Olin Tornio jõel kohas nimega Matkakoski püüdmas lõhet. Suurim minu seal püütud lõhe on 18,4 kg. Oli saunaõhtu. Olin mitu tundi kala püüdnud ja väsinud, sest on suur töö püüda üks lõhe.
Istun saunas. Lava on täis mehi, kuhu hädapäraselt veel mahtus. Uksest sisenes mees, kes oli ilmselt söönud hapusid pohlamarju ja kelle soeng oli segamini. Ta oli joobnud ja otsis laval kohta. Ta osutas minule ja ütles: „Kas sinu kõrval on kohta, sa paistad olevat selline rõõmus sell?”
Tegin natuke ruumi ja mees istus minu kõrvale. Oli kitsas ja higine tunne. Ta küsis: „Mis mees sina oled, kui oled nii naeratav ja õnneliku välimusega?”
„Kalamees nagu kõik teisedki. Sain lõhe õhtupoolikul ja hea meel peabki olema.”
Õnnitleti lõhe puhul, kuid ta ei andnud järgi ja küsis: „Mis tööd sa teed?”
„Olen evangelist, muusik-evangelist.”
Ta väljendas: „Sul ei ole ju iseloomulikku vaimuliku riietust.”
Ütlesin, et ma ei kannagi suhkrupala, olen selline laulja-poiss, kelle eluülesanne on rääkida Jumala armastusest.”
Teised läksid, meie jäime vestlema. Ta rääkis oma lapsepõlvest.
Ma hakkasin pead pesema. Tema seisis minu kõrval ja muudkui jätkas küsimist.
„Mis on sinu töö evangelistina?”
„Ma laulan, mängin ja räägin inimestele evangeeliumi. Räägin endast, kuidas Jumal täitis minu südame oma armastuse ja rahuga. Ma sain päästetud, kui ma 19aastasena avasin oma südame Temale: siin on kõik mu patud. Täna on mul rahu Jumalaga. Ja siis ma laulan sellest lootusest.”
„Laula siis midagi,” jätkas tema.
Laulsin laulu ainel „kui Jeesus oma vere valas, on see veel tänagi kehtiv”.
Siis see joobnud mees nuttis ja ägas: „Oi, oi, oi! Mis see on?”
„Mida sa koged?”
„Minul on nii hea olla.”
„Ka minul, kui ma võtsin Jeesuse vastu oma südamesse. See on kindlasti Jumala lähedus.”
„Laula veel midagi.”
Laulsin nii palju, kui mäletasin laulust „Korraga ei maksa rohkem võtta…”
Mees jätkas nutmist ja küsis: „Mis see on?”
Siis läks ta koos teiste sõpradega välja. Jätkasin pesemist ja palvetasin mõttes tema eest. See mees tuli tagasi ja ütles: „Ma ei taha olla seal, siin on nii hea olla.”
„Võibolla Jumal kutsub, et sind päästa, et saaksid Jumala lapseks. Oled sa mõelnud sellele?
„Kas see võib jääda püsivana?”
„Kas tohin palvetada sinu eest?”
Me palvetasime. Ta nuttis ja rääkis kogu oma elu: risud ja roosid, õnnehetked ja pettumused. Ta rääkis isegi pattudest, millest polnud julenud rääkida kellelegi kogu elu jooksul. Ta nuttis kibedasti.
Siis ta kahtles: „Kas Jumal võib anda andeks selliseid patte?”
„Võib,” ja ma kuulutasin talle Jeesuse nimes vabanemist süüdistustest ning kõikidest koormatest, mida ta oli kandnud alates noorusaastatest kuni selle päevani. Temast sai Jumala laps.
Me lahkusime sealt poole ühe ajal öösel ja läksime magama, kusjuures saunaõhtu oli alanud kuue ja seitsme vahel. Meil oli seal taevasaeg. Jumal on hea ja kõik, mida ta meile elu jooksul teeb, on üksnes hea.
RAUNO KARMITSA
