Soovin rääkida mehest, kellel oli palju raskem juhtum kui kadunud pojal, sellepärast et ta ei arvanud vajavat mingit Päästjat.
Vaevalt oleks olnud vaja kadunud pojale palju rääkida tema veenmiseks, et ta vajab Päästjat. On kerge võita kadunud poja süda siis, kui ta on äärmuslikus hädas.
Kuid Sauluse olukord oli teistsugune. Inimesed hindasid teda kõrgelt. Ta seisis otsekui trepi tipus, samal ajal kui kadunud poeg oli selle alamal astmel. Saulus oli täis eneseõigust. Kui Jeruusalemmast oleks pidanud leidma mehe, kellel oli kõige vähem eeldusi tulla pöördumisele ja võtta Jeesus vastu oma Päästjana, siis vaevalt oleks olnud teist Sauluse taolist. Tema oli lootusetum juhtum, keda mõelda võiks. Mina oleksin uskunud pigem Pilaatuse kui Sauluse pöördumist.
Kui märtreid vaenati, oli tema aitamas tagakiusajaid. Kuid kõigest hoolimata tuleb Jumala Poeg ja koputab tema südamele. Peatselt võtab ta vastu oma Päästja.
Võime ette kujutada, kuidas ta läheb ülempreestrite juurde Jeruusalemmas, et saada vajalikud volitused, mis annavad talle õiguse minna Damaskusesse vangistama kõiki, kes hüüavad appi Issanda nime. Tema kavatsus oli täielikult hävitada kõik evangeeliumi kuulutajad. Teda vihastas eriti see, et jüngrid pärast seda, kui nad olid välja aetud Jeruusalemmast, olid hajutatult kuulutamas evangeeliumi kogu maal, Filippus isegi Samaarias.
Ilmselt oli ka seal alanud ärkamine. Ka Damaskusest oli tulnud teateid, et jutlustajad olid sinna saabunud.
See mees oli täis usulist fanatismi. Ta oli jumalakartlik mees ja võis kahtlemata lugeda pikemaid palveid kui keegi teine Jeruusalemmas. Ta oli pidanud käsku ustavalt ja olnud kõigiti aus ning sirgjooneline mees. Inimesed poleks kunagi arvanud, et ta vajab Päästjat.
Kui ta oleks olnud siin, Chicagos, meie päevil, oleks kindlasti tema kohta öeldud:
„On see alles tubli mees! On tõsi, et ta ei usu Jeesusesse Kristusesse, kuid ta on hea mees.”
Chicagos on palju neid, kes ei usu Jeesusesse. Nad mõtlevad, et kui nad võtavad vastutuse ja elavad moraalselt, siis nad ei pea pöörduma. Nad ei taha paluda Kristust, nad tahavad eemaldada tema oma teelt. Seda on püüdnud paljud alates Sauluse aegadest.
Ta tahtis ühe löögiga hävitada kogu ristiusu. Selleks hankis ta vajalikud volitused ja reisis Damaskusesse.
Oletagem, et keegi ütleb temale, kui ta väljub Jeruusalemma väravatest oma teekonnale:
„Sina lähed teele eesmärgiga vaenata kristlasi, kuid kui tagasi tuled, oled sa jutlustaja.”
Siis oleks Saulus küll vastanud: „Mina vihkan seda Jeesust, ma ei salli teda!”
Ta soovis hävitada kõik need, kes uskusid Kristusesse.
Tegelikult tundis ta Kristust. Kristus ei olnud talle tundmatu. Saulus tundis Kristuse tööd ja tegevust, nii nagu ta ütles Agrippale: „… ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.” Ta teadis kõike, mis puutus Kristuse surmasse. Ilmselt oli ta olnud Nikodeemose tuttav, samuti Suure nõukogu liige, kellest enamus olid Kristuse vastu. Võibolla tundis ta ka Jeesuse jüngreid ja nende tegevust.
Siiski ta lausa vihkas evangeeliumi ja selle õpetajaid ning reisis Damaskusesse, et panna kõik kristlased vangi.
Võime teda ette kujutada ratsa lahkumas Jeruusalemmast koos suurepärase seltskonnaga. Ta reisib läbi Samaaria, kus Filippus samal ajal kuulutas. Siiski ei soovinud ta kohtuda ühegi samaarlasega, sest juudina vihkas ta neid. Paljalt mõte, et ta läheb rääkima mõne samaarlasega, oli naeruväärne.
Uhkelt reisis ta läbi nende maa. Ta ratsutas püstipäi. Ta lausa õhkus vihast Jumala laste vastu.
Me ei tea, kui kaua reis kestis. Vaevalt oli tal aimu sellest, et umbes kaks tuhat aastat hiljem räägivad kõik maailmas tema reisist Damaskusesse ja sellest, mis seal juhtus. Ta läheneb linna väravatele, õhkudes viha ja vaenu.
Vaadake, kuidas ta seisab selle linna väravatel! Keegi on öelnud, et see oli selle maailma kauneim linn. Räägitakse, et kui Muhammed tuli sinna, pööras ta pilgu ära, et selle linna ilu poleks viinud tema südant eemale Allahist.
Noor mees lähenes sellele linnale ja siis Kristus kohtas teda. Ta räägib sellest hiljem, et ta nägi taevalist valgust, päikesest kirkamat. See valguse sähvatus lõi ta maha.
See ongi patuse parim koht siis, kui Jumal teda kõnetab. Iga inimene peaks siis langema silmili. Sellest valgusest kuulis Saulus häält, mis ütles talle: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Jumala Poeg teab tema nime. Sina, kes oled patune, ta teab ka sinu nime. Ta teab sinust kõike. Ta teab seda tänavat, millel elad. Ta teadis isegi selle maja numbrit, kus Saulus ööbis, siis kui Ananias pidi minema tema juurde.
„Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Kuidas võisid need sõnad tungida läbi tema hinge! Ta peatus, sest need sõnad peatasid tema. Jutlus ei aita midagi, enne kui inimene peatub ning hakkab kuulama ja evangeeliumi vastu võtma.
Lubagu Jumal, et iga patune peatuks täna õhtul võtma vastu Jeesust. Ta kutsub igaüht nimepidi, me vajame isiklikku Päästjat.
Kui see küsimus „Miks sa mind taga kiusad?” esitati Saulusele, kas ta oskas sellele vastata? Kas ükski patune suudab selgitada, miks ta vaenab Kristust?
Miks sina vaenad Kristust?
Tundub, et keegi vastab:
„Mina ei ole kunagi vaenanud Kristust. Muidugi olen ma väga patune inimene, vannun ja pruugin vägijooke. Kuid Kristusest olen alati rääkinud austavalt.”
Kuid kas see tegelikult on nii? Kas sa pole kunagi rääkinud halvustavalt tema jüngritest, Jumala lastest?
Pea meeles, et kui räägid halvustavalt nendest, halvustad ka Kristust.
Kui Kristus esitas küsimuse „Miks sa mind vaenad?”, oleks ta võinud lisada:
„Kõndisin maa peal kolmkümmend aastat ega ole teinud sulle midagi kurja, ei ole solvanud sind ega sinu sõpru. Tulin maa peale, et sind õnnistada. Miks sa mind vaenad?”
Sõbrad, kõik õnnistused, mida olete saanud, on tulnud temalt. Miks te ei võiks elada temale? Miks te teda vihkate? Kas keegi oskab selgitada, miks ta ei armasta Jeesust?
Kas keegi kogu maailmas võiks öelda selle põhjuse, miks ta ei armasta Jeesust?
Olen kuulnud räägitavat ühest pühapäevakooli õpetajast, kes oli juhtinud kõik õpilased Jeesuse juurde. Samas juhendas ta neid otsima pühapäevakooli uusi õpilasi. Siis tuli keegi tema õpilastest tema juurde ja rääkis, kuidas ta püüdis kutsuda kellegi vabamõtleja lapsi pühapäevakooli, kuid isa ei tahtnud neid lubada.
„Kes on vabamõtleja?” küsisid lapsed imestusega, sest nad ei olnud kunagi midagi sellist kuulnud.
Õpetaja rääkis, mida see tähendab. Lapsed olid hämmastuses.
Mõni päev hiljem möödus see tüdruk teel kooli postimajast. Seal nägi ta sama uskmatut meest tulevat välja postiasutuse uksest. Tüdruk läks tema juurde ja küsis:
„Miks te ei armasta Jeesust?”
Kui seda oleks küsinud keegi mees, oleks ta ilmselt löönud teda. Kuid tema ees seisis laps, kes küsis edasi:
„Miks te ei armasta Jeesust?”
Mees sirutas käe, et lükata see isekas küsija kõrvale, kuid nägi pisaraid tema silmis ja kuulis jälle küsimust:
„Olge hea, härra, ja öelge mulle, miks te ei armasta Jeesust?”
Veelkord lükkas ta tüdruku kõrvale ja läks oma teed. Kuid tööle jõudnud, ei saanud ta sellest küsimusest vabaks. Iga kiri, mida ta pidi saatma, tundus esitavat küsimuse:
„Miks te ei armasta Jeesust?”
Ta püüdis kirjutada, kuid tema pliiats kujundas sõnad:
„Miks te ei armasta Jeesust?”
Ta ei saanud rahu. Kui ta kõndis tänaval koos ärisõpradega, helisesid tema kõrvus vahetpidamatult sõnad:
„Miks te ei armasta Jeesust?”
Ta lootis, et unustab selle õhtul, kui tuleb koju pere juurde, kuid ta ei suutnud. Ta ütles, et tunneb ennast halvasti ja läks varakult puhkama. Kuid vaevalt oli ta saanud pea padjale, kui kuulis jälle sama sosistust:
„Miks sa ei armasta Jeesust?”
Ta ei saanud magada. Keskööl tõusis ta üles oma voodist ja ütles enesele: „Nüüd ma võtan Piibli ja vaatan, millest on Jeesus rääkinud. Siis leian kindlasti põhjuse, miks ma ei pea Jeesust armastama.”
Ta avas raamatu Johannese evangeeliumi kohalt. Sõber, kui tahad leida põhjust, miks mitte armastada Jeesust, ära mingil juhul loe Johannese evangeeliumi. Johannes oli tundnud Jeesust nii kaua.
Arvan, et keegi ei saa lugeda Johannese evangeeliumit, saamata juhitud Jeesuse juurde.
Siis luges mees läbi kogu Johannese evangeeliumi, leidmata mingit põhjust, miks mitte armastada Jeesust. Selle asemel leidis ta mitu põhjust, miks armastada Jeesust. Ta jätkas lugemist ja enne kui saabus hommik, oli ta põlvili oma voodi ees. Väikese tüdruku küsimus oli juhatanud ta Päästja juurde.
Sõber, kui oled otsustanud, et ei lähe täna õhtul magama enne, kui oled leidnud mingi põhjuse, miks mitte armastada Jeesust ja hakkad selleks lugema Piiblit, siis avastad, et lugedes hakkad teda armastama.
Olen juba öelnud, et ei ole olemas sellist põhjust, mis takistaks sul teda armastamast. Sa võid minna maa pimedamatesse kohtadesse ja küsida seal elavatelt, kas nad teavad mingit põhjust, miks inimene ei armasta Jeesust, kuid ei saa vastust, sest isegi hukka minevad hinged ei saa mainida sellist põhjust.
Asetu ise täna õhtul sama küsimuse ette.
„Mis see on, mis takistab minul tulemast Kristuse juurde?”
„Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Tungigu see küsimus täna meie südamesse! Viibigem selle ees, kuni võime öelda:
„Kristus on minu Päästja ja minu Lunastaja.”
Seejärel teame, et meil on pärand seal, kuhu tema on läinud meile aset valmistama.
Kui Jeesus esitas selle küsimuse Saulusele, siis ta lisas: „Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Kui sina või mina oleksime olnud Kristuse asemel, ei oleks meil olnud mingit kaastunnet Sauluse suhtes. Me oleksime öelnud, et Damaskuse kristlastel oli palju raskem.
Kuid Issand nägi asju teisiti.
„Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Sel ajastul oli veoeeslite ajajal kaasas kepp, mille otsas oli metallist ora e „vai”. Sellega torgates saadi veoloomad kiiremini jooksma.
Keegi naine ütles mulle mõni aeg tagasi:
„On kerge pattu teha, aga raske käituda õigesti.”
Teisiti väljendades: „On kerge teenida kurja, kuid Jumala teenimine on raske.”
Tuhanded mõtlevad samuti.
See vaenlase sõnastatud vale on tulnud otse põrgust. See on sama armetu nagu iga teine sealt pärit sõna. Kihutame selle tagasi sinna, kust see on tulnud.
Sõber, see ei ole tõde! Jumal ei ole karm, vaid halastav Isand. Mida ütles Kristus Saulusele?
„Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Kulub teatud aeg, enne kui patune märkab seda. Kui paljud on öelnud minule:
„Härra Moody, kui raske on olla seaduserikkuja.”
See on üsna tavaline väljend. Olen korduvalt kohtu ees ja vanglas kohanud inimesi, kes on selles veendunud. Kui inimene on sündinud Jumalast, ei ole tal raske teda teenida. Kuid on karm teenida saatanat. Patutee läheb ikka pimedamaks ja raskemaks, mida kauem sellel kõnnitakse.
Lugesin ühest Bostonis elavast mehest, kes oli teinud pettuse. Uudises öeldi, et tema elu oli karm ja julm ning elutee talumatu.
Mõelgem inimestele Chicagos, kelle esindajaid on siin täna õhtul. Näiteks lõbunaine, kes võiks arvata, et tema elu on kerge. Siiski on see lühike, sest see kestab umbes seitse aastat. Ta on lahkunud kodust süütu ja puhtana, jätnud oma ema ja õed. Ta tuli linna ja veedab nüüd aega halvas kohas.
Vahel tema mõtted rändavad tagasi koju, kus ema tema eest palvetas, kus ta sai panna oma pea ema rinnale. Ta meenutab, kuidas ta käis pühapäevakoolis ja kuidas ema püüdis teda õpetada teenima Jumalat.
Nüüd on ta nagu põgenik. Ta ei saa minna koju, häbi on. Ta vaatab tulevikku ja näeb ees ainult pimedust. Mõne aasta pärast sureb ta kohutaval viisil ja ta maetakse kuhugi…
Tema armatsejate jutud on pelgalt valelik meelitamine. Kas ta on õnnelik? Võid seda temalt küsida ja ta vastab, et tema elu on väga karm.
Küsi seejärel kelleltki puhta südamega moraalselt Kristuse teenijalt, milline Isand on Kristus. Kas ta on range? Küsi siis alkohoolikult, kas tema elu on kerge või on see karm.
Tundsin kord meest, kes oli sügavale vajunud alkohoolik. Tal oli naine ja laps. See mees arvas, et ta võib joomise lõpetada, millal vaid tahab. Kuid ta läks sama teed nagu enamik „mõõdukatest meestest”.
Olin sellelt paikkonnalt ära kolm aastat, kuid tagasi tulles kuulsin, et tema naine oli surnud murtud südamega. Mehest oli saanud oma naise tapja. Ta oli kaotanud ka lapse.
Nüüd kõnnib ta piki tänavaid kodutuna. Veel neli aastat tagasi oli tal kaunis kodu, naine ja laps. Nemad on ära läinud ja enam ta neid näha ei saa.
Kui oled täna siin, võid rääkida kõigile, milline on patustaja tee, kas see on kerge või raske. Sina tead, et läheb raskeks võidelda Jumala vastu.
Ära seisa vastu Loojale! Ära usu saatana valesid, ära mõtle, et Jumal on karm isand. Kui jätkad oma valel teel, koged selle sõna tõde, mille Issand ütles Saulusele:
„Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Aga kõrtsmik! Kui püüad temale sellest rääkida, naerab ta meie üle. Ta ütleb, et ei ole mingit hukatust, ei elu pärast seda elu ega mingit kohut.
Meenutan ühte meest, kes oli saatnud hukatuse teele peaaegu kõik selle paikkonna noored pojad. Isad ja emad läksid tema juurde ja palusid, et ta ei annaks nende poegadele vägevaid jooke.
Ta vastas, et tema tegevus oli müüa vägijooke ja tema kavatsus oli müüa neid igaühele, kes soovib osta. Tema kõrts oli pime paik, pime nagu põrgu. Kuid ka sellel mehel oli isa süda, sest temal oli poeg. Ta ei teeninud Jumalat, kuid ta teenis oma poega. Ta siiski ei pidanud meeles, et mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.
Sõbrad, iga inimene saab lõigata seda, mida on külvanud. Võibolla ei toimu see kohe, kuid lõikusaeg tuleb ometi. Kui sina hukutad kellegi teise poja, tuleb keegi, kes hävitab sinu poja.
Pea meeles, et Jumal on õiglane Jumal, ta on õiguse Jumal. Ta ei salli seda, et keegi hävitab teisi ja arvab ise pääsevat kaitstult. Kui asetume tema käskude vastu, peame kannatama.
Ajad läksid. Kõrtsmiku pojast sai vägijookide ori. Elu läks talle nii raskeks, et ta haaras lõpuks püstoli ja tulistas ennast. Isa elas veel mõne aasta, kuid tema elu oli kibe nagu sapp. Lõpuks langes ta hauda.
Sõber, on raske astla vastu takka üles lüüa! Võibolla lahkute sellest palveruumist naerdes igale sõnale, mida olen öelnud teile täna õhtul. Kuid nii tõesti, kui Jumal elab, tuleb tasumispäev igaühele. On ainult aja küsimus, millal see tuleb.
Mõelgem variserile. Ka temale tuleb aeg, kui ta saab lõigata seda, mida külvas. Võibolla ei saa ta karistatud selles ajas, kuid kord asetatakse ta taevase kohtujärje ette. Seal saab ta oma palga.
Need mehed on libeda suuvärgiga ja meelitavad ning ühiskond aktsepteerib neid. Kuid kui keegi vaene naine langeb, saab ta kõikide halvakspanu, samas kui need petlikud ahvatlejad saavad elada täiesti auväärse inimesena. Seaduse käsi ei puuduta neid ja seetõttu tunnevad nad ennast turvaliselt.
Kuid nad eksivad. Tuleb aeg, kui taeva Jumal paneb nad aru andma. Nad ütlevad, et Jumal neid ei karista. Kuid taevast tulnud korraldus on ka nendele: „Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.”
Nädal tagasi jutlustasin teemal: „Kristus on tulnud tervendama purustatud südameid.”
Siis rääkisin, et olin saanud kirja ühelt naiselt, kes oli täielikult murdunud. Ühel õhtul oli tema mees tulnud koju ja öelnud, et on sattunud seaduse pihtide vahele ja ta pidi põgenema.
Mees lahkus ega teadnud naine, kuhu. Mees jättis maha tema ja kaks last. See oli murelik kiri ja kuulen veelgi oma kõrvades naise kaebust.
Kui sellel õhtul rääkisin sellest juhtumist, istus rõdul mees, kelle süda hakkas kõvemini lööma, sest arvas, et räägin temast, kuni selleni, kui mainisin kahte last. Sain teada, et ka tema oli võtnud raha, mis ei olnud tema oma, kavatsedes selle tagasi maksta. Kuid kui ta ei suutnud maksta, siis ta põgenes.
„Minul oli kaunis naine ja kolm last,” selgitas ta. „Kuid ma pidin nad jätma, et saaksin olla peidus siin, Chicagos. Minu tabamise eest on välja pandud tasu.”
Nädal hiljem sai see mees kogeda, kui tõelised on minu teksti sõnad. Ta oli suures hädas. Ta tundis, et ta ei soovinud enam oma koormat kanda ja ütles minule:
„Härra Moody, palvetage minu eest. Palvetage, et Jumal oleks mulle armuline.”
Me langesime põlvili. Ma ei tea, kas olen kunagi tundnud nii suurt kaastunnet kellegi vastu, kui tema suhtes.
Ta küsis minult, kas ta peaks reisima tagasi. Julgustasin teda küsima seda Issandalt. Siis me palvetasime veel korra.
See juhtus pühapäeva õhtul. Palusin tal tulla järgmisel õhtul minuga kohtuma. Ta meenutas, kui raske on tal tagasi reisida oma kodulinna, anda ennast kohtu kätte ja tuua häbi abikaasale ning lastele. Ta saaks karistuseks kümme aastat.
Tuli esmaspäeva õhtu. Ta tuli kohtuma ja ütles:
„Härra Moody, olen palvetanud ja usun, et ta on andnud minule andeks. Kuid ma ei ole iseenda oma. Pean reisima tagasi ja andma ennast võimude kätte. Saan küll karistuse, kuid pean siiski minema.”
Ta palus mul palvetada tema naise ja laste eest ja siis ta lahkus. Nüüd on ta ilmselt kohtuvõimude käes.
Sõber, ära ütle, et patustaja tee on kerge. On küll raske võidelda patu vastu, kuid tuhat korda raskem on surra ilma lootuseta. Kas sa tahad nüüd vastu võtta Kristust? Võta tema vastu, siis on ta sinule tee, tõde ja elu.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
