Lugu kahe naise teekonnast emaduseni. Üks soovib last, kuid kogeb kaotusi. Teine on rase, kuid ebakindel, kas ta soovib last jätta. Nad kohtuvad elu ja surma valikutega.
SC: Abiellusime ja rasestusin. Olime murest murtud, kui esimene laps sündis ja elas 12 päeva.
See ei olnud viimane kord, kui Susan Scotton koges lapse kaotuse lööki. Tema teine poeg suri kahe ja poole aastasena.
SC: Oli raske uskuda või loota. Ma ei saanud tervet last, olin vihane.
MC: Arvasin, et rasedus on rõõmus sündmus, kuid mitte minule. Olin süüdistatuna selles, mida tundsin.
Melissa Coles oli üksik, vaene ja rase noor naine ning tundis, et tal on kaks võimalust.
MC: Olin hirmunud. Tunded olid vastuolulised. Võiksin teda alles jätta. Ei olnud liiga hilja. Teine võimalus oli teha seda, mis oli kergem kõikidele.
Kui astusin kliinikusse, siis süda peksles. Arst pesi käed, pani kindad kätte ega rääkinud minuga, mida kavatses teha. Ta ei küsinud, kuidas ma ennast tunnen ega rääkinud, mida kavatses teha. Mõtlesin ja kogesin mitmesuguseid negatiivseid tundeid.
Samal ajal teine naine hellitas lootust adopteerida tervet last. Teise poja surma järgselt Susani mees lahkus ja ta lubas endale, et ei jää enam kunagi lapseootele. Ta on seejärel uuesti abielus ja on püüdnud koos mehe Jimmyga leida last adopteerimiseks.
JC: Protsess oli raske, kuid ma ütlesin: „Me suudame seda. Jumal aita meid.”
Indianas oli arst üksnes sekundite kaugusel abordist.
MC: Kui ta pani käe sisse, tema kinnas puudutas mu jalga. Kuulsin häält ütlevat: „Ei ole liiga hilja. Tõuse.”
Tean, et see oli Issand. Mõtlesin: „Ma ei suuda seda.”
Arst tõuseb, pööritab silmi ja lahkub.
Melissat tabas siiski ebakindlus. Hiljem sotsiaaltöötaja andis talle valikuvõimaluse, mida ta polnud kavatsenud: adopteerimise.
MC: Soovisin teda. Mõtlesin, et kui tegu oleks kellegi minu sarnasega, kui ta oleks kasvatatud nii nagu mina oleksin teda kasvatanud.
Leidnud kontori, sai Melissa tosinaid kirju. Tema tähelepanu tõmbas kiri Susanilt ja Jimmylt.
MC: Armusin Susanisse. Ta hakkas jagama oma lugu. Telefonivestlus kinnitas otsuse. Ütlesin: „Palju õnne, oled ema.”
Siis teadsin, et temast saab ema, kes õpetab seda, mida mina õpetaksin.
Detsembris 1993 sünnitas Melissa terve poeglapse. Tema sai last hooldada enne loovutamist.
MC: Teadsin, et lapse hoidmine teeb lahtilaskmise raskemaks, kuid olen rõõmus, et seda tegin. Ta ei nutnud. Oli väga rahulik laps.
Samal ajal sai Jimmy Lousianas telefonikõne.
JC: Olin erutatud. Peaaegu et unustasin rääkida Susanile, et laps oli sündinud. Oli 22. detsember, seitse aastat sellest, kui Susan kaotas teise poja.
SC: Vastasin telefonikõnele ja mulle öeldi: „See on poeg.”
Ütlesin: „Kas see on tõsi?”
Nad panid talle nime Susani isa David James’i järgi. Nad said tema endale esimest korda jõuluõhtul.
SC: Nutan õnnest. Ta on ilus. Ta on nii täiuslik. Astume haiglast välja ja hakkab sadama lund. Need on nagu pisarad taevast. Pelgalt rõõm, äärmuslik rõõm.
Hiljem Melissa abiellus ja rajas oma pere. Ta mõtles iga päev pojale, kelle ta oli ära andnud.
MC: Teadsin, et tegin õigesti. Teadsin, et ta saab seda, mida mina ei saanud anda.
David kasvas armastavas kristlikus kodus ja hakkas kala püüdma. Ta teadis alati, et on lapsendatud ja gümnaasiumis liitus ta liikumisega „Elu eest”. 18aastasena toimus tema kohtumine Melissaga. Kohtumine salvestati.
MC: Minu süda lõi nii kõvasti, et ma ei saanud piisavalt kiiresti autost välja. Tahtsin teda kallistada. See oli ilus hetk.
Ta rääkis Melissale midagi.
DC: Sa tegid julge otsuse. See ei olnud kerge. Tulime tänama ja ütlema, et see oli õige otsus.
MC: Tundsin ennast paremini, kui sellest kuulsin.
David lõpetas juura ja koos Melissaga olid nad dokumentaalfilmis „Elasin Parker Avenüül”. Nad räägivad lapsendamisest ja julgustavad naisi valima elu.
DC: Siin maal tehakse kaks adopteerimist 100 abordi kohta. Meil oli võimalus jagada alternatiivi lapsendada ja arvan, et see oli Jumala kutse. Temal oli osa selles. Sündmuste jada oli nii uskumatu.
MC: Jumala sõrm oli siin mängus kõiges.
Tema puudutas Davidit, Melissat ja Susanit. Ta muutis lootusetult näiva olukorra kauniks.
Kui oled rase ja üksik, tuletame meelde, et oled Jumala kätes. Kui oled kurb ja murelik, on Jumalal plaan sinu jaoks. See lugu on võimsam, kui suudad näha.
Jumal ütleb sinule: „Ei ole liiga hilja. Tõuse.”
Jumalal on plaan sinu ja sinu lapse jaoks. See plaan on elu. Kas otsustad siis last endale hoida või ära anda armastavasse peresse. Jumala plaan on hea.
https://www.tv7.fi/arkki/kaannekohta/elaman-laulu_p73287/
