas ei oleks saanud egiptlaste vaenlasteks, võime arvata, et nad oleksid sulandunud egiptuse rahvamerre ega oleks neist kunagi saanud ilmutuse sõnumitoojaid. Kuid Jumal pööras egiptlaste südamed vihkama tema rahvast ja punuma kurje plaane tema teenijate vastu.
Vaenlase kavaluse tõttu sai Taaniel vaadelda Issanda kirkust lõvikoopas; ja ilma vaenuta poleks Sadrak, Meesak ja Abednego kunagi kogenud kohtumist Jumala Pojaga tulises ahjus. Üle metsikute lainete tuli Meister hädas olevate jüngrite juurde; ja kui Peetrus oli vangis, sai ta Issanda ingli teenriks.
Me kiidame Jumalat siis, kui ta abistab meid sõprade kaudu, kuid samavõrd nuriseme, kui ta kasutab meie vaenlasi. See on inimlik ja loomulik, kuid see ei ole alati jumalik. On tõsi, et pole meeldiv, kui Jumal teeb vaenlased meie teenijaks, sest nad ei käsitle meid kunagi nii pehmelt kui sõbrad. Kuid kui igaviku valgus langeb meie vaimulikule arenguteele, on võimalik, et leiame rohkem põhjust kiita Jumalat vaenlaste kui paljude sõprade eest.
Me ehmatame, kui kannatuse tormid kulgevad üle meie tee. Kuid mis saaks meist, kui rajutorm ei puhastaks õhku? Oled tundnud lämmatavat survet õhus kuumal suvepäeval, kuid oled ka kogenud, kui imeliselt puhas oli õhk, kui rajuilm oli möödunud.
Puu, mida torm ei ole kunagi raputanud, ei suru iialgi juuri pinnase sügavustesse. See elab teiste puude varjus ja kui need maha raiutakse, langeb see esimese tuulepuhanguga. Kuid vaata vaevamände mere kaldal! Need imevad vedeliku kehvast maapinnast. Nende tüvi ei ole alati kaunilt moodustunud ega jaksa need tõsta oma latva kõrgele. Kuid neil on tugevad juured. Sajad tormid on rebinud nende oksi ja iga torm on sundinud neid keerama oma juured tugevamini kaljuplaatide ümber. Seetõttu on need seal ka siis, kui marutorm peksab mere vahuks.
Kiida Jumalat, kui oled saanud veidigi kogeda pilget Kristuse pärast. See aitab sind püsida saabuvas tormis.
Mõned meist said mälestamiseks haua oma kodupaigast. Jumal ei mõista sind hukka selle pärast, et seisad vahel nuttes künka juures, mis peidab kallimat, mida omasid maa peal. Jeesus ise nuttis, kui kohtas Betaanias kahte leinavat õde. Ta mõistab neid, kes nutavad ja tahab aidata neil koormat kanda, mis muidu neid maha vajutaks. Igaviku hommik on ilmutamas, miks selline kaotus tabas just sind.
Mõnel on tulevik katkenud ravimatu haiguse tõttu ja mõni on pidanud ootamatu kaotuse tõttu elama näljasurma pardal kogu ülejäänud elu. Sageli on kurjad keeled põhjustanud nii sügavaid haavu, et need ei parane kunagi siinpool hauda.
Pole kerge mõista, kuidas sellised asjad saavad olla meile kasuks. Ometi nii läheb. Sest pärast seda saame palju kergemini ennast kätte.
Miks oli nii kibe, kui kurjade keelte piits rebis ja materdas meie nime ja mainet?
Sest me elasime enese meeleheaks.
Miks nii ärritusime teiste inimeste poolt endale või meie tegudele suunatud arvustusest?
Sest me otsime inimese, mitte Jumala au.
Kas polnud siiski imeline arm, kui Jumal teiste inimeste halvustamise läbi paljastas nõrga koha meie loomuses! Kuidas muidu oleksime seda märganud ja kuidas see oleks ravitud teisiti? Pääste algab sellest, et nähakse oma pattu.
Miks maise omandi kaotus puudutas nii sügavalt?
Võibolla sellepärast, et sellest oli saanud meie ebajumal? Ka sel juhul on palju parem saada vabastatud selles armuajas, kui ärgata teises maailmas väljaspool Jumala riiki.
Kes meist teab, kui paljust said sõbrad säästetud, kui Jumal võttis nad koju!
Igaviku valguses võivad mitmed meie elu kibedamatest kaotustest osutuda suureks võiduks ja halvimad konfliktid tõeliseks eduks.
„Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.”
„Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.”
„Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut.”
„Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat ‒ Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks.”
„Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.”
„Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.”
Me teame, et saame tema sarnaseks.
Kui see aeg koidab, on pühade kannatused lõppenud. „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”
Siis sinu vaesus ja üksildus on lõppemas. Pole enam valu ega pisaraid, pole vaeva, pettumisi ega muresid. Pole mingeid vastuolusid hinges ega valusid ihus. Pole kulunud närve, unetuid öid, pole halvatud jäsemeid ega piinavat väsimust. Sina saad igavesti nooreks ja igavesti terveks.
Parim on see, et igavese vaimu rahuldamatu igatsus saab igavesti täidetud. Uurime on riietust ja leiame selle olevat plekitu; uurime südant ja leiame selle olevat täiusliku – täiesti puhas ja täielikult püha. Vaatame ümber ja märkame, et kõikide palged peegeldavad Meistri suurusuguseid omadusi. Kõik on muutunud, kõik on saanud uueks.
Kunstiteos on valmis. Meistri käsib eemaldada katte. Täis imestust naudivad inglid päästeime lõpptulemust Aadama langenud lastes. Sina ja mina tõstame koos ülistuslaulu Talle auks. Siis kõlab laul kirkalt nagu kristall, sest meie südamed on puhtamad kui kastepiisad.
Siis on rohkem kui kunagi varem tõelisus see, et tema on kirgastatud pühades ja saab imetletavaks kõikides usklikes.
FRANK MANGS
