Pastor Hersonis

Minu nimi on Juri Petrenko ja ma olen 43aastane. Minu arusaamise Jumalast muutis see, mida kogesin 2022. aasta veeb­ruaris. See ei olnud mur­dumine raskustes, vaid juma­lik sekkumine keset sõja põr­gut. Isegi veel täna, kui ma sellele mõtlen, elan uuesti läbi selle sündmuse iga sekundit.

Ma olin koos abikaasa Natalja ja veel 25 inimesega, nende hulgas ka lapsed, oma väikeses koguduses Hersonis Ida-Ukrainas. Käimas oli sõja 11. päev. Kogudusest sai meie turvapaik keset kaost. Tulistamise ja plahvatuste hääled olid muutunud juba meie igapäevase elu osaks. Kuid miski ei valmistanud meid ette selleks päevaks. Hommik oli kätte jõudnud, taevas oli hall ning õhk oli raske suitsust ja hävingust.

Ootamatult kõlas kõrvu­lukustav pauk. Tundus, et maailm hävib. Aknad purunesid ja killud lendasid nagu žiletiterad. Meid kattis tolmupilv. Hetkeks tundus mulle, et olen surnud, sest aeg jäi nagu seisma: lapsed nutsid ja täiskasvanud palvetasid meeleheitlikult. Mõned hüüdsid: „Issand, halasta!” Mõni olid šokis, võimetu rääkima.

Vaatasin kella. See näitas 10:17. Mäletan seda selgelt, sest see sai otsekui gra­veeritud minu mällu. Abikaasa embas mind, tema silmad olid täis hirmu. „Juri, mida me peame tegema?” küsis ta väriseva häälega.

Ja siis sündis minuga midagi täiesti ebatavalist. Keset seda kaost kogesin ma seletamatut rahu, mis täitis mu südame. See ei olnud mõistuslik ega emotsionaalne. Jumal otsekui embas mind. Ma tundsin kellegi reaalse elavat kohaolu. Keset seda müra ma kuulsin, kuidas keegi kõneleb minu sees: „Mine välja.”

Naine püüdis mind peatada, sest rakett võis iga hetk plahvatada. Kuid minu vastus oli kindel ja kõlas minu endagi jaoks rahustavalt: „Jumal kutsub mind.”

Ma avasin koguduse ukse. Tolmu hõljus veel õhus ja siis ma nägin seda: minust umbes 15 meetri kaugusel keset külmunud tänavat lebas ballistiline rakett: umbes 2m pikk, terve, kahjustamata ja lõhkemata.

See rakett oleks võinud hävitada kõik ja tappa meid kõiki, kes olime koguduses. Kuid seal ta oli liikumatult, nagu nähtamatud käed oleksid ta sinna asetanud. Maa ümber raketi oli lõhenenud otsekui suurest löögist, kuid raketi kesta purunemist oli keegi nähtamatu takistanud.

Siis ma mõistsin, et me ei olnud üksi. Jumal oli lähedal, ta kuulis meie palveid, ta kaitses iga elu selles kohas oma käega.

Nimetada seda imeks ei ole ülepaisutatud, sest ma ei räägi seda selleks, et tekitada teis mingit emotsiooni, vaid sellepärast, et ma olen elav tunnistus sellest imest.

Kui te täna elate läbi kas sisemist või välist sõda, siis teadke, et Jumal võib teid kaitsta ka keset tormi. Ta tegutseb veel täna, ta kuuleb ja päästab veelgi.

Lähenedes raketile, mis oli külmunud maasse kinni jäänud, kuulsin ma selja tagant mahajääjate meele­heitlikke hüüdeid. „Pastor, tulge tagasi, see on ohtlik.”

Kuid miski minu sees, mis oli tugevam kui hirm, sundis minema edasi. Iga samm kõlas kui kaja: „Jumal on mind siia toonud, see ei ole juhus.”

Jõudnud raketini, ei tundnud ma üksnes füüsilist raskust, vaid ma nägin seda suurena, ähvardavana ja reaalsena, kirjadega ja löögi põhjustatud deformatsiooni jälgedega.

Plahvatussüsteem oli osaliselt avanenud. Viibida raketile nii lähedal tähendas otsekui alla kirjutada oma surmaotsusele, sest plahvatus võis toimuda iga hetk.

Aga seal ma olin, tavaline inimene, pastor, kes alles veidi aega tagasi oli Kiievis olnud kirjanduse professor. Ma asetasin värisevad käed külmale metallile ja see oli otsekui surmapuudutus. Kuid minus oli rahu, mis ei lähtunud minust endast.

Aastal 2020, kaks aastat enne seda sündmust ei oleks ma isegi osanud ette kujutada, et minu elu nii võimsalt muutub. Mul oli stabiilne rutiinne päevakord. Olin Kiievi ülikoolis ukraina kirjanduse õppejõud, töötasin abipastorina kirikus ja elasin abikaasa Natalja ja kahe tütrega tagasihoidlikus, kuid mugavas korteris. Meil oli piisavalt kõike, meil polnud millestki puudust.

Kuid Jumalal olid teised plaanid. Olles ühel vaiksel talvepäeval vaimulikus retriidis Kiievi lähistel, eemaldusin ma teistest ja kõndisin üksi lumises metsas, kui korraga tundsin seda, mida ei olnud kunagi varem kogenud, keegi oli otsekui minu kõrval, kuigi ma füüsiliselt olin üksi.

Ma peatusin, külmatunne taandus ja ma kuulsin mitte kõrvadega, vaid oma vaimus: „Juri, valmista mulle varjupaik Hersonis. Tõuseb torm ja minu rahvale on vaja majakat.”

Ma tardusin. Peas keerlesid küsimused: „Miks Herson, miks mina, miks just praegu?”

Herson on sadamalinn Lõuna-Ukrainas, tuntud rohkem oma laevaehituse kui vaimulikkuse poolest. See asub Kiievist 550 km kaugusel ja pärast Krimmi anketeerimist Venemaa poolt 2014. aastal kuulus see riskitsooni. Suhtusin kuul­dusse tõsiselt, kuid suure hirmuga.

Kui ma jagasin seda Nataljaga, siis tema reaktsioon oli just selline, mida olin oodanud. Ta vaatas mind pilguga, milles oli mõistmatus: „Juri, sul on hea töö, tüdrukutel on siin hea olla, meie lähedased on siin, aga sina tahad sõita Hersoni. Sa ju tead, kui ebastabiilne seal on.”

Tal oli õigus. Ka minul oli hirm. Vaikne sõda idas alates 2014. aastast oli võtnud juba tuhandeid elusid. Herson oli potentsiaalne tulipunkt, kui olukord peaks minema hullemaks.

Kuid ma ei saanud ignoreerida seda häält ja kutset. Ma võtsin Nataljal käest ja ütlesin: „Ma ei palu sul praegu mõista, vaid ma palun, et sa palvetaksid koos minuga. Kui see oli tõesti Jumal, kes minuga rääkis, siis ta annab meile rahu.” Ja ta andis.

Järgmisel nädalal rääkisin ma oma kogemusest kogu­duse vanempastorile Viktor Sobchukomile, 65 aastasele usklikule, kes oli palju läbi elanud ja tundis Jumala häält. Kui ma lõpetasin, vaikis ta hetkeks ja seejärel ütles midagi, mida ma kunagi ei unusta. „Juri, kui Jumal sind kutsub, siis ära torma. Ta valmistab põllumaa ette, enne kui saadab külvaja.”

Ma ootasin, et ta soovitab mul oodata, olla ettevaatlik, isegi ümber mõelda. Kuid ta vaatas mind pilguga, milles oli sügav rahu, otsekui nähes tõde, ja ütles midagi, mis tegi mind sõnatuks: „Ma olen Hersoni pärast palunud kuude kaupa, sest Jumal on mulle juba näidanud, et linn vajab pastorit. Kuid ma ei teadnud, kes see on. Nüüd ma tean. See, mida sa kuulsid, kinnitab seda, mida olen juba tundnud. Ta pitseerib sinusse oma kutsumise.”

Kuulda seda inimeselt, kes oli läbi elanud nõukogude­aegse tagakiusu, oli minu jaoks raputav, sest ma teadsin, et see ei ole tema jaoks lihtne.

Kuid mitte kõik inimesed ei suhtunud sellesse uudisesse üheselt. Kui ma rääkisin seda oma perele ja kursuse­kaaslastele, siis oli reaktsioon järsk. Minu vanem vend, kes oli Kiievis inseneriks, oli otsekohene: „Juri, kas sa oled hulluks läinud? Vastasseis Venemaaga järjest kasvab. Kõik teavad, et Herson võib saada uueks sõjaliseks tsooniks ja sa tahad sinna viia oma naise ja lapsed.”

Ülikooli rektor oli diplomaatilisem, kuid tema rahutus oli märgatav: „Professor Petrenko, te olete teinud endale auväärse karjääri, teie õpilased armastavad teid, kolleegid on teist vaimustuses. Hersoni ülikool on väiksem ja seal on ka vähem ressursse. Kas te tõesti soovite kõik hüljata?”

Kuid ükski nendest häältest ei haavanud mind nii sügavalt kui ema hääl. Me kaotasime isa 2014. aasta rahutustes. Kuulnud mu plaanidest, hoidis ta kõvasti minu käest kinni ja ütles pisarad silmas: „Juri, ma juba kaotasin su isa poliitika pärast. Ma ei taha kaotada sind sõja pärast. Palun ära mine.”

Kuid mida enam ma palvetasin, seda enam Jumal mind kinnitas. Tundus, et ta kõneleb minuga igal Piibli leheküljel. Ükskord lugesin ma Js 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen sinu Jumal.”

Teine kord Jeremija 29:11: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.”

Ning 2020. aasta juulis, vastupidiselt kõikidele ootus­tele võtsime vastu otsuse. Me müüsime oma väikese korteri Kiievis ja mina lahkusin oma töökohalt. Natalja, kes vankumatult seisis minu kõrval, suhtus meie kutsumisse imetlusväärse usuga. Me võtsime oma tütred, 14aastase Sofia ja 10aastase Katariina ning sõitsime Hersoni.

Kõik oli uus ja hirmutav, aga meie leidsime rahu. Natalja leidis kiiresti tööd kohalikus haiglas, kus teda avasüli vastu võeti, sest haiglas oli puudu meditsiiniõdedest.

Mis puudutab aga mind, siis juba esimesel pühapäeval kohtusin ma karmi tõega. Linna ainsas tegutsevas evangeelses kirikus käis ainult 12 inimest. Enamus neist olid elatunud. Eelmine pastor oli mõni kuu tagasi tervisliku seisundi tõttu loobunud teenistusest ja teenistusi viis oma kodus läbi 72aastane Jelena Kobolenko, kelle usk tundus liigutavat mägesid.

Ta pakkus mulle pärast teenistust oma väikeses köögis teed. Tema käed värisesid erutusest, kui ta ütles: „Pastor Petrenko, oleme palvetanud juba kaua aega. Mõned arvasid, et Jumal on meid unustanud, kuid mina olin kindel, et ta kedagi läkitab. Siiski ei osanud ma oodata, et ta läkitab Kiievist lausa terve perekonna.” Tema silmad läikisid pisaratest ja minu omad samuti.

Nii me hakkasime kogu­nema väikeses grupis. Meil ei olnud oma hoonet, kantslit ega mikrofoni, aga meil oli usk. Meil oli piisavalt usku, et alustada kõike algusest.

Mõne kuu pärast kohalik ärimees Igor Žukov, kes ei olnud kristlane, pakkus meile rentimiseks vana kauplust ida linnaosas. See oli varemetes, kuid renditasu oli peaaegu sümboolne.

Kui me rendilepingule alla kirjutasime, peegeldas ta nägu uskmatust ja uudis­himu. Ta ütles: „Ma ei mõista, miks keegi tuleb ära Kiievist, et avada siin Hersonis kirikut. Aga minu vanaema oli usklik ja ta ütles alati, et kiriku aitamine toob õnnistuse. Nii et pidage seda minu vaimseks kindlustuseks. Edu teile.”

Tema hääletoon ja naer olid skeptilised, otsekui püüdes naerda millegi üle, mida ta ei mõista. Sel hetkel ei suutnud ta ette kujutada, et kahe aasta pärast on ta samas hoones nuttes ja ülestõstetud kätega põlvili, et anda oma elu Jumalale, aga pea kohal lendavad raketid. Kuid selle päevani oli meil ees veel pikk teekond.

Naeratasin tema jutu peale, sest ta ei teadnud, et ka mina ei mõistnud veel kõike lõpuni. Ma teadsin ainut seda, et Jumal ütles: „Mine ja valmista mulle varjupaik.” Ning see oli kõik, mida ma vajasin.

Esimesed kuud olid uskumatult rasked. Hoone oli nagu skelett, katus lasi läbi, elektri- ja küttesüsteem olid nutuses olukorras, mis arvestades kohalikke talve­olusid tähendas viletsust.

Omades väikest tagavara ja vähest abi endiselt Kiievi koguduselt, töötasime me öid ja päevi, „määrides oma käsi”. Me värvisime, koristasime, ehitasime ja palvetasime.

Samal ajal muutus ümb­ritsev olukord ikka enam ja enam stressirohkeks. Uudised olid täis sõnumeid vene vägedest, mis koondusid piiri taha: mastaapsed sõjalised õppused, rahvusvaheliste ana­lüütikute hoiatused. Tundus, et maailm hoiab otsekui hinge kinni millegi õudse ees.

Elukallidus kasvas, muga­vusi jäi järjest vähemaks ja tundus, et Hersoni kohal rippus nagu nähtamatu raskus ja raske udu oli nagu surilina külmadel hommi­kutel Dnepri kohal.

Paljudel öödel, siis kui Natalja ja tütred magasid, kõndisin ma unetult meie väikese korteri külalistetoas ja küsisin endalt kogu aeg, kas ma ikka õigesti mõistsin. Äkki võtsin ma oma isiklikku illusiooni kui Jumala kutset, seades selliselt ohtu oma pere. Võibolla ma ikkagi eksisin.

Ühel sellisel ööl, kui ma olin jälle haaratud kaht­lustest, tegin ma midagi, mida üldiselt teha ei soovitata. Ma avasin piibli nn pöidlameetodil ja palusin, et Jumal mingilgi viisil räägiks minuga. Mu pilk langes tekstile Joosua 1:9: „Eks ole mina sind käskinud: Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!”

See sõna langes nagu vihm kuivale maale. Ma istusin põrandale, näoga akna poole, ja vaatasin Hersoni linna tulesid tumeda taeva all ja sosistasin: „Issand, ma ei tea, mis on tulemas, aga ma tean, et Sina oled siin. Anna mulle julgust olla sinu valguseks ka siis, kui ümberringi tundub kõik pime.”

Ma ei osanud isegi ette kujutada, kui pime saab olema see pimedus.

Vaatamata raskustele hak­kas meie väike kogudus 2020. aasta detsembris ilmutama uue elu märke. Külastajate arv suurenes kaheteistkümnelt kahekümne viieni. Kasv ei olnud kiire, kuid meie jaoks oli iga uus inimene taevane võit.

Me värvisime seinad valgeks, poleerisime tsementpõranda, ostsime kasutatud toolid ja panime hoonele nimeks „Uue lootuse kirik”.

Kuid meie missioon ja teenistus ei piirdunud ainult pühapäevaga. Nähes ühis­konna vajadust, koostasime abiprogrammi üksikute elatunud inimeste jaoks. Paljud neist olid endised Nõukogude Liidu veteranid, hüljatud ja unustatud. Vabatahtlikud viisid neile kaks korda nädalas toitu ja ravimeid, osutades neile sõbralikku toetust ja suhtumist, mis on harv nähtus.

Kohtumine Grigori Stepa­noviga, kes oli üks paljudest, avaldas mulle suurt mõju. Ta oli 86aastane Afganistani sõja veteran, kes elas pisikeses ühetoalises korteris, mille seintel rippusid medalid, aga silmades olid nutused mälestused. Meie esimesel külastusel avas Grigori pooleldi ukse ja ütles otse: „Ma ei vaja heategevust ja veel vähem religiooni.”

Ma naeratasin ja vastasin rahulikult: „Hästi, kuid iga sõdur vajab tuge. On see nii? Me tuleme kui sõbrad ja keegi ei ütle ära maitsvast raguust külmal õhtul.” Ta taganes ja laskis meid sisse.

„Preestrid ei teinud midagi minu heaks, kui mu kaaslased langesid pommirahe all,” rääkis ta järsult nagu inimene, kelle hing on juba liiga kalestunud, et kuulda lootusest.

„Me ei ole tulnud siia teid pöörama, me tõime lihtsalt toitu ja seltsi. Te võite võtta ainult toidu ja muu jätta. See on teie valik,” ütlesin ma naeratades.

Ta vaatas meid karmilt, käed risti, ja peaaegu ei kõnelenud meiega. Kuid me külastasime teda ikka ja jälle.

Vaikselt hakkas midagi muutuma. Ühel korral, kui tee oli keedetud, hakkas ta jagama mälestusi oma noorusest ja elust. Tulid ka küsimused. Ühel korral, kui ma vahetasin tal köögis lampi, ta plahvatas: „Kui Jumal on olemas, siis miks lubab ta sõdadel toimuda? Ma nägin Afganistanis lapsi hukkumas, kus oli siis sinu Jumal?”

Ma istusin ta kõrvale ja ei püüdnud talle vastata piiblisalmide ega ettevalmistatud fraasidega, vaid kuulasin. Nii arenes dialoog valust, vabadusest, kanna­tustest ja salajasest Jumala lähedusest isegi siis, kui kõik tundub kaduvat. Need olid tunnid täis siirast vestlust südamest südamesse.

Kolm kuud hiljem tuli ta kirikusse, näol sama trotslik ja kivine ilme nagu meie esimesel kohtumisel. Ta ristas käed ja istus viimasesse ritta, jälgides tähelepanelikult kõi­ke.

Teenistuse lõpus tuli ta minu juurde ja ütles: „Ma ei ole veel valmis uskuma kõike, mida te räägite. Kuid siin sees on rahu, mida ma ei ole tundnud lapsepõlvest alates.”

Sellest päevast alates ei lasknud ta mööda ühtegi teenistust. Temast sai üks järjekindlamaid liikmeid meie väikeses koguduses.

Ta oli endiselt otsekohene ja veidi vasturääkiv, kuid isegi see muutus aja jooksul tema võluks. Lapsed jumaldasid teda, eriti kui ta rääkis reaalseid lugusid oma reisidest mööda maailma, mis olid rikastatud peene huu­mori ja varjatud õpetusega.

Kuid meie südames ei olnud ainult elatunud inimesed. Teine oluline osa meie teenistusest oli suunatud noortele. Herson oli linn, kus olid suured probleemid töötute, koduse vägivalla, noorte seas leviva alkoholismi ja narkootikumidega.

Ühel päeval tuli mu vanem tütar Sofia minu juurde ideega: „Isa, minu sõbrad ei käi kirikus. Paljud neist mõtlevad, et religioon on ainult nõrkade või vanade jaoks. Miks me ei võiks korraldada näiteks kitarri või joonistamise tunde või luua neile koht, kus nad saavad lihtsalt vaikselt suhelda ja õppida? Võibolla tuleksid nad selle pärast ja jääksid millegi suurema pärast?”

Kiitsin selle idee heaks ja nii sündiski noorteprogramm, mis avas kirikuuksed õhtu­poolikul kolm korda nädalas, pakkudes huviharidust, hingehoidlikke vestlusi, õppimisvõimalust ja eelkõige armastust.

Algul käis 5-6 teismelist, enamus Sofia sõbrad, kuid uudise levides noorte arv kasvas ja 2021. aasta lõpuks külastas meid regulaarselt enam kui 30 noort.

Üks neist oli 16aastane Artjom, kelle isa oli ligi 7 aastat tagasi pere maha jätnud. Aga ema, kes oli alkoholisõltuvuses, ei pannud oma poega peaaegu tähelegi.

Artjom otsis tähelepanu muust nagu tänavakaklused, pisivargused, kiusamised. Ta soovis olla märgatud, tahtis tunda ennast kuhugi kuuluvana. Meie juurde tuli ta esimest korda ainult selleks, et naerda meie üle. Tema sõbrad sosistasid: „Mida need usklikud ka oskavad õpetada? See on naeruväärne.”

Kuid miski temas äratas Natalja tähelepanu, kes märkas kohe tema annet joonistusest, mida ta kritseldas lehenurgale, tehes näo, et ta ei kuule ümb­ritsevate juttu. „Kas see on sinu joonistus? Sul on annet. Väljendada vaid mõne joonega nii mitmeid emotsioone on tõeline kunst.”

Kuigi Artjom ei vastanud, oli seeme külvatud ja see hakkas kasvama. Artjom hakkas käima järjest tihemini. Algul külastas ta ainult kunstiringi, hiljem juba ka kõiki teisi.

Lõpuks tuli ta pühapäevasele teenistusele. Vaikselt tagareas istudes jälgis ta kõike. Ta ei laulnud, ei sulgenud silmi palve ajal, aga ta oli kohal ja see oli meie jaoks juba ime.

Ühel oktoobrikuu püha­päeval 2020. aastal tuli ta ja ütles põrandale vaadates: „Isa Juri, mul on vaja kellegagi rääkida. Mulle ilmub Jeesus. Ta otsekui kutsub mind, aga mul on hirm.”

Me istusime pargipingile kiriku lähedal. Õhus oli tunda sügist. Seal avas Artjom oma südame. Ta rääkis vihast, mida ta tundis isa vastu, kes nad hülgas; raskusest, mida ta tundis ema vastu, kes langes järjest sügavamale oma sõltuvuses; oma sisemisest tühjusest, mida ta püüdis mässu, nalja või vägivallaga täita, kuigi see ei õnnestunud.

„Aga kui ma olen kirikus, siis see tühjus ei valuta, keegi nagu mõistaks mind. Kas see on Jumal, kas mind kutsub?”

Hingasin sügavalt ja vastasin: „ Jah, Artjom, arvan küll. Piiblis öeldakse, et Jumal on vaeslaste isa, murtute lohutaja. Kui keegi ei mõista, siis tema mõistab ja ta on lähemal, kui me arvame.”

Veel samal päeval, ilma suurema kära ja emot­sioonideta, andis Artjom oma elu Jumalale. See oli vaikne, peaaegu märkamatu samm, aga see peatas raskuse jõe tema elus.

Mõne aja pärast hakkasid ilmnema ka pöördumise viljad. Ta hakkas koguduses kaasa aitama. Eriti suurt kannatlikust osutas ta väiksemate suhtes neid aidates, nii et ta üllatas isegi täiskasvanuid.

Ta vabandas õpetajate ees, kellega tal oli varem konflikt olnud. Ta hakkas õpingutesse suhtuma tõsiselt ja ta valmistas isegi emale süüa, mitte selle pärast, et ema oleks muutunud, vaid selle tõttu, et ta ise oli muutunud.

2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses külastas meie kirikut juba 45 inimest. Seda ei olnud küll palju, võrreldes pealinna kirikutega, kuid meie keskel valitses elu, armastus ja liikumine. Me tegelesime vanadega, noort­ega ja puuduses olevate peredega ning me tundsime, et me oleme just seal, kus Issand tahtis, et me oleme.

Kuid samal ajal hakkas õhus miski rõhuma. Uudised ei valetanud. Vene vägede liikumine piirialadel inten­siivistus iganädalaselt. Toidu, bensiini ja rohu hinnad lendasid kõrgustesse. Turu­jutud, mis levisid kodudesse, olid laetud hirmust. Linna kohal rippus sõnatu ettearvamatus nagu tume udu.

Ja kui algas uus, 2022. aasta, mida inimesed tähistasid ilutulestiku, muu­sika ja uue lootusega pöörduda tagasi normaalsesse ellu pärast 2aastast pandeemiat, tundsin mina oma õlgadel täiesti teistsugust koormat mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka vaimulikult.

Oma lühikeses uue aasta kõnes tabasin ma ennast sõnadelt, mida ma polnud kavatsenud: „Õed ja vennad, ma ei tea täpselt, mis meid on ootamas 2022. aastal, kuid ma väga selgelt tunnen, et meid ootavad ees rasked ajad. Meil on vaja olla valmis mitte ainult varude, vaid ka usu poolest. Piibel ei luba tormide puudumist, aga ta garan­teerib Jumala läheduse nendes.

Järgmisel nädalal kuulu­tasin ma välja 21päevase ühispaastu. Eesmärk oli lihtne aga selge: eestpalve Ukraina, eriti aga Hersoni pärast.

Hakkasime korrastama ka kiriku keldrit, varusime vett, konserve, riideid, meditsiinitarbeid. Varusime kõike, mida saime endale võimal­dada oma vähese eelarvega.

Mõned pidasid seda ülepaisutatuks, mõned nimetasid mind paanika tekitajaks. Kuid sügaval hinges ma teadsin, et Jumal valmistab meid ette millegi suurema tarbeks, kui meie suudame ette kujutada.

Pärast ühte teenistust tuli minu juurde Jelena Kobolenko, kelle juures me viisime läbi oma esimesed teenistused ja ütles: „Pastor, me elame juba nii kaua Venemaa ähvardusega. Kogu aeg üks ja sama pinge. Lõputud läbirääkimised, millele järgneb kasvav pinge – see on lõputu tsükkel.”

Vastasin väsinud naera­tusega: „Jelena, loodan kogu hingest, et eksin, kuid miski minu vaimu sügavuses ütles mulle, et seekord saab kõik olema teisiti. Parem ma olen valmis, sooritades vea, kui et ma ei ole valmis ja hiljem kahetsen seda.

Ma ei jaganud koguduses seda, mida kogesin palve ja vaikuse aegadel. Ma nägin unenägusid ja nägemusi, mille tõttu ei olnud ma mina ise. Vahel nägin ma meie kogudust varemetest ümbrit­setuna, kuulsin plahvatusi, tundsin suitsu ja tule lõhna. Ma ärkasin nende piltide peale keset ööd ja külm higi voolas mööda mu laupa.

Ükskord varahommikul, kui mul ei olnud enam jõudu magada, läksin ma jalutuskäigule mööda vaikset Hersoni. Linn tundus rahulik, magades tähistaeva all. Seisatasin meie väikese koguduse ees, mida olime armastusega ehitanud ja sosistasin: „Issand, kui ma tunnen tormi lähenemist, siis las see paik saab minu jaoks ohutuks varjupaigaks. Las ta särab nagu majakas keset pimedust ja las ta olla oaasiks siis, kui kõik tundub olevat mahajäetud. Aita mul olla sinu hääleks, kui pommide vilin püüab kõiki kurdistada.”

Ma ei osanud ette kujutada, et vähem kui kahe kuu pärast pöördub see palve selliseks katsumuseks, mida ma ei oleks osanud uneski ette näha. 20. veebruaril 2022. aastal paiskus tuha all hõõgunud äike valla. Hommikul 5.30 helistas mulle Mikola, kes aitas mul külastada eakaid inimesi: „Pastor, nad pommitavad Odessat ja Kiievit. Sõda on alanud.”

(järgneb)