Jeesuse tulek ja pühade ülesvõtmine
(Kolmas ja viimane osa sellest sarjast anti mulle järgmisel öösel. Justkui oleks eelmiste sündmuste üle asetatud eesriie kõrvale tõmmatud, nii oli minu ees jälle kõige kohutavam sõjategevus. Uni jätkus sealt, kus see oli pooleli jäänud.)
Nüüd näis olevat juba „rahvas rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu”. Kogu maailm oli üks verine võitlusväli. Kõik paistis hävivat – kogu elu lõpp näis olevat saabunud. Pääste lootust ei paistnud. Inimesed kisendasid ja palusid armu. Paganad kummardasid oma jumalaid, papid lugesid oma palveid. Maailmas oli suur häda. Kõikjal otsiti Jumalat, nuteti ja tunnistati patte. Surm tegi oma õudset tööd.
Nägin inimesi jagunevat kolme ossa:
1) miljonid paganad ilma pääste sõnumita;
2) suured päästmata, ristiusku tunnistavad hulgad;
3) Jeesusesse uskuvad uuestisündinud pühad.
Selline jagunemine näis toimuvat üle maailma. Pühade hulk erines teistest nende rahust säravate nägude poolest.
Äkitselt hakkas mitmelt poolt kostma hüüdeid: “Vaadake, mis juhtub! Mis nüüd toimub!”
Hüüdjaiks olid, nagu ma märkasin, „nimekristlaste” hulgad. Mõned neist väitsid, et nad näevad, kuidas osa inimesi muutub valgeteks olenditeks, kes tõusevad maalt üles. Täispaganad ütlesid, et nad näevad paljusid kadumas, aga nad ei näe valgeks muutumist ega üleskerkimist.
Imestades nende hüüdeid, märkasin enda lähedal oleva uskliku naise muutuvat silmapilguga hiilgavalt valgeks, sambataoliseks olendiks, kes hakkas kiiresti ülespoole tõusma. Kui vaatasin erinevatesse suundadesse, nägin sama kordumas kõikjal. Minu ees oleva pöörleva maa igast nurgast, selle kõigist rahvastest, keeltest, hõimudest ja sugukondadest tõusis üles suur pühade hulk, kes silmapilguga muutusid valgeiks, ülespoole tõusvaiks olendeiks.
Kui vaatasin üles taevasse, nägin kuidas õhuruum täitus sellest imelisest hulgast. Neid oli nii palju, et hüüdsin suure häälega:
“Kuidas on see võimalik? Kuidas on neid nii määratu suur hulk!”
“Vaata, kas sa ei näe, kuidas pühade hauad avanevad?” kuulsin üht häält ütlemas, aga rääkijat ma ei näinud.
Tõepoolest! Kui vaatasin alla, nägin maapinda mullitavat ja lõhkevat nagu õhupall ning siit ja sealt tõusis hiilgavaid olendeid ülespoole. Neid tõusis kõikjalt, ka sealt, kus ei olnud surnuaedu. Neid tõusis kõrbetest, metsadest, mägedelt, isegi majade alt, läbi tänavasillutise, läbi kivimüüride, soodest, meredest ja veeallikatest. Kõikjalt tõusid üles aastatuhandete jooksul Kristuses surnud ja Tema nime pärast tapetud pühade hulgad. Nad kõik muutusid silmapilguga, kuid mitte silmapilgu jooksul, vaid jätkuva sarjana igast maa äärest, kerkides üles nagu valged tuviparved, kes kogunesid taevalaotuse sinas, mida katvad sõjahävituse pilved taandusid, avades neile hiilgavaile valgusolendeile kirkuse tee.
Äkitselt virgusin sellest vaatepildist ja hüüdsin: “Oh minu Jumal, minu Jumal. Kas mina ei olnudki valmis? Jeesus, kallis Jeesus, kas mina ei pääsenudki koju!?”
Ja siis see juhtus. Samal silmapilgul muutusin ka mina pimestavalt valgeks, kiiresti ülespoole tõusvaks olendiks, liitudes peagi teiste ülestõmmatute loendamatu paljususega. Tõustes nägin maakera igast küljest. See näis olevat plahvatamas.
Kui pühade hulk oli tõusnud ülespoole maa atmosfäärist, näis nagu oleks kohutav hävitus maa peal peatunud. Pommilennukid kadusid ja võitluse müra vaikis. Kuid siis kõlas sealt kaeblev hääl:
“Peigmees tuli! Häda meile, sest meie ei olnud valmis.”
Inimesed langesid silmili ja hüüdsid: “Oh, Issand, ole meile armuline, ole meile armuline!”
Näis nagu oleks puhkenud kõigi aegade suurim ärkamine maa peal, aga ometi ei näinud ma, et keegi oleks sealt enam liitunud üha ülespoole tõusvate hulkadega.
Ja jälle kõlas maa pealt üles kõrgusesse rahukellade võimas hääl:
„Rahu! Rahu! Nüüd on saabunud rahu, ei enam iialgi sõda, sest sõda on igaveseks lõppenud!”
Jumala kogudus oli võetud üles.
Maailm oli saanud oma rahukuninga, antikristuse. See ennast rahvaste „jumalaks” ülendav „ülekohtune”, hingevaenlane, saatan astub esile, lõpetab sõja ja lubab igavest rahu. Ärapiinatud rahvaste riismed on selleks valmis – nad peavad kummardama ja teenima teda, kes „lendava mao”, „metsalise” ja „valeprohveti” kolmainsuses alistab kõik oma jalge alla, kuni tõeline Rahuvürst, kuningate Kuningas ja Issandate Issand tuleb pilvedes ja kõigi silmad saavad teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud ning kõik maa suguharud ja sugukonnad halisevad tema tulemise pärast. Tõesti, aamen.
Aga nägemus jätkus. Kui maakera, mis vähehaaval kaugenedes muutus väikeseks kui nööpnõela pea ning kadus lõpuks nähtavalt, siis ilmus meie ette kirjeldamatult ilus „planeet”. Sinna paradiislikule taevakehale jäi peatuma ülestõmmatud pühade hulk. See kõik oli nii ilus, rahulik ja püha nagu kaunis unenägu meile, maa vaevadest ja kannatustest saabunuile. „Aga Piiblis ei räägita ju midagi sellisest pühade kogunemispaigast,” ütlesin hämmastunult minu lähedal olijaile.
“See on see „pilv ülaõhus”, kus te kohtate Issandat,” kuulsin häält, kuigi ei näinud rääkijat.
Vaadates seda lugematut pühade hulka, märkasin maa peal tuntud isikuid, omakseid ja sõpru. Kui elav ja puhas ühendus oli meil kõigil seal omavahel! Jah, seal oli palju sõpru, kellega samal teel käimist ma maa peal isegi ei teadnud. Aga seal puudusid ka mitmed, keda olin harjunud pühade hulgas nägema.
Seal oli ustavate ohverdajate ja eestpalvetajate rõõmustav hulk. Seal oli üllatusest ehmunud sõnateenijaid, sest nende hulka liitus varem lootusetuna tunduvaid nägusid. Seal oli misjoniväljadelt kogutud vilja ja misjonäride rõõmustav armee. Oh millised taevalikud, igavesti ühendavad sidemed! Milline rõõmus hetk! Milline ootuste ime!
Seda imestust oli üksnes mööduvaks ajaraasuks, sest peaaegu samal hetkel, kui olime astunud sellele kaunile planeedile, selle sammalpehmele rohuvaibale, kõlas võimas pasunahääl ja kogu universum täitus kõige kaunimate muusikahelidega. Kõikide pilgud olid suunatud üles. Taevas meie kohal avanes ja imeliselt suur valgus laskus meie paradiisi üle.
Peigmees tuli! Issand Jeesus Kristus laskus oma taevalike inglihulkadega oma pruudile vastu. Tema kirkusest pimestatuna ärkasin ma üles.
See oli minu unenägude kolmas ja viimane vaatus, mille täitumist jään hardalt ootama.
„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse” (1Kr 15:51,52).
JUKKA ROKKA
raamatus „Näkyjen ja ilmestysten maailma”
