On üsna ehmatav, kui näed väikese poisina kodus, ‒ mis peaks olema turvaline paik, isa ja ema kaitse ning hoolekandega ‒ kuidas kõik laguneb ja puruneb ning vägivald tungib kodusse alkoholi, narkootikumide ja relvade tõttu. Kui oled noore poisina selle keskel, siis oled jõuetu ja hirmunud ning sind haarab lootusetus. Poiss üldiselt kaitseb oma ema, kui isa teda leivanoaga sälbib.
Minu lapsepõlve kodus oli selline eluviis ja minu elu jätkus enne uskutulekut samalaadsena. Käisin isalt päritud jälgedes ja minu poeg nägi pealt, kuidas minu kodus veri voolas, pussid välkusid ning verised inimesed märatsesid. Sageli puges ta kuhugi peitu, otsides varjupaika. Ka tema kasvas sellistes tingimustes.
Täna mõistan, kuidas see on jätnud temale kustutamatu jälje. Ka mina, kuigi olen 43 aastat usus olnud, kannan endaga kaasas seda minevikku. Seal on arme, haavu ja valu. Sellega, mida kurat on katki rebinud ja lammutanud, on Jumalal suur töö, et ehitada sellest midagi tervet, püsivat, teistest hoolivat ning abistavat.
Järgnev toimus viis aastat pärast poja sündi, 1979. aasta sügisel, kui olid pimedad õhtud. Sel ajal tegutsesid Rootsis soomlastest pangaröövlite kambad, millesse ka mina kuulusin, kes tegelesid karmi narkootikumidega kauplemisega.
Ühel öösel äratas Jumal kellegi rootsi mehe ja ütles: „Mine sinna Hallunda keskusse, kus soomlased vajavad Jeesust.”
Ta tuli otse minu juurde: „Jumal teab sinu aadressi, kus sa oled, ja tunneb sind.”
Ta ütles need unustamatud sõnad: „Saatan on petnud sinu ja sinu vanemate elu, kuid mina tunnen Jeesust, kes võib teha revolutsioonilise pöörde sinu elus.”
Ta andis lendlehe, mida ma Porella pargis lugesin ja läksin siis aadressi järgi Stockholmi Filadelfia kogudusse. Seal ma põlvitusin patukahetsusaltarile, kärbikpüss kotis, püstol taskus ning žiletid põues ‒ ja küsisin jutlustajalt: „Kas sellise mehe elu võib muutuda?”
Seal kuulutati mulle Jeesuse Kristuse Kolgata vere tõttu kõik mu patud andeks ja samal hetkel täitusin ma Püha Vaimuga, millest ma polnud kunagi midagi kuulnud. Püha Vaim muutis minu sisemise inimese, minu tahte ja mõttemaailma ning kogu elu suuna. Sellest alates kõik muutus ja mu sõbrad vahetusid. Jumal kutsus mind minema ja rääkima oma elumuutusest vanadele sõpradele.
Niisiis oli mul viieaastane poeg, kellel oli hooldepuue ja kes soovis alati olla minu juures. Kui ma läksin kooli, siis poeg ütles, et minu isa on jutlustaja, kes kuulutab Jumala sõna. Ta oli uhke oma isa üle. Need olid talle tipphetked.
Siis minu kutsumise ja tööülesannete tõttu viis Jumal mind mitmetesse kohtadesse meie maal ja kogu maailmas, ning ma viibisin liiga vähe aega kodus. Kui tulin reisilt kuu või kahe pärast, näiteks Lõuna-Ameerikast, siis poiss nagu kleepus minu külge, sest ta kannatas hüljatuse tunde all.
Isal oli aga midagi tähtsamat teha. Ma ei osanud oma aega jagada nii, et pere oleks tundnud olevat tähtsaim. Mina tundsin, et maailma evangeliseerimine on nii tähtis, et ma pean minema ja minu aja ja mõtted täitis töö inimestega. Kui nägin inimesi pöördumas ja täitumas Püha Vaimuga, siis kogesin, et see ongi minu elu eesmärk.
Kui ikka rohkem ja rohkem tuli kutseid, siis oli see isegi ahvatluseks, kuna olin kogenud hüljatust ja rikutust. Kui katkised inimesed saavad liigselt tähelepanu, viib see neid tähtsamast, oma perest eemale.
Tähtsamad on isa, ema ja lapsed. Peaks püüdma peret kaasa võtta. Tollal ma ei mõistnud, et poeg on huvitatud mootorratastest ja mobodest selle pärast, et kompenseerida isa puudumine. Ta täitis oma tundemaailma tühjuse surfamise ja kambategevusega. Seal võeti ta vastu ja seal teda tunnustati. Ma ei mõistnud siis, et olin tema jaoks tähtsaim sellel elu etapil.
Elasime siis Soomes, kui poeg jõudis murdeikka, raskesse vanusesse. Tagantjärele mõistan, et ta hakkas mässama ja temas kogunesid vihatunded isa, pere ja kodu vastu. Olin ise samal ajal Lõuna-Ameerika reisil ja pidasin seda olulisemaks. Temaga oli koduhooldaja.
Jõudnud koju, oli ta otsustavalt muutunud ja läbinud tundeotsused, et ta enam ei vaja isa, kuna isa ei vaja teda. „Mina tõmban uttu,” teatas ta ja lõi ukse paukudes kinni. Ta ütles, et usklikud on kõik peast segased ega saa millestki aru ‒ ja suundus Rootsi.
Seal ta leidis mõne aasta jooksul endale abikaasa. Neile sündis poeg. Ta püüdis teha äri autodega ja mootorratastega, et saada majanduslikult jalgele. Tema naine suri varakult vähki ja ta jäi üksi kasvatama 10aastast poega.
Poeg rääkis mulle sellest nüüd, augustis (2023), kui ma olin Rootsit külastamas ja me kohtusime pärast 30 aastat lahus olemist. Ta ütles, et kui naine suri ja ta jäi üksi, tundis ta enese olevat täiesti hüljatud. Ta vajus kõigest läbi ja kõik oli talle täiesti suva.
Ta läks sõitma oma 1500 kuupsentimeetrise mootorrattaga, mille kavatses seejärel puhastada ja panna talveks hoiule. Seejuures oli tal selline vihapurse, et ta sõitis kiirusega üle 250 km tunnis sirgel teel ja tema ees oli rekka. Ta hakkas sellest mööduma, kuid sinna vahele tuli sõiduauto.
Rootsis on teede piireteks raudpostid, mida läbivad kolm jämedat trossi. Sellist kiirust ei peata kergesti. Ta sõidab tee vasakul poolel otsa teraspostile ja tema jalg jääb posti ja ratta vahele, eraldub kehast ning lendab kaldast alla. Tema ise lendab ettepoole ja mootorrattas tükkidena õhku.
Tema taga sõidab mees autoga, kes peatub ja räägib sellest hiljem. Ta polnud kunagi elus kellelegi esmaabi andnud ega talunud näha verd. Pealegi kandis ta alati trakse.
Ta peatab oma auto ja näeb poega, kellel on käsi õlavarrest lahti rebitud ja rind avatud, siseelundeid on näha. Mees jookseb nõlvast alla ja imestab, et tal on vöö, mida ta polnud kunagi kasutanud. Ta seob rihmaga verejooksu reiest kinni ja helistab helikopteri, mis viib poisi haiglasse.
Arst ütleb, et see poiss peaks olema mitu korda surnud. Pole võimalik, et ta veel elab. Ta oli seitse nädalat koomas, teda opereeriti korduvalt (~ 20 korda), püüti tema jalga taastada.
30 aastat ei soovinud ta minuga mingit suhet, kuigi saatsin talle igal aastal jõulukaardi, saatsin ka sõnumeid ja püüdsin helistada. Ei mingit vastust.
Meil toimus Kaisaga pidev palveveski: „Jumal, puuuduta mu poja elu. Ära lase tal kogeda sama elu, mida mina elasin. Sekku, Jeesus, mingil viisil.”
Paulus ütleb kirjas roomlastele, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama. Olen kindel, et mõned ei tea ega taha seda teada, ja kui teavad, siis viskavad kinda.
Minu poeg teadis Jumala headusest ja oli seda kogenud, kuid umbes 6 aastat pärast avariid oli ta ravil ja minu naine kohtus temaga, kui ta külastas oma õde Rootsis ja otsis üles minu poja ning püüdis suhteid parandada. Ta ütles: „Isa palvetab, ta on saatnud kaarte ja ka helistanud.”
Poeg vastas, et tuleb aeg, kui ta võtab ise ühendust.
Tänavu kevadel tuli mulle sõnum telefonis. „Isa”, suure tähega, „kas saame unustada mineviku ja alustada elu puhtalt laualt?”
Siis otsustasime Kaisaga minna Rootsi.
Piiblis räägib Jeesus kadunud pojast. Poeg väljendas isale, et ei vaja teda. „Sina oled surnud, kuid kõike, mis sul on, ma vajan.”
Juudid ei andnud pärandit eelnevalt kätte. Poeg tähendamissõnas sai oma pärandi ning läks maailma turule ja istus seakünade juures.
Piibel jutustab imelise loo sellest, kuidas poeg läks kaugele maale. Ei mingit ühendust isaga. Siis mingis olukorras ta peatus või peatati, ja ta keskenes endasse.
Olen küsinud, milline on inimese pikim teekond? See on siis, kui inimene on kaotanud enese kõrbesse ja vaenlase intriigidesse. Tulla sealt tagasi ja leida oma kadunud mina: see on pikk teekond.
Meeleparanduse järgmine samm on otsus tõusta. Ütlen alati: ärge enam langege maha, vaid tõuske. Poeg otsustas teise sammuna minna isa koju. Esimesed sõnad polnud abipalve, vaid tunnistus: mina olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole väärt, et mind Su pojaks hüütakse. Kas saaksin olla üks su sulastest?
Isa oli tema jaoks surnud ja ta ise lõpetas temaga. Samuti tegi minu poeg. Kui ma aga saabun rongijaama, siis ta tuleb keppide najal mulle oma pojaga vastu. Ta viskab kepid kõrvale ja püüab ilma edasi pääseda, embab mind oma suurte tugevate kätega ja ütleb: „Isa, kas annad kõik andeks?”
Sandina ta tuleb, rebituna, peksasaanuna, veristest haavadest lööduna: „Isa, kas sa annad andeks?”
„Poeg, kõik on andeks antud. Kolgatal meie Õpetaja Jeesus andis oma käed, et lasta end risti lüüa. Rooma sõdurid tõmbasid risti püsti ja ta ütles: „See on lõpetatud!””
Seal ta valas poja, minu ja vaataja eest oma kallihinnalise vere ning ostis selle verega meid endale. Ütlen teile, et me ei ole enam iseenese omad. Me oleme Jeesuse omad. Ta lunastas ja maksis patuvõla meie eest.
Olin sellel teemal pidanud korduvalt jutlusi väljaspool seisvana, tundmata sisemiselt selle sõnumi sügavat olemust…
Mõni kuulaja võib mõelda andeksandmise suurusele ja sellele, mida Jeesus võib teha.
Poeg rääkis, et on lugenud Piiblist Jeesuse sõnu, et on parem minna ühe jalaga taevasse, kui mõlema jalaga põrgusse. „Mina olen andnud selle rikutud elu Jeesusele ühe jalaga,” lisas ta.
On hea, et ta jäi ellu ja terve mõistuse juurde. Ta on väga taiplik ja rõõmus. Ta väljendus üldise mõtteviisi vastaselt:
„Isa, ma olen õnnelik. Alles nüüd olen ma õnnelik, sest ma tean, kuhu lähen. Jeesus on mu päästnud. Olen õnnelik, et mind niimoodi peatati. Mis siis, kui mind poleks kunagi takistatud ja ma oleksin sattunud põrgusse. Mulle anti armu, et minu elu peatati ja nüüd ma tean, et olen surelik.”
Temal vasakul käel on ainult üks sõrm ja see käsi ei liigu. Ta näitas, kuidas ta ristab käed ja tänab, et ta saab ühe jalaga tulla koju nagu kadunud poeg.
Ta alustas minuga suhtlemist kevadel 2023 ja siis ma ütlesin, et tulen augustis tema juurde Rootsi, osaledes koosolekusarjal. Siis vestleme, et alustada algusest.
Mäletan, kuidas ta tuli raudteejaamas keppidega mulle vastu ja tema poeg toetas oma isa. Mina mõtlesin: sealt tuleb minu invaliidist poeg ja minu pojapoeg.
Pojapoeg on väga tore, õpib tehnikumis ja aitab isa kõiges. Ei joo ega pane pidu. Ta ütles: „Vanaisa, minu juures on selle suguvõsa needus lõppenud. Oleme koos isaga Jeesuse omad.”
Poeg viskab kepid ära ja pojapoeg toetab oma isa. Ta nutab juba eemal olles ja püüab läheneda. Ja kui me kallistame, siis nagu maad enam ei olekski, ega ümbritsevaid inimesi. Mõlemad nutame nii, nagu mehed ei nuta. See oli suurepärane hetk. Mina kogesin, nagu tõstaks ingel meid mõlemaid üles.
Siis äkki mulle meenub midagi ja ma ütlen seda pojale: „Kas tead, Vesa Erno, kui Johannes, keda Jeesus armastas, oli 90aastasena vangis Egeuse mere Patmose saarel, siis tuleb ingel alla sinna pimedasse koopasse ja ütleb: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!””
Seal ei öeldud, vaata alla. Johannes vaatab ja kirjutab raamatusse: „… ja vaata: taevas oli avatud uks.”
Ütlesin pojale, meile on see uks veel avatud. Kord saame olla taeva kirkuses, kus saame näha Jeesust palgest palgesse.
Kui mõtleme Soomele ja meie seadustele, siis millises hävituslikus olukorras me oleme. Usun, et taevas nutab selle pärast. Sealt kostub ikka veel hääl: „Tulge minu juurde!”
Usun, et Soome pinnast pehmendatakse. Kui ma käin Soome erinevates paikades, siis näen, kuidas inimesed on hakanud kartusest otsima kaitset. Meil on 1300 km piiri riigiga, kes sõdib ja tapab. Inimesed on hakanud otsima turvatunnet. Meie kaitse on Jumalas.
Meie president Sauli Niinistö on öelnud, et tänastest sõjakonfliktidest võib süttida kolmas maailmasõda. Soome rahvas peaks headel päevadel otsima Jumalat. Koguja ütleb, et otsige Issandat, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mis ei meeldi meile.
Võime headel päevadel öelda, et Kolgatal on keskmine rist, kuhu oli kirjutatud: see on juutide kuningas. Tema, kes lepitas maailma ülekohtu ja patud, andis ennast vabatahtlikult surma. Meil on lootus, et ta surmaga võitis surma. Ta tõusis üles surnuist ja tuleb ühel päeval, või öösel.
Ta tuleb tagasi tuultes ja pilvis ning läbi taevaste kostub hüüd: „Ennäe, peigmees tuleb!” Ta tuleb ära viima meid, keda ta oma verega on ostnud, teisele maale, teise taevasse. Me ei jää selle maa viletsusse, vaid siirdume taevastesse eluasemetesse.
Maailmas kurjus lisandub. Kurjusel on suur jõud, eriti noorsoo keskel, kus see on saanud jalajälje ja viib ikka sügavamale ja suuremasse vägivalda. Narkomaania on plahvatuslikult levinud põhjamaades. Meile öeldakse, et me ei tohi minna Rootsi teed.
Olen oma rootsi kodakondsusega käinud linnades, kes on 200 000 elanikku, ja kus elab ainult 10% päris rootslasi. Seal on minaretid, mullad ja emiirid, kes hüüavad Allahit ja islamit. Islamiseerumine levib ka Soome. Viimase kümne aasta jooksul on edenenud nende plaan vallutada maailm laste sündivusega.
Nad püüavad lisandumisega hirmutada, et saada võim ning demokraatia abil saavad nad hääletades valida oma esindajad looma neile meelepäraseid seadusi. Rootsis on juba linnu, kus kehtib sharia seadus. Sellepärast nendes piirkondades pidevalt tulistatakse ja tapetakse kümneid noormehi. Sharia seadus käib koos islamiga ja see on tulemas ka Soome.
Kui mõtleme Soome talvesõjale, kui oli presidendiks Kyösti Kallio, kes palvetas ja kelle palve on kasutusel veel täna. Ta kutsus kogu Soome rahvast alanduma ja minema põlvedele Kõikväelise Jumala ette, kes on loonud taeva ja maa.
Jumal on võtnud maast savi ja voolinud sellest inimese. Kuid pimeduse vürst on rikkunud inimese, kogu inimkonna ja looduse. Soome rahvas peaks alanduma ja tunnistama, et Jumal suveräänselt juhib kogu selle maailma kõiksust.
Kahjuks on uuestisündimatuid, nn leivapappe kõikjal, jutlustajaid, kes näiliselt räägivad välistest asjadest, mis on raamatutest õpitud ja teiste mõtted. Võibolla loetakse Piiblit monotoonselt.
Piibli kuulutus ilma Püha Vaimuta on üksnes kirjatäht, mis suretab. Kuid Piibel ütleb, et mida kirjatäht suretab, selle teeb Vaim elavaks. Vajame Jumala Vaimust võitud sõnakuulutust. Evangeeliumikuulutus on Püha Vaimuga võitud Jumala sõna.
Täna puudub kogudustes sageli armuand, mis peaks olema kesksel kohal, see on vaimude eristamise and, et teada, millisest vaimust midagi on. Kui see puudub, siis tulevad kogudustesse mitmesugused eksitused, nagu pidutsemised ja meelelahutused, milles puudub jumalik pühadus, alandlikkus ja Püha Vaimu värskendav ligiolu.
On inimesi, kes ei soovi vastu võtta abi. Nende uhkus, eneseheadus või pettumised takistavad neid ega tea nad, et Jumala headus tõmbab neid meeleparandusele. Ka ei mõisteta, millest meelt parandada, et lõpetada jumalatus ja pöörduda Jeesuse Kristuse risti poole, mis kõneleb Jeesuse lepitustööst.
Sealt tuleb meile abi. Psalmist kirjutab, et abi tuleb ülalt, Issandalt, kes on teinud taeva ja maa.
Vahel turul hakkan sellest rääkima ja varsti on paarkümmend inimest ümberringi ning küsitakse: „Kas sa veel jaksad rääkida sellest Jeesusest.”
Mul ei ole muud, kui Jeesus ja tema arm.
Kuidas Kyösti suudab uskuda ja rääkida Jeesusest? Kuna südame rohkusest suu räägib. Mõni räägib autodest või millestki muust, kuid meie, kes oleme kogenud Jumala headust, tema hoolekannet, armastust ja kaitset, meie räägime temast.
Selle maailma kulg petab ja selle vaim on petise vaim. Jesaja kirjutab: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.”
Inimeste kõrb on nii kivine ja raske, et paljud loobuvad. Nagu kuulsid minu poja loost, on parem vigasena minna ellu, kui mõlema jalaga põrgusse. On siis kaks võimalust, kas minna pimeduse või valguse teed.
Jeesus ütles: mina olen maailma valgus. Kui ta valgustab meie teeraja, siis ta juhib meid õiguse teele oma nime pärast. Tema on seesama eile, täna ja igavesti. Usu temasse! Tema on sinu abi ja kaitse.
Ole õnnistatud Jeesuse nimel!
KYÖSTI ERKINKORPI
https://www.tv7.fi/arkki/haastattelussa/kyosti-erkinkorpi-tuhlaajapojan-paluu_p97694/
