Saatekülalisteks on Virpi ja Ville Ilvonen.
Virpi: Olen veetnud lapsepõlve ja nooruse seitseteist esimest aastat Joensuus tavalises luterlikus kodus. Meid oli neli last. Koduses usuelus olid olulisemad õhtupalved. Isa oli puusepp ja ema kodune.
Töötasin pangas ja investeerimisnõukogus. Meil olid teatud asjad korras nagu abielu, kodu, koerad ja terve poeg. Kuid sisemine elu oli lukus ja katki ning igatses millegi sügavama, Jumala järgi.
Ville: Olen põline kiteelane. Minu lapsepõlv müüdus hea taustaga luterlikus kodus, kuid see usk ei olnud elav. Käidi matustel, pulmades ja jõulukirikus. Mind köitis lapsepõlves usk, ka usuõpetuse tunnid meeldisid. Uskusin Jeesuse olemasolu ja Jumalat, kuid puudus teadmine teha oma usuotsus.
Olin oma tööelus hõivatud. Töötasin puusepana ja noorterestoranis valvurina, mis oli küllaltki stressirohke töö.
Virpi: Minu haigus hakkas mind mõjutama juba varases lapseeas. Olin üsna nõrk ja raskemeelne, kõhn ja viril laps. Olin sageli haiglane, kuid selle põhjust ma ei teadnud. Näiteks hakkasid mul jalapöiad pöörduma seitsmeaastaselt sissepoole, mis oli üks esimesi haiguse tunnuseid. See küll taastus ja sellele ei pööratud rohkem tähelepanu.
Aga aastal 2000, kui olin 24aastasena juba täiskasvanud naine ja olin alustanud õpinguid tehnikumis majanduse ja juhtimise erialal, tabas mind ühel sügispäeval ootamatult haigushoog. Hakkasin seistes kaotama tasakaalu ja kaotasin hetkeks teadvuse.
Ma siiski ei kukkunud, sest Ville, kes viibis samas toas, märkas seda ning võttis mul selja tagant kaenla alt kinni ja ma ei kukkunud. Seejuures tundsin, kuidas keha parem pool nagu oleks puudu. Esines lämbumist ning liikumishäireid, tekkisid nägemishäired ja kesknärvisüsteem läks krampi.
Edasi mindi juba arsti juurde. Ma ei teadnud, kas see on õnnetus või midagi muud, kuid tajusin, et on toimumas midagi püsivat ja tõsist.
Teekond haiguse tuvastamiseni oli pikk. Kaheksa esimest aastat ma ei saanudki diagnoosi teada. Käidi läbi kõik haigla uurimisosakonnad ja trepid, kus püüti selgitada sundliigutuste põhjust, mis esinesid eriliselt just puhkeseisundis. Räägiti puhkeaja krampidest.
Olukord oli väga lootusetu, kui olin juba kuus aastat kannatanud ja teadsin, et aju ja lihased ei tee koostööd ning esines krampe kogu kehas ja näolihastes. Nägin topeltkujutisi, oksendasin, kaotasin teadvust ja tundsin hirme. Kui ei tea haiguse põhjust ega saa tööl käia, siis see nagu närib sind.
Minu uskutulek toimus ühel sügiseööl aastal 2012, kui tundsin, et ei suuda enam oma jõuga ja palusin: „Jeesus, tule minu südamesse, mis on sinule avatud. Tule ja juhi mind edasi. Ma üksi ei suuda ega taha.”
Ta tuli täiesti selgelt, sest kui hommikul ärkasin, siis mõistsin, et reaalsus oli muutunud. Ma nägin oma elu tõesilmadega.
Ville: Ka mina tulin usku järgmisel päeval olukorras, kus teise inimese nägemine ja kogemine enda kõrval oli mõjunud. Kogesin seisundit, et ma enam ei suuda ja hüüdsin kaks korda: „Aita, Jeesus! Aita, Jeesus!”
See oli minu uskutulek. Keegi ei olnud mulle rääkinud, kuidas Jeesust oma ellu paluda. Ma lihtsalt hüüdsin Jeesust appi ja tulin sellega usku.
Mõni nädal hiljem sõitsin autoga ja palvetasin. Püha Vaim tuli tugevasti minu peale ja minu suust tuli kolm korda: „Virpi saab terveks. Virpi saab terveks. Virpi saab terveks.”
See ei olnud minust, vaid Pühast Vaimust, mida ma siis hästi ei taibanud, kuna olin alles nii lühikest aega käinud koos Jeesusega. Siiski mõistsin, et see oli Püha Vaim. Rääkisin sellest ka Virpile.
Virpi: Võtsin selle sõnumi vastu ja ütlesin, et võtan selle omaks. Selle juures oli tunne nagu oleks pistoda torgatud minu rinda. Sest hingevaenlane samal ajal valetas mulle, et sellest DNA-põhisest haigusest ei saa keegi terveks. See on geneetiline ja ravimatu.
Soomes oli sel ajal umbes 3000 düstoonikut ja keegi neist ei ole terveks saanud.
Ville: Kusagil kaks ja pool nädalat hiljem olime magamistoas pikali voodis palvetamas õhtupalvet. Püha Vaim tuli nagu Apostlite tegude teises peatükis tuulepuhanguna või tuuleiilina meie magamistuppa. Leeke polnud näha, kuid oli tugev tuulepuhang nagu õhusurve. Seejuures tuli tunnetusesõna, et Virpi on terve.
Virpi: Mina kogesin samuti õhulainet ja veendusin, et uks ja aken on kinni. Mul oli käsi sirutatud lae poole ja kuna mul oli parem pool tundetu, siis küsisin: „Kas nüüd, Issand?”
Juba küsides teadsin, et see on nii, kuna Jumala armastuse Vaim oli seal ja ma teadsin, et see ei olnud düstoofiline kramp, vaid Issand oli haaranud mul käest.
Rõõm oli hoomamatult suur ja on seda veel praegugi. See on puhas ega kao.
Kogu minu maailmakäsitlus muutus. Issand näitas, et ta on Kõikväeline ja armastav ning tahab juhtida mind meeleparanduse teel. Issand alustas hingehoiuga ja rääkis asjadest, mis tuleb hüljata ja mida olin valesti teinud. Kuid ta oli väga armastusväärne, eriti ettevaatlik ja tõemeelne. Ta teadis kõiki mu elusündmusi ja hakkas varsti suunama tööpõllule.
Oleme käinud mitmel maa kogudustes nagu Ukraina ja Soome rääkimas, et Jumal tervendab, ja et pole lootusetuid juhtumeid. Tema võib äratada ka surnuist.
Jumal rääkis pärast tervenemist, et kui me soovime, võime saada veel lapsi ja see oli meile suur rõõm. Vastasime, et kui see sobib Sinu plaanidega, siis meie küll tahame.
Ville: See oli huvitav, kuidas Jumal rääkis eraldi meile mõlemale, aga väga ühte moodi.
Kas te soovite veel lapsi? See on võimalik. Meie poegade vanusevahe on 21 aastat. Noorem on praegu kolm aastat vana, sündinud 2017.
Virpi: Jumal on peenetundeline ja teab täpselt, kuidas meiega rääkida ja käituda. Ta alati küsib meie nõusolekut ka tööülesannetes. Ta kujundab südameid vabatahtlikult ega sunni, ähvarda ega nõua kelleltki midagi. Ta on armastuse Jumal. On turvaline olla teekonnal koos Jumalaga.
Ville: Jumal on varustanud meid ka armuannetega ja ta räägib mulle suurematest suundadest, kuhu ta tahab meid saata. Ta räägib vahel palvetes ka detailsemalt, kuigi seda rohkem Virpi kaudu.
Virpi: Ta räägib mulle peenhäälestuses ja on suur rikkus olla kasutatud paaristegevuses, nii üksikult kui ka koos. Ta annab rikkalikult armuande, nii nagu kõigile. Pole midagi mõistlikumat kui liikuda koos Püha Vaimuga. Jumal teab parimalt meie ülesandeid ja olukordi. Ta tahab meile rääkida ja juhendada. Alati, kui on kutse või tuleb mingi mõte, on tark küsida nõu Jumalalt, kas Issand läkitab meid. Viljad tulevad siis, kui tema õnnistab ja varustab.
Ville: Viibisime kaks korda segaste tunnetega Ida-Ukrainas aastal 2015. Kohtusime ka sõjameestega, kes olid väga avatud. Samamoodi öeldi teises maailmasõjas soomlaste kohta, et kaevikutes ateiste ei ole. Inimesed tavaelus kogunesid kaks tundi enne koosoleku algust kirikusse ja saal oli täis neid, kes olid tulnud palvetama.
Virpi: … ja ülistama Issandat sellise valu ja vaeva keskel. Mõjus ka see, kuidas Issand oli hingi tervendanud. Ühes koguduses olid diakonitest märtrid ja Issand oli nende töökaaslaste ja vanemate südamehaavad tervendanud.
Minu unistus on täita minu läkitaja tahet. Jumal austab ka meie isiklikku tahet, aga peenetundeliselt suunab ta meid tegema tema tahtmist, seda, mis on tema südamel. Soovin võtta tema südame vajadused enda peale, et meie koostöö jääks püsima.
Ville: Ootan, et võin kohtuda erinevate inimestega erinevatest kultuuridest. Seda soovi on Jumal juba täitnud, kui oleme viibinud erinevatel maadel. Soomes olime tegevuses pagulastega neli aastat oma kodupaigas. Oleme olnud narkomaanikodudes Venemaal ja Eestis. Osaleme praegu vanglatöö koolituses, mille kaudu saab Jumal avada uksi.
Jumal on rääkinud Jesaja kaudu 700 aastat eKr, et Jeesus kandis meie patud, haigused ja valud. Kõik võttis ta enda peale ja meie saame anda need praegusel hetkel Jeesuse õlgadele, Jumala kanda. Ta on juba enne Jeesuse sündi lubanud, et Jeesus kannab meie patud ja haigused.
Tänu Sulle, Jeesus, et tahad võtta igaühe haigused ja patud enda kanda. Me anname need Sulle. Aamen.
TV7 saates „Herätysliikehdintä”
20.10.2020
