Minu usklikuks saamise lugu on nii pikk, et seda peab lühendama. Olin Iraagis aastatel 1979-1980 ehitustöödel. Sellel ajal toimus mul abielulahutus ning ma pidin lahutamise pärast tulema tagasi Soome.
Kui need asjad korda said, siis mõtlesin, et enam ma Soome jääda ei taha. Sain töökoha Saudi-Araabiasse.
Enne sõitu viibisin Lohjal, kus veetsin aega üksinda väikeses toakeses, et oodata oma viisat ja lennupileteid. See oli nädal pärast jaanipäeva aastal 1980. Kulutasin aega, lugedes maailmalikke romaane.
Õhtul umbes kella 10 paiku sai tuba, kus ma viibisin, valgustatud väga heledast valgusest. Ma kukkusin põlvili diivani kõrvale ja imestasin, mis see on. Valguse keskelt ilmus inimese kuju. Ma ei oska öelda, kas see oli ingel või Jeesus.
Ta hakkas minule kõnelema: „Me elame nüüd lõpuaegades ja ka sinul ei ole enam palju aega. Tee otsus ja pöördu elava Jumala poole. Loobu patuelust ja pööra oma elus uus lehekülg.”
Kuulsin seda häält kõnelemas pigem kõrvadega. See oli täiesti selge soome keel. Selles võis olla ka mingi vägi, kuna ma kukkusin põlvili.
See oli väga mõjuv ja ma lubasin oma elu muuta. Olin suitsetanud ja kasutasin alkoholi.
Kui see ilmutus läbi sai, võtsin uuesti suitsupaki ja mõtlesin, et tuleb veel seekordki närve rahustada. Kuid kuulsin selgesti häält: „Me just äsja leppisime kokku, et sa enam ei suitseta.”
See oli minule rahutu öö, mille ma veetsin üksinda. Järgmisel päeval läksin linna, et leida usklikke inimesi, kellega võiksin rääkida vaimulikel teemadel.
Mul oli meeles see, mida ema õpetas mulle vaimulikest teemadest nagu palvetamisest. Ta oli öelnud siis, kui ma läksin laia maailma: „Pea meeles, Rauno, kui tekib probleeme, siis palveta, sest abi tuleb ülevalt.”
Linnas kõndides leidsin väikese valge telgi. Arvasin, et siin peab toimuma mingi vaimulik üritus. Sain teada, et telgikoosolek pidi toimuma kella kahe ajal, mida ma siis külastasin.
Ma ei mäleta palju midagi ei kõnelemisest ega laulmisest, kuid läksin teenistuse lõpus evangelisti juurde sooviga, et ta palvetaks minu eest. Kõnelesin talle ka öösel saadud ilmutusest, kuid selles ei võetud mind eriti tõsiselt. Kohtasin telgi uksel veel sõjaväekaaslast, kes oli juba siis olnud usklik. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval…
Kaks nädalat hiljem sain lennupiletid ja viisa sõiduks Saudi-Araabiasse. Selle tagajärjel minu vaimulik elu katkes, kuna olin alles nagu vastsündinud laps. Hiljem mõistsin, et kui kahenädalane laps jätta üksi sellesse maailma, siis on surm paratamatu. Sama juhtus minu vaimuliku eluga, kuigi olin selle algust nii võimsalt kogenud.
Saudi-Araabias oli kõva töö ja kuum ilm. Mul oli kaasas Piibel, kuid ma ei lugenud seda eriti palju. Vahel natukene vabal ajal kiikasin sellesse. Ma ei tundnud ühtegi usklikku, kuigi seal oli nii soomlasi kui ka teisi rahvusi.
Minu vaimulik elu tasapisi hääbus, kuna viibisin seal poolteist aastat. Vahepeal käisin mõne korra ka kodus.
Ehitasime seal suuri maju. Soomest tulid plekist vannitoad detailidena. Meie panime need kokku ja paigaldasime korteritesse. Seal ehitati viis või kuus kuuekorruselist elumaja. Paigaldasime neisse kokku 650 vannituba.
Seal pidi palju vett jooma, kuna temperatuur oli 40 kuni 45 kraadi, kõige kuumem oli 55 kraadi varjus. Ma olin seal pruun nagu uba.
Pidin kogu päeva jooma lubjarikast vett. Kui olin olnud mõne kuu Saudi-Araabias, siis ühel hommikul urineerimine enam ei töötanud. Päev jõudis õhtule ja mul olid kohutavad valud.
Kaaslased ütlesid, et nüüd tuleb viia sind arsti juurde. Vastasin, et küll see mööda läheb, kuid see ei läinud. Siis ma ütlesin, et nüüd ma enam ei suuda ning minu elu lõpeb siinsamas ‒ ja ma kaotasin teadvuse.
Mind viidi mõnekümne kilomeetri kaugusele arsti juurde. Tulin teadvusele just siis, kui mulle tehti kolmas morfiinisüst. Arst ütles, et kui oleksin saabunud viis minutit hiljem, oleksin ma surnud uriinimürgistusse. Nii lähedal oli olnud minu lõpp.
Hiljem hakkasid lapsed mulle kirjutama: „Tule, isa, koju.” Mul oli kuue- ja kuueteistkümneaastane tütar. Siis tuli teha raske otsus, kas asuda elama Soome.
Olin selleks ajaks saanud ehitusmeistriks, kuigi mul ei olnud selleks koolitust. Otsustasin siiski minna Soome, kuna lapsed nii igatsesid minu järgi. See oli ka õige otsus.
Elasin alguses hotellis, kuna mul polnud oma elamist, kuid lapsed käisid mul sageli külas.
Siis ma ekslesin meelelahutuse radadele, käisin restoranides. Seal tutvusin ühe ettekandjaga, kellega hakkasin vestlema vaimulikel teemadel.
Tema soovis minuga lähemalt tutvuda. Ma mõistsin, et see elu, mida ma nüüd elan, ei ole minu elu tegelik eesmärk, vaid et ma veel ühel päeval pöördun.
Sellel ajal minu vanem tütar oli juba abielus. Ühel päeval tuli tütar koos väimehega minule külla. Ütlesin neile: palvetage minu eest, et ma teeksin usuotsuse. Nemad olid juba enne usklikud, kui mina Soome tulin ja nad abiellusid minu Soomes viibimise ajal. Siis ma tegin usuotsuse. Endine elu jäi maha ja algas uus.
Samal päeval läksin oma tuttava ettekandja juurde ja kõnelesin talle oma usuotsusest. Ka tema tegi järgmisel päeval oma usuotsuse. Selle aasta paasapühal täitub sellest 40 aastat, kui kohtusime esimest korda. Alates sellest ajast oleme olnud koos ja järgime Jeesust.
Pärast uskutulekut sattusime nelipüha koguduse juurde. Pastor hakkas käima meil argipäeviti külas ja õpetama meile Piiblit. Ta ütles, et kui tahete olla usklikud ja koguduses, siis tuleb teil abielluda. Siis me abiellusime ja mõni nädal hiljem meid ristiti ning me liitusime kogudusega.
Mõne aja pärast palvetasime sooviga omada teenimisülesannet koguduses, et mitte ainult pingis istuda. Esmalt anti mulle ukshoidja amet ja edaspidi palju muud.
Olime Lohja nelipüha koguduses, kust hakkasime korraldama misjonireise Venemaale. See oli aastal 1985. Tundsime, et see on oluline ja et seda tööd tuleb jätkata.
Käisin alguses Venemaal ühe korra kuus ja hiljem iganädalaselt. Ikka sai kaasa viidud ka mõni Piibel. Tollal ei olnud see lubatud. Kuulutasime ja abistasime humanitaarabi tegevuses. Kogudustes sain ka mina sageli tunnistada, rohkem just Leningradi piirkonnas.
Aastal 1989 jäin haiguspensionile seljavigastuse tõttu. See andis võimaluse veel rohkem olla vaimulikus abistustegevuses. Mina olin pensionil ja naine töötas.
Siis paluti meid Jumala juhtimisel osalema Tansaania piiblikooli remondis. Läksime sinna kahe abielupaariga ja viibisime seal kolm kuud.
Aasta hiljem pidime minema juba pikemaks ajaks. Enne minekut müüsime oma maja maha ja panime osa mööblist konteineriga teele.
Siis tuli ootamatu teade, et me ei saagi minna, mis ei sõltunud meist. Sellest tuli väike kibestumine Jumala peale. Maja oli müüdud ja meid ei võetudki misjonitegevusse. Teatasin Tansaania vendadele oma saadetud asjade kohta, et kasutagu nad kõike seda vastavalt oma vajadustele.
Pärast seda olime 2009. aasta vahetumise paiku Malawis ehitamas päikesekodu. Enne seda olin haigestunud pärgarteri ummistusse ja arst ei lubanud sellises olukorras Malawisse sõita. Mul oli juba Jyväskylä keskhaiglas kokku lepitud operatsiooniaeg arterite laiendamiseks.
Kaks nädalat enne oodatavat operatsiooni viibis koguduses külalisevangelist, kellelt palusin eestpalvet ja õnnistamist. Ta palvetas pikalt nii keeltes kui soome keeles ja siis tuli prohvetlik sõnum: “Jumala vägi puudutab sind nüüd ja sinu südame ummistunud veresooned saavad puhtaks.”
Sellega lõppes minu pärgarteri haigus. Kaks nädalat hiljem tahtsin saada arstilt kinnituse, et mul ei ole haigust. Arstid tegid uuringu ja ütlesid: “Siin on juhtunud kas eksitus või midagi muud imelist, sest su südame veresooned on puhtad nagu noorel poisil. Pole mingeid ummistusi.”
Vastasin, tänu Jumalale, kuna ma teadsin, et Jumal on mu tervendanud. Küsisin, kas tohin nüüd minna Aafrikasse? Vastus oli, et ei saa sõitu keelata, võid minna. Kolm kuud ehitasin Malawi kuumuses ega ole olnud mul mingeid häireid ei siis ega hiljem.
Olen olnud veel ehitamas Iisraelis sünnitushaiglat kolm kuud. Olin ka Mongoolias ehitamas vaimulikku raadiojaama neli korda kolm kuud. Ukrainas ehitati mustlaskülasse kirikut aastatel 2010-2011. 90ndail ehitasime Krasnodari lähedale kirikut Viktor Klimenko isa sünnikülas.
Kui me ei saanud sõita Tansaaniasse, siis asusime Äänekoskele, kus oli kellegi memme vana ja lagunev maja. Olin veidi kibestunud, et olen nüüd siin peidus ega pääse enam kuhugi. Siis otsustasime palves koos abikaasaga, et me läheme siis, kui mul palutakse tulla. Kuid mind tuleb tulla koju kutsuma, pakkuma ma ennast kuhugi ei lähe.
Hakkasime otsima kogudust ja läksime esimest korda kohalikku nelipüha kogudusse pühapäeva hommikul. Enne palvetasime, et kui see kogudus on meie kodukogudus, siis Jumal ilmuks juba esimesel korral nii võimsalt, et see sobib minu vähenõudliku tasemega, et sinna jääda.
Kogudusse sisenemisel tervitas meid uksel mees, kes osutus pastoriks, ja küsis: “Kas te olete kohalikud?”
Vastasin: „Jah, kuid äsja kolinud.”
Pärast teenistust tuli ta meie juurde ja küsis, kas mu õhtu on vaba.
„Miks sa seda küsid?”
Kui ta lahkus kantslist, siis oli Jumal öelnud talle minu kohta: „Mine ja kutsu see mees telki tunnistama.”
„Kuidas sa saad kutsuda mind, keda sa ei tunne ja näed alles esimest korda?”
Ta vastas, et kuulas Püha Vaimu häält.
Rääkisin oma hommikusest palvest ja sellest sai alguse meie pikaaegne koguduse osadus. Õhtul tunnistasin telgis. Hiljem võeti mind vanematekogusse ja algas Venemaa töö.
Olen töötanud Venemaal aastast 94 kuni tänaseni. Ehitasime seal korrusmaja keldrisse koguduse ruumid ja kolm aastat tagasi uue kiriku. See kogudus on mulle nii armsaks saanud, et tunnen olevat tulnud nagu koju.
Ps 105:1-3: Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod! Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest! Kiidelge tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat!
Rm 10:9-10: Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.
Igaüks mõelgu seda lihtsat asja, et tunnistada Jeesus suuga oma Issandaks.
RAUNO HUHTALA
TV7 saates „Rauno Huhtala haastattelussa”
