„Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Mt 26:38.
Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Mt 27:46.
Okkaline ja raske oli Õpetaja tee viimane etapp ‒ nii okkaline ja raske, et paljud tema jüngritest ei soovinud sellel käia.
Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.”
Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha.”
Rahvahulgad tunglesid tema ümber kõrbes ja tahtsid vägisi tõsta ta kuningaks; kuid Ketsemanis oli ta üksi.
Kannatada koos Jeesusega läks rohkem maksma, kui nautida õnnistust tema õpetusest. Hind koos temaga surra oli kallim kui laulda hoosianna laule tema auks.
Nii oli see siis ja on ka täna.
Armastatakse tema ande, kuid ei armastata tema teed. Tahetakse omada tema õnnistusi, kuid mitte osaleda tema ristis.
Hulgaliselt tunnistatakse Jeesuse nime, vähesed käivad enesesalgamise teed. Tahetakse nautida kirkuse päikest Taabori tipul, kuid pole vähimatki soovi veeta üks tund Õpetaja kõrval Ketsemanis.
Sina tahad elada koos temaga, enne suremata koos temaga. Sina tahad valitseda koos temaga, kannatamata enne koos temaga. Sina kardad Ketsemani ja Kolgatat.
Siin on põhjus, miks tuhanded Kristuse tunnistajad on lootusetult sõitnud karile. On alustatud valest otsast. Ära looda tunda tema risti armsust, enne kui oled maitsnud selle valu.
Päästerõõm saab tõeliseks samal määral, kui koged osadust Kristuse kannatustega. Rahu tuleb südamesse siis, kui Jumala tahe saab sinu omaks. Asjata on seda mujalt otsida.
Oli öö ‒ sünge öö, kui Jeesus Naatsaretist koos üheteistkümne jüngriga astus sisse Ketsemani aia väravast. Juudast ei olnud enam nendega. Tema oli ihu ja hingega asunud äraandja pimedale rajale.
Kõik teised oli kaasas, kuigi ükski neist ei saanud olla koos Õpetajaga kogu teekonna. Aeda tulnud, eraldas ta kohe kaheksa jüngrit ja võttis Peetruse, Jaakobuse ja Johannese enesega kaasa veidi kaugemale.
Nemad said näha tema suurt piina ja kuulsid teda kaebavat: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!”
Ta tundis, et inimkonna patukoorem oli rõhumas teda maha. Ta tundis, et põrgu kogu rüve vaimuvägi ründas teda. Ta ehmus, nähes seda karikat, mida ta nüüd pidi jooma ja tundis vajavat abi palvevõitluses. Kuid liiga väetid olid need kolm palvetuge Peetrus, Jaakobus ja Johannes, ja sellepärast jättis ta ka nemad ja läks kiviviske kaugusele, langes silmili ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”
Sirutatud karikat ei võetud tagasi. Õpetaja pidi selle jooma.
Öö läks üha pimedamaks. Kurjuse väed tungisid ikka lähemale. Tema südame piin tõusis tippu. Ikka sügavamalt vajus tema otsmik niiske maa poole. Ja vaata, tema higi olid nagu verepisarad.
Kolm korda läks ta tagasi kolme jüngri juurde, kuid ikka leidis ta nad magamast. Tema üksi valvas. Ta võitles üksi.
„Sa kõikidest hüljatuna
kannatasid mu eest.
Oh, et ma alati mäletaks
mida maksid mu eest.
Ei unusta, ei unusta
kunagi su piina.
Kui ma nägin Sind põlvedel
Ketsemanis.”
Kuula! Inimesed ja relvade kõlin!
Sealt tuleb Juudas ‒ äraandja ‒ ja ülempreestri sulased ‒ ja rooma sõdurid ning hulk teisi.
Nad tulid mõõkade, nuiade ja tõrvikutega.
Juudas jookseb ette ja vajutab suudluse Õpetaja põsele, kus on veel verehigi märgid.
Paar sõdurit astub lähemale ja jõuliste mustade kätega võtavad nad kinni puhtama ja kallima, mis eales olnud. Tema käed seotakse ja nii viiakse ta aiast välja rahvahulkade hüüete ja lärmiga.
Ta seisab vastates mõnede jumalatute preestrite, nõrga maavalitseja ja pilkava kuninga ees.
Röövlikamp hüüab: „Löö ta risti! Löö ta risti!”
Pilaatus nõustub ja langetab vale otsuse. Jeesus Naatsaretist peab surema.
Kohutavalt rebestavad tema selga jõhkrad piitsalöögid. Kibuvitsakroon valmistatakse ja asetatakse tema pähe. Kare tahutud rist pannakse tema õlgadele ja sealt algab teekond üles Kolgatale.
Õpetaja kõnnib osa teekonnast väsinud, tuikuvate sammudega, kuid siis ta nõrkeb koorma all. Jälle vingub piits ja ta püüab uuesti tõusta ‒ kuid asjata. Koorem on liiga raske.
Siimon Küreenest võtab risti ja nii jätkub kibuvitsakrooniga kroonitud Jumala Poja teekond Kolgatale.
Ta jõuab määratud kohale ‒ Pealae asemele ‒ ja seal toimub kohutavam kõikidest õudustest, mis meie pahelise maa peal on toimunud. Pühad käed, mis on tõstnud vajuva Peetruse ja murdnud leiba näljastele, käed, mis on avanud pimedate silmad ja kurtide kõrvad ning pühkinud kuumad pisarad kurbade inimeste põselt, haaratakse ja need lüüakse läbi pikkade naeltega. Need jalad, mis on astunud kadunute jälgedes, naelutatakse risti külge.
Siis tõstetakse rist püsti ja asetatakse otsaga maasse. Seal ripub tema ‒ valude mees, sinu ja minu Päästja, verd voolavana taeva ja maa vahel.
Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.”
Väsinud ja roidununa vaatab tema pilk vaenlaste hulka. Ei sära kellegi sõbralik pilk selles sünges, viha õhkuvas massis.
„Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas.”
Ta avab oma suu ja palvetab: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”
„Ei meenuta ta surma, valu
ega okkalist krooni,
ta vaatab mind viletsat
ja läheb surma minu eest.”
Pikaldaselt veerevad tunnid; aeglaselt voolab tema veri kivipinnasele käte ja jalgade haavadest.
Keel kuivab janust ja ta hüüab värisevate huultega: „Mul on janu!”
Kuid tema, kes on loonud kõik mered ja veeallikad, ei saa veepiiskagi surmavaludes. Äädikat antakse talle juua.
Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.”
Päike peidab oma palge. Loodus riietub leinarüüsse.
Kohutavam on see, et isegi Isa pilk ei pääse pimedusest läbi. Jumal on vait.
Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
On pime, öö ja valu kõikjal.
Kulub veel mõni minut, kuni ta hüüab: „See on lõpetatud!” Ja siis ta langetab pea ja annab oma vaimu. Ta on võidelnud lõpuni ja saanud võidu.
Asjata püüame mõõta lepituse saladuse sügavust. See on ja jääb saladuseks kõigile inimmõtisklustele. Isegi taeva inglid otsisid asjatult selle põhjatu ookeani sügavust. Nad soovivad vaadata nendesse sündmustesse, kuid ei suuda seda teha.
Asjata püüame riietada lepitustööd mõistuse korrastatud süsteemi. See on liiga imeline, et see võiks õnnestuda. Piibel ei esita meile lepitussüsteemi, kuid selles sisaldub elav sõnum igavesti kehtivast lepitusohvrist, rebenenud vahetekist ja elavast teest kõige pühamasse.
Taeva Jumal üksi tunneb lepituse saladust. Tema teab selle täit tähendust, et tema ainusündinud Poeg suri Kolgata ristil.
Mida sina ja mina teame, on see: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.”
„See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.”
Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi.”
„Ka teid on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette.”
„Ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele.”
„Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.”
„Te olete ostetud ja teie eest on makstud” (rootsi keelest).
„Olen ostetud ‒ mitte kulla hinnaga
ega maailme aaretega,
kuna Jeesus ostis verega,
suure armastuse hinnaga.”
„Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.”
Sellest piisab sinule ja minule. Päästja süda on kaastundest murdunud. Ainusündinud Poja kaudu on pühaduse Jumal ulatanud sulle lepituseks käe. Kolgata lepitustöö alusel võivad kadunud patused saada elu ja rahu Jeesuse Kristuse kaudu. Sa ei pea olema kaugel Jumalast. Võid saada üheks Jumalaga. Tule, sest kõik on valmis! Kõik, mida vajad, saad selgest armust.
Tänu Jumalale, kõik saad selgest armust ja siiski on pühade kogemustes ka Ketsemani-valude ja Kolgata-kannatuste hetki. Oled saanud kogeda seda, kui oled pääsenud ülestõusmiselamuse tõelisusesse ja väesse. Kui rahuldud pinnapealse päästega, ei ole loomulikult ka patu kurvastust ega pääste rõõmu. Siis pääsed ilma Ketsemani-valuta, ristisurmata ja ülestõusmisväeta. Kuid sama hästi võid jääda ilma päästest. Sellel ei ole mingit väärtust tõe Jumala ees.
Ketsemani-valu sünnib siis, kui Jumala Vaimu kaudu said patutunnetuse. Sa ei pidanud tundma valu ega needust kogu maailma patu, võlgade ega kuritegude tõttu. Sinule piisas needuse kogemisest oma patu pärast. Seda sa tead, kui oled patuga tõeliselt kohtunud. Meie ajal on palju usklikke, kes ei ole tundnud oma pattu ega Jumalat ja selle pärast on vaimulikud tõed neile ebatõelised.
Kas Tõe Vaim on ilmutanud sulle tõde patust ‒ sinu patust? Kas sinul on olnud Ketsemani-tund?
Siis nägid, et osadus sinu ja Jumala vahel oli katkenud ja et see oli ainult sinu süü. Sina tundsid, et patu maomürk oli tunginud kogu su olemusse. Sinus põles nagu tuli.
Vanad patumälestused ärkasid. Need järgnesid sulle nagu vari. Ei, need ajasid sind taga nagu kohutavad koletised ööl ja päeval.
Seda koges Paulus Juuda majas, Sirgel tänaval, Damaskuses. Pole sugugi ime, et ta uni läks ära ja et ta ei söönud ega joonud kolm päeva. Ärganud südametunnistus kuulutas kohtumõistu ja needust ning iga sekund kajas tema kõrvus põletav küsimus: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Asi muutub tõsiseks, kui inimene kohtub oma patuga.Siis haarab teda vaev endise mängu ja naeru asemel.
Kuid Pauluse tee kulgeb edasi. Ta järgis vaimulikus mõttes Issandat Jeesust Kolgatale. Ta andis ära kõik oma plaanid ja arvestused ‒ kogu inimliku au ja kogu vana arvestuse ‒ kõik head teod, kogu oma õiguse ja kogu kiitlemise, et arvata kõik pühkmeks Kristuse pärast.
Ta jättis kogu oma kogukonna, sugulased ja sõbrad ‒ õppekaaslased ja variseridest ametivennad ‒ kõik läks ‒ ka Hannas ja Kaifas.
Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.”
Ta oli ajaks ja igavikuks teinud lõpparve nii usulise kui jumalatu maailmaga.
Risti löödud maailmale!
Maailm minule risti löödud!
Vend ‒ õde ‒ kas see on tõelisus sinu elus?
Kuid veel rohkem. Paulus andis ära oma vana inimese, vana armsa „mina”, ristilöödavaks Kristusega, isegi surma ja maha matta koos temaga.
Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.”
Variser pidi surema.
Vana valitseja pidi kõrvaldatama.
Siis sai Jeesusest Kristusest Pauluse elu ja olemuse uus valitseja ja keskpunkt.
Variser ei sure ilma piinata. Temal on alati kohutav surmaheitlus. Sellepärast näeme harva tulevat kedagi sellest soost Kolgatale, järgimaks Jeesust.
Meelsamini ta kohendab ja kaunistab ning silub vana ülikonda, kui selle ära heidab ja tavalise patusena vastu võtab Jeesuse õiguse rüü.
Variser on religioosne, kuid ta kardab kohutavalt surma. Mida vanemaks ta saab, seda halvemaks olukord muutub.
Kuid kuule nüüd!
Oled sa kas variser või mitte, siis ära unusta, et tee ülestõusmisellu ja ülestõusmisväesse läheb alati üle Kolgata.
Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.”
Kui oled seda kogenud ja kui elad ülestõusmiselu koos Issandaga, siis sa uuesti järgid Õpetajat Ketsemani ja võitled teiste päästeks. Jeesus ei võidelnud ainult enda eest, et jääda võitjaks. Ta kannatas teiste pärast. Tema kannatus oli lepituseks inimkonna patu pärast. Tema tõelised järgijad kannatavad igapäevaselt, et tuua lepituse saladust ja väge inimeste ellu.
Vaata Paulust. Vaevalt oli ta lõpetanud oma pääste kannatused Ketsemani-valust, kui ta juba alustas võitlust, et päästa teisi. Ta sündis hingede päästjaks. Talle anti süda, mida Issanda Vaim oli puudutanud, süda, mille Jeesuse armastus oli täitnud ja sellepärast tundis ta vaeva inimkonna häda pärast.
„Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus, et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased.”
„Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.”
„Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”
Paulus ei olnud mingi ametnik kristliku koguduse teenistuses. Ta oli elava ja kannatava Päästja elav, kannatav organ. Temal oli süda, mis värises valust, teades inimeste igavest saatust. Selles oli tema väe suurim saladus.
Kogu vaimulik töö tuli sünnitada, sest ainult selles, mis on sündinud, on elu. Sündimine ei toimu kunagi ilma valuta. Paasahommiku rõõmusõnumi ja nelipüha võidu eel käis palvevõitlus ja valu, verehigi ja pisarad ning ristisurm.
Elujõgi, mis lähtub Kolgatal murdunud südamest, peab voolama läbi murdunud südamete.
Ja kiitus Jumalale! Veel täna leidub Jumala koguduses mehi ja naisi, kes järgivad tahtlikult Jeesust Ketsemani. Nad lasevad tema armastusel end haarata ja lubavad ennast kasutada pühas palvevõitluses teiste päästeks.
Jutlustaja vahel kogeb seda. Koguduse vaimulik häda asetatakse tema südamele. Ta ei pea seda ise esile kutsuma ega kunstlikult seda hankima: see tuleb ka siis, kui ta on Jumala poolt haaratud. Vahel juhtub, et ta võtab välja perekonna nimekirja ja käib selle läbi ‒ nimi nimelt ‒ põlvedel Jumala ees. Mõne nime juures ta kiidab Jumalat, kuid teiste juures ta nutab.
Tema tunneb ja teab, et mõne seisukord ei ole selline, nagu see peab olema. Ta väriseb selle vastutuse ees, mille Issanda saadikuks olemine kaasa toob, kuid ta ei julge taganeda, sest ta on Jumala läkitatud.
Kõige vähem julgeb ta tingida Issanda pühade nõudmiste suhtes ja seepärast vajub ta põlvili ja palvetab armu ja väge, et olla ustav.
Teda valdab valu karja pärast ja on võimalik, et ta Päästja taoliselt „suure hüüdmise ja silmaveega” esitab palveid ja anumisi Jumalale.
See ei ole närvilisus; see ei ole esinemistung. See ei ole vähem kui osadus Kristuse kannatustega. Ja lubagu Jumal, et igal kogudusel oleks selline karjane!
Ta palvetab armu, et suuta äratada neid, kes magavad, hoiatab kergemeelseid, tugevdab nõrku ja tõstab allasurutuid. Ta palvetab õigeid sõnu õigel ajal, kuid ta palvetab enne kõike õiget väge ‒ seda väge, mis teeb ta kasutuskõlbulikuks relvaks Õpetaja käes. Ta palub sõnumit ja ta saab selle ‒ Jumalast sündinud sõnumi. Ta esitab selle Vaimu võidmises ja mõju on tunda, Jumalale tänu!
Kuid oh seda jutlustajat–vaesekest, kes üksi peab seda kõike kandma. Ta vajab eriliselt suurt armu Jumalalt, et ta ei langeks kas vaimulikult või ihulikult.
Oh sina, magav kogudus, ärka ja rutta välja aitama palvetega neid saadikuid, kes on väsinud selle häda pärast, mida ta tunneb sinu päästeks!
Ja siiski ‒ veel rohkem hakkab kahju sellest jutlustajast, kes kunagi ei tunne püha sünnitusvalu.
Siis on peidus olevaid pühakuid ‒ mõned seotud haigevoodisse ja teised keset oma igapäevaseid toimetusi, ‒ kes kõnnivad sama teed ja joovad samast karikast.
Kõik tõelised eestpalvetajad tunnevad hästi Ketsemani. Loomulikult ei ole see kogu nende palveelu pitser. Vahel liiguvad nad Taabori mäe päikeselistel küngastel ja rõõmustavad Issanda palge ees. Nende palveelu on vahel nagu lapse usalduslik, armas vestlus Isaga. Kuid see ei ole alati nii. Vahel saabub ka Ketsemani võitlust, sest vaimumaailmas on imelist vaheldust. Seal ei ole kunagi samataolisust.
Ketsemanist on valu pärit. Sellises valus sünnivad ärkamised. Tõelised ärkamised ei tule kunagi muidu, kui sündides. Sageli meie inimesed ei saa kunagi teada nendest hingedest, kes olid algpõhjus vaimuliku läbimurde jaoks, kuid Jumal tunneb neid alati hästi.
Siin näeme abielupaari põlvedel palvetamas oma laste päästmist. Emasüda väriseb valust ja isa silmi hägustavad pisarad. Seal ei kuulda vanu kulunud palvelausungeid kuivadelt huultelt ja ükskõiksest südamest. Seal on kaks Jumala haaratud hinge, kes palvetega piiravad taevast ega taha anda Jumalale hingamist enne, kui ta armu heidab nende päästmata poegade ja tütarde peale ning päästab nad. Sel viisil sai Jumal kord minu kätte.
Sina, isa ja ema, kes loed neid ridu, kas oled sellel teel? Kas oled maitsnud seda valu oma laste igavese õnne nimel?
Jätka ‒ jätka hüüdmist Jumala poole! Tema kuuleb teie palveid! Võibolla kiiremini kui aimad, tuleb vastus teie palvetele!
Siin näeme teisi põlvedel tulises palves Jumala koguduse eest. Pole kritiseerimise ega hukkamõistu soov pannud põlvi nõtkutama. Seal on süda, kes on igavese tõe ja Kolgata-armastuse poolt haaratud ja seetõttu tunneb midagi. Pole võimalik olla rahulik ja hoolimatu, kui ta näeb külmust ja surma, maailmalikkust ja papagoilikkust, mis kohutava väega tungib meie peale ja ähvardab hävitada Issanda istanduse.
Jumal aidaku sind, vend ja õde, vastu pidada. Olukord läheb veel hullemaks, kui see nüüd on. Võitlus läheb tulisemaks, kui aeg kulub. Kuid Jumal saab võidu igas hinges, kes on tõe seest.
Vahel läheb nii, et need varjul olevad palvetajad peavad tulist võitlust Issanda tunnistajate eest. Sellest saab alguse püha ühistegevus palvekambri ja kantsli, eestpalvetajate ja kuulutajate vahel. Seda on vaja, sest keegi ei ole nii väeline, et ei vaja eestpalvetajaid. Ta vajab neid osaliselt enda vaimuliku arengu ja selle töö jaoks, mida Issand tahab teha tema kaudu. Kiida Jumalat, vend, kui sinul on koguduses mõni või mitmeid, kes tegelikult võitlevad sinu eest. Sul pole kunagi liiga palju eestpalvetajaid.
Täna Jumalat sina, kes oled palve Vaimu organ. See on imeline eesõigus. Ära kunagi nurise, et sinu ülesanne on nii väike, sest see ei ole seda. Ära nurise selle pärast, et see on vahel raske, vaid kiida Päästjat kogu südamest, et ta armastab sind nii palju, et sinagi saad olla eestpalve Ketsemanis. See on ime. Sina ei ole seda ära teeninud.
Sina tead, et inimene ei väljenda oma sügavamat valu igaühele. Kõige vähem teeb seda Issand Jeesus. Ta võib rõõmustada mitme ligiduses ja olla rõõmus paljudega, kuid oli ainult kolm, keda ta kutsus olema koos temaga Ketsemani valus.
Kui sinule on antud see arm järgneda temale sinna, siis ära uhkusta selle eesõigusega, vaid luba pigem sel vajutada sind sügavamale tänulikkusesse ja pühasse aukartusesse. Palu jõudu olla ustav kõiges. Vahel pead olema suurehulgalise pimeduse väe vastu, kuid ära anna alla. Päästja on võitnud nad kõik.
Ära lase vastu või poolt olemistel, ajalikel muredel ega millelgi muul masendada oma vaimu, nii et Õpetaja peab kurtma: „Kas sa ei suutnud ühtegi tundi minuga valvata?”
„Kui märkad mu
armastust jahtuvat
siis juhi mind Ketsemani
Sinu juurde, kannataja!”
FRANK MANGS
