(algus eelmises numbris)
Enne Jumala kuningriigis tööle asumist olin ma loogik. Üsna loogiline on oodata nende täitumata jäänud kolme prohveteeringu täitumist, samamoodi nagu eelnevate prohveteeringutega on juhtunud.
See pole küll garantii, et üksnes nii saab juhtuda, kuid ma julgen väita, et see pole vähetõenäoline. Me pole pelgalt üliagarad fanaatikud ‒ ega lihtsameelsed unistajad ‒ vaid meil on tugev ajalooline ja loogiline alus uskuda, et Iisraeli riigi saatus saab kulgema just nii, nagu on kirjutatud Piiblis.
Olen öelnud, et ma ei tunne end intelligentsuse poolest kehvemalt, kuna usun Piiblit. On väidetud, et vaid lihtsameelsed, harimatud ja võimete poolest nõrgemad usuvad Piiblit, kuid lapsemeelsed usuvadki pühakirja.
Mina tahan olla mõtteviisilt lihtne, kuid siiski pole ma harimatu ega naiivne. Mul oli üsna kõrge töökoht Cambridge’i ülikoolis, ‒ õpetasin loogika ja filosoofia aluseid.
Pärast Piibli õppimist, millest on nüüdseks juba 51 aastat, on minu mõistus läinud selgemaks ja teravamaks kui iial enne. Ma saan teile öelda, et on olemas palju lihtsameelseid filosoofe. Sa ei suudaks uskuda, kui naiivsed mõned neist on.
Soovin minna Iisraeli tõotatud taastamisse detailsemalt. Pöördun Jeremija 30. peatükki, alustades esimesest salmist ja liikudes seitsmenda salmini.
„Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles: Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: “Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse! Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand…””
Neid täpsustatakse, sest vangistusse jäädes olid nad kaks eraldi rahvast.
„… ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile.”
Usun, et isik, kes ei oma laiapõhjalist teavet Piiblist, oskab selle maa paiknemist ennustada, sest selle järgi võib öelda, et Jumal andis selle Iisraeli esiisadele. Seda maad kutsutakse siiani Iisraeli maaks.
Valearusaama tõttu on seda kohta pikalt nimetatud Palestiinaks. Paljud ei tea, et Palestiina nimi tuli roomlaste poolt, kui nad tahtsid minema pühkida Iisraeli ajaloolise ja kultuurilise pärandi.
Seetõttu korrigeerib mu naine mind iga kord jõuliselt, kuna nime Palestiina on väär kasutada, sest see seondub vilistidega. Ma ei taha küll sellel pikemalt peatuda, kuid see on üks meedia paljudest võimalustest juhtida inimesi eksiteele, eemaldades ebamugava tõe.
“Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta, sest nõnda ütleb Issand: “Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu. Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?””
Üks üsna tuntud jutlustaja, kes oli mõnda aega mu sõber, kirjutas mõni aasta tagasi ühes Inglismaa ajakirjas: “Ilmselgelt polnud juutide naasmine nende kodumaale Jumala töö, sest kui see oleks nii olnud, siis valitseks seal rahu.”
Leian, et Piibel väidab just vastupidist. Piiblile toetudes ilmneb juutide naasmisel nii hirm kui mitmesugused rahutused. See on aeg, mis on nii kohutav, et isegi mehed käituvad kui sünnivaludes naised.
Jeremija jätkab: „Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole.”
Ma räägin sellest lähemalt siis, kui hakkan rääkima Iisraeli tulevikust. See kirjakoht räägib selgelt perioodist, mis on kindlalt saabumas Iisraeli ajaloos. Holokausti meenutades on see hingemattev ennustus.
“Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.”
Mitte selle olukorra eest, vaid selle seest. See on Jumala tõotus, mis on kinnitust leidnud ka mitmetes teistes kirjakohtades.
Minu eesmärgiks on Jumala tõotus, et saab tulema aeg, mil Ta suunab Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi järeltulijad tagasi tulema omale maale, mis Jumal oli nende esiisadele andnud. Nad ei saa olema seal ajutiselt, vaid püsivalt.
Selle peatüki 24. salmis vihjab Jumal kindlale ajale. See on kogu peatüki kokkuvõtteks.
“Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.”
Ajavahemikul vahetult pärast ajastute lõppu. Te mõistate, et see aeg siin Maal lõpeb kunagi? Kuidas te reageerite sellele, kas Jumalat kiites? Ma teen seda täie veendumusega, sest ma ei taha, et olukorrad kulgeksid edasi samamoodi.
Piibel kinnitab, et praegusele ajale on tulemas lõpp ‒ ja sellele on lugematul arvul vihjeid, mis aitavad meil jälgida selle tõotuse täitumist. Üks kõige tähelepanuväärseim vihje sellele on juudirahva naasmine oma kodumaale pärast 19 sajandit kestnud rännakuid.
Paljud sõjad, näljahädad, katkud, maavärinad, on aset leidnud mitmetel eri aegadel läbi nende 19 sajandi. Kuid muutus kogu selles peatükis on just juudirahva tagasitulek omale maale.
Olen maininud kellegi ütlust, et juudid on Jumala prohvetliku kella osutiteks. Täistund ehk lõpp on väga lähedal. Aukartust äratav mõte. Täiesti normaalne on muutuda kergelt ärevaks,‒ rõõmsaks, mis on vahva ‒ kuid siiski on oluline hoida mõistus kainena. Ärgem elagem unistuste maailmas, mis ei seostu tegelikkusega ega ka Piibliga.
Tahaksin tsiteerida veel ühte kirjakohta. See kirjeldab kohta, kus see kõik aset leiab.
Ma tsiteerin üksnes osa sellest kirjakohast, kuid loen enne terviku. Hoosea 1:9. Sellele salmile on eelnenud Jumala kohtumõistmise avalikuks tegemine.
„Pane temale nimeks Lo-Ammi, sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!”
Selle peatüki lõpus võtab Jumal tagasi oma otsuse. See on oluline lähtepunkt. Hoosea 2:1: “Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: „Teie ei ole minu rahvas”, öeldakse neile: „Elava Jumala lapsed.””
Pange tähele, et see saab toimuma ühes kohas, kus Jumal oli öelnud: “Te pole minu rahvas.”
Mis koht see selline oli? Iisraeli maa.
Seega samas kohas, kus Jumal avalikustas oma kohtuotsuse, saab Ta taastama oma õnnistuse. Seetõttu peavad juudid olema enne sellel tõotatud maal.
On veel üks külg, mida on minu arvates meie kultuuris oluline mõista. USA-s ja teistes lääneriikides oleme muutunud äärmiselt enesekeskseks. See on mina, pere, Jumal, kogudus, annid ja teenistus.
Lugesin statistikat, mis hämmastas mind. Keskmiselt on ühes USA leibkonnas 1,7 inimest. Isegi kaks inimest ei suuda üksteisega koos elada. See on individualismi tagajärg.
Üks protestantluse probleem on pidev üksikisiku tähtsuse rõhutamine, mis pole piibellik. Leian filiplaste olukorra olevat kasulikuma pärast maavärinat, mille tõttu Paulus ja Siilas said vabastatud. Mulle meeldib mõtteviis kasutada maavärinat inimeste vabastamiseks.
Ma ei sooviks olla vanglas, kuid maavärina abil pääsemine on põnev. Vangivalvur hüppab kongi ja hakkab enesetappu sooritama, kuna Rooma valitsuse ajal võeti põgenenud vangide asemel vangivalvurilt elu. Nähes tühja kongi, mõtles ta asja lihtsustamiseks endalt elu võtta.
Paulus polnud tavapäraselt lahke iseloomuga, kuid ta ütles: “Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
Ta ei muretsenud enda olukorra pärast, vaid vangivalvuri pärast. Nähes sellist kaastunde väljendust, vastas vangivalvur: “Kuidas saaksin mina päästetud?”
See oli väga isiklik küsimus.
Paulus vastas talle: “Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
Jumala pääste on mõeldud perekonna päästmiseks, mitte pelgalt üksikisikute, vaid gruppide, leibkondade ja inimkogukondade päästeks.
Üks asi, mida Jumal on korduvalt juutidele meelde tuletanud, on nende rahvus. Jumal ei pöördu nende poole üksikisikuliselt, vaid kui ühe rahva poole.
Jumal tegi nendega lepingu Siinai mäel, mille tõttu sai nendest Tema rahvas. Selle lepingu järgi olid nad üksteisega seotud. Sellesama lepinguga, mis lõi vertikaalse vahetu suhte Jumala endaga, loodi ka inimestevaheline horisontaalne side. Nii peaks see töötama ka koguduses.
Iisraeli juurde tagasi pöördudes on Jumal taastamas mõlemat suhet. Usun, et Jumala leping on põhjuseks, miks juudid pärast 19 sajandit ‒ laiali pillutatuna 100 riigi vahel ‒ säilitasid siiski enda algse pärandi ja eripära.
Minu esimene naine oli taani päritolu ja ta armastas juute. Ta ütles, et kui kõik taanlased pillutada laiali mööda maailma ja 200 aasta pärast koguda tagasi kodumaale, ei leiduks enam ühtegi taanlast, sest nad kõik on assimileerunud.
Juudid aga seevastu on olnud mööda ilma laiali 1900 aastat ‒ tohutu pinge all, et hävitada nende identiteet ‒ ja siiski on nad omanäoline rahvas. See on Jumala töö ja lepingujärgne suhe oma rahvaga.
Selles peitub sõnum kogudusele. Kuna kogudusega sätestas Jumal samuti lepingu, mis on vertikaalne ja horisontaalne. Oma töö lõpule viimiseks peab Jumal juudid tagasi viima omale maale, kus Ta saab tegeleda nendega kui ühe rahvaga.
Ainuke loogiline ja piibellik koht selle jaoks on see maa, mille Ta juutidele andis. See pole lihtsalt Jumala kapriis, vaid lepingu täitmine.
Tahan jätkata Hesekieli 36. peatükiga, sest selles on kõik Iisraeli riigi taastamise prohveteeringud. Hesekiel 36 on väga täpne südmuste jada ennustusena. Mul pole aega, et ajaloolist tausta avada.
Alustame 16. salmist ja liigume kuni peatüki lõpuni.
“Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: Inimesepoeg! Kui Iisraeli sugu elas oma maal…”
Kelle maal?
Iisraeli maal.
„… siis nad rüvetasid selle oma eluviisi ja tegudega.”
“Siis valasin ma oma tulise viha nende peale vere pärast, mida nad maal olid valanud, ja nende ebajumalate pärast, kellega nad seda olid rüvetanud.”
Jumal leidis nad olevat täis mässu ja truudusetust, nii et Ta pidi nende üle kohut mõistma.
Järgnevalt kirjeldab ta kohtumõistmist salmis 19: “Ma pillutasin nad paganate sekka ja neid puistati mööda maid; nende eluviisi ja nende tegude järgi ma mõistan kohut nende üle.”
Juudi rahva hajutamine oli Jumala kohtumõistmine. Juudi rahvaga rääkides võid märgata, et nad on tahtlikult teadmatud sellest. Paljud kristlased maailmas ei soovi rääkida Jumala kohtumõistmisest.
Meil on loodud pilt lahkest ja heldest Jumalast, kes patsutab inimesi õlale, ignoreerides üleastumisi. See pole objektiivne pilt. Jumal on ka kohtumõistja, kes mõistab kohut kõigi tegude üle. Jumala viis korrigeerida Iisraeli rahvast on kui muster, kuidas ta meiega kui üksikisikutega tegeleb.
Hesekieli 36:20: “Ja kui nad tulid paganate juurde,” ‒ mitte juutide juurde ‒ „kuhu nad ka iganes tulid, siis nad teotasid mu püha nime, nõnda et nende kohta öeldi: See on Issanda rahvas, aga nad on pidanud ära tulema oma maalt.”
Jumal räägib, et ta tundis häbi nende käitumise pärast. Kõikjal, kuhu nad läksid, tõid nad häbi ega esindanud „Mind nii, nagu ma olen”.
Siin peegeldub Jumala sekkumise põhjus, mida on väga oluline mõista. Jumal ei sekkunud, sest juudid väärisid seda. Muidu oleks ta pidanud ootama igavesti. Ta soovib oma nime austamist ilmutada.
Salm 21: “Kuid mul on neist kahju oma püha nime pärast, mida Iisraeli sugu teotab paganate seas, kuhu nad on tulnud. Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma ei tee seda teie pärast, Iisraeli sugu, vaid oma püha nime pärast, mida te olete teotanud paganate seas, kuhu te olete tulnud.”
Juudid ei väärinud seda. Jumal tegi seda seepärast, et oma nime puhastada.
Rääkisin eelnevalt paralleelselt Iisraeli ja koguduse taastamisest. Täpselt sama kehtib ka koguduse puhul.
Jumala külastused ei ilmne seetõttu, et kogudus on selle välja teeninud. Me pole seda rohkem välja teeninud, kui seda on Iisrael. Kuid Jumal on endale sihiks võtnud oma nime austamise taastamise.
Salm 23: “Ma pühitsen oma suurt nime, mida paganate seas on teotatud…”
Pühitsema tähendab „austust taastama”. Kohutav asjaolu on, et Jumala, Jeesuse ja Kristuse nime on kaasaegses kultuuris kasutatud sõimusõnadena. Meil on, mida kahetseda.
“Ma pühitsen oma suurt nime, mida paganate seas on teotatud, ja paganad saavad tunda, et mina olen Issand, ütleb Issand Jumal.”
Jumala teod pole ainult Iisraelile, vaid et peegeldada Tema tõelist olemust ja põhimõtteid. Ta on valinud selle ilmutamise ühele rahvale.
Salmis 24 räägib Jumal protsessist, mis aset leiab. Seekord on see samm-sammult välja toodud.
Salm 24: “Ma võtan teid ära paganate seast ja kogun teid kõigist maadest ning toon teid teie oma maale.”
See on kõigele vaatamata nende maa. Kas nad paiknevad seal antud hetkel, on väheoluline, sest Jumal andis selle neile igavese lepinguga. Ta ei laenanud seda neile, vaid andis selle neile, oodates et nad käituvad vastavalt.
“Ma võtan teid ära paganate seast ja kogun teid kõigist maadest ning toon teid teie omale maale.”
Tänane juudi rahvas on kokku kogunenud vähemalt 100 erinevast riigist. Jumal liigub täpselt oma sõna järgi.
Meie Rutiga käisime Jeruusalemma ülikoolis heebrea keelt õppimas aastal 1979. Mõelda, et minu kaasõpilased olid tulnud sinna 30 erinevast riigist. See on hämmastav. Inimesed petavad end nii mitmete asjade läbi, nii et ei märka Jumala tööd.
Salm 25: “Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.”
Nad on välja tulemas sellest, mida Jumal nimetab rüveduseks. Paljud on öelnud, et juudid tulevad küll tagasi, kuid ainult siis, kui nad on aktsepteerinud Jeesust kui Messiat.
See tore mõte pole Jumalalt. Jumal ütleb, et Ta toob nad enne tagasi, et siis nendega tegeleda. Ma selgitasin, mida ma arvasin olevat loogilise põhjuse. Ma selgitasin, et on ebaviisakas mikrofoni juures nina nuusata, kuid ebaviisakam on seda mitte teha.
Jumal ütles, et kui ta toob juudid tagasi, siis Ta puhastab nad kõigist rüvedusist ja kõigist ebajumalaist. Hetkel on juudi rahva vaimne seisund Iisraelis rüve.
DEREK PRINCE
