Nüüd on küsimus selles, kuidas Piiblit uurida. Muidugi ei saa ette kirjutada, kuidas sa seda teed. Kuid võin rääkida, kuidas mina seda teen. Võib olla on sul sellest abi.
Olen märganud, et on hea tutvuda mõne Piibli raamatuga eraldi. See on palju parem, kui läbi lugeda kogu Piibel järjest. Kui uurime ühte kirja korraga ja mõistame selle võtmesõnumit, aitab see teiste raamatute uurimises.
Juba Moosese esimeses raamatus leiame võtmed teistesse raamatutesse. Iga peatükk räägib sellest, et evangeelium on antud selle jaoks, et inimene võiks uskuda Jeesusesse Kristusesse. Esimese Moosese raamat on alguste raamat. Teine Moosese raamat on pääste raamat, kuna selle keskne sõnum on päästmine. Kolmas Moosese raamat on ohvrite raamat.
Sama on kõikide teiste raamatutega. Igaühel neist on oma võti.
Peame lugema Piiblit ilma eelarvamusteta. Paljud usuvad sellest teatud asju, usuvad ja võtavad vastu ainult teatud kindlad kohad. Siis nad lappavad Piibli läbi, otsides neid kohti, mis toetavad nende seisukohti.
Kalvinist otsib Piiblist neid kohti, mis toetavad tema õpetust. Kui aga otsime kogu tõde, tuleb Püha Vaim meile appi.
Ära otsi presbüterlaste sinist valgust või metodistide punast valgust või mingi muu kirikkonna erilisi tunnuseid. Uuri Piiblit selles valguses, mis sädeleb Kolgatalt.
Olen uurinud Piiblit raamat haaval, kuid ka üks sõna korraga, ja olen saanud väga õnnistatud. Mäletan, kuidas kord hakkasin uurima sõna „armastus”; uurisin seda nii palju, et tundsin end armastavat kõiki inimesi. Sain täis armastust. Tänaval liikudes tundsin, et armastan iga vastutulijat. Uuri ka sina seda imelist sõna, kuni see täidab sind nii täielikult, et kui üksnes suu avad, siis Jumala armastus tulvab kõigi nende peale, kes sind kuulavad.
Kui lähed juristi kabinetti, võid kuulda, kuidas advokaat kaitseb oma asja. Ta kogub kõik seigad ühte punkti, et nii tõhusalt kui võimalik valgustada asja erinevaid tahke ja nii panna vandekogu selles veenduma.
Samuti peab tegema see, kes kuulutab evangeeliumi. Ta peab igal viisil saama patused veenduma selle asja tähtsuses, mida ta püüab valgustada.
Kui tahad rääkida armastusest, siis pead hankima selle teabe, mis seda puudutab. Siis räägi armastusest ja üksnes armastusest.
Siis võta sõna „arm”. Mina ei teadnud, mida Kolgata tähendab, enne kui olin uurinud seda põhjalikult. Seejärel see imeline arm haaras mind nii, et pidin sellest alati rääkima. Pidin jooksma välja tänavale ja inimestele rääkima armust.
Kui tahad saada selgeks neid taevalisi asju, uuri Piiblit, võta appi Piibli sõnaraamat, kui ei taha uskuda jutlustajaid. Kuid varsti saad sellest nii haaratud, et hakkad ka ise sellest jutlustama.
Siis võta sõna „taevas”. Otsi sõnaraamatust kõik need kohad, kus seda on mainitud, ja loe neid Piiblist. On palju inimesi, kes kahtlevad selles sõnas ja imestavad, kus taevas on. Kui oled seda uurinud, võid seda neile rääkida.
On inimesi, kes on vastu sõnale „veri”. Uurigu nad Piiblist, mis seal selle kohta öeldakse. Nad märkavad, et see on Piibli keskseim teema. Keegi võib mõelda, et see on üksnes meie seisukoht. Kuid Piibel ütleb selgelt: „Sest liha hing on veres … ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.”
Kui inimene räägib vere sõnumi vastu, hülgab ta kogu Piibli. Selliseid inimesi esineb.
Lubage mul teile öelda, et kui soovime näha ärkamist, peame püüdlema seda, et inimesed hakkavad uurima Piiblit. Kui me selles õnnestume, olen kindel, et ärkamine saabub. Olen olnud siin juba kaua ja olen väsinud tunnetekesksetest koosolemistest, väsinud ilutulestikust, millest ei jää alles muud kui hunnik tuhka.
Kui kuulen kedagi koosolekul rääkimas murelikule inimesele ilma Jumala sõnale keskendumata, arvan, et tehakse tühja tööd.
Kui suudame inimesi panna Jumala sõna uurima, siis on töö igakülgselt püsiv.
Olen pannud tähele, et kui rääkija kohtleb inimesi rahustavalt ja uinutades, on neil hea põhjus arvata, et nad on juba kristlased. Mida siis peaks tegema? Peame juhatama nad Jumala sõna juurde, kui me ei soovi, et meie maa on täis äralangenuid. Peame paluma tõelist Piibli ärkamist. Kui me ainult jutlustame ja peame pühapäevakooli, ei saavuta me kunagi püsivat ärkamist.
Vaadake Vana testamendi ärkamisi ajal, kui rahvas pöördus tagasi Paabeli vangistusest. Nehemja raamatu kaheksandas peatükis on kirjutatud järgmist:
„Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval. Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule.”
Seal ei peetud mingit jutlust. Ta luges ainult Jumala sõna, Jumala, mitte inimeste oma. Paljud asetavad inimeste sõnad Jumala sõnadest ettepoole. Me jookseme selliste jutlustajate järel, kes peavad ilukõnelisi moraalijutlusi ja alandavad Jumala sõna.
Kuid pöördugem tagasi Esra aegadesse.
„Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti.”
Näen seda suurt hulka seismas Esra ees ja kuulamas tema lugemist.
„Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha… Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.”
Olen arvamusel, et jutlustamise peamine ülesanne on panna rahvas seda lugema ja mõistma Jumala sõna. Oleks kindlasti parem, kui jutlustaja peatuks ja küsiks:
„Härra Kuulaja, kas sa mõistad, mida olen öelnud?”
„Ei, ma tegelikult ei mõista.”
Seejärel võiks jutlustaja selgitada segast kohta ja siis jätkata. Siis oleks jutlus midagi muud, selles oleks vähem metafüüsikat ja teadust ning rohkem Jumala sõna.
„Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!””
„Rõõm Issandast on teie ramm!”
Kui sa võid näidata mulle piiblikristlast, siis saan esitleda sulle rõõmsat inimest. Ta liigub võidust võidusse. Ta leiab ikka uusi tõdesid, mis kannavad teda kõigis raskustes. Ta võidab üha suuremaid raskusi. Kuulsin räägitavat ühest mehest, kes oli sidunud kotiga gaasi vööle. Kui ta veidigi tõukas ennast maast lahti, tõusis ta kergesti üle takistuste ja aedade. Piibli tõed aitavad meid samuti üle kõikide takistuste.
Kui mõistame neid tõdesid, läheb töö edasi. Loe Jeremija 20:9 ja pane tähele, mida see õnnistatud prohvet kirjutab.
Oli olnud aeg, kui ta enam ei tahtnud rääkida Jumala sõna. Kuid mulle meeldib näidata teile, et kui inimene on täis Jumala sõna, ei saa ta olla vait. Kui Jumala sõna on tema südames, peab ta sellest rääkima ka teistele.
Prohvet Jeremija kirjutab nii:
„Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.”
Jumala sõna oli süüdanud tema. Kes on täis Jumala sõna, on täis tuld. On kerge teha Jumala tööd, kui ollakse täis Jumala sõna.
Kuulsin räägitavat mehest, kes hakkas kuulutama vere evangeeliumi vastu. Olin väga uudishimulik kuulama, mida ta räägib. Kui järgneval hommikul lugesin arvustust selle kohta ajalehes, ei leidnud ma mingit muud selgitust, kui üksnes väljavõtteid Piiblist. Minu arvates sellest piisas.
Seda näeme ka Jr 23:29: „Eks mu sõna ole nagu tuli, ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?”
Isegi kõvad kaljud murduvad, kui neid vasardada Jumala sõnaga. Need inimesed, keda me ei saavuta oma sõnaga, võime võita Issanda sõnaga.
Mulle tundub, et meie jumalateenistustel oleks rohkem Jumala sõna, kui me loobuksime oma mõtetest ja siis tuleks inimesi rohkem pöördumisele kui nüüd. Kuid kui jutlustaja kavatseb anda kuulajaile rohkem Jumala sõna, peab ta ise selles elama.
Vett saab võtta ainult sellisest kaevust, milles seda on. Kui kaev on tühi, ei saa me sealt vett, kuigi laseksime sellesse ämbri.
Kuulsin sellest midagi parimat seni kuuldust. Meil oli koosolek Farwelli saalis. Teemaks oli Johannese evangeeliumi seitsmes peatükk. Pastor Gibson ütles siis:
„Kui keegi tuleb tühja ämbriga januse rahvahulga juurde, ei tule nad tema juurde jooma.”
Ta arvas, et selline viga on paljudel jutlustajatel ja ka temal endal. Ta ei olnud täitnud veeastjat elava veega ja seetõttu ei tahtnud rahvas tulla jooma. Mõelgem janusele rahvahulgale, kui väga nad tahaksid juua, kui neile tuuakse ämber värske veega.
Kui sa lähed pühapäevakooli ja lapsed piiluvad sinu veeastjasse, siis nad mõistavad, et nad ei saa midagi, kui see on tühi.
Kui me tahame toita teisi, peame esmalt ise toitu varuma.
Veel see on aidanud mind imelisel viisil. Tuleb teha märge Piiblisse, kui kuuled midagi tõeliselt mõjusat. Kui keegi on pidanud hea jutluse, märgi tema nimi teksti alla. Kui jutlustajad näevad kuulajaid nii tegevat, muretsevad nad rohkem oma jutluste pärast.
Kui inimesed tunneksid paremini Jumala sõna, ei satu nad nii kergesti valeõpetuste paeladesse. Ma pole kusagil näinud inimesi tundvat nii hästi Jumala sõna kui Šotimaal. Isegi väikesed poisid oskasid seal peast Jumala sõna lauseid. Seal kasvatatakse kogu rahvas üles Jumala sõnaga. Ebausk ei pääse sinna.
Kord tuli Glasgow’sse mees, kes jutlustas kõikide päästeõpetust.
Siis keegi memm ütles temale: „Kuulge, hea härra, see õpetus ei saa päästa vähemalt mind.”
Ta oli nii palju kuulnud Jumala sõna, et teda ei saadud kergesti viltu juhatada. Kui keegi tuleb nende juurde valeõpetustega, tõstavad nad esile Piibli tunnistuse nende vastu. Nad tunnevad Piiblit paremini kui mina.
Kui jutlustajad suudavad rahva panna lugema Jumala sõna hoolikamalt kui seni ja märkmeid tegema sellest, mida nad kuulevad, ei oleks inimeste keskel nii palju ebausku kui nüüd.
Kui suurt rõõmu valmistas mulle Õpetussõnade kolmekümnenda peatüki põhise esitluse kuulamine. Kõneleja rääkis, et Jumala lapsi võib võrrelda nelja erineva loomaliigiga.
Esmalt meenutavad Jumala lapsed sipelgaid. „Sipelgad on väeti hulk.”
Ta võrdles Jumala lapsi sipelgatega. Need ei pööra mingit tähelepanu selle hetke asjaoludele, kuid valmistuvad püsivalt tulevikuks.
Siis ta võrdles neid kaljumäkradega. „Kaljumägrad on jõuetu hulk.”
Siis ma ütlesin temale: „Mina ei soovi, et mind võrreldakse kaljumäkradega.”
Kuid sellest hoolimata ta jätkas: „Kaljumägrad ehitasid oma maja kaljule. Ka Jumala lapsed on jõuetu hulk, kuid nad ehitavad oma maja kaljule.”
„Hästi,” vastasin temale, „ma siiski soovin olla kaljumäger ja ehitada oma hoone kaljule.”
Ka iirlased ütlevad: „Kuigi ma ise värisen, siis kalju, millel seisan, ei värise.”
Siis võrdles ta Jumala lapsi rohutirtsudega. Mulle ei meeldi rohitirtsud ja olin juba valmis ütlema, et ma ei taha olla nagu nemad, kui jutlustaja jätkas:
„Rohutirtsudel ei ole kuningat, kuid siiski elavad nad korrapäraselt. Käin jutlustamas paljudes kogudustes ja olen näinud, et kuigi neil ei ole kuningat, tegutsevad nad korrastatud ridadena. Kuid varsti, kui kuningas tuleb, kiirustavad hulgad temale vastu.”
„Hästi,” mõtlesin, „ma soovin olla nagu rohutirtsud, sest ka minu kuningas on ära, kuid kui ta tuleb, tahan minna temale vastu.”
Järgmine võrdlus oli sisalikust. Kõige vähem meeldis mulle see. Kuid ta ütles, et kui läheksime toredasse kivipaleesse, võiksime ootamatult kohtuda seal sisalikuga. See ei hinda küll ümbritsevat hiilgust, kuid ta elab turvaliselt mingis praos.
Olgu nii, ma pole ka selle vastu! Kuigi mind võrreldakse sisalikuga.
Sellest on möödas mõni aasta, kui seda kuulsin, kuid mäletan hästi, sest olin selle rääkija nime märkinud teksti alla.
Võta Piibel ja tee teksti märked. Ära hooli sellest, kui see saab kulunud välimuse. Harva näeme kulunud Piibleid. Uuri Piiblit ja tee sellesse märkmeid ega ära hooli sellest, kui see näeb välja vanana.
Kui vestled kellegagi, siis räägi temaga Piiblist, mitte naabritest. Kui usklikud kogunevad, peaksid nad võrdlema oma märkusi Piiblis.
„Mida oled sina leidnud Jumala sõnast pärast seda, kui viimati kohtusime?”
Mõned küsivad minult, kas olen leidnud midagi uut? Siis näitan neile, mida olen leidnud, ja siis teevad nemad samuti.
Keegi inglane küsis minult:
„Kas te teate palju Iiobist?”
”Tean mõne võrra,” vastasin.
„Kui te olete avastanud võtme Iiobi raamatusse, mõistate kogu Piiblit.”
„Mida te mõtlete? Olen alati arvanud, et see on pelgalt poeesia.”
Ta hakkas selgitama:
„Iiobi raamatu võib jagada seitsmesse ossa. Esimeses osas tuuakse esile täiuslik inimene, kuid keda ei ole veel proovitud. See tähendab Aadamat ja Eevat enne pattulangemist. Teises osas näeme läbiproovitud inimest ja tema kannatusi. Sellised on Aadam ja Eeva pärast pattulangemist. Kolmas käsitleb selle maailma tarkust. Seda väljendavad need kolm sõpra, kes püüdsid Iiobit lohutada. Neil ei olnud võimekust teda aidata. Ta võis kannatada pilkavat naist, aga mitte neid kolme sõpra. Neljas osa näitab meile Lunastaja kuju ja viiendas kuuleme Jumalat rääkimas. Iiob oli varem kuulnud Jumalast üksnes kõrvadega, kuid nüüd ta mõistis teda hingega ja langes silmili tema ette.
Chicagos on palju selliseid mehi nagi Iiob. Nad arvavad olevat head inimesed. Kuid kui nad kuulevad Jumala häält, mõistavad nad oma patusust ja langevad põrmu. Siis ei räägi nad enam oma headusest.
Iiob kummardus maha ja sai hea õpetuse. Kuues osa räägib sellest. Nende osade kohal on tunda Aadama pattude koormat. Seitsmendas osas ilmutab ennast Jumal ja näitab oma palet.
Olin saanud võtme kogu Piibli jaoks. Ei oska öelda, kas sellest on olnud mulle kasu. Rääkisin sellest kellelegi. Ta küsis minult, kas olen mõelnud, kuidas sai Iiob tagasi oma omandi ja lambad. Ütlesin, et Jumal andis talle kahekordselt kõike, nii et tal oli isegi kaks peret, üks taevas ja teine maa peal.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
