Piiblis on üks tohutult kaunis sõna: „Jäta ta veel.”
Olen ilmselt seda sadu kordi kuulnud oma abikaasalt siis, kui olen olnud millegi pärast ägestumas. Siis on Marju öelnud: „Lase olla.”
Olen õppinud selle niiviisi, et kuulen vahel, siis kui mul hakkab peas midagi kinni kiiluma, eneses oma abikaasa häält, kes ütleb: „Lase olla.”
Lase olla e „jäta ta veel” tuleb otse Piiblist, Luuka 13. peatükist, kus on kaks lugu. Jeesust püütakse sõnadest ja sellele järgneb Jeesuse tähendamissõna, mis kuuluvad kokku. Püüan seletada seda kiiremini, kui kunagi varem.
Lk 13:1: „Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega.”
Ei suuda seda lugu rohkem selgitada. Siin on olukord, kus Jeesusele esitatakse väljakutse, mida juhtub Uues testamendis mitu korda. Sarnaselt küsiti kord Jeesuselt: „Kas peab maksma keisrile pearaha või mitte?”
See on trikiga küsimus, millele ei ole õiget vastust. Kui Jeesus ütleb, et tuleb maksta, siis juudid süüdistavad teda roomlastele meeldimises ja ta tehakse mittekelleksi. Kui ta ütleb „ei”, siis kantakse kõikjal liikuvatele Rooma sõduritele ette, et seesinane ässitab rahvast mitte maksu maksma. Sellele küsimusele ei olnud õiget vastust.
Selle peale Jeesus ütleb: „Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” Ehk siis inimeses on Jumala kuju.
See on sündmus, mis on väga laetud. Roomlasi on vihatud ja antud sündmus toimub 30ndail pKr. Kuuendal aastal pärast Kristust hakkasid juudid mässama roomlaste vastu, kuna keiser nõudis pearaha maksmist. Rühmitus nimetusega seloodid kandsid kuue all pistoda ja õhutasid rahvast Rooma võimu vastu enese poolele.
Sellises pingelises olukorras räägiti Jeesusele see lugu galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega, ootuses kuulda: „Kas Pilaatus ei ole kohutav? Peame tõusma tema vastu.” See oli eesmärgiks.
Kas teate, mida Jeesus ütles? Seda, mida keegi tervemõistuslik selles olukorras ei ütle, vähemalt see, kellel on enesealalhoiu taju.
Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud?”
Miks Jeesus ütles nii? Inimesed arvasid, et küllap pidi sellel sündmusel olema põhjus, kas mingi salajane patt või karistus, et selline sündmus on juhtunud.
Pidi olema mingi põhjus, kui jalga tekkis haavand. Mõtleme ka ise nii: mida kurja ma olen küll teinud, kui minuga nii juhtus? Selle sündmuse taustaks oli tugevalt just taoline mõtlemine.
Siis Jeesus ütles seda, mida keegi ei oodanud, nii nagu ka keisrile maksu maksmise loos. Keegi ei oodanud sellist vastust, mis tegi küsijad rumalaks. Siin esineb samalaadne juhtum.
„Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”
Kui teie ei paranda meelt. Millest? Ka seda öeldakse seal: vihast. Viha põhjustab selle, mida seal tehti. Viha põhjustas need roimad ja need vägivaldsed teod, mida seal sooritati. Teid ei tapeta templis, kui tulete ohverdama, kuid kui lasete vihal kasvada oma südames, tapab see lõpuks teid.
Sellega Jeesus veel ei lõpetanud: „Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad?”
Muide, see sündmus on ajaloos kinnitust leidnud.
„Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”
Taustal jälle see mõte, et nad peavad olema teinud midagi paha, kuna nendega nii juhtus. See on karistus millegi eest. Kas pole tuttav?
Jeesus ütles: „Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”
Millest meelt parandada? Juudid mõtlesid nii, et kui roomlased tegid mingit kurja, siis oli see roomlaste vastutus, mille pärast neid tuli vihata ja karistada ning panna nad kannatama. Eriti oli süüdi Pilaatus, kes oli nagu Putin Venemaal.
Tänapäevani eksisteerib selline mõtteviis, et kui toimub nn looduskatastroof, ei ole selles süüdi Pilaatus, vaid Jumal. Jumalat otse ei süüdistata, vaid seda väljendatakse nii, et ju see oli Jumala tahtmine.
Sellised Siiloahi torni kukkumised olid tollal looduskatastroofid. Nüüd need on ehituspraagid ja süüdi on kas ehitusjärelvalve või ehitaja. Sel ajal oli see teisiti.
Mida teeb Jeesus? Jeesus toob Pilaatusele vastukaaluks Jumala, paneb selle käsitamatusse olukorda ja lisab: „Kui te meelt ei paranda, juhtub teiega samuti. Te ei jää küll torni alla, aga miski hävitab teid samuti nagu neid.” See on viha.
Räägitakse kahesugusest vihast. Esmalt õigustatud vihast, kui kellelegi on midagi tehtud või põhjustatakse midagi, millele ei saa reageerida teisiti kui vihaga. See on loomulik reaktsioon. Kuid kui see kasvab, siis see tapab.
Kuid teisel pool on ebaõiglane viha, milleks ei ole põhjust antud, nagu näiteks solvumine. On inimesi, kes solvuvad kõige peale. Kui muidu ei ole põhjust solvumiseks, siis solvutakse kas või ärahingatud õhu peale, mida nad ise on ära hinganud. Solvutakse ka seal, kus ei ole mingit põhjust.
Vaadakem sellist solvumist kui kindlustust, mille igas küljes on sein ja selle peal on katus. See on nagu vihaveski. Vaadake hoolikalt ja kui te ei näe, siis pange silmad kinni, siis näete paremini.
Siin on uks. Ukse peale on kirjutatud „õigustatud viha”. Kui sealt sisse astuda, siis see veski jahvatab meid puruks. Nii ütles Jeesus. Veski jahvatab puruks siis, kui sa ei paranda meelt.
Ka teises küljes on uks, millele on kirjutatud „valeviha”, kas siis solvumine või muu taoline. Kui sellest uksest astuda samasse veskisse, ka siis muututakse jahuks e saadakse purustatud. Jeesus ütles: „Kui te ei paranda meelt sellest vihast, mis põhjustab neid kohutavaid tegusid, mis purustab teie südame ja elu, siis ka teie hukkute.” See oli karm jutt.
Siis vaatas Jeesus kuulajaid ja taipas, et need on surutud põlvili. Küsimus jääb, kuidas selline inimene parandab meelt, kes ei saa meelt parandada?
Kes on vaadanud Netflixi sarja „The Crown”? See räägib kuninganna Elizabethi elust. Sündmuse üle vaieldakse, kas see on tõsi või mitte. Selle sarja ühes osas kujutatakse, kuidas kuuekümnendatel kuninganna Elizabeth, kui Billy Graham tuli pidama koosolekusarja Londonisse, kutsus evangelisti endaga privaatkohtumisele.
Elizabeth küsib Billy Grahamilt: „Kas me peame andma kõik andeks, mida meile on tehtud?”
Graham selgitab esmalt, et nii see on ja nii Jumala sõna õpetab ning suurim eeskuju on see, kuidas Jumal ise on tegutsenud: nii see peab olema.
Siis ta vaatab Elizabethi ja tajub, et küsimus on raskem. Ta selgitab Elizabethile, et siis kui ma ei saa anda andeks, siis saan vähemalt õnnistada ja anda selle asja Jumalale. Elizabeth vastab: „Tänan.”
Need vihast pakatanud tüübid on olukorras, kus nad ei taju, kuidas on võimalik meelt parandada. Soov on anda, aga võimet ei ole. Püüdmist on palju, õnnestumist aga mitte.
Jätkates sõnastab Jeesus sellise tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see maha! Milleks ta maad raiskab?”
Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!””
Nüüd pean täpsustama kreeka keele kohaselt kahte asja. Esmalt: „Jäta ta veel.” Kuhu? Kellele?
„Mina võtan selle eest vastutuse. Kui puu on surnud, siis ei saa see vilja kanda. Mina tegelen sellega. Las see olla veel üheks aastaks.”
Siin esineb soome keeles tõlkeprobleem väljendiga „üheks aastaks”. Kreeka keeles ei ole juttu aastast, vaid seal on lihtsalt „las see olla” mingi ajani tulevikus, ehk kunagi ma tegelen sellega.
See on tähendamissõna, kus Jeesus räägib sellest, milline on surnu võimalus meelt parandada ja pääseda.
Selles on aednik, kes kujutab Jeesust ja Jumal on Isand. Juudi käsitluses räägib Jumal sageli endaga nii seadusest, õigusest ja tõest lähtudes, kui ka armu, halastuse ja lembuse Jumalana. Just nagu ka meie räägime vahel iseendaga.
Näiteks lugu sellest, kuidas ema last õhtul koju ootab. „Kell on juba nii palju ja see laps ei ole veel koju jõudnud. Küll ma talle ütlen, et sellega tuleb lõpp teha, selline mäng enam ei jätku. Olime kokku leppinud, aga ta vedas alt!”
Siis aeg möödub ja ööpäev vahetub. Hommikupoolsel ööl hakkab toon muutuma: „Küll on ikka lugu. Kas midagi on juhtunud? Oh milline häda, aga kui ta viimaks tuleb, siis olen ma hea tema vastu, suudlen teda ja kallistan ning osutan talle armastust. Kus ta küll on? Kui ta vaid tuleks koju.”
Sa räägid iseendaga. Sinus on nii nõudlikkus kui õigus ja teisalt räägid sellise halastuse, igatsuse ja armastusega. Jeesus kirjeldab vestlusega samasugust Jumalat. Jeesus on taoline pehmus, halastus ja armulikkus. Ta ütleb: „Jäta see mulle, mina tegelen sellega. Ma vahetan mulda ning kaevan ja väetan, et see kannaks vilja.”
Kui Jeesus võtab surnu ja äratab selle, siis see kannab vilja.
Pöördun tagasi selle juurde, miks on „las see olla” nii kaunis. Selle pärast, et Jeesus ütleb: „Las see olla minu jaoks, mina tegelen sellega.”
Sama sõna „las see olla”, kreeka keeles (ἄφες) on kõikjal mujal kümneid kordi Piiblis tõlgitud „anna andeks” ja ainult selles kohas on see tõlgitud „las see olla”.
Mis on andeksandmine siin? Jeesus ütleb, et tema tegeleb sellega. Surnud ja viljatu puu ainus päästevõimalus on selles, et Jeesus tegeleb sellega.
Tänapäevane versioon sellest loost.
Minule helistasid kolm nädalat tagasi Rootsist kaks meest, kes küsisid: „Ilkka, kas pole nii, et usklik, kes suitsetab, ei saa pääseda.”
Sel hetkel tajusin, et need mehed on tulnud Jeesuse hingamisse ja päästesse ning neile on asetatud koorem ja nad istuvad usutoolil, toetudes osaliselt oma jalgadele hirmus selle ees, mis võib juhtuda.
Vastasin: „Jah see peab paika, et selline ei saa pääseda, kuid ei pääse ka see, kes oleks kaine ega suitsetaks.”
„Millest sa räägid?”
„Ei saa pääseda siis, kui keegi rüüpaks, aga ei pääse ka see, kes oleks täielikult karsklane.”
„Mida sa räägid?”
„Keegi ei saa kunagi ise pääseda, kuna ollakse otsekui surnud Jumala ees oma pattudes.
On julm elada kogu oma usuelu nii, kui osaliselt toetuda päästetoolile ja kõiges muus toetuda oma võimekusele. Te ju teete nii.”
Ta ütlete: „Ma olen selline. Ma ütlesin või mõtlesin nii. Ma mõtlesin, et ma langen uuesti tagasi samasse pattu, ma ei kõlba millekski.”
Saatan seisab ühe õla taga ja ütleb: „Vaata milline sa oled!”
Naine ütleb sama teise õla tagant: „Näed ju ise, et sinust ei saa midagi.”
Ka ise arvan sama. Pealegi sõna süüdistab ‒ ja siis saabub stress.
Jeesus on meid kutsunud selleks, et toetuda oma päästeistmele vabalt. Pikas plaanis on see hoopis midagi muud. Jeesus ütleb: „Las sinu ebaõnnestunud surnud elu olla täiega minu käes. Las minu hooleks olla sellised asjad nagu pääste ja pattude lepitus.”
Las see olla selle käes, kellele see kuulub. See on Jeesuse asi. Võta see vastu ja ela selles. Sellele ei saa midagi lisada peale pingestatud mõtteviisi ja valusate kohtade.
Meid on kutsutud Jeesuse päästetöösse, et hingata selles. See on muutus. Ma võin olla vaba. Ära enam vaata sellisesse peeglisse, mis kujutab sind valesti. Vaata Jeesusele. Kui saatan istub ühel pool ja abikaasa teisel pool, siis ära nõustu sellega ja ütle: „Teil on õigus, aga Jeesus. Jeesus on minu Päästja.”
Las see olla ‒ anna andeks. See tähendab, et Jeesus annab andeks. Las su elu olla täielikult Jeesuse kätes ja tema hoole all.
ILKKA PUHAKKA
TV7 saates „Kangasalan majatalo-ilta”
