Külaliseks on Seppo Suurinkeroinen, kes on põhjalikult tutvunud New Age’i praktikaga.
Olen sündinud Haminas ja asunud selles piirkonnas kogu elu. Olen teinud seal tööd ja käinud armees.
Sündisin tavalises peres. Minu kodu ei olnud vaimulik ega religioosne, olime keskmine töölispere. Isa ja ema käisid tööl ja meid oli kaks last. Vanemad ehitasid meile kodu.
Mul oli hea lapsepõlv. Noorus möödus normaalselt. Teismelisena hakkasin harrastama pillimängu, mis on minu elus olnud tähtsal kohal.
Õepoeg õpetas mind mängima bassi ja juba 15-16 aastasena oli mul esimene esinemine esimese bändiga. Mängisime nii rockmuusikat kui tantsumuusikat.
Nooremana olin koolis veidi tublim. Hiljem Hamina ametikoolis käies tahtsid õpetajad kehvade hinnete tõttu minust vabaneda. Ma polnud just eeskujulik. Elu oli rahutu. Puudusin palju. Mõju avaldas ka tantsumuusika viljelemine ja sellele kuluvad hilised õhtutunnid.
Unistasin rokkarikutsest. Riietusin sellele vastavalt. Hiljem lisandusid ka kerged narkootikumid. Sõltuvusse ma ei jäänud, kuid aineid kasutasime.
Kuritegevusega õnneks ei tegelenud. See oli Jumala heldus. Tema teab kogu meie elu juba algusest ette, seda kui me sünnime ja ka surmapäeva.
Olin 17aastane, kui läksin paberitehasesse operaatori kursustele ja alustasin seal tööd. Vahepeal oli armeeteenistus koos muusikategevusega.
Pärast sõjaväge, kui lahkusin kodust, hakkas mind huvitama nähtamatu maailm New Age’i käsitluses. Õppisin kõike. Hamina raamatukogus lugesin läbi kogu piiriteaduste riiuli ja ka veidi praktiseerisin seda.
See oli selline tegevus, et arvasin sellest leidvat endale elu mõtte. Elasin enda arvates juba astraaltasandil, nii nagu sellest kirjutatakse. Ma ei arvanud, et minust saab usklik, kuid Jumal otsustas teisiti.
Usklike kohta arvasin, et nad on toredad inimesed, kuid nad ei mõista elu piisavalt. Neile pole veel avanenud universaalne astraaltasand.
Jeesust peetakse New Age’is heaks õpetajaks, kellele oli veidi rohkem avanenud. Sellist ekslikku arvamust esineb.
New Age’is ei ole pattu ega meeleparandust. Kunagi ei ole vaja aru anda oma sõnade, pattude või elu kohta. Võib teha, mida just tahad.
Selle õpetuse kohaselt, kui inimene lahkub ajast ega ole korralikult avanenud, siis läheb ta madalamale astraaltasandile. Taassünni kaudu saab areneda. Selles tõlgenduses on segu kõikidest usunditest.
Kummaline aeg saabus minu elus aastal 1989, mis on taevast vaadatuna otsimisaeg. Sellega seostusid erinevad asjaolud, kui tekkis tohutu huvi. Helistasin öösel purjus peaga Kotka nelipüha koguduse pastorile, kelle numbri sain telefoniputka raamatust rebitud leheküljelt. Ime, et ta suutis mind kuulata. Olin sellest nii haaratud.
Hiljem viibisin kohas nimega Pitkillä hiekoilla, see on kämpinguga ujumisrand Haminas. Nägin sinna tulevat evangelistide rühma ja kuulsin, kuidas nad arutasid: „Kuhu minna laulma ja tunnistama?”
Nad asetusid minust mõne meetri kaugusele. Mina lamasin ja kuulasin nende laulu ja tunnistusi. Keegi noor naine tuli minuga vestlema. See tõmbas mind väga.
Ka meie bändi trummar oli vahepeal usklikuks saanud. Ta tuli mulle suvilasse külla. Olin siis veel poissmees. Ta rääkis, kus on käinud ja mida temaga on juhtunud. Kuulasin sellise huviga, et otsustasin osta Piibli ja lugeda seda, kuna teadsin, et see on usklike raamat.
Helistasin kahte kohta, et saada odavamalt. Tänavamisjonist sain Piibli 40 marga eest. Hakkasin lugema seda nii nagu raamatut loetakse, algusest kuni lõpuni. Keegi ei olnud soovitamas, et alusta Uuest testamendist.
Kuigi ma ei olnud siis veel usus, oskasin mõelda, et see on oluline. Siis tuli pühaduse puudutus, kuigi ma seda lõpuni ei mõistnud.
Piibli läbilugemiseks kulus neli kuud. Muutsin veidi oma eluviisi ja hakkasin jälgima, et ei söö roojaseid loomi. Vahel kainena kodus olles palvetasin üksi magamistoas.
Kord täitis selline Jumala ligiolu ruumi, nii et hoidsin käsi näo ees. Tohutu headus ja pühadus voolasid kogetavalt.
Pärast seda, kui Issand oli mind kohanud ja puudutanud, tajusin, et olen usus. Mõtlesin, mida hakata tegema nüüd, kui olen usklik. Ma ei rääkinud sellest kellelegi.
Sel ajal oli palju juttu Niilo Yli-Vainiost: „Need on nelipühilased ja neil on valge telk.” Kust mina leian sügisel selle telgi? Mõtetes oli naiivsed ja lihtsad arusaamad, kuid Issand hakkas mind juhtima.
Sel sügisel käisime Paberiliidu grupiga Võrus. Seal toimus ametiühingu kogunemine, kus oli mängimas bände Leedust, Lätist ja Eestist. Need reisid olid üsna joogimärjad.
Kui ärkasin tagasiteel Georg Otsal, kartsin, et olen leitu kaotanud. Kuid Jumal näeb ette, kes me olime enne ja kelleks saame, kas oleme talle meelepärased, kellest saab sobiv kaaslane. Ta hoidis minust kinni vaatamata minu kõverteedele.
Mõne kuu järel ei kordunud samasugust kohtumist, kuid tegin otsuse ja minu eest palvetati altaril.
Enne seda toimus selline lugu. Olin ise kodus hakanud uskuma, kuid olin endiselt sidemetes New Age’iga. Neist sai probleem minu elule ja füüsilisele olemisele.
Kord külastasid Haminat Ilpoisten grupi õed. Rääkisin nendega ja nad palvetasid minu eest vägevalt. Kuigi olin juba usus, toimus väeline sündmus, mida võib nimetada Püha Vaimuga täitumiseks. See peaks olema muidugi jätkuv. Minusse voolas väge läbi pisarakanalite, käte ja iga teise koha.
Kaarina palvetas minu eest ja mulle tundus, et lõhken. Hakkasin ise palvetama, et Issand pööraks voolu palvetajate suunas. Minu füüsis ei pidanud vastu. Seejärel olin nagu saunast tulnu, oli nii puhas tunne. Sellega lõppesid minus New Age’i kaudu alanud ilmingud. Need lõppesid nagu läbilõigatult.
Olen nii paksu nahaga, et Jumal on avanud mu silmad nägema nii pimeduse kui valguse poolel. Ma kunagi ei kinnita, et see on tõde, mida mina teen ja räägin. Ma ei pea ehitama oma usuelu inimeste arvamistele või oletustele, kuigi õpetus on oluline. Oman tugevat kogemust ka teise maailma ligiolust. See on eriti tähtis, kuna on üksnes kaks teed, Jeesuse tee ja vaenlase tee.
Soome Siionis kulgetakse selle poole, et inimesed peavad valima. Ei saa korraga kõndida kahel teel, muidu kargud rebenevad. Tuleb valida. Issand on juhatanud mind nii, et olen saanud aidata inimesi, kes on uppunud nendesse asjadesse.
Olin kuni järgneva kohtumiseni arvamusel, et inimesele ei tasu tunnistada Jeesusest siis, kui inimene on joobes. Arvasin, et see ei tööta ja et ta ei mäleta hommikul midagi. Arvasin, et isegi Jumal ei saa puudutada inimest, kui see pole kaine. Millises eksituses ma olin.
Teetoa bussi tuli keegi mees, kes mind tundis, kuigi mina teda ei mäletanud. Ütles, et on olnud minuga samal peol ja jälginud minu elukäiku. Mul polnud küll mingit suurt oma lugu, üksnes mõni üksik ajalehe artikkel minust.
Ta tervitas ja ütles, et oleme kohtunud siis ja siis. Vaatasin teda ja arvasin, et ta on liiga joobnud. Olemisest ja riietusest oli näha, et oli pikalt alkoholi pruukinud: töökoha kaotanud ja naine läinud.
Ta oli väga avatud ja ütles mulle: „Räägi mulle, räägi!”
Ma ei teadnud, millest rääkida.
„Kas räägin vaimulikest asjadest?”
„Räägi, räägi.”
Ta lausa palus ja mangus. Vestlesime pool tundi. Siis tuli tollase nelipühakoguduse jutlustaja „juhuslikult” kohale. Küsisin siis sõbralt: „Kas soovid, et sinu eest palvetatakse?”
Ta soovis. Ütlesin jutlustajale: „Kuule, siin on sõber, kes soovib eestpalvet.”
Ka jutlustaja vaatas veidi hämmastunult. Läksime teetoabussi tagaossa ja see nelipühamees küsis temalt: „Kas sa oled kunagi palvetanud?”
Mees ütles: „Olen vahel palvetanud: „Ingel, varja mind.”
Ta ütles, et nüüd ei paluta ingleid, vaid Jeesust ja lisas: „Pane käed nii.”
Ja siis ta palvetas patuse palve.
Ma ei viitsi nüüd hüpata mikrofoni pärast, kuid see sõber kargas peale palvet üles ja ütles, et nägi mingit valgust temasse tulemas. Ta nägi kirkuse valgust ja milline muutus temas oli toimunud. Vandumine ja tühi jutt lõppesid ja ta rääkis koheselt täiesti kainel ja tervel viisil. Ta nägi välja samuti nagu tulles, kuid tema sisemuses oli kõik muutunud.
Kaks noort naist oli bussi eesosas. Mees istus sinna ja hakkas neid kohe evangeliseerima.
Ta ütles: „Andsin just oma elu Jeesusele. Minge ka teie bussi tagaossa ja andke oma elu Jeesusele.”
Tema tegevus algas kohe, kuigi tüdrukud läksid välja ja pahandasid: „Mis jama sa, vana jota, ajad!”
Sellest algas tema tee. See oli minule õpetuseks, et Jumal saab tegutseda ka siis, kui inimene on joobes. Ta ei küsi meie arvamust.
Selle mehe usk jäi püsima ja mõni aasta tagasi läks ta taevakodusse.
Ka minu muusika muutus koheselt. Bändis olin bassist. Lapin Erkki, vabakiriku evangelist, vajas pillimeest, niisiis ostsin endale 12keelelise kitarri. Oskasin veidi ka seda pilli mängida.
Läksin neile mängima. Laulja oli Eekin Heikki. Käisime mitmetel vabakiriku ja nelipühilaste kogunemistel.
Koos Kortelaisen Kariga kutsuti kokku uus koosseis ja Konnakooris olin bassimees, kuigi ma pole vanglas olnud. Osalesin seal kaks ja pool aastat.
Minu elu usklikuna pole sugugi täiuslikult õnnestunud, kuid Issand on juhtinud. Tegutsen nüüd toiduabi teenistuses ja leivakirikus käin külalisena. Kohtun inimestega ühiskonna vaesemalt poolelt. Noortest inimestest nendega, kes on erinevate asjadega vastu seina jooksnud.
Näen noori nagu janust hulka üldisest ühiskondlikust hoiakust hoolimata. Janu on olnud ja seda olen saanud ka ise külvata ja lõigata.
Alustasime vabatahtlike vaimulike kogunemistega mõni kuu pärast koroonat. See ei ole seotud leivakotiga. Kui inimesed soovivad tulla, on neile pooletunnine evangeelne võimalus, ja alles siis algab toidu jagamine. Toidukoti saab ka pärast kogunemist tulles.
Alguses oli kohal umbes 15 inimest ja nüüd hakkab saal täituma. Lähtume mõttest, et inimestele tuleb korrata evangeeliumi sõnumit nii, et see ei solva. Olen märganud, et mida siiramalt räägime piibellikku evangeeliumi ilma ilustamata, seda parem, siis inimesed ei solvu. Nad saavad puudutatud ja huvi kasvab.
Kui Kaarina palvetas minuga ja ma sain Püha Vaimuga ristimise, sai ta nägemuse minu elust kuni vanaduspäevadeni. See on tõdenenud.
Ta ütles: „Veel vanas eas sa otsid, kas leidub kedagi, kes annab oma elu Jeesusele.”
Minu nägemus ja unistus on see, et saaksin veel külvata ja lõigata. Endisest rohkem tahan ankurdada inimeste usku Jumala sõnasse, mitte inimeste arvamustesse. Jumala sõna on täielikult tõde ja selles on vägi.
Mõtle Jumala sõnale. Mis on Piibli neli esimest sõna, mida hingevaenlane ütles inimestele. Need on „Kas Jumal on tõesti ütelnud?”
Sama meetodit kasutab ta ka tänapäeval selleks, et Jumala Sõna lahjendada.
Kolm sõna Jumala Poja suust:
„Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!”
„Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda…”
„Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!”
Inimene võib panna need kaalule ja valida kas hingevaenlase moonutuse või selle, mida Jumala Poeg meile räägib. Soovin, et iga usklik kinnitab oma usu veel kindlamalt Jumala sõnasse, sest selles on tõde ja vägi.
SEPPO
SUURINKEROINEN
TV7 saates
„Isännän pöydässä”
