Jumal räägib ühel ja teisel viisil – unenäos, öises nägemuses
„Ja ta ütles: „Kuulge ometi mu sõnu! Kui teie prohvet on Issanda oma, siis ma ilmutan ennast temale nägemuses, räägin temaga unenäos”” (4Ms 12:6).
„Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu, aga kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde!” (Jr 23:28).
Tähenduslik kolmeosaline unenägu tulevastest sündmustest ja Jeesuse teisest tulemisest
Nähtud Jaapanis aprillis 1959.
Nägin järgneva unenägude sarja kolme „vaatusena” 24. – 26. aprillil 1959. Julgemata väita selle tähttähelist täitumist kõigis üksikasjades – on see ju unenäos saadud – panen unenäo selle raamatu (Jukka Rokka. Näkyjen ja ilmestysten maailma. Ari-kustannus 1975) lehekülgedele lootuses olevat selle paljudele hoiatuseks ja äratushüüdeks. „Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu…” (Jr 23:28).
Maailma olukorra ülevaade ja tulevase suursõja algus
Minu ees avanes vaade, milles meie planeet pöörles minu silme ees, nii et võisin vaadelda seda ja selle elu kõigis maailmajagudes. Mind kästi eriti jälgida maailmas valitsevaid olukordi, mis oma kõikide avaldumisvormidega on nagu lõhkemiseni paisunud paise. Selle mädapaise haisev voolus on tunginud rahvaste poliitikasse, religiooni ning nende kultuuri ja moraali; isegi tõde otsiva teaduse valdkonda, tehes oma saavutuste üle uhkeldavast inimkonnast lõbuelu patusesse vahtu hukkuva narri.
Kõige selle üle kostavad kohutava kohtuotsuse sõnad: “Vaata, inimene, selle planeedi tsirkuste, lõbustusparkide, lõbumajade, mängupõrgute ja mitmesuguste naudingute valeparadiisi. Vaata ja jälgi, milline vallandunud kirgede ja rüveduste möll! Vaata ja ole ehmunud selliste ebaloomulike pattude loomalikust Soodomast ja Gomorrast!”
„Ära saa tema pattude osaliseks, sina väljakutsutud pühade hulk! Ära roojasta ennast selle ebapuhta eluga, sina kallilt ostetud rahvas, sest sinu vabastamise tund on lähedal! Vaata ja ahasta, milline kõigi inimväärtuste, moraalsete seaduste ja moraalinormide kokkuvarisemise paik on see maa, kus sa elad! Ära lase kübetki selle joovastavast kunstist oma silma ega kõrva. Ära vaata selle jäleda loomingu, alasti piltide ja kahemõtteliste joonistuste kõlvatut rämpsu. Ära lase selle rüvetavaid meloodiaid oma ellu siseneda, sina taevane laulukoor!”
„Aga vaata ka oma ajastu inimeste kõrgemaid saavutusi. Pane tähele selle kõikeületavat tehnilist taset, ehitiste vägevust, teaduse ja kunsti tõelisi väärtusi. Imetle tema tarkade pilvedeni küündivaid saavutusi, nende nägemise ulatust ja peensusi uurivat täpsust!”
„Kuhu pürid, sina Paabeli ehitaja? Mis on sinu geniaalsete saavutuste tähendus, sina maa elanik, sina kaduva põrmuga seotud tegude ori?”
„Tõsta oma silmad ja uuri, vaata ja pane tähele! Mida sa näed? Mis on see väike, oma rahutuses pulbitsev, eneseimetluse ahelatesse sattunud punktike avaruse sinas? Mis on see hüsteeriliselt värisev, ahastuse ja hirmu kütkes planeet teiste planeetide hulgas? See on Maa, mille pattude rohkus on tõusnud kõigi piiride piirini, kerkinud kõrguste kõrguseni, vajunud põrgu sügavusteni!”
Oh sind, maa, sa oma pattude ja õuduste ohver. Oh sind, sa Looja headuse hüljanud rahvaste paljusus! Oh sind, sa oma jõu ja tarkuse toel ehitav kaduvus! Kas see on tänu Looja tegevuse eest? Kas nõnda kummardud sa Tema armastuse ees, vajud põrmu Tema armu hõlmas? Kas sinu süütus on teinud sinust poliitiliste keerdtormide keskpunkti? Kas sinu õiglus on muutnud sinu intrigeeriva vehkluse keevaks katlaks? Häda sulle, maa, kuidas oled rüvetunud oma elanike all! Raskelt rõhub sind su pattude paljusus! Sinu kõlvatuse mõõt on täis!”
„Kus on su abi? Kes päästab sind, sa hävituse ori? Ei päästa sind su riigimeeste tarkus ega sinu usundite küllus. Võõras on neile Jumala vägi, jõledus on nende olemine. Jah, kus on sinu pääste, sina piinatud rahvamasside rõhuja? Kas otsid seda oma sõjavägede tugevusest, oma tuumarelvade võimekusest? Või tagab seda rahukonverentside rohkus, nende suurustlevad vipid? Kas otsid seda oma paavstide suurtest sõnadest, nende missade kohinast või Vatikani võlvide alt?”
Sa oled hukka mõistetud, oma rahukuube mässitud variser! Sinu sepad on tagunud sulle „rahukella”, mille numbrilauaks on vale ja ülekohus. Selle osutid näitavad pettust, mille kohin täidab eetri: “Rahu! Rahu! Nüüd on rahu, ei mingit häda!” hüüab see läände ja itta…
Aga just siis, kui see veel jõuliselt kõlab, liigub ka eksimatu kohtuosuti ajakella tõde kuulutaval numbrilaual. See siirdub armuaja viimasele minutile! Selle tarretav hääl kandub üle lagendike, merede ja mandrite: “Võtke ära rahu maa pealt, sest seda on kaalutud ja leitud kerge olevat! Puhuge pasunaid, te kohtu inglid! Vaata, taevas ja maa kaovad, aga minu sõnad ei kao iialgi!”
Ajakell lõi korra… teise… ja kolmandagi…
„Sõda! Sõda!! Suur maailmasõda on alanud!” kõlas sõnum eetris kõikidel lainepikkustel, jõudes maa kõige kõrvalisematesse kolgastesse. Valjud sireenid kõlasid, ulgusid ja hüüdsid kaeblikult. Nende läbitungivad helid panid vere tarretama ka tugevamate soontes. See tõi otsmikule ahastuse ja hirmu külma higi. See pani jõumehed värisema, noored kaeblema ja vanad vastu rinda lööma. Sellest kahvatasid juhtide palged, nõtkusid vägevate põlved. Sellest nutsid hirmunud naised, halasid väikeste laste emad, kisendasid süütud lapsed. See oli algava kohtu hääl. See oli pitserite avamise korraldus! Sellest algas vihakarikate väljavalamine! See oli kohtumõistu pasunate hääl!
Mitmed Euroopa maad, samuti Põhjamaad ja Soome olid äkitselt muutunud hirmsaks sõjatandriks. Nagu viibides igal maal võisin jälgida seda kohutavat hävitust. Kõige üksikasjalikuks kirjeldamiseks puudub mul võimekus ja ka paber. Nägin kohutavat häda ja meeleheidet. Kõikjalt kostus lootusetut, lausa loomalikku kisendamist, nuttu, oigamist ning kaeblemist. Nägin purustatud kehasid, surevaid sõdureid, haavatud lapsi ja vanureid. Linnad varisesid kokku, suitsupilved tõusid ja leegid noolisid ahnelt igas suunas. Õhku täitis teravalõhnaline ja põletav gaasitaoline sumu. Aatompomme siiski veel ei kasutatud.
Maa oli verine võitlusväli! Võõra sõduri saabas tallas selle tänavail ja nende sõjamasinad ja tankid tampisid maad. Nende ridadesse oli liitunud osa armeest, aga osa sõdis julgelt lootusetut võitlust oma vabaduse eest. Sõduritest hävitussalklasi sunniti tulistama oma kaassõdureid ja tsiviilelanikke: vanureid, naisi ja lapsi! Armu ei antud. Vastuhakkajaid piinati julmalt. Kõiki, nii mehi kui naisi sunniti relvi kätte võtma vaenlase ridades. Suured kaubarongid vedasid ära rahvahulki kui karjaloomi. Üle piiri läks nende teekond vastu tundmatule tulevikule.
Usklikke piinati ja tapeti kõige tooremal kombel. Palvelaid suleti, teisi põletati või tarvitati ebaväärikaks otstarbeks. Mitmed vennad keeldusid relvastatud võitlusest, kuid mõned olid valmis seda tegema, „alludes nii valitsuse korraldusele”, mõtlesid nad. Aga varsti sattus neist mõnigi uue valiku ette, sest neil kästi maha lasta oma usuvendi, kes olid keeldunud relvi kasutamast. Mõned olid „kuulekad võimudele”, aga teised viskasid relvad ära ja astusid vabatahtlikult surmamõistetute ridadesse. Selleks nõuti „pühade kannatlikkust ja usku”.
Ärkasin üles ahastuses, külm higi otsa ees, sest just siis tuldi minu juurde, ulatati püstol ja kästi maha lasta oma usuvendi. „Tänu Jumalale, et see oli vaid uni,” ohkasin üha uuesti. Kuid, kas oli see pelgalt uni… või oli see nägemus tulevastest sündmustest?!
Magasin selili mugavas asendis ja tundsin enesega olevat kõik hästi. Abikaasa magas rahulikult. Ka väljas oli sügav vaikus. Mingi väline melu või hääl polnud ilmselt mõjutanud alateadvust sõjalisteks kujutelmadeks, sest elasime linnast väljas, täiesti rahulikus maaelu vaikuses, kus isegi öösel pole kuulda muud kui ritsikate siristamist.
JUKKA ROKKA
