Külaline on Soome sõjaväe hävituslendur ja koolitaja Olli Seppänen, kes on pärit Oulust. Ta sündis 10liikmelises peres ja oli tagant poolt kolmas laps. Temal on 7 õde ja 1 vend. Ta jutustab endast 2013. aastal.
Elasime Oulus. Isa saabus sinna pärast kahte evakueerimist. Oulus elasid mu vanavanemad, seetõttu olidki meie juured seal.
Isa oli tulnud usule Karjalas Mangsi ärkamiste ajal 1944. a. Vaimulikud asjad olid kodus kogu aeg õigel kohal. Mul oli hea kodu koos teatud rangusega, mida sain ise omal nahal kogeda. Aga mitmed momendid andsid eriti hea aluse minu elule.
Isa läks Mangsi koosolekule, kuna teda ja tema sõpra huvitas, mis nendel koosolekutel toimub. Karjalas oli vaimulik rinne ka sõdade ajal. Frank Mangs oli pidamas koosolekuid Sortavala gümnaasiumis aprillis 1944. Isa läks koos sõbraga gümnaasiumi saali, kui ruum oli rahvast täis. Vabu kohti oli ainult paaris esireas.
Nad kuulasid Mangsi jutlust, kui korraga Mangs oma jutu katkestas. Ta ütles, et Jumal puudutab seal kahte noormeest. Jumala Vaim puudutas tugevalt isa ja tema sõpra. Isa rääkis, et ta oli seejärel kolm kuud nagu taevas.
See toimus sõja ajal, kui paljud asjad tundusid ebaturvalised, aga see oli just see tugev “esimene lask”, mis on isa kandnud siiani, kellel täitub 85 eluaastat (aastal 2013). Ta on olnud Jumala laps.
Alustasin kooliteed Oulus, kuid aastal 1975 läksin koos isa-ema ja teiste lastega Kajaani, kus õpinguid jätkusid. 1977. a kandideerisin Kauhava lennuväe allohvitseride kursustele. Minu unistus täitus. Olin juba 14aastaselt lennanud purilennukiga. 1978. a läksin Kauhavale ajateenistusse.
Minu valikut mõjutas see, et ka isa käis pärast sõda mitmeid kordi lendamas. Tal olid kodus lennundusteemalised ajalehed. Samuti kandideerisid minu vanemad kaksikvennad lenduriteks ja nad saidki õhujõudude ohvitserideks ja pilootideks.
Samuti mõjutas mind lennunduse tähtsus Soome sõjaajaloos ja Soome lendurite edu. Lennundus on ka muidu tore. Sain seda maitsta purilendurite kursusel. Selles peitub teatud vabaduse element.
Õhujõududes muidugi on lennuk töövahend, mille abil täita sulle antud ülesannet. Õhujõud erinevad teistest armee väeliikidest. Seal on kõvad testid: peab olema heas füüsilises vormis, tugev ja terve.
- a läksin peale põhikursust Karjala lennuüksusesse. Osalesin ka hävituslendurite koolitusel ja minu lapsepõlveunistused said teoks. Ma väga nautisin oma tööd.
- sügisel avanes mul võimalus minna lendurite koolitajate kursustele, et õppida lennuõpetajaks. Arvasin, et lendamine on minu karjääri lagi. Kui see kõik tõeks sai, siis ootasin, et elu on ilus ja ma naudin seda täiega.
Mul oli tolleks ajaks tore naine ja kaks last. Samas kogesin, et midagi on puudu. Lõpuks jõudsin olukorrani, et otsisin välja oma leerikooli Piibli, mille olin isalt-emalt saanud. See oli väike Uus testament koos psalmidega. Lugesin seda salaja, et mu naine teada ei saaks.
Jumal sai minust aga oma sõna kaudu kinni ja ma tajusin seda sõna erilisel viisil. Samas kogesin, et minu suhe Jumalaga polnud päris korras. Süütunne hakkas rõhuma. Ma otsisin ja palvetasin.
Mäletan juhtumit, kui läksin riietusruumi palvetama. Panin ukse kinni, laskusin põlvili ja palvetasin: “Jumal, kui sa oled olemas, siis ilmuta end mulle!”
Samal ajal avas minu abikaasa ukse. See oli kohutav hetk, kuna häbenesin seda, et olen põlvili. Tegin näo, et otsin midagi põrandalt, otsekui oleksin sinna midagi ära kaotanud. See oli nii kohutav, kui sind paljastatakse ajal, kui sul käib vestlus Jumalaga.
Mul polnud julgust. Me käisime kirikus, kuid pärast teenistust ei julenud ma minna preestri jutule. Selline olukord oli kogu aeg õhus. See ahistas.
Läksin 1985. a suve algul koos vanema tütrega Tivolisse, kes oli tollal 4aastane. Märkasin kuulutuste tulbal telgikoosoleku reklaami. Muusikamaja juures oli evangeeliumi telk. Külastasime mitut atraktsiooni ja läksime siis telki. Seal oli külalisena Niilo Närhi, kes kuulutas rahulikult ja lihtsalt evangeeliumi.
Ta esitas kutse neile, kes tahavad, et nende eest palvetatakse. Otsustasin võimalusest kinni haarata ja siis oli mul ükskõik, mida minust arvatakse. Senini olin ikka mõelnud, et mis siis saab, kui keegi mind näeb. Mida arvavad minu töökaaslased või lähisugulased?
Kuid selleks hetkeks olin omadega niiöelda “küps”. Minu eest palvetati ja ma vabanesin süütundest. Pattude andestus tõi sellise rahu, et läksin koju ja ütlesin naisele, et ma isegi veel ei tea, mis on juhtunud, aga mul on rahulik ja hea olla.
Kui abikaasa minu uskutulekust teada sai, patsutas ta mulle õlale ja ütles, et küll see hullus varsti üle läheb! See oli veidi imelik, sest ka naine on pärit tõsisest “ärganute” perekonnast, kus usust nii palju ei räägitud, kuid usk oli südames olemas.
Sellest algaski minu usutee. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen mõistnud, mille Jeesus mulle on avanud, ja mida Ta mulle jätkuvalt kingib. Mulle – puudulikule, patusele inimesele oma armus ja halastuses.
Siis aga juhtus, et meie vanem poeg Ossi jäi tõsiselt haigeks. Saime selle juhtumi tõttu abikaasaga usuteemal rääkida ja üheskoos Jumala ees palvetada. Elutahe kadus, kuna arstid teatasid, et poiss sureb.
Selle kõige läbi leidis ka abikaasa Jumala ja õppis tundma Jeesust. Edaspidi hakkasime koos minema sama teed mööda. Leidsime endale sõpru, kes olid meieealised. Nad on üle Soome laiali, aga suhtleme veel tänaseni.
Usuletulekut ma oma töökohal ei varjanud. Mäletan, et rääkisin sellest väga avameelselt. See oli nii suur muutus minu elus! Minu sisemisse maailma oli tulnud vabadus. Ma tahtsin sellest jagada ja see kõik tuli lausa iseenesest. Keegi ei käskinud mul rääkida. Selles mõttes oli see kerge.
Tänapäeval olen mõelnud, et kui see “stardipauk” ära käis, oli mul palju kergem avalikkuse künnist ületada. Pidin tegema otsuse, et tahan oma usust rääkida, sest see on ju mõeldud meile kõigile. Jumal juhib meid erinevatel viisidel, et võtta vastu teda ja tema andestust.
Viisin ka vastavateemalise lehe meie üksuse kohvikusse. Sel ajal, kui kohvi jõin, käis leht ruumis ringi. Lehes oli juttu minu usuletulekust. Seal räägiti ka sellest, mida olin mõelnud endast arvatavat, kui ma usklikuks saan. See oli olnud “piduriks”.
Tagasi vaadates oli aga teiste suhtumine üsna positiivne. Mul on eriti häid sõpru minu tööajast. Mul on olnud erilisi juhte. Samas on mulle antud ülesandeid, mida pole osanud oodata, mis tingimata ei kuulunud minu rühmale.
Sain peale hirmu künnise ületamist kogeda suurt rõõmu. See julgustas mind, et see on õige tee, mida mööda käia. Usun, et Jumal pani mind sel moel liikuma.
Kolisime Kuopiost Põhjamaale 1990. a. Siis algas ka protsess, mis mind ennastki üllatas. Mulle tulid mõtted, et võiksin teha midagi muud. Need mõtted piirasid mind.
Kuulusin hävituslendurite koolitajate uhkesse seltskonda. Oli palju võimalusi ja väljakutseid, kuid ühel hetkel jätsin selle selja taha. Ma ei teadnud, mida see tähendab.
Mul tekkis mõte kolida Lapuale. Mäletan, et jooksin kiiresti koju ja ütlesin naisele, et mul on peas mõte kolida. Minu üle saabus sama rahu, mida olin varemgi kogenud. Meil oli sel hetkel neli last ja mu naine töötas töötervishoiu keskuses. Minu unistused töö juures olid just täitunud.
Naine ütles selle peale, et võtame asja rahulikult. See protsess minus aga jätkus ja ma mõtlesin, kuidas minna edasi. Minus oli selline küsimus ja sisemine pitsitus.
Läksime külla Oulusse minu vanemate juurde. Minu ema siis veel elas. Ütlesin oma mõtte uuesti välja ja mind täitis tugev rahu.
Meie poeg Ossi oli toibunud haigusest, kuid see jättis talle teatud tüsistusi, mille tõttu tema koolis käimist tuli väga tõsiselt kaaluda. Seetõttu ütles naine, et Ossi koolivajadus peab saama Lapual hästi korraldatud.
Samas ma ei teadnud, kas saan kolida oma ametikohustuste tõttu. Kartsin, et mind ei lasta tulema.
Läksin oma töökohale. Minu asemele olid tulnud nooremad kolleegid. Üks saadeti omal soovil lendama ja teine läks Kauhavale. Nüüd nägin, et “vahetuskauba” aeg on kätte jõudnud. Siis teatasingi, et nad võivad jätkata minu kohal.
Olin olnud Kauhava õhujõudude koolis lennuõpetaja ja see pani sees keerama – mis ma nüüd teinud olen! Sellega kaasnes mitu imetabast perioodi ja ka elukoha müük. Olin maha jätnud sellise töö, mille sarnast enam kunagi ei saa. Mul on küll tähtsaid kohustusi, aga mitte enam selliseid väljakutseid nagu lennuväe operatiivüksuses.
Möödus umbes kolm nädalat, kui mu naise õde suri jooksurajal. Temast jäi maha neli last, noorim neist ainult neljakuune. Sel hetkel teadsin, et Jumal juhib inimesi erinevatel viisidel. Minu puhul oli see olnud ainuke võimalus, mille läbi sai Jumal vajutada õigele nupule.
Loobumine oli küll raske, aga ma mäletan, kuidas mu naine ütles: ükskõik, mis siin toimub, aga kuidagi peaks siit ära minema. Kõik laabus.
Aga hulle asju juhtus veel hiljemgi. Mu naise äsja surnud õepoeg sai mopeediõnnetuse tõttu halvatuse. Mõned sugulased kaotasid omandi. Kõik juhtus väga kiiresti ühe aasta jooksul. Seetõttu vajati meid Lapual.
Ma poleks neid otsuseid teinud, kui Jumal poleks nii tugevalt rääkinud mu sisemise inimesega. Lõpuks ilmnes, et olime õiges kohas. Olime omakseid toetades abiks vaimulikult ja vaimselt.
Kui mõtlen oma tööelule, siis Jumal ei jää kunagi võlgu. Tulid sellised ülesanded, mida poleks kunagi osanud oodata. Need motiveerisid mind jätkama pikemalt, kui oleks vaja olnud. Olin edasi kõrgkoolis õpetaja, kursuse juhendaja ja õpetasin taktikat.
Meie poeg Ossi on täna Mehhikos. Tema elu on enam kui muinasjutt. Jumala ustavus on olnud tema elus. Tal on usklik naine Kanadast. Ta on õppinud inglise keele õpetajaks ja neil on poolteise aastane tütar Emily. Nad elavad Mehhiko keskosas õnnelikku elu, tehes evangeelset tööd.
Aastal 2009 tuli mulle esimest korda kutse saada Kansan Raamattuseura abitöötajaks. Mõne kuu pärast võeti minuga uuesti ühendust. Mõtlesin, et mul pole mingeid takistusi, et minna. Kuna vaimulik töö on minu kutsumus ja Jumal varustab ning aitab, siis pühendusin täisajaga. 2010. a veebruari keskel sõlmiti minuga tööleping. Olen Kansan Raamattuseura abitöötaja ja liigun mööda Soomemaad.
Olen kogenud soomlaste ebaturvalisust, mis on nii suur, et tekib küsimus, kas midagi kindlat ka on olemas. Kõik muutub nii laias maailmas kui oma kodumaal, muutuvad ka kodust kaasa saadud põhiväärtused. Mitmed asjaolud ühiskonnas on muutumas ja see põhjustab ebakindlust.
Ajalugu on alati mõjutanud elu. Selgemaks on saanud see, kuidas Soome rahvas on erinevate ühiskondlike muutuste ja murrangute aegadel saanud abi Elavalt Jumalalt, kui nad on pöördunud tema poole.
Oluline on ka see teema, kuidas me ühiskonnana ja riigina suhtume praegu Elavasse Jumalasse, kes on eriliselt õnnistanud seda rahvast 70 aastat tagasi. On palju räägitud, et me ei pööraks selga ega hülgaks Jumala armu, millega ta tahab meid ka edaspidi õnnistada.
Mind teevad murelikuks ühiskonnas levivad trendid. Jumala sõna väärtus peitub selles, et oleme palju teadlikumad, kui me mingit traditsiooni järgides oleme. Kuid täna Jumala sõna väärtused enam ei juhi meid ega ühiskonda, meie otsuste tegemist, õigussüsteemi ega kirikut, nii nagu see on olnud varem.
Õnneks on palju neid, kes võtavad just Jumala sõna aluse oma eluks ja otsuste tegemiseks, olles sel moel õnnistuseks ühiskonnale ja erinevatele institutsioonidele. Üldiselt on oluline, et me ei pööraks selga Jumala tõele ega armule.
Iisrael tähendab Jumala päästeloos eriti palju. See on nagu vahendaja, kelle kaudu me saime Piibli ja selle täitumise Jeesuses. Suurim märk päästest on rist ja tühi haud. Samuti toob Jumal pääste selle rahva kaudu. Ta vajab maad ja rahvast, kuhu Jeesus saaks tagasi tulla, nii nagu Piiblis on kirjutatud.
Pääste viiakse lõpule. Jumal kasutab selleks oma omandrahvast. Seepärast on suhtumine sellesse rahvasse Jumala päästeloo võtmes väga tähtis. Seda mitte ainult üksikisikutele, vaid kogudustele ja tervele ühiskonnale.
Ühiskonnas nõrgenev Jumala sõna õpetus on põhjuseks, et noor sugupõlv on nagu kaotsiläinud vanuse vahemik. Nooremaid täiskasvanuid, kes on vanuses 30 kuni 40, näeb vaimulikel koosolekutel vähe. Ühiskond on muutunud selle pärast, et on loobutud Jumala sõna õpetamisest koolides, seda ei väärtustata ega võeta tõsiselt. Seda on näha just nimetatud vanuseklassis.
48% Espoo lastest on küll ristitud, kuid ei tunne Jumalat. Nii on meie misjonipõld lai. See tähendab, et selge ja lihtsa evangeeliumi alalhoidmine ühel või teisel viisil on tänapäeval tähtis ja muutub üha tähtsamaks, kui taoline areng jätkub.
Inimesed peavad saama kuulda sõnumit Jeesusest ja päästest, et võtta vastu pääste kingina ja elada koos Jeesusega, et kogeda rõõmu ja abi eluraskustes – aga eelkõige, et nad on päästetud. See on uskumatult suur Jumala plaan. Taevas on otsekui vaheetapp. Peamine sihtmärk on uus taevas ja uus maa.
Olen palju rääkinud ajalooga kaasnevatest perioodidest. Külastasin septembris Pelkosnieme lahingupaika. Sealsele mälestusmärgile on kirjutatud: “Siin aitas Issand.”
See räägib Talvesõja lahingutest 17. ja 18. dets. vahelisel ööl 1939. a. Väikesearvuline Soome pataljon sai siis ülivõimsa võidu ülekaaluka ja paremini varustatud Punaarmee üksuste üle.
Ajalugu kinnitab, et loodusjõud tulid appi. Üksus oli 8 päeva lootusetuses ja sadas vihma. Hommiku poole ööd oli aga 40kraadine pakane. See nõrgestas vaenlast.
17.12.1939, ehk ööpäev enne, kui see kõik sündis, kutsus president Kyösti Kallio koos abikaasaga kogu rahvast üles palvetama. Oldi kitsikuses ja raskes olukorras, kuid Jumal vastas meile. Mehed tajusid seda nii jõulisena, et 24 aastat pärast seda sündmust meenutati, kuidas üks Talvesõja imesid sai teostuda. Siis lasti raiuda kivisse mälestusmärk: “Siin aitas Issand“.
Sel moel esitatakse küsimus, kas oleme tänapäeva üksikisikute ja ühiskonnana otsimas Elava Jumala abi ja palvetamas tema poole? Jumal pole ju muutunud! Meid, inimesi, on muudetud. Aga Jumal kuuleb endiselt palveid! Ning ta kutsub omasid palvetama selle rahva ja ühiskonna eest ja pöörduma tema poole, kelles on meie turvapaik!
TV 7 saates
„Isanda lauas”
