Statistiliselt 100st misjonärist 5 suundub saavutamatute rahvaste juurde. Samal ajal neli kümnest sellel planeedil kõndijast kuulub saavutamatute rahvaste hulka. See hinnang ei toimu riikide, vaid etniliste rühmituste põhjal, milliseid on üle 17000, kellest on saavutamatuid 4000 ‒ 7000. Indoneesias elab selliseid inimesi umbes 30 miljonit, kelle hulgas ei ole kas ühtegi või on mõni usklik.
Saavutamatutes piirkondades võib olla kristlasi, kuid nad ei suuda minna kuulutama oma vahenditega, vaid nad vajavad selleks abi väljastpoolt.
Tavapärane misjonitegevus algab õpingutega piiblikoolis ja siis minnakse saavutatavatesse piirkondadesse ja vahel tehakse seal kõigest sotsiaalabi tööd. Kuid jõudmine saavutamatute rahvasteni maksab hinda ja võib maksta ka elu. Selliseid minejaid tuleb Sumatra saare piiblikoolist, kus olen kõige rohkem koostööd teinud.
Indoneesia keelt pole kerge õppida. Kuid minu eesmärk oli pärast pool aastat maal viibimist suuta jutlustada ilma tõlgita. Mõni päev enne poole aasta täitumist paluti mind Jakarta kogudusse jutlustama. Tõlk oli ootel, aga mina ütlesin, et ei vaja tõlki.
Seal läks mul imehästi. Ma ise ka imestasin ja rahvas reageeris seal teisiti kui Soomes, kes ei olnud „kalanäod”. Nad elasid kaasa. Mäletan, et rääkisin seal 7000 mehe toitmisest mõne leiva ja kalakestega.
Islamimaades on väga palju müstikat ja isegi nimekristlased, kes ei saa abi meditsiinist, ei otsi palveabi, vaid lähevad nõia juurde.
Kord siis, kui olin Bandungi linnas, peatus takso meie maja ees ja naine koos juhiga tuli küsima, kas mina olen Issanda teenija. Nõustusin. Ta oli läinud ühte kirikusse ja kuna aeg ei sobinud, siis öeldi talle, et tulgu ta esmaspäeval uuesti. Aga tema oli raskelt haige. Kutsusin ta sisse ja me palvetasime tema eest vägevasti ja siis ta läks. Kuidas ta võis teada, et meie oleme seal. See on miljonilinn.
Olin kord varem sõitnud taksos, kus juht oli murelik ja peaaegu nuuksus. Meil polnud siis veel oma autot ja me kasutasime odavaid taksosid. Selle taksojuhi sõpra, teist taksojuhti, oli pussitatud kolmteist korda ja temast jäi järele lesk ja viis last.
Minu süda sai sellest loost puudutatud ja ma andsin talle mõõduka summa raha lese perele elu jätkamiseks. Ma ei arvanudki, et ta taksoraadio kaudu teatas kõigile sellisest misjonäri mehest, kes aitas leske. Pärast seda tuli meile takso alati koheselt.
Seal on mitmeid piiblikoole, kes õpetavad oma vajaduste tarbeks. Kuid koostöö selle piiblikooliga on meil kestnud 37 aastat, mis on meie peamiseks tegevuseks koos abikaasaga. Seal on 24/7 palvekett, kus vastutus liigub rühmalt rühmale.
Maikuust kuni augustini viibib seal ainult õpetajaskond. Orvokkil oli olnud 20 aastat haigus. Siis nad paastusid ja palvetasid koguduses kogu öö Orvokki tervenemise pärast ja see tervenemine toimus imeliselt.
Kui mina olin kümme aastat tagasi südameoperatsioonil, siis palvetasid nad pidevalt. Palvetades saavad nad samuti koha, kuhu kuulutama minna. On lugematuid tunnistusi sellest, kuidas minejate tee on imeliselt avanenud. Sageli on see seotud tervenemisimedega, mille kaudu saab esimene inimene usklikuks. Nendest saavad hiljem koguduse kandvad jõud.
Seal on raudteerööpa tükk ja hommikul kell 4 lüüakse selle vastu rauaga kõmm, kõmm, kõmm. Siis kõik teavad, et nüüd tuleb minna palvetama, poisid eraldi ja tüdrukud eraldi. See palve kestab umbes tund aega. Kui see ei meeldi, võid koolist ära minna.
See on sõjaväelise distsipliiniga kool. Kui sealsed lõpetanud lähevad teenistusse, siis on kohe aru saada, et nad on sellest piiblikoolist, kuna nad on nii distsiplineeritud. Harjumus kujuneb kolme nädalaga.
Oleme peatselt minemas samasse piiblikooli. Seal valitseb pidev palvevaim ja praegu õpib seal 102 õpilast, kellest kolmandik või neljandik suunduvad uutele aladele saavutamatute rahvaste juurde. Neil tuleb kolmepäevane täielik paast, kui nad ei söö ega joo, ka õpetajad. Selle aja kestel Jumal räägib neile, kuhu nad suunduvad.
Kuid keegi neist pole kaevanud tunnistusi andes sihtpaiga suhtes, miks teda sinna saadeti. Üheksa kümnest õnnestub saadud ülesandes. Keegi koordinaator Kagu-Aasias polnud kunagi sellisest piiblikoolist midagi kuulnud. Ma usun, et palve varjab seda.
Olime Hong-Kongis seitse aastat tagasi ja keegi Filipiinide pastor küsis selle kooli juhatajalt, milline on nende strateegia. Olime toidulauas ja koolijuhataja osutas põlvedele. Nii nii, aga milline on teie strateegia? Meil ei ole muud strateegiat kui palve, sest Püha Vaim juhib.
Igaühel on rääkida lugusid sellest, kuidas Püha Vaim imeliselt aitab. Vahel nad tulevad tagasi verise peaga, kui neid rünnati kohas, kuhu nad mingi suguharu juurde olid juhitud. Nad koguvad jõudu ja lähevad siis uuesti seni, kuni nad saavad sinna jääda.
Neil on loendamatuid kogemusi. Olen nendega kohtunud. Igal kursusele tuleb külalisi, kes on suundunud taolistesse kohtadesse. Kui neid kuulan, siis tulen iga kord uuesti usku, kuigi olen saanud usklikuks 10aastaselt.
Indoneeslased usuvad, et on olemas Jumal. Nad usuvad nähtamatusse maailma. Takistuseks on neile see, milline Jumal on õige. Selle kuulutamine on meie ülesanne.
Veel esineb seal ilmselgelt seotuid, kes on kurjade vaimude meelevallas. Kui sellised saavad usklikuks, on see tugev tunnistus.
Esimene tööperiood oli meil üsna raske. Meid ei pandud eriti tähele. Elasime elukohtades, mida ei kujutaks ette. Raske oli seni, kuni nad nägid, et oleme pühendunud. Üks tunnus ilmnes selles, kui meie kodu rüüstati. See juhtus siis, kui oli jäänud veel üks aasta esimesest perioodi lõpuni. Isegi toit viidi külmkapist minema.
See toimus ramadani paastu ajal. Keegi jälgis meid, kuidas olime autoga sõitnud miljonilinna teisele poole jutlustama. Panin seal mängu kõik ja higi tuleb kuumuses 37 kuni 42 kraadi iseenesest.
Tagasi tulles nägin kuuri ust olevat praokil. Kõik oli ära viidud. Alles oli üksnes kingituseks saadud mägituvi, keda ei peetud väärtuslikuks.
Meil oli läinud kõik ja abikaasa oli väga kurb. Me istusime terrassil. Kuna mägituvi ei olnud ära viidud, tõstis meie abiline tuvi üles kõrgemale, kust ta nägi mäestikku. Siis hakkas lind häälitsema. Orvokki meenutas seejuures Taavetit, kes ütles: „Sa tõstsid mu avarale kohale.”
Siis ta mõistis, et kuigi on raske, saab vaimus tõusta avarale paigale.
Käisime seejärel kogudustes ja rääkisime oma lugu, aga ei palunud midagi. Meile tehti erilisi annetusi ja me kogesime sellist armastust, mida polnud varem kogenud.
Kui tulime tagasi Indoneesiasse, siis kogu maa pühapäevakooli juhataja vana vend Suvandi vaatas mind tervitades hämmastunult: „Ah et sa tulidki tagasi, kuigi oled saanud sellist kogeda.” Tajusin, et olen maksnud hinda.
Indoneesia Papual oli meil tugev ringreis peaaegu kolm nädalat ja meid hoiatati, et seal esineb selliseid jõude, kellega tuleb olla ettevaatlik. Esimestel öödel ärkasin kurgupitsitusest, aga kedagi ei olnud. Sain läbi pitsituse öelda: Jeesus. Siis see natuke leebus ja ma ütlesin: „Jeesuse nimel tagane!” Siis haare lõdvenes. Selliseid kogemusi oli paaril korral, eriti ramadani ajal. Sellel reisil olid meil vägevaimad koosolekud, kus olime nii väsinud, et ei teadnud, millest rääkida.
Julgustan, et kui oled täitunud Püha Vaimuga, siis räägi keeltes enne päeva alustamist, mis on nagu aku laadimine. Kui sa ei ole täitunud, siis palu, et saad täidetud Püha Vaimuga. Kui sa ei ole usus, siis võta Jeesus vastu Päästjana.
ARTO SÄDEAHO
TV7 saates 2025
