Tahaksin meelsasti teada, kui mitmed on sellel nädalal valanud pisaraid selle vaese, kadunud, hirmul ja segaduses oleva maailma rahva pärast. Nüüd ei või enam muretseda sellepärast, et teeme inimestele piinlikust!
Jumalaga ei saa keegi teatrit mängida. Mõnigi võib seada ritta ilusaid palvesõnu, kuid Jumal tahab murdumist ja tõsist kurbust patu pärast. „Et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudelt tilguks vett!” Jr 9:17.
Andke meile 10 000 Jeremijat
Praegusel ajal on vaja üht prohvetit, üht hüüdjat häält, kes ärataks üles usurahvast! Jah, on vaja hüüda üles usklikke! Sa võid võtta need sõnad ja vajutada need oma südamesse ja öelda Kõigeväelisele Jumalale: „Vaata, see on mu südame kõne. Katsu läbi ja vaata, kas on leida niisugust valu kui minu valu. Ma ei saa niimoodi elada, kui kogu aeg inimesed surevad ilma Kristuseta!”
Kui mul oleks antud paluda veel üks palve, siis oleks see mu palve, et Jumal annaks praegusele rahvapõlvele 10 000 Jeremijat ‒ mitte lahkeid, lõbusaid mehi, keda on nii armas kuulata ja vaadata. On vaja mehi, kelle silmad on Jumalal, kes uurivaid Jumala teed ja kes vaatavad maailma patule karmilt. Kui Jeremija vaatas oma rahva patu peale, siis oli ta süda täis ahastust, kurbust ja valu (otsekui sünnitajal) ‒ Jeremija tegi midagi, mida meie ei ole suutnud teha. Ta võttis endale oma rahva patu (samastas ennast rahvaga). Rahvas ei võtnud enam Jumala teenimist tõsiselt. Nad olid unustanud Tema halastuse. Ma arvan, et kui meil ei tule üsna ruttu täielikku Püha Vaimu uuendamist, saab Jumala viha valatud meie peale. „Tema ei võta mitte igavesti noomida.”
Jeremija oli prohvet! Ta ei ekselnud iialgi mingis teoloogilises videvikus. Jeremija ei mänginud ka vaimulikku tsirkust, et tõmmata inimeste tähelepanu. Ta ei kuulutanud filosoofilisi ebamäärasusi. Ta oli inimsüdame prohvet. Ta ütles: „Süda on kavalam petma, kui mingisugune muu asi ja tema on koguni hukas, kes võib seda mõista?” Jr 17:9.
See rahvapõlv vajab Jeremijasid. Oh, et Jumal nüüd, selle ajastu viimastel kohutavatel sekunditel võiks läkitada meile kuulutajaid Ristija Johannese ja Jeremija sarnaseid ‒ kes on nutjad prohvetid! Lõikus läheb varsti mööda. Aeg lõpeb ära! See on lähemal kui oskame arvata!
Kus on „Hüüdja hääl kõrbes”?
Oh Jumal, me palume sinu rahva pärast, kes on äralangenud, kelle Piiblid seisavad avamata, palvekambri rada on rohtu kasvanud. Meie silmad on nägemuseta, meie südameis ei ole kaastunnet, pole indu. Ei ole mingit jõudu. Sina Jumal ei ole enam esimene armastus. Vana mina on tulnud esikohale. Oh Issand, tule oma rahvast üles äratama Iseenese pärast!
Maailm võib võtta inimesi, tavalisi, nagu meie ja saata nad läbi piiblikooli mehhanismi ja toota nii jutlustajaid, õpetajaid nagu Fordi autosid Detroit´is valmistatakse. Igaüks tembeldatud enam-vähem sama templiga. Igaüks neist kõneleb peaaegu sama hääletooni ja rõhuga ‒ aga ainult Püha Vaim võib panna inimesed pattu kahetsedes nutma! Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jehoova! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!… Vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan ja räägi kõike mida ma sind käsin! Ära karda neid, sest mina olen sinuga ja päästan sind, ütleb Jehoova! Jr 1:6-8.
Oleme ajas, kus tuleb vaevelda ja kanda kui sünnitusvalusid selle kadunud inimpõlve pärast. Naisel, kui ta lapse saab, on ahastus, enne kui laps võib sündida. Samuti peab ka kogudus, Kristuse ihu, käristama lõhki oma südamed nuttes eeskoja ja altari vahel enne, kui Jumal võib valada välja oma Vaimu ülalt taevastest.
LEONHARD RAVENHILL
