10 aastat varem on Antero „Mooses” Laukkanen öelnud raadiosaates koos Riku Rinnega „Jumala kotkad”:
„Püha Vaim on saadetud aitama meid meie nõrkustes. Jeesus ei öelnud, et siis kui ta on leidnud kellegi piisavalt tugeva, siis ta tegutseb ja aitab. Püha Vaim on ja asub meis, tegutsedes kogu aeg. Mida rohkem julged loobuda endast, seda selgemini koged Püha Vaimu väge ja lähedust.”
Tänu kutse eest olla sel õhtul Nokia kirikus kohtumas inimestega. See õhtu on kindlasti eriline. Ma pole kunagi varem rääkinud kogudusele kontoritoolilt. Kõike peab elus juhtuma, et tohiks rääkida lodevalt. Pealegi on siin täna sõnum kogu Soomele.
Räägin täna nagu inimene, kes teab, et tal on aega üsna vähe. Olen elanud tohutu rikast elu koos Jumalaga. Kui Issand võtab mind täna ära, olen väga tänulik, mitte äravõtmise pärast, vaid kuna olen saanud elada koos Jumalaga tõeks oma unistuste täitumise. Olen saanud elada oma kutsumise keskpunktis, olnud täitmas Jumala tahet, mis on minu jaoks tõde.
Tahan esitada täna väljakutse uuendumiseks sinule, kogudusele, kogu Soome rahvale. Rõõmustan, et see salvestatakse ja esitatakse mitmesuguste meediavahenditega, sest nüüd on aeg öelda seda, mida olen soovinud öelda kogu elu. Me vajame Jumalat rohkem, kui me mõistame.
Meie rahvas on eksinud. See rahvas on lahkunud Jumala sõna juhtimisest ja me oleme täiesti hukas. Rahvas peab tagasi pöörduma nagu eksinud lambad karjase juurde. Soome rahvas peab tagasi pöörduma Jumala juurde. Mina ja sina peame tagasi pöörduma Jumala juurde.
Pead meenutama, kuidas tundsid end esimest korda Jumalaga rääkides. Kuidas sulle tundus, kui esmakordselt väljendasid talle oma armastust. Mis on juhtunud pärast seda? Kas täna on see õhtu ja hetk, et öelda: „Jumal kõikväeline, imeliselt rikas armust ja heldusest, uuenda mind.”
Räägin täna kogudusele, lammastele, kes on juba kaua seisnud kaugel Jeesusest. Nad kuulevad karjase samme, tajuvad neid, kuid on kaugel. Kutsun tulema lähedale. Halleluuja!
Inimene Jumala tahtes on oma võimaluste tipus. Jumala läheduses inimene õitseb. Mõtlesin, et need laused oleksid üsna head minu hauakivile. Pole paha meenutus, kui keegi käib surnuaial, näeb minu hauakivi ja mõtleb: „Siin on keegi, kes mõtles, et inimene Jumala tahtes on tipus. Jumala läheduses inimene õitseb.”
Oleme ajaloolises kohas, Nokia kirikus, kus on toimunud suuri Jumala tegusid. Kui Riku helistas ja palus tulla sellele õhtule, minus midagi liigatas. Kes see oli, kelle kõhus laps hüppas. Minul oli sarnane tunne, kuigi ma ei tea midagi sünnitamisest. Oli tunne tegutseda ja tulla siia. Sellel õhtul on minu elus suurim tähendus. Võibolla on siin mitu kotkast, kes on kaotanud lennuvõime. Võibolla on kuulajate-vaatajate hulgas kristlasi, kes on kaotanud oma lennuvõime.
Meenutan lugu, mida lugesin lennukis istumisest. Indias on lennuk, millel ei ole tiibu, kuid millele müüdi pileteid iga päev. Iga päev see oli täiesti täis. Igal päeval kapten ja stjuuardessid läksid sellesse lennukisse, tervitasid rõõmsaid inimesi, läksid esiossa ja edastasid teadaande: „See on lend Mumbaisse. Lennuaeg on 2 tundi ja 15 minutit. Hetke pärast algab kohvipakkumine.”
Lennuk oli lõpuni väljamüüdud, kuid selles oli üks väike probleem. See kunagi ei lennanud kuhugi.
Seda lugedes mõtlesin, et see on just nagu kogudus. „Tänasel Nokia õhtul algab lend ning vältab tund ja viiskümmend minutit. Kapten Riku juhatab meid vaimustatusesse. Kohe tuleb kohvi, ärge muretsege.” Kuid tegelikult ei lähe me kuhugi.
Kas poleks aeg saada tagasi lennuoskus? Kas poleks aega sulgeda silmad ja kogeda, et Jumal kannab meid? Kuidas on, kui kõikväelise vägi, see Püha Vaimu tuul, mis on selle õhtu teema, haarab meie tiivad ja tõstab meid lendu?
Minu arvates väärib Soome näha Jumala tuultes lendavat kogudust. Aamen. Kas oled nõus? Siis lehvita. Ristin selle pühaks lehvituseks alates sellest päevast ja edaspidi.
Loen sõna selle õhtu jaoks, mille juures olen veetnud aega kirjast Filiplastele 1:12: „Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna.”
Salmist 19: „… sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et – nagu alati, nii ka nüüd – Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!”
Kui kuulsin oma haigusest 30. mail, sain multiskleroosi diagnoosi. See oli minu sünnipäev. Polnud just tore sünnipäevakingitus. Olin üsna vaikne, mida ei juhtu tihti. Helistasin koju ja naine purskas nutma. Hooldajana teadis ta täpselt, millest oli jutt. Nädalaid hiljem minu diagnoos täpsustati selle haiguse raskemaks vormiks, mis lõpeb üldiselt surmaga.
Soovin, et kellelegi ei jääks vale muljet minu usust, mis on lausa tipus. Uskuge või mitte. Olen absoluutselt täiesti veendunud, et sekundi murdosa jooksul suudab Jumal luua selle ihu uueks, kuna mul ei ole põhjust kahelda selles, et ta võib tervendada minu täielikult. Usun sellesse kaljukindlalt. Minu usk on suur nagu mägi. Piibel ütleb, et kui seda on sinepiivakese võrra, siis mäed liiguvad. Minul on usku nagu mägi, kuid sinepiivakene vaeseke ei taha liikuda.
Olen helistanud mõnele teoloogile ja pastorile, mida nüüd teha, kui usk on nagu mägi ja sinepiseeme ei siirdu. Nad õnnetud ei osanud vastata, jäid mõtlema. Kuid tundes mind arvasid, et ju siia on mingi koer maetud. Vastasin, et siia ei ole koer maetud, vaid panusena on minu elu. Mina usun, et ta võib tervendada mind silmapilguga, kuid ma ei tea, mis on tema plaan.
Nutsime koos naisega kuu aega. Istusime suvilas ja nutsime. Hoidsime teineteisel käest ja nutsime. Nutsime silmad kuivaks. Imestasime, kuidas see haigus, mille alguspära keegi ei tunne, ei ükski arst ega uurija, on eksinud minu ihusse ja muudab kogu meie tuleviku väljavaate.
Kuu aega nutsime, palvetasime koos, hoidsime teineteisel käest, tänasime selle eluanni eest. Ja siis ühel hommikul, istudes jälle seal, kogesime kuidas Püha Vaim värskendab meid, kuidas meie mõtted uuendati, kuidas meid julgustati Piibli kohaselt suunama oma meeled uuesti. Pidi otsustama, kuidas eluga jätkata, kuidas minna edasi.
Äkki tõuseb seest mõistetamatu jõud, mis hakkab suunama mõtteid. Kogu 50 aasta jooksul minusse külvatud Jumala sõna sai haarde, toimus ime ja minusse külvatud Jumala sõna hakkas kandma. Enam mina ei kandnud sõna, vaid sõna kandis mind. Sain tugevaks ja uuenesin.
Me otsustasime vaadata Jumalale ja teha seda, millega oleme aja jooksul harjunud, oma vaate kinnitamisega Kristusele ja tema tööle. Otsutasime hakata nautima iga päeva, iga hetke, tegema asju, mis elus olid jäänud tegemata, kuna olen olnud nii hõivatud.
Mul on alati olnud kolme tööpäeva jagu kohustusi. Alati kui sain kolm asja tehtud, tuli kuus asemele. Elu on olnud hektiline, mitmekesine, see on isegi parlamendini jõudnud. Nüüd olen seal, elan viimaseid kuid rahvaesindajana, ja nüüd tuli mulle selline vaev. Aga ma tahan et teaksite, vennad ja õed, soome rahvas ja kogu maailm, et see mis minuga on juhtunud, on tulnud evangeeliumile kasuks. Halleluuja!
Ta on tegelikult nõtrades vägev. See ei tähenda, et kui minul on tunne, et ma olen natuke nõrk, vaid seda, kui jalad enam ei kanna, kui ei suuda enam pardlit käes hoida, kuna jõud on nii kiiresti kahanenud. Samas tähendab see, et minu sisemine inimene uueneb päev-päevalt.
Minu kõrval istuv rahvaesindajast sõber parlamendisaalis küsis minult: „Antero, kas sa oled tegelikult nii rõõmus, või on sul ka raskeid hetki?”
Vaatasin teda ja ütlesin: „Kuule, minul on nii halbu aegu, et ei oska neid kirjeldada. Vahel nutan nagu hüään öösel ja kisendan. Vahel minu naine hüüab nagu hüään öösel ning ulub, ja siis me nutame koos. Kuid vastus sinu küsimusele: jah, minul on rõõm ja rahu minu sees, mida keegi ei võta ära.”
Tahan, et kõik saavad teada, et see sünnib evangeeliumi kasuks. Ühel hommikul palvetades kuulen enese häält palvetamas: „Taevane Isa, tahan loovutada Sulle kogu oma elu kontrolli.” Samal hetkel kuulen eneses sõnu: „Olen seda palvet nii kaua oodanud.”
Siis jätkasin palvet Vaimu mõjutusel, mida poleks ette kujutanud, et julgen palvetada. Annan Sinule oma elu ja surma. See palve ei tulnud kergelt. Esimest korda elus mõistsin, mida see tähendab. Annan Sinule oma surma. Tee minuga, mida soovid. See on Sinu käes.
…
Täna on teemaks, kas sa soovid uuenenda, nii et hommikul ärgates koged tema lähedust. Päeval tööl olles või kaupluses käies tunned tema ligiolu. Kuuled tema häält. Näed tema plaane oma elule. Millist elu soovid elada koos Jumalaga?
Just nüüd kannavad mind tema käed ja palved, mida ta teostab miljonite inimeste kaudu. Mul ei ole mingit soovi ega kavatsust surra. Ma ei oota ega igatse surma, olen nii elujanune. Tahan elada.
Tahan käia oma suvilas, kuhu olen ehitanud mõnusad rõdud. Tahan istuda ja vaadata päikeseloojangut Somerniemel. Tahan käia Somernieme suveturul ja süüa pannkooke ning rääkida inimestega. Tahan elada, kuid olen andnud selle Jumalale.
Olen seitse aastat saanud süüa pannkooke Somernieme suveturul, millest kolm aastat olin Somernieme turu nõunik. Halleluuja! See oli tippaeg, sest sain tasuta pannkooke ja vorste. Mida elult veel oodata?
Kas oled rõõmus, et oled täna siia tulnud? „Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie
kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,” ütleb Paulus vanglas. Ta ei teadnud, kuidas tal läheb. Ta ei teadnud, mis teda ootab. Kas ta surmatakse? Kuid kuidagi oli ta saanud sisemise veendumuse.
Rõõmustan, et ta soovis teisi usus edendada. Sama on minu soov: „Issand, soovin olla siin, kuna olin planeerinud, et kui jään suvel puhkusele, siis kui töö parlamendis lõpeb, annan ma kõik soomlaste vaimulikuks ülesehitamiseks, Soome pastorite ja juhtide palveelu edendamiseks.
Sest kui pastorid ei leia palvet ega hakka palvetama, see maa hukkub. Kas kuulsid pastor? Kui sina ei avasta palve saladust, kaob sinu kantslist kõik: vägi, võidmine, ilmutuse vaim, Jumala sõna mõistmise vägi. Kõik kaob, kui sina ei leia palve saladust. Alles jäävad kopeeritud kõned, üksnes käsumõtted, vaid sõnumid kirjatundjate raamatutest. Kui soovid elu, mis peatab, puudutab, mis muudab maailma ja kuningriike, pead leidma palveelu, isikliku palveelu.
Hea sõber, kui sina tahad elada Jumala lähedal, õitseda, elada tõeks Jumala tahet, peame üheskoos leidma palve saladuse. See on olnud minu elu sõnum. Ütlen seda nii rõhutatult, nagu ütleb inimene, kes ei tea, mitu päeva on jäänud alles.
Sõbrad, me peame murdma palvetamatuse kindlustused sellel maal Jeesuse Kristuse nimes ja veres, selle palvetamatuse kindlustuse, mille saatan on ehitanud meie elu ümber: ei ole aega, ei ole aega, ei ole aega.
Sinule on antud kogu aeg ja sina pead otsustama, kuidas seda aega kasutada. Ei tule taevast suuri valgusilminguid ega võta Ta sinu kohvrist kalendrit või telefoni, et kirjutada sinna palveaegu. Sa pead seda ise tegema. Sa pead ise tunnistama patuks selle, et palvetamatus on kuivetanud sinu elu. Palvetamatus on võtnud tundlikkuse kuulata Jumalat, elada temaga ja seista tema palge ees. Palvetamatus on nagu vähk, mis areneb ja hävitab lõpuks kõik.
Tänu Jumalale, et saame täna uueneda. Kes iganes täna kuuleb, saab uueneda, põlvitada ja avada oma südame, sulgeda silmad ja öelda: „Issand, anna minule andeks minu palvetamatus.”
Mul oli võimalus kevadel, kui suutsin veel kõndida, olla Walesis, Inglismaal. Seal, kus on olnud suured ärkamised. Ma käisin Jonathan Edwarsi palvemajas, mis on kümnendik sellest ruumist, kus tema ja veel kakskümmend noort hüüdsid: „Lord, bend me, oo Lord, bend me!” Muuda mind, Issand, oo muuda mind!
Kui need noored mehed palvetasid ja hüüdsid, siis Jumala Püha Vaim valati kogu Walesi peale. Mõne kuuga 100 000 inimest leidis Kristuse. See oli üks kiiremini levinud ärkamine kogu maailma ajaloos.
Käisin John Wesley palvemajas ja astusin kantslisse, kus tema jutlustas. Seisin seal ja ütlesin: mina soovin seda tuld, mis oli sellel mehel, mis muutis kogu Inglismaa tuleviku.
Käisin Georg Mülleri lastekodu juures. Viibisin seal ja vaatasin neid pilte, kus toideti kümneid tuhandeid orbe palvega. Ainus tingimus olla töötamas selles kohas oli, et kunagi ei palutud midagi inimestelt. Mõelge palveväele. Halleluuja!
Mina käisin Rees Howellsi palvekeskuses. Poolteist tundi palvetasin, nutsin ning ütlesin: „See mees palvetas nii, et Teine maailmasõda lõppes. „Ta valas oma südame Sinule, anna mulle üks piisk seda palvevaimu. Muuda mind!”
Sõbrad, Soome ärkamine on võimalik. Jumal küsib, kas andute minule. Kas tunnistate oma pattu ja parandate meelt palvetamatusest? Kas tulete minu ette ja otsite mind kogu oma südamest? Mina olen valmis. Mina seisan teie ees ja küsin selle küsimuse. Kas soovid murda oma elus palvetamatuse kindlustused?
Aastal 1992 palvetasin ühel hommikul oma elu tähtsama palve: „Issand, õpeta mind palvetama.” Sellest algas muutus minu elus, suur muutus. Ja ma mõtlesin jätkata kuni lõpuni. Palvetasin, otsisin ja teenisin teda.
Fl 3:1: „Viimaks veel, mu vennad, rõõmustage Issandas! Üht ja sedasama teile kirjutada ei ole mulle tüütav, aga teid teeb see kindlaks.”
Mina räägin selleks, et pärast minu lahkumist oleksite kindlad. Räägin nagu see, kes vihjab sellele, et ta ehk läheb Issanda juurde. Räägin teile, kuidas te võite võita selle maa, kui minu aeg lõpeb. Räägin, kuna see on teile kaitseks, päästeks sellele rahvale.
Räägin teile, pastorid, vaimulikd töötegijad, preestrid ja piiskopid. Kui te ei leia oma kutsumise tuuma elada Jumala lähedal, siis see maa hävib. See maa läheb jumalatuse soo suunas, kust ei ole tagaspöördumist. See maa liigub sellise pimeduse suunas, mida me varem ei ole näinud. Teie piiskopid ja kirikujuhid, räägin teile. Kuulge Issanda sõna. Jumal kutsub teid oma lähedusse. See on teie teenistuse tähtsaim ülesanne: elada Jumala lähedal.
Ma ei tea, kuidas te elate, kuid kutsun teid elama erandlikku elu, mis on ainukordne, mis viib selleni, et te kuulete ja näete, mis on Jumala tahe selle rahva jaoks.
Head sõbrad, kõik kes seda kuulete. Ei ole midagi nii võimsat kui inimene, kes elab oma kutsumises. Pole midagi nii võimsat kui kogudus, kes elab oma kutsumises. Pole midagi nii võimsat kui rahvas, kes elab oma kutsumises, mille see on saanud Jumalalt.
Igal inimesel on kutsumine. Igal kogudusel on eriline kutsumus. Igal rahval on individuaalne kutsumine. Vaimulikel juhtidel on ülesanne mõista Jumala tahet sellele rahvale. Ilma palveta selle kuulmine ja mõistmine ei ole võimalik. Seepärast kuulutage püha paast, tulge kokku ja palvetage. Ärge rebige katki kuuepalistust, valitsuskeppi või mitrat. Rebige katki oma süda, sest see on tee selle rahva vaimulikuks uuenemiseks.
Palvetame ärkamist. Mina palun seda igal päeval nii kodus kui parlamendis. Mina tean, et ärkamine tuleb siis, kui inimesed parandavad meelt, siis kui inimesed kogu südamest pöörduvad Jumala poole. Mul on sõnum sellele rahvale: pöördugem otsima Jumalat, siis meie rahvas saab päästetud.
Eile hääletas parlament kohutava seaduse poolt, millega laste surmamist emaihus kergendati. Sellest tehti argise teadaande võimalus umbes nii, et kõnnin tervisekeskusesse ja ütlen, et soovin surmata oma lapse. Seda ei öelda nende sõnadega, kuid tegelikult nii toimub. Kohutav. Soome sündivus on üks maailma madalamaid ja sellele me vastame seadusega, mis lihtsustab seda, nii et lapsi sünnib veel vähem. Oh seda pimedust!
Me vajame ärkamise tuuli. Me vajame selliste vaimulike juhtide tõusu, kes räägivad meile Jumala Vaimus tõde ja armu, kes kuulutavad meile Kristuse sõna. See on meie kaitseks.
„Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest…”
See on minu unistus ja palve, et mind leitaks olevat temas. Pole vaja silti, et olen usklik, vaid et mind leitaks olevat temas selle tõttu, mis toimub minu sees.
„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.”
Kas ta on saanud sinu kätte? Kas oled kutsunud teda oma ellu ja öelnud, saa mind kätte? Saa mind kätte, et mind leitaks olevat Kristuses.
On aeg jääda palvesse ja tõsta pilk Jumalale. Meid kõiki on kutsutud taevase kutsega Kristuse juurde. Oleme lõpuks oma valikute summa. See maa on lõpuks selle tehtud valikute summa. Kristlastena oleme oma valikute kogusumma. Koguduste vaimulik olukord on meie valikute summa.
Kutsun sind paluma andumispalvet, mis muudab kõik. Kui annad eluvõtmed Jumalale ja ütled, „haara minu käest sellest sekundist edaspidi, juhi minu samme ja tõmba endale ligemale,” siis näed, kuidas elu muutub.
Sain usklikuks aastal 1970: palusin palve, mis oli mulle imelik ja mõistetamatu. Isa, kui sa tegelikult oled olemas, tule minu südamesse. Kui sa tegelikult armastad mind, siis tule ja armasta mind. See palve oli lühem kui 30 sekundit, kuid see muutis kõik ühe hetkega. Siis käivitus minu elu plaan selles ajas ja suundus Jumala rööbastesse.
Kutsun sind üles palvetama seda palvet. Kutsun paluma andumispalvet, nii et ohverdad ennast temale.
Istusin kaks aastat hiljem 14aastasena Tampere vabakiriku tagapingis ja ütlesin Jumalale: „Kui minu elu kõlbab Sinu riigi tööks, siis haara sellest käest.”
Samas Püha Vaim läbistas mind nii, et kogesin väge, millest värisesin. Sõber kõrval küsis, mis sinuga juhtus. Vastasin, et ei tea. Siis andsin oma elu Jumala riigi tööks.
Sellest 20 aastat hiljem sain ohverdada oma elu Jumalale ja öelda, et ei hoia enam midagi endale. Sellest algas minu elu kolmas oluline etapp.
Täna kutsub Issand sind leidma teda, anduma temale ja ohverdama end temale. See kõik võib toimuda täna just seal, kus sa oled. Võid vaimuliku juhina anda ennast Jumalale, et sellel maal saaks Jumala vaimulik elu nähtavaks kõigile.
Palvetame. Taevane Isa, oleme loodud Sinu kujuks, täis imesid. Iga rakk on kui mõistetamatu ime. Langetame pea Sinu palge ees, tõstame oma käed ja südame ning kutsume Sind, Elohim, Adonai, El Shadai, Aabrahami Iisaki ja Iisraeli Jumal, tule asuma minu südamesse. Tule minu ellu nii nagu mitte kunagi varem.
Tule puuuduta, võta need käed ja jalad. Uuenda minu süda, uuenda ja kinnita minu vaim. Aita mul murda kõik palvetamatuse kindlustused oma elus. Aita mul näha Sinu kätt kandmas ja juhtimas.
Tule, õnnistatud Püha Vaim, ja täida mind. Täida minu mõtted, meeled ja tunded. Kinnita mind, et võiksin täita sinu antud ülesandeid oma elule. Andun Sinule, et mind leitaks olevat Sinus. Tahan olla Sinu võidetud, anda oma meelevalla täiesti Sinule. Tahan ohverdada oma elu Sinule elava ohvrina. Tule, Issand.
Tule puuduta meie rahvast, kes on sattunud patu sügavikesse, kus see enam ei mõista, millist pattu see teeb. Ole armuline meie rahvale. Tõmba meid meeleparandusele uuenema rahvusena, leidma taas hea karjase hääle, pöörduma tagasi Jumala sõna juhiste juurde. Tõmba meid rahvana. Juhi meid. Issand, see rahvas hukkub ilma Sinu juhtimiseta.
Just nüüd ütleme: „Võta minu elu, kõik mis seal on Sinu auks, et Soome saaks näha Sind.”
Toimugu nii Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.
Antero „Mooses” Laukkanen Nokia kirikus 27.10.2022 lühendatult
