Olen tähele pannud üht asjaolu seoses Piibli uurimisega. See on järgmine:
„Jumala Vaimuga täidetud inimene loeb palju Piiblit, kuid see, kes on täis oma ideid, loeb seda harva.”
Ta saab ka ilma hakkama. Harva kasutab ta seda oma kõnes. Paljud jutlustajad kasutavad Piiblit üksnes alusteksti raamatuna. Nad võtavad sõna Piiblist, kuid siis jätkavad kõnet ilma sellele viitamata. Nad ei pea seda oluliseks. Kuid Stefanose taoline, kes on täis Püha Vaimu, ei saa jätta seda pidevalt kasutamata.
Me teame, kuidas Mooses korduvalt meenutas Joosuale, et kui ta viib rahva üle Jordani, peaks ta lugema sellele kogu käsuõpetuse sõnad. Kõik Jumala inimesed on olnud aktiivsed lugema Piiblit. Kristus kasutas alati Jumala sõna ja ütles:
„Nii on kirjutatud.”
Vanal doktor Bonneril Glasgowst oli tavaks öelda:
„Issand ei öelnud Joosuale, kuidas ta peaks kasutama mõõka, vaid kuidas ta peaks alati meenutama Issandat, et ta võiks liikuda edasi.”
Kui kohtame inimest, kes loeb palju Jumala sõna, näeme, et ta on julge ja edukas ka töös.
Põhjus, miks meil on nii vähe edu jutlustamises, on see, et me tunneme nii vähe Jumala sõna. Peame tundma seda nii hästi, et see on meie südames. Paljudel on see peas, aga mitte südames. Kui meie südames elab Jumala Vaim, on meie töös vägi. Ta ei saa meid kasutada, kui tema Vaim ei ole meis.
Peame elavalt mõistma, mida tähendavad sõnad Jh 10:35: „Pühakirja ei saa teha tühjaks.”
Ebausku on palju ja kõikjal. See on hiilinud ka kogudustesse. Need kahtlejad sorteerivad Piiblit ja küsivad: „Kas seda kõike saab uskuda, kas see on tõde kaanest kaaneni?” Suur osa Piiblist ei ole nende jaoks tõde.
Olen alati kadestanud ühte mustanahalist. Keegi vabamõtleja ütles kord temale:
„Piibel ei ole tõde. Kõik teadlased ütlevad nii. See on ainult kogum muinasjutte.”
„Või nii, et Piibel ei olegi tõde.”
Ja jätkas siis: „Mina olin enne vanduja ja joodik, kuid see raamat aitas mind lõpetada vandumise, valetamise ja joomise. Ja teie ütlete, et see ei räägi tõde.”
Mu sõber, sellel neegril oli kogemus selja taga seda raamatut kaitstes. Kas arvad, et Piibel võiks teha kedagi paremaks, kui see oleks halb raamat?
Paljud loevad Piiblit nagu kooliraamatut. Ja siis nad ütlevad:
„Mina olen lugenud Piibli läbi ja tean, mis seal on.”
Ja siis panevad nad selle kõrvale.
1700 aastat enne Kristust said inimesed Piiblist teada, et Kristus tuleb. Ajalehed ei oleks saanud levitada neid uudiseid. Kuigi õppinud mehed ja eesrindlikud kirjanikud kirjutavad palju, siiski ei oleks nad saanud rääkida meile nendest asjadest.
Kui tahad teada tõelisi uudiseid, siis uuri Piiblit, seda õnnistatud raamatut. Sa leiad sealt kõik maailma olulised uudised.
Järgneb küsimus: „Kuidas uurida Piiblit?”
Paljud loevad seda nii, nagu mina kunagi lugesin, et kergendada oma südametunnistust. Enne pöördumist lugesin seda paar peatükki päevas. Kui unustasin seda lugeda enne uinumist, tõusin voodist ja hakkasin lugema. Kui keegi oleks minult veerand tundi hiljem küsinud, mida olin lugenud, oleksin vaevalt osanud vastata.
Mõni avab juhuslikult mõne peatüki, millel ei ole mingit seost sellega, mida nad uurivad. Tagajärjena ei õpi nad midagi Jumala sõnast. Kui soovime seda mõista, peame seda uurima ja lugema põlvedel. Peame palvetama, et Püha Vaim annaks mõistmist aru saada, mis on Jumala sõna. Kui teeme nagu Joosua ja palvetades uurime seda õnnistatud taevalist raamatut, siis Jumal ei peta meid, vaid me õpime tundma Piiblit. Alles siis, kui tunneme seda, saab Jumal meid kasutada.
Igal usklikul peaks olema kolm raamatut. Kui sul neid pole, siis mine ja hangi need täna. Esmalt peab sul olema hea Piibel, kus on selged tähed. Ma ei hinda selliseid hiilgetrükiseid, kus on nii väikesed tähed, mida on raske lugeda. Piibel peab olema trükitud selgete tähtedega.
Mõni ei hinda nii suurt Piiblit, mida ei saa panna taskusse. Kui see ei mahu taskusse, siis kanna seda kaenla all. Sellega näitad, kes sa oled, sest see on nagu lipu kandmine.
„Minul ei ole aega,” kuulen kedagi ütlevat.
Varu aega! Kui siis tuled mingi Jumala sõna koha juurde, mida ei mõista, siis vaata selle tähendust Piibli sõnastikust või piiblit seletavast teosest.
Kui valitses kullapalavik, siis liikusid inimesed peatumatu rivina Kaliforniasse kulda kaevama. Nad tegid tööd ööl ja päeval, et leida kulda. Kui seal käisin, siis öeldi minule: selleks et leida puhast kulda, peab kaevama sügavale.
Hinnalisemad väärtused leiduvad sügavale kaevates.
Kui loed mingi peatüki Piiblist ega märka selles midagi erilist, siis loe see uuesti. Loe veel kord. Kui sa peaksid lugema seda kasvõi kakskümmend kaheksa korda, siis tee nii ja sa näed seal Kristuse kuju. Teda võib leida igal Piibli leheküljel. Kui võtad ära Kristuse Vanast testamendist, viskad ära sõna võtme.
Mõni on öelnud: „Moody, ega sa ei usu ju veeuputusse? Kõik teadlased ütlevad, et see on võimatu.”
Öelgu, kuid Jeesus on sellest rääkinud. Tahan meelsamini kuulata tema sõnu, kui kellegi teise omi. Ma ei anna suurt tähendust neile, kes kaevavad maad labidaga selleks, et teha tühjaks Jumala sõna. Inimesed ei usu Soodoma ja Gomorra saatust, kuid Uus testament kinnitab seda: „Nii nagu oli Soodoma ja Gomorra päevil…”
Inimesed ei usu Loti naise saatust, kuid Jeesus ütles: „Meenutage Loti naist.”
See ei tähenda midagi, kuigi inimesed pilkaksid seda, mida Jumala sõna peab tõeliseks. Nad ei usu, et suur kala neelas Joona. Nad ütlevad, et see on võimatu…
Jeesus kinnitab Piibli tõepärasust Moosese esimesest raamatust kuni selle viimase leheni. Meil on vaid üks Raamat, mitte kaks.
Kui inimene hakkab midagi Piiblist välja praakima, kaotab ta kogu raamatu. Mõned kahtlevad Piibli esimeses viies raamatus. Nad peaksid lugema Johannese evangeeliumi neljandat peatükki, kus nad kohtavad saamaria naist kaevul igatsemas Kristust just selle esimese raamatu põhiselt.
Luuka evangeeliumi 24:27 räägib Jeesus pärast ülestõusmist Vana testamendi prohvetitest: „Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.”
Temast olid kirjutanud Mooses ja prohvetid.
Kas see ei lahenda kogu küsimust?
Olen täiesti veendunud selles, et Vana testament on sama tõeline kui Uus.
„Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest…”
Sama peatüki salmis 44 ta ütleb:
„„Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.” Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama.”
Kui me võtame Kristuse ära Vanast testamendist, mis me siis teeme psalmide ja prohvetite kirjadega?
Vana testament on pitseeritud kiri, kui me eraldame selle uuest. Kristus avab meile Vana testamendi ja Jeesus avab Uue.
Kui Filippus õpetas õukondlast, leidis ta Kristuse Jesaja prohveti 53. peatükis:
„Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale.”
Esimestel kristlastel ei olnud muud raamatut evangeeliumi kuulutades kui Vana testament. Isegi esimesel nelipühapäeval ei olnud neil midagi muud.
Kui siin on keegi mees või naine, kes usub Uude testamenti, kuid mitte Vanasse, on ta saatana petetud, kuna Jeesusest räägitakse seal kõikjal.
Olen kindel selles, et kui keegi usub mingeid Piibli tõdesid, kuid mitte kõiki, hakkab ta varsti kahtlema kogu Piiblis.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
