Piiskop Carlton Brown räägib TV7 saates „Haastattelussa” (09.01.26), kuidas ta teenib ühes New Yorgi raskemas piirkonnas, Harlemis.
Olen endine keskastme õpetaja ja kohtusin Issandaga juba noorelt, kuna minu pere uskus Issandasse. Olen näinud Jumalat tegemas suuri asju.
Kohe, kui andsin oma elu Issandale, juhtis tema mind oma teenistusse 45 aastat tagasi. Täisajaga teenistus algas minu elus 35 aastat tagasi. Jumal on kasutanud mind nii Aafrikas, Euroopas kui Aasias. Jumala vägi on ilmnenud teenistuses. See on olnud rõõm ja eesõigus.
Olen abielus ja kahe lapse isa. Oleme kõik pühendunud Jumalale. Minu isa saab kohe saja-aastaseks, ema on 98 ja nad on olnud abielus 78 aastat. Nad õpetasid meile Jumala sõna. Me nägime Jumala kätt nende peal ja kogu pere kohal. Mul on kolm õde, kes kõik on usus ja koguduses. Õdede abikaasad on pastorid. Oleme näinud imelisi Jumala tegusid.
Olen viibinud 50 maal ja rajanud kogudusi Lõuna-Aafrikas. Meil on koolid Jamaikal ja Lõuna-Aafrikas, oleme teinud ravireise Kariibidele ja Aafrikasse ning Euroopas Albaaniasse ja Rumeeniasse. Jumal on teinud suurepärast tööd ja kogunud kokku erinevaid inimesi erineva taustaga.
Ka Harlemis on mitmesuguseid inimesi Kaukaasiast, Aafrikast ja Kariibidelt, samuti USA lõunaosast. Oleme New Yorkis nagu suures sulatusahjus ja ootame, mida Jumal saab veel tegema. Samas on see ka misjonipõld. Usume suurt misjonikäsku ja liigume kogu maailmas.
Jumal tõi mind Soome peaaegu põhjanabale ja Eestisse. Armastan Euroopat ja seda kohta. Siin on nii kaunis. Teid on väga õnnistatud.
Inimesed peavad nägema koguduses tähendusrikast elu. Ei piisa lahedatest ja ülestõstvatest jutlustest või ülistusest, milles teenivad kaasa suurepärased muusikud. Peab nägema Jumala armastust kõigi inimeste kohal. Peame jagama tema armu ja kaastunnet ning elama nii, et aitame inimesi nende tegelikes vajadustes.
Nii tegutses Jeesus Galileas. Temal ei olnud vahet, kas keegi oli juut või kreeklane. Point on selles, et kogudus on rajatud Püha Vaimu väele. Inimesed peavad mõistma, et kui nad kohtavad inimesi seal, kus nad on, on vastus kõigile Jeesuses Kristuses, Jumala ilmutuses.
Nii oli see Aabrahami elus. Teda õnnistati. Eksisteerib valitud ja õnnistatud rahvas. Miks teda õnnistati?
1Ms 12:1-3 on kirjutatud, et õnnistus kuulub kõigile rahvastele. See oli Jumala plaan, kuid ta kasutas Iisraeli, et ilmutada oma olemust ja armu ning öelda maailmale, et ta on ainus tõeline Jumal. Aamen.
Koguduse inimesed peavad lõpetama arvamise, et Jumal on tulnud edendama nende agendat. Peame olema osa Jumala riigist ja taotlema Jumala eesmärke. Peame kasutama iga õnnistust nii nagu Mooses ja minema vabastama tema rahvast. Kui Jumal on kutsunud sind olema koguduse pastor või juht, on Jumal andnud sulle võimaluse, mille abil veenda inimesi, et kogudusel on tähendus.
Meie Peeteli kogudus on 108aastane. Oleme osa Assemblies of God nelipüha kogudustest. Eraldasime kogudusest 100 inimese rühma, kuna kogudus kasvas. Tollane piiskop, minu eelkäija, märkas seitse aastat tühjana seisnud koolimaja ja me otsustasime kogudusega selle ära osta.
See on imelugu hoonest, kus on neli korrust ja 80 klassiruumi. Mõned arvasid, et see projekt ei õnnestu. Aknad olid katki ja kõik väärtuslik minema tassitud.
Alustasime taastamistöödega ja kaks inimest kõndisid sealt mööda. Piiskop seisis tänaval, jälgis meeste tööd ja kuulis vestlust.
Üks mööduja ütles: „See ehitus on olnud tühi seitse aastat. Mida kavatsetakse sellega teha?”
Teine vastas: „Nad teevad sellest kiriku.”
„Kiriku? Milleks?”
Ta vandus kurja ja küsis: „Kas meile on vaja veel ühte kirikut? Seda pole küll vaja.”
Piiskop kuulas neid. Pühapäeval ta jutlustas: „Meie ei ole veel üks uus kirik. Kogudusel peab olema tähendus kogukonnale.”
Tahan öelda, et kogudus võib tegutseda kas äripinnal või eramus. Pole vahet, millisel pinnal või milliste inimestega. Oluline on küsimus, kuidas mõjutatakse neid inimesi, kes tulevad uksest sisse, nii et nad ütlevad: „See ei ole jälle mingi kirik, vaid selle inimesed hoolivad meist.”
Kui lähedal on kodutuid, siis kuidas saaks kogudus pakkuda neile toitu, riideid või elamispinda? Kui seal on noori, siis kas nad vajavad nõustamist või hingehoidu. Emad võivad vajada lastehoidu või tööd. Kuidas kasutada ruume mitte ainult jumalateenistuseks, vaid ka nädala sees. Kuidas kogudus saab inimesi toetada?
Harlemis on palju kirikuid, mis on lahti pühapäeval ja suletud argipäeval. Kas need võiksid olla avatud igapäevaselt? Kas keegi vabatahtlik võiks kasutada oma aega selleks, et teenida kogukonda? Siis inimesed küsivad: „Miks te seda teete?”
„Tore, et küsid. Teeme seda sellepärast, mida Jumal on teinud ja mida ta teeb ja mida ta võib teha ka sinu heaks praktiliselt.”
Kogudus ei pea olema üksnes preesterlik, vaid kogudus peaks olema nii pastoraalne kui ka prohvetlik. Preesterlikkus on üleloomulik, ülistus on vaatamine Jumala poole ja tema appihüüdmine. Januneme tema lähedust ja püüame elada püha elu. Anname ära oma määrdunud riided ja riietume puhastesse. Taotleme igavest elu.
Pastoraalsus on hea ja tore, aga teine pool on prohvetlikkus. Kahjuks on prohvetlikkus meile üksnes Jumala õnnistus. Piiblis püüti prohveteid alati tappa. Miks?
Kuna nad rääkisid tõtt väes. Nad nägid valesid ja probleeme ning esitasid Jumala õigsust ja pühadust. See on koguduse ülesanne. Preesterlikkus oli see, et me ise tuleme kokku, kuid prohvetlikkus on vahendada teistele Jumala sõnu. Me peame seda tegema viisil, milleks Jumal on meid kutsunud, nii et kuulata teda, mitte matkida teisi. Mida Jumal tahab, et ma teeksin siin ja praegu?
Siis saab Jumal muuta ja vabastada inimesi selle kaudu, mis meil on. Usun, et Jumal tõstab uue väikeste Joona taoliste prohvetite sugupõlve.
Joona ei tahtnud minna Niineve linna hoiatama inimesi. Minu arvates on paljud koguduse liikmed nagu Joona. Nad põgenevad Jumala eest ja taotlevad nauditavat elu.
Nad tulevad pühapäeval kirikusse ja laulavad halleluuja. Pärast räägivad nad oma elus saavutatust vendadele ja õdedele: „Ostsime just uue maja. Vaadake meie uut autot. Tegime veidi remonti. Kas läheme pärast teenistust sushile. Kas mängime golfi järgmisel nädalal?”
Kogudustest on saanud Ameerikas ja Euroopas nagu klubid, kus käiakse harjumuspäraselt. Pealegi on need liigselt programmikesksed.
Meis kõigis on väike Joona. Me ei ole täiuslikud või valmis, kuid on oluline, et me võitleme. Joona tuli vähemalt kohale ja lasi Jumalal ennast suunata. Jumal pidi Joonat korrigeerima.
Peame õppima teiste vigadest, mitte teisi hukka mõistma. Tuleme kokku üksteist nõustama ja tegema koostööd, et kasvada sellesse, milleks Jumal meid kutsub. Tunnistame ja tunneme oma nõrkusi.
Maailm näeb seda. Me ei saa neid vältida. Tunnistame need teineteisele. Laseme maailmal näha, et meil on puudusi, kuid meil on Jumal, kellel on armu ja andestust. Kui ta saab seda teha meile, siis miks mitte ka teistele.
Minu elu ja teenistuse raskeimaid kohti on olnud mitu. Issand viib meid läbi kogemuste ja siis märkame, et need väljakutsed on tulnud meie ellu selleks, et vallutada midagi suuremat, mis seisab veel ees.
Minu kutse teenistusse tuli ajal, kui mul oli raskusi abielus. Abikaasa koges, et olin liiga palju koguduses ja liiga vähe temaga ning tal oli õigus. Ta on tore naine. Olime noored ja see oli lootusetuse aeg.
Olin ka ise väsinud, kuna lootsin suunduda edasi õpetajana, kuid New Yorgi linn ei vajanud siis õpetajaid. Kogesin, et ma ei leia rakendust töös ja olin olnud selles liiga madalal astmel.
Ma ei mõistnud, et Jumal tegeles millegagi minus. See oli uhkus. Issand pani mind seda mõistma. Siis ta õnnistas mind. Sain soovitud töö ja kõik oli korras. Issand ütles: „No nii, vastasin nüüd sinu palvele.”
Kuid naine oli juba jätnud minu. Elasime paar kuud eraldi pindadel. Issand küsis, kas olen sellega rahul, mida ta tegi minu heaks.
„Aga minu naine?”
„Ära muretse, ma korraldan ka selle, kuid kas sa oled rahul?”
Hakkasin vastama jah, kuid peatusin. Ma mõistsin, et sellest ei ole kasu, kui ma ei ole Jumala tahtes. Ütlesin: „Olen rahul, kui Sina seda oled.”
Siis ta kutsus minu teenistusse. Ta soovis, et teen mida tahes, kuid enne kõike teenistus.
Ma ei saanud olla auahne ega taotleda rektori kohta. Pidin valmis olema telgitegija kus tahes. Maapealne eesmärk olnuks edeneda üksnes töös. Ma ei soovinud seda, niisiis ütlesin: „Issand, teen nii, nagu ütled.”
Issand on õnnistanud mind rohkem selle töö kaudu, mida alguses tegin vastu tahtmist. Nüüd näen, et see oli raske samm, kuid Jumalal oli midagi paremat. Selle kaudu õpetas ta mind lootma tema peale. Õpime lootma elu raskena tunduvate sündmuste kaudu. Tahaksime põgeneda nende eest, kuid ei tee seda.
Siis Jumal avab ukse ja meil on midagi öelda inimestele, kellel on raske oma elus. Me ei jõua selles elus kunagi kohale. Olukorrad suruvad meid põlvili ja nende kaudu õpime lootma. Siis Jumal õnnistab meid ja ülendab meid nii, et saame paremini rääkida evangeeliumi.
Minu poeg sattus avariisse viis aastat tagasi. Tal oli juristi haridus. Ta on nüüd 42. Õnnetuse ajal oli ta 37. Tema aju töötab ja ta mõistab asju, kuid ta ei saa enam ei liikuda ega rääkida.
Sellest on möödunud viis aastat. Õnnetus murdis minu. Jätkan Jumala tööd ja me ehitasime uue kiriku. Tegin tööd mitmel pool maailmas, kuid viibisin nagu unes, kuna süda oli murtud.
Mind pani jätkama mõte sellest, et olin jutlustanud nii paljudele, kes olid raskustes. Nüüd on minul endal raske. Kuidas saan teisi aidata, kui ma ise ei toetu Jumala sõnale ega tõotustele?
Pidin ennast raputama ja pöörduma tagasi oma kohale. Siis inimesed ütlesid, et minu jutlustes on uut sügavust. Jumal andis mulle armu ja me suudame jätkata. Ma suutsin rõõmustada Issandas, vaatamata poja olukorrale. Aitasin teisi teades, et Jumal korraldab ka selle.
See on usuteekond, kuid me ei saa õpetada teisi ega juhtida neid suuremasse usku, et Jumal teeb imesid, kui me ei ole ise valmis maksma hinda. Kuid Jumal on ustav. Ta ei jäta meid maha ega hülga meid.
Pere, kes palvetab koos, püsib koos. Hoiame kinni Jumal tõotustest. Päev koidab ja läbimurre saabub.
Täna on New Yorgis surma põhjuseks mitte südameatakid, õnnetused või vähk, vaid üksindus, vaimuhaigused, narkootikumid ja enesetapud. See on suurim väljakutse.
Meid on kutsutud olema haavatute ravija. Ütlen alati juhtidele: oleme haavatute tervendajad, kuid meie veri ei tohi langeda teiste inimeste peale. Me peame tegelema oma probleemidega ise ja vastu võtma hingehoidu.
Kui keegi teeb midagi valesti, peame võtma aega, et teda korrigeerida, rääkida tõtt, kuid armastuses, ja juhatada ta õigele teele. Vahel teenijad kasutavad ära teisi, et ise hakkama saada. Nad kontrollivad neid ja jäävad ise sõltuvusse teiste aitamisel.
Meie teenistuse väljakutse on, et me ei püüa inimesi parandada. Peame olema teenivad juhid. Me ei tegele oma haavatavusega või üksindusega teiste kaudu ega püüa parandada oma enesetunnet teiste arvel. Loodame sellele, et Jumal teeb seda pühendatud elu kaudu. Kui langeme, vajame teisi juhte, kes esitavad meile väljakutse ja juhivad õigele teele.
Paulus korrigeeris Peetrust, kuigi Peetrus oli suur juht. Peetrus austas Paulust ja kutsus üles teda kuulama. Nad olid piksepojad. Neil oli omavahelisi võitlusi.
Seetõttu on oluline, et haavatute ravijana oleme ise sõna all ja säilitame tasakaalu temas, kuna käsitleme üksindust ja masenduse mõtteid.
Enesetapp ja narkootikumide kasutamine on väljunud kontrolli alt USAs ja New Yorkis. Patt on sama ka Euroopas, kuid võib olla erinevas pakendis. Kõikidel on samad väljakutsed, nii mustadel kui valgetel.
Vaenlane on tulnud varastama, tapma ja hukkama, kuid tänu selle eest, et Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Ta on tulnud tooma lootust ja taastama eksinuid. Niisiis on abivahendiks rist.
Minu lemmikkoht Piiblist on Matt. 6:33: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”
Õppisin seda juba noorena ja olen näinud selle täitumist oma elus. Kui on raske, meenutan endale: otsi esmalt Jumala riiki. Seda peab tegema esmalt, mitte teisena. See pole keeruline.
