Evangelist Morris Cerullo sai kord Ameerikas kutse lõunatada kuulsa ärimehe kodus, kelle kodus oli eriline paik nimega turvaruum. Seal olid kõik olulised süsteemid nagu konditsioneer, toiduvarud ja mida kõike muud. See oli tema uhkuse ilming.
Kui ta esitles seda ruumi, mille oli ehitanud enda ja oma pere jaoks puhuks, kui tuleb näiteks tuumasõda, siis ta oli küsinud Morris Cerullolt: „Kui tuleb sõda, kas sinul on mingi kaitserajatis?”
Morris vastas: „Muidugi on.”
„Mind huvitaks teada saada, millisest materjalist on see valmistatud?”
Morris lisas: „See on ehitatud sulgedest.”
Ärimees oli eriti hämmastunud ja ütles: „Täpsusta veel seda veidi.”
Siis Morris võttis Psalmi 91 ja luges sellest temale. Seal öeldakse järgnevat.
„Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: “Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.”
Kui tähtis on olla Kõigekõrgema tiibade kaitse all, loota temale. Lugesin kord raamatust, kuidas oli toimunud tulekahju, milles hukkus loomi. Sealt leiti ka kana, kes oli söestunud. Kui see üles tõsteti, siis tulid tiibade alt välja tibud. Kanaema oli neid kaitsnud oma tiibadega.
Seda ütles ka Jeesus, kui ta nuttis Jeruusalemma linna pärast. „Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!”
Jumal kannab meie eest hoolt mitmel viisil. Ta teeb seda inglite kaudu, kes on teenijad vaimud.
Lahkunud jutlustaja Heino Heinonen tegutses möödunud sajandi esimesel poolel kuni seitsmekümnendateni. Ta kirjutab oma raamatus sündmusest, mis toimusid aastal 1918.
Olin kodusõja päevil Helsingis, ajal mil meie rahvas kannatas nälga, eriti suurtes linnades, kus olukord oli väga raske. Helsingi restoranide treppidel istus hulgiti nälginud inimesi, kes palusid anudes sisenejatelt tuua neile kartulikoori.
Kord lõunale minnes kohutas see pilt mind niivõrd, et ei saanud ise üldse süüa. Andsin näljastele kogu toiduportsu ja pöördusin siis koju ning heitsin voodile pikutama.
Siis toimus midagi erilist. Nähtamatust maailmast tuli minu juurde saadik ja võttis mu kaasa. Mind viidi hetkega kaugele suurde saali, kus oli palju rahvast. Tundsin nendest paljusid, kes olid juba lahkunud ajast igavikku. Saalis valitses pidulik vaoshoitud õhkkond.
Saatja viis mind kõrvalruumi, kus oli laud, leivaalus ja pikk tume küpsetis. Saatja võttis laualt noa, lõikas viilu ja pakkus selle viisakalt kummardades minule.
Siis vaatas ta uudishimulikult naeratades, kuidas see mulle maitseb. See oli parim, mida võisin saada, sest olin tegelikult näljas.
Leib maitses nagu immutatud jõulupäts. See oli eriliselt toitev. Sain veel teise tüki, mille järel mind saadeti tagasi minu elamusse. Ärganult oli leivamaitse endiselt suus.
Järgmisel päeval sama kogemus kordus. Leib oli jõuduandev ja nälg kadunud. Selle toidu abil suutsin minna edasi.
Väga eriline Heino Heinose kogemus. Jumala ingel viis teda nägema tulevikku, mis ootab meid igaüht. Tänu Jumalale, et kui oleme tulnud selle hingede Päästja juurde, siis see ootab ka meid.
Las Jumala Isa armastus, Jeesuse Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus olla sinuga. Aamen.
HANNU GRÖNROOS
