Külaline on misjonär, jutlustaja, karjane ja evangelist Ilkka Salminen.
Olen järginud Issandat üle 55 aasta ja see on olnud väeline. Kui kõigest rääkida, kuluks mitu ööpäeva. Alustasin kohe pärast usku tulekut evangelistina. Läksin tänavale ja peatasin inimesi ja rääkisin, et Jeesus on minu päästnud.
Ka täna on vaja inimesi kõnetada ja sellest julgesti rääkida. Minu abikaasale koputas kord keegi järjekorras õlale ja ütles: „Tahan öelda sulle, et Jeesus armastab sind.”
Leena vastas: „Vau, samuti sind.”
Olen jutlustajana töötanud kuues koguduses ja elanud misjonärina Ugandas. Olen käinud Ugandas aastast 1988 ja soovisime sinna jääda juba aastal 1991, aga siis see ei õnnestunud. See oli karm pettumus, kuid jäime Soome ja teenisime sama innukalt siin.
Jumala kellad käivad ikka õigesti. Aasta 2012 oli see õige aeg, kui meid saadeti koos abikaasaga Ugandasse pärast pensionile jäämist.
Probleem on selles, et 68aastane pensionär kutsutakse tagasi kodumaale ega saa teda enam reeglite kohaselt saata misjonisse. Ameerikas on president palju vanem ja uus paavst, keda võibolla valitakse, on samuti üle kaheksakümne. Saame näha.
Evangeeliumi kuulutamine on tiimitöö, see on ühine tegevus. Oleme just viimastel aastatel kogenud, et Jeesus on patuste sõber. Seal, kus patt on saanud suureks, on Jumala arm ülirohke.
Oleme korraldanud vanglas piiblikooli. See on piiblipärane: „Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid…”
Esimene piibliõpetus peeti surmamõistetute kambris aastal 2009 Kampala keskel ühes maailma halvamainelisemas 9500 kinnipeetuga vanglas. Kursuse läbis 130 inimest. Leidus arvustajaid, et kuna kõik sellel kursusel olijad surmatakse poomise läbi, siis mis sellest kasu on.
Kogesin ometi vajadust oma südames ja jagasin seda mõtet juba Soomes ning nii me läksime Ugandasse kaheks ja pooleks aastaks.
Juhtus nii, et ühtegi neist piiblikursuse läbinutest ei saadetud surmaotsuse täitmisele, vaid nende surmaotsus tühistati. Täna on neist 130st vanglas veel ainult 13.
Küsisin vangla ülemalt, miks kõiki ei ole vabastatud. Vastuseks kõlas: „Pole mõistlik, sest nad on sellised evangelistid, et kui tuleb uus vang, siis poisid ütlevad talle: tere tulemast Jumala kotta.”
Võin öelda täna ise seda näinuna ja kogenuna, et Uganda vanglad on muutunud kirikuteks, kus ülistatakse ja teenitakse Jumalat.
Viibinud seal esimest korda, kohtusin vangiga, veidi üle kahekümnese tulise mehega. Vaatasin talle silma ja küsisin, kas tal ei ole hirmu, et koputatakse uksele ja viiakse poomisele.
Ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles: „Mida sa räägid?! Ma ootan seda, sest elu on mulle Kristus ja surm on mulle võit. Ootan, et mind viiakse siit rotipesast ja ma saan näha Jeesust.”
Ta ütles: „Kui sina, pastor, käid maailmas ringi, siis räägi, et maailma halvimas vanglas võib olla koos Jeesusega täiesti vaba.”
Ja jätkas: „Kuid rikka inimesena ja vabana võid olla täiesti vangistatud.”
Sest üksnes Jeesuse Kristuse veres on täielik vabadus. Kui Jumala Poeg teid vabaks teeb, siis olete tõeliselt vabad.
Vangla eelis on selles, et kui seal peetakse piiblikooli, siis peamine õpetus on, kuidas võita inimesi ja neid evangeliseerida.
Viimasel kolmekuulisel perioodil sain ise olla vanglas kinnipeetuid õpetamas. Olen õpetanud ka Soome piiblikoolis, kuid siin pole olnud sellist indu nagu seal. Seal võtavad nad õpetuse vastu, kirjutavad üles, elavad kaasa. Igal kursusel tuleb kümneid ja sadu usku.
Ühel päeval, kui läksin õpetama, oli seal umbes 60 inimest, kes tundusid võõrad, kuigi aafriklased on meie jaoks suhteliselt sarnase välimusega.
Küsisin: „Mis on juhtunud, kes need on?”
Need on need, kes on tulnud meie kursuse käigus usku. Püüa neid julgustada.
Vastasin, et sobib hästi. Julgustasin neid: poisid, lugege sõna, ma annan teile Piibleid. Igaüks neist oli valmis.
Tulime viimati koos Leenaga koju ja saime teada, et meie kogudus enam ei toeta meie reise, sest eelistused on muutunud. Istusime lennukis ja vaatasime teineteisele poole, kas see oligi siis kõik.
Naine vastas, et see ei ole kõik. Jumalal on veel midagi varuks. Nüüd on Jumal andnud ühe koguduse asemele kolm, kes meie tööd toetavad.
Parim on see, et vanglast vabanenud õpivad meie oma piiblikoolis keset Kampalat kaheaastastel kursustel pastoriteks ja evangelistideks. Kui tuleb laupäev ja pühapäev, siis kaks korda kuus nad lähevad rühmiti erinevatesse vanglatesse ja ma saan telefoni teel sõnumeid: jälle tulid kümned inimesed usku.
Nad vajavad Piibleid ja see on vili: vili nii vanglas kui väljaspool vanglat.
Ugandas on erinevad hõimud ja seal räägitakse seitsetkümmet erinevat keelt. Nad lähevad oma hõimu juurde.
Seal on keegi naine, Anette, kes istus üheksa aastat naisvanglas, kus toimus samuti piiblikursus. Tema on kõige tulisem inimene. Olime koos temaga kolmes vanglas.
Kui see naine saaks tulla siia kuulutama?! Kui oled ise olnud vanglas, siis sa räägid teistele, mida oled kogenud, milline on elu halvemates vanglates ja kuidas on olla vaba.
Sõnum on sama: see pole olnud asjatu. Anette räägib, kui kohutavaks pidas ta vanglasse sattumist: „Kuid seal sain ma päästetud.”
Ta ütleb: „Tänu Jeesusele, et sattusin vanglasse ja raskustesse ning selle kaudu sain usklikuks.”
Kas tead paljusid, kes on hea elu tõttu saanud usklikuks: kes ostis uue Mersu, saab kolmkümmend tuhat palka ja siis küsiks, kas sa võiksid palvetada minu eest, et ma saaksin taevasse. Üldiselt pöördub see, kes on kõik kaotanud ja tunneb end väärituna.
Minu kallis naine räägib nendele vangipoistele nagu ema poegadele. Meenutan, kuidas Leena pidas võimsa jutluse sellest, kui väärtuslik sa oled Jumalale. Võibolla on kõik sinu hüljanud, sinu vanemad on surnud, kuid on keegi, kes sind armastab. Sinu elu ei saa olla nii hull, et Jeesus ei saa seda muuta.
Selle teenistuse lõppedes andis kakssada vangi oma elu Jeesusele. Selline Püha Vaimu ligiolu oli vanglas, et me ei saanud öösel magada, vaid ülistasime Jeesust selle eest, mida ta teeb Uganda vanglates.
Erinevus Uganda ja Soome vahel on selles, et neil on Jumala nälg. Kui anda Piibel Uganda vangile, siis ta ei ütle: „Aitäh, anna sõbrale.”
Ta võtab Piibli, haarab selle embusesse, pisarad voolavad ja ta ütleb: „See on väärtuslikem raamat, mida olen kunagi saanud.”
Nad hakkavad lugema ja uurima ning oleme tähele pannud, et iga vangla lähedal paiknev kogudus käib regulaarselt vange kinnitamas Jumala sõnaga ja pidamas seal piibliringe.
Igaühele ei jätku Piibleid ja me viime need vangla raamatukogusse, kuhu need ei jää seisma. Sealt võetakse Piibel, loetakse seda rühmadena ja õpetatakse edasi. Nende keskel on keegi kogudusest tulnud õpetaja, kes oskab juhendada.
Nälg on tingitud muu hulgas vaesusest. Pastorid on vaesed ja kogudused on vaesed. Ma ei tea, miks on Aafrikat löödud sellise vaesusega. Inimmassis liikudes tulevad inimesed ja paluvad sinult pidevalt almust. Vaestele kuulutatakse evangeeliumi. Vaesed võtavad selle vastu ja usuvad seda lapsemeelselt.
On oht, et siis, kui pääseme vabaks vaesusest, tabab vaenlane meid kergesti. Me ei vaja enam palvet, ka haiguste pärast mitte. Meil on tabletid, arstid ja doktorid.
Mulle esitatakse küsimusi: miks sa näed Aafrikas imesid, kuidas kurtide kõrvad kuulevad, silmad avanevad ja halvatu hakkab jooksma? Miks sa näed seal imesid?
Sellepärast, et neil ei ole muud väljapääsu. Pole raha minna arsti juurde. Nad usuvad lapsemeelselt evangeeliumi. See on nende ainus lootus. Rikkad on ta tühjalt minema saatnud aga abivajajad saavad abi.
Kolmandaks: seal kuulutatakse inimestele, kellel pole usku. Seal haiged tervenevad ja kurjad vaimud aetakse välja.
Kuid hüppame nüüd vanglategevusest Põhja-Ugandasse. Esimest korda läksime sinna 2015. aastal. See on täielikult, peaaegu 100% moslemipiirkond. Sinna pääsesime jalgpalli abil. Nüüd oli meil kolmas suur sündmus ja krusaad tuhandete inimestega.
Jälle oli alguses jalgpall. Kuid kui meie läksime sinna koos Peter Franzi, tema abikaasa ja tiimiga, siis esimesena kutsus meid kohtumisele kõige kõrgem imaam. See oli sama mees, kes 2015. aastal ütles, et kui te siia tulete, siis teid loobitakse kividega ja teie autod põletatakse. Siia ei ole teil asja.
Me ei julgenud minna. See ameeriklastest paar, kes julgesid minna, need tulistati koju. Kuid kui Jumal nüüd ukse avas, siis imaam esimesena kutsus meid ja ütles: „Tere tulemast, me kaitseme teid. Me hoiame teie suursündmusel rahu.”
Kui me lahkusime, siis imaam hõikas mind tagasi. Mul on olnud võimalus õpetada mitmesajale imaamile Uut testamenti. Mõtlen, kas ta tahab ehk öelda, et hoidke nüüd oma väelist evangeeliumi veidi tagasi. Tema küsimus oli hoopis, kas saan hankida veel 10 Uut testamenti tema sõpradele imaamidele. Minu poolest kas või kakskümmend.
Uksed on pärani lahti, kuid on ka vastupanu. Valetaksin, kui ütleksin, et seda ei ole. Seal on uskutulnud imaam, kellel on 40liikmeline kogudus. Loomulikult kiusatakse teda taga, kuid Jumal kannab tema eest hoolt.
Osa elanikest on äärmuslikud moslemid. Kõik nendest ei ole saanud usklikuks. Kui ärkamine on suur, siis ka vaenlane virgub ja vastasjõud on suured.
Sellel korral oli meil eriline läbimurre. Peter Franz on selline Jumala hull, kes on pidanud koosolekusarju ka sellistes kohtades, kuhu keegi teine peale tema ei lähe. Ta saadab pilte ja kirjutab siis: vaata, mis toimub.
Kujuta ette, et lähed rahvahulga keskele, kes pole kunagi kuulnud evangeeliumi. Neile näidatakse Jeesus-filmi. Nad usuvad, et Jeesus on surnud nende pattude eest. Need võtavad Jeesuse vastu, saavad terveks ning lähevad kohe ristimisele ja täituvad Püha Vaimuga. See on evangeelium, milles on Jumala vägi. See vägi on tegev inimestes, nii et nad kogevad väelisi ilminguid.
Seekord kogesime täielikku läbimurret. Lastekoosolekutele tuli igal õhtul uusi lapsi juurde. Moslemid on usku tulnult väga julged ja viivad sõnumit edasi.
Palvekoosolekutest nii palju, et kui kogudused hakkaksid Soomes nii palvetama, siis tähendab see, et palvekoosolekul on sama palju inimesi kui pühapäevasel teenistusel. Olen jutlustanud, et kui tahate ärkamist meie kogudustesse, siis ei tule see niisama, see tuleb janu ja Issanda otsimise kaudu.
Aafrikas otsitakse Jumalat. Kõigile koosolekusarjadele ja vangla piiblikursustele eelnevad kuudepikkused palved, mis on koos ülistuse, Jumala teenimise ning keeltes palvetamisega.
Viimases Jumpe koosolekus Püha Vaim langes ja on ikka veel seal. Endised väikesed moslemi lapsed, noored ja täiskasvanud täitusid Püha Vaimuga, tõstsid käed ja ülistasid Jumalat uutes keeltes.
See oli täielik läbimurre, mille kohta Peter Franz ütleb harva taolist nägevat. See on Jumala töö, millele on eelnenud otsimine.
Seal on üks Püha Vaimuga täitunud anglikaani vaimulik, kes jättis oma teenistuse, sest üle 40 noore sai usklikuks, et minna viima evangeeliumi kodust kodusse ja majast majja. Nad rääkisid, et nad ei pea lahkuma ühestki kodust ilma, et keegi annab oma elu Jeesusele.
Meil oli esimest korda 24 pastoripaariga päevane seminar, kes palusid, kas saame järgmine kord pidada seminari kolm päeva.
Seal on janu ja nälg Jumala sõna järgi, mis saab vastatud. Julged evangelistid lähevad välja ja kuulutavad. Kui sul on Jumala janu, siis evangeelium täidab sind, ja sa ütled: „Jeesus siin ma olen. Täida mind oma armuga ja anna mulle minu patud andeks, puhasta mind oma verega.”
Sellest algab uus elu. See on lihtsam sellele, kes usub Jeesusesse Aafrikas. Olen korduvalt öelnud sõpradele, kes ütlevad ‒ ma ei suuda uskuda Jeesusesse, kes annab minu patud andeks, sest olen teinud nii palju ülekohut,‒ ka mina ei suuda.
Kuid kui sa suudad uskuda Jeesusesse, siis kõik sinu patud antakse sulle andeks Jeesuse nimes ja veres. Sellest algab usuelu. Sedasama soovime näha ka Soomes Jeesuse nimel.
Aamen.
TV7 saates „Elävä yhteys” 15.12.2025
