Kuidas saada patu võitjaks?

Küsimus on sinu meelelaadis

Issand, miks Sa oled teinud kristlase elu nii raskeks? Miks asetad meile nõudmisi, mida meil on võimatu täita juba sel põhjusel, et oleme sündinud patus ja seepärast kogeme igal päeval pärispatu kohutavat jõudu oma lihas? Kuidas saab inimene olla puhas Looja ees, kes näeb puudujääke ingliteski?

Kui meil oleks eeldused elada patuta elu, siis oleks meie elu suurim rõõm kõndida alati pühaduses, puhtuses ja täielikus patutuses. Kuid nüüd on see sama lootusetu, nagu püüda kuud taevast alla tuua. Takistuseks on meie iseloomu võimetus, läbinisti rikutud ja patune liha, mis on uskliku igapäevaseks kiusajaks.

Issand, miks nõuad meilt võimatut, kuigi tead, et me ei suuda vastata nendele nõudmistele? Miks nõuad meilt seda, milleks meil pole võimekust?

Nii ohkab Jumala laps, kes tahaks kõiges omada meie Issanda Jeesuse Kristuse õpetust. Kuidas pääseda sellisest vastutusest?

Nagu eeldaksid Jumala nõuded meie oskust ja jõudu elada patuta elu, kuid Kristuse lunastustöö Kolgatal osutab, et Issand on täiesti teadlik sellest, et me seda ei suuda.

Kuidas ometi saada rahu?

Meie liha ei saa muutuda pühaks või puhtaks. Isegi selle ristilöömine ei surma seda. Me ei pääse selle mõjutusest ühelgi päeval. Alati toob see esile midagi ebapuhast.

Oh mind õnnetut inimest, kes päästab mind sellest surmaihust?

Millise lahenduse annab Paulus meile sellises liha ja vaimu vahelises võitluses?

Ta kirjutab: „Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja.” (Rm 7:21).

Kas siin on oluline sinu sisemine meelelaad?

Esikohal pole küsimus välisest võidust, vaid sisemisest hoiakust. Kas ma olen sisemiselt sama paindu­matu patu suhtes, kui oli seda Jeesus, Ristija Johannes või teised pühad?

See saab otsustavaks. Nii ongi, et head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid halba, mida ma ei taha, ma teen, sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan (Rm 7:15).

Kui minu meelsus oleks sama alandlik nagu Kristusel, kuidas saaks minus siis asuda uhkus, enesearmastus, enda ülistamine, eneseaustus või võimutahe? Kuidas need põhjustavad tegusid, mille pärast olen kurvastatud?

Kui meelsasti oleksin kõikide vastu armastav, teeniv, sõbralik ja hea, kuid nii sageli leian endas armastamatust, soovimatut ebasõbralikkust ja kurjust. Minu rõõm oleks olla puhas nagu seerav oma mõtetes, sõnades, tegudes ja kõigis võitlustes. Kuigi Jumal oma suures armus varjaks mind kõikidest rasketest langemis­test ja jämedatest süütegu­dest, ometi: kui rüve on minu südame inimene ikka ja jälle.

Siiski on uuestisündinud ja pöördumatu inimese vahel suur erinevus.

Esimene inimene ei taha pattu teha, vaid kannatab selle tõttu.

Viimane teeb pattu ja talle meeldib seda teha.

Erinevus on meelelaadis. Jeesus ootab sisemist otsustavust patu suhtes, uut meelsust, sest ülejäänu saab korda Jumala abiga.

Uuestisündinud inimest tuntakse sellest, et tal on samasugune meelsus, suhe ja seisukoht patu suhtes nagu Jeesusel. Sellisel inimesel ei ole enam hirmu kohtu­mõistmise ees. Issand on võtnud tema asjad enese hooleks. Issand kostab tema eest, sest ta on Issanda oma.

Milles avaldub selline meelelaad ja radikaalne suhtumine patusse?

Eelkõige valguses kõndi­mises. Peame alati käima valguses, nii nagu Jumal on valgus, siis on meil osadus temaga. Valguses näeme kõiki patte, kuid see ei hirmuta meid enam. Just selline nägemine hoiab meid alalises vaimu vaesuses, mis on iga kristlase elu tegelik eeldus.

Teiseks ilmneb see armus käimises. Arm kontrollib iga jumalalapse elu. Ta elab ümbritsetuna pattude andes­tusest nagu kala vees. Arm puhastab alati. Arm on uuendav ja pühitsev jõud selle inimese elus, kes enam ei taha pattu teha. Kes endiselt tahab elada patus, sellele arm ei kuulu.

Kolmandaks ilmneb see Vaimus käimises. Jumal ei ole kunagi mõelnud, et meil oleks jõudu käia tema teedel oma jõuga, vaid tema on meile varunud oma jõu meist väljastpoolt tulevana ja see tugevus on tema ise. Seda väge kingib ta meisse Püha Vaimu elades meis, selle läbi on tema tahte täitmine meile kerge.

Püha Vaimu jõud on Kristuse armu jõud, mis lähtub pattude andestusest. Kui me selle jõuga suretame liha tegevuse, paranevad patuhaavad seestpoolt ja patt muutub meile üha vasti­kumaks. Üksnes armu jõud võidab patu jõu, sest armu jõud on Jumala jõud.

See õnnestub üksnes täielikult armusaanud ja Jeesuse veres pestud kristlasel, et omada nii radikaalset hoiakut patu suhtes, mida Jumala sõna eeldab. Tema suhtumine patusse ei ole üksnes suhe, vaid midagi enamat. Selles sisaldub kogemus patu võitmiseks.

Armu jõud lööb vana inimese risti ja jätab selle sinna. Armu jõud täidab uue loomuse uue jõuga ja teeb ta tugevaks patu kiusatustes. Armu jõud tapab vaimuliku elu juuri hävitavad ussid. See suretab piinavad patud. See üksi teeb puu terveks, nii et see kannab Vaimu vilja.

Võitlev sõber! Sügavamale ja täiuslikumalt meile kingitud armu omamisele. Et meil ei oleks mingit süüdistavat sisetunnet, vaid ainult Jeesus Kristus, kes on meile nüüd kõigeks kõiges.

Siis teeb ta meist patu võitja Püha Vaimu jõus.

 

Pea ennast patule surnuks

Kui Paulus selgitab seda küsimust, siis juhib ta tähelepanu sellele, kuidas Jumal on käitunud meie vana inimesega.

Kui Kristus Kolgata ristil lunastas oma surmaga maailma patud, siis viis ta sinna ka meie vana loomuse. „Vana loomus” mõisteti seal surma, ja üksnes sellel alusel saab patusele armu heita.

Kui kaduv patune tuleb risti juurde, siis tema „vana Aadamat” ei kohelda seal halastavalt. „Vana” on teinud pattu, ja patu palk on surm. Patune saab armu üksnes sel juhul, et ta ise mõistab hukka kõik vana ja annab selle surma.

Ta pääseb siis otsekui risti kaudu minnes. Risti teisele poolele jääb rippuma vana inimene ristilööduna koos Kristusega, kuna uus loomus alustab uut elu ülestõusnud Kristusega.

Selle tõe tunnetamine on eriti tähtis. Päästetud inimesel tuleb suhtuda „vanasse inimesse” nagu sellisesse, kellest ta on nüüd täielikult eraldatud, kuna see löödi risti koos Kristusega. See on Jumala ees sündinud tõsiasi, kuigi see on meie kogemustes üsna sageli üksnes nõrgalt aimatav.

Kuid see ei muuda asja. Me käime usus, mitte kogemus­tes, kui küsimuse all on igapäevane puhastus Jeesuse veres. Ja me käime usus, mitte kogemustes, kui küsimuse all on Jumala töö „vana inimese ristilöömises”. See on toimunud, kas me seda usume või mitte, kas me elame selles kogemuses või mitte.

See on tingimusteta tõde Piibli kuulutuse põhjal. Seepärast ütlebki Paulus: „Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.”

Juba sellest nähtub, et patt ei ole sugugi surnud. Küllap ta ristil elab ja vingerdab. Vahel ta tuleb sealt alla tegema hävitustööd meie elus. Kuid meid kästakse võtta selline hoiak, et me oleme patule surnud.

Surm tähendab kõigi suhete katkestamist endise ümbrusega ‒ pidada ennast patule surnuks tähendab: lõpetada kõik suhted patuga! Pidada Kristuse tööd ka selles au sees. Pidada „vana” ristlööduks. Jätta see sinna.

Ärge hakake surnut parandama, paremaks muut­ma, ellu äratama. Las ristile löödud „vana” olla ja jääda sinna.

Kui usklik oskab võtta sellise usuasendi kõige „vana” suhtes, nii et ta on saanud õige lähtekoha eluks Kristuses, tähendab see võitja elu.

Kuid ainult lähtekoha. Sest see teeb avalikuks üksnes probleemi negatiivse poole. Kuid positiivne pool on tähtsam. Jaatav pool on Kristus.

Negatiivne pool on: siis ei ela enam mina, sest „mina” ehk „vana” on enda poolt risti löödud.

Positiivne pool on: Kristus elab minus.

 

Üksnes Kristus elab minus

See poolsus on tähtis. Püüame esitada Piibli mõtteid sellest tähtsast küljest lähtudes.

Ristiusk on suunatud isiklikule veendumusele. Langenud inimene ei ole enam selline Jumala kuju, milliseks loodi esimesed inimesed. Seda kuju tuleb uuendada. Uuendatuna on see ükskord Kristuse sarnane.

Seda võime ette kujutada nii, et inimene on nagu anuma täis mürgist vett. Nüüd suletakse see mürgivesi erilisse kõrvalasuvasse ast­jasse ja nõu täidetakse uue, kirka ja tervisliku veega. Nii tuleb eraldada „vana” ja täita oma elu alati uuega. See uus on Kristus.

Jumala lapseks saamine tähendab seda, et Kristus sünnib meis. Meis asetsev Kristus on meie õigeksmõistmine. Seepärast ei tarvitse meil oma ristile löödud „vanast inimesest” esile tuua midagi õigeksmõistvat. „Vanaga” koos on kogu oma õigus ristile naelutatud.

„Kristus minus” on minu õigus. Teadagi Kristus minu eest. Kuid miks mitte ka Kristus minus? Kui see tõde meile selgub, siis märkame suurt erinevust oma õiguse kehtestamise ja Kristuse õiguse omandamise vahel.

Kristus minus on ka minu pühitsus. Kui see tõde ilmub, siis hakkan aru saama, et pühitsus on ühtviisi nii arm kui ka õigus. „Mina” olen surnud. Surnut ei saa pühitseda ja surnult on asjatu nõuda pühitsustegusid.

Kuid kui minus asuv Kristus on minu pühitsuse taotlus, keskendub võitlus sellele, et üksnes Kristus saab üha suurema valitsuse minu elus. Mida enam ma olen Kristuse juhtida, seda pühitsetum olen.

Nii on pühitsus täielikult Issanda arm. Siit on jäänud välja kogu oma kiitlemine, sest oma on risti löödud. See ei suuda midagi ja sellelt ei oodata midagi, et ta millestki kiitleks. Kristus täidab kõike.

Võiduelu saladus seisneb selles, et Kristus elab minu sees. Sedavõrd kui Kristus tõeliselt elab minus, ilmneb ka tema Vaimu vili minu elus. Need pole siis enam minu teod, vaid tegelikult südames elava Kristuse poolt mõjus­tatud vili.

Kui oma mina on risti löödud ja inimene peab end patule surnuks, ja kus selliselt tekkinud tühja kohta täidab ainult Kristus, seal ilmnevad võiduelu õnnis­tused.

Kuid selleks vajatakse veel midagi, mis teeb selle õpetuse tõeliseks tegelikus elus. See on täitumine Püha Vaimuga.

Ilma Vaimuga täitumise kogemuseta ei saa kõneldagi võiduelust, sest just Püha Vaim toob jumaliku jõu uskliku ellu. Ei piisa sellest, et inimesel on kunagi olnud mõningaid kauneid sisemisi kogemusi, vaid ta peab olema pidevalt täidetud Vaimuga, kui ta tahab elada võiduelu, sest võit ei seisne oma jõus.

Meie oleme Kristuses risti löödud. Võit on üksnes Kristuses ja Püha Vaimu jõus. Kristusest hallatud ja Vaimust täidetud usklikul on võimalik kõndida Jeesuse jälgedes. Just neis jälgedes ongi võidu saladus.

 

URHO MUROMA