Soovin rääkida hetkelisest pöördumisest.
Põhjus selleks on saadud kirjadest, kus minult küsitakse, kuidas julgen õpetada sellist valeõpetust, et inimene võib hetkeliselt pöörduda.
Paljud kirjutajatest usuvad Piiblit õpetavat, et pöördumine toimub pikkamööda ja see on elukestva töö tulemus. Nende arvates on ohtlik õpetada, et inimene tuleb koosolekule patusena ja lahkub pöördunu ja päästetuna.
Vaadakem, mida selle kohta ütleb Jumala sõna. Kui Piibel nii ei õpeta, siis võime sellisest mõttest loobuda.
Mina hoian sellest kinni nagu oma elust. Ohverdan pigem oma elu, või suudab keegi mulle näidata, et see ei ole Piibli õpetus. Nõustun siiski, et valguse nägemine on üks ja pöördumine teine.
Hing, kes ei näe valgust, on surnud. Laps peab esmalt sündima, enne kui teda saab õpetada. Sündimata laps ei saa kõndida ega saa teda kuidagi kasvatada.
Olen kindel selles, et preestrid teevad suure vea, rääkides surnud inimestele, siis neile, kes on sündinud üksnes lihast, selle asemel, et õpetada neid, kes on Vaimust sündinud.
Piibel õpetab sellest selgesti ega ole selles midagi mõistetamatut. Kui inimene on surnud oma pattudes, siis võid sa rääkida vaimulikest asjadest sama hästi surnule, kui sellisele inimesele.
On meeletu kohustada surnud, uuesti sündimata inimest teenima ja armastama Jumalat. Sama hästi võib käskida kedagi hüpata üle Michigani järve, kui paluda uuestisündimatut teenida Jumalat.
Jutustus Noast ilmestab seda. Jumala hääl ütles talle taevast: „Mine sina kogu perega laeva, sest sa oled selle sugupõlve seas õige minu ees.”
Ühel silmapilgul oli Noa laevast väljaspool, kuid juba järgmisel hetkel oli ta laevas ja päästetud. Kui ta oleks jäänud väljapoole laeva, oleks ta olnud karistuse all, nagu kõik muud inimesed, ja saanud ärakaotatud maa pealt.
Ka sina oled laevas või sellest väljaspool?
Kui sa oled seespool, oled kaitstud. Kui oled väljaspool, oled Jumala viha all. Pole võimalik teada päeva ega tundi, millal lähed igavikku.
Manchesteris viibides läksin järelkoosoleku ajal rõdule, et rääkida seal mõne inimesega. Kui vestlesin seal seistes ühe grupiga, tuli keegi mees ja peatus meie lähedal. Ta näis väärikas, kuid millestki tundus, et ta on kahtleja. Arvasin, et ta tahab midagi küsida. Kui vaatasin teda hoolikamalt, märkasin pisaraid voolamas tema põskedelt. Lähenesin ja küsisin, kas ta otsib Issandat.
„Jah.”
Hakkasin temaga vestlema, kuid ta ei mõistnud minu mõtteviisi. Püüdsin kasutada kuvandit ja küsisin, kas ta seda mõistab.
Ta vastas eitavalt.
Hetke pärast ta lisas: „Härra Moody, asi on nüüd nii, et ma ei koge mingit märki Jumala ligiolust.”
„Kuid te ei saa päästetud oma tunnete tõttu. Mis päästis Noa, kas oli see laev või tema tunded, palved või elu?”
„Ilmselt on asi nii, nagu ütlesite,” ütles ta ja läks oma teed, sest tal oli kiire rongile.
See juhtus neljapäeva õhtul. Pühapäevaõhtusel koosolekul tuli keegi mees minu juurde, patsutas õlale ja küsis: „Kas mäletate mind?”
Ei suutnud teda meenutada.
„Olin koosolekul neljapäeva õhtul, te rääkisite minuga ja kasutasite Noa laeva võrdumit.”
„Ja mis siis?”
„Mina läksin laeva ja olen seal olnud sellest hetkest alates. Nüüd laev kaitseb mind. Palju tänu laevakujundi eest!”
Soovin, et see kuvand on kasuks paljudele. Loodan, et see päästab sind, nii et sa ei püüa ise ennast enam päästa pisarate, tunnete või muretsemisega.
Jumal on varunud laeva meie jaoks. Igaüks, kes on laevas, on päästetud, kuid keda seal ei ole, on kadunud.
usmees
Võtame teise kuvandi Piiblist. Me mäletame kahte inglit, kes tulid Soodomasse. Nad teadsid, et Jumala kavatseb hävitada Soodoma ja nad olid tulnud selleks, et juhtida Lott sealt välja.
Mis päästis Loti elu? Kas tema tunded või tema pisarad?
Mitte sugugi, vaid see, et ta kuuletus kutsele: „Päästa oma hing!”
Nüüd Jumal ütleb sinule: „Päästa oma hing! Põgene Kolgatale! Ära viivita!” Sest Jumal hukkab kogu selle maailma, nii nagu ta omal ajal hukkas Soodoma.
Seni kuni Lott oli Soodomas, oli ta Jumala viha all. Kuid sellel hetkel, kui ta sealt lahkus, oli ta kaitstud.
Nii kaua kui inimene ei ole Kristuses, on ta aldis Jumala vihale ja hukkamõistu all.
Vaatame Iisraeli lapsi: kui nad said käsu võõbata verd ukse piitadele ja ülapuule surma ingli jaoks, siis mis päästis neid, kas veri või nende tunded.
Sel hetkel, kui veremärk oli nähtav, olid nad päästetud.
Kui inimene on lunastusvere all, on ta turvatud, nii nagu ta kõnniks taeva tänavail, sest kui veremärk on nähtav ukse pealispuul, läheb surmaingel mööda.
Just sellel hetkel, kui inimene läheb Päästja kaitse alla, ta saab päästetud ‒ silmapilkselt!
Jumal andis Moosesele käsu ehitada kuus linna, kolm kummalegi poole Jordanit. Need olid pelgulinnad. Nendesse linnadesse viivad teed tuli hoida korras ja nende väravad pidi olema avatud päeval ja ööl. Teeviidad olid asetatud nähtavale kohale, et inimesed ei eksiks. Sel silmapilgul, kui keegi pääses sisse pelgulinna, oli ta täielikult kaitstud. Ta sai hetkega päästetud.
Kujutlegem kahte meest, kes raiuvad metsas puid. Kui üks tõstab kirve, et puud lüüa, pääseb kirves lahti ning lendab teisele vastu pead. Tagajärjeks on surm.
Mees teab, mis sellele järgneb kohe, kui asi saab avalikuks. Ta teab, et tema elu on ohus. Kui surnu lähedased saavad sellest teada, siis seda, kes ei tasunud kätte oma sugulase surma eest, peeti iisraellaste keskel häbistatuks.
Kuid mees teab, et kümne kilomeetri kaugusel on pelgulinn. Kui ta sinna jõuaks, siis on ta hing päästetud.
Tänu Jumalale, et meie päästelinn ei ole nii kaugel!
Mees ruttab teele. Ta ei raiska aega mõtlemisele ega arutlemisele. Ta jookseb mööda teed linna poole.
Uudis surnud mehest levib kiiresti ja ka surma põhjustanu ruttab edasi.
Kui surnud mehe lähim sugulane saab juhtunust kuulda, hakkab ta taga ajama põgenikku, kes kõigest väest kiirustab pelgulinna. Küsimus on elust ja surmast.
Vaata, kuidas põgenik hüppab üle kraavi ja tormab edasi. Ta otsekui lendaks.
„Kiiremini! Kiiremini!” ütlevad need, keda ta teel kohtab. „Pinguta jõudu, sest veritasu nõudja on teel. Jookse elu eest!”
Sina patune, sa ei aimagi, kui lähedal on kättemaksja täna õhtul. Ja ta saab su kätte! Me ei tea päeva ega tundi, millal ta meid kätte saab.
Mees teab, et kättemaksja on ta jälgedel. Ta kiirustab, nii kuidas suudab. Ta võidab kõik takistused ja tema pilk on suunatud linna väravatele, mille taga on ta kaitstud. Ta on hirmul, kuna kaalul on elu ja surm.
Kuidas ta kiirustab! Ta lõõtsutab ja on nõrkemas. Nüüd ta näeb linna väravaid. Valvur müüril hüüab: „Kiirusta, sest veritasu nõudja on su kannul!”
Sellel hetkel on ta veel väljaspool väravaid, kuid järgmisel juba seespool! Ta on päästetud! Veel hetk tagasi oli ta määratud surmale, kuid veel hetk ‒ ja ta on kaitse all!
Mis tähendus on nendel piltidel, kui mitte see, kuidas me saame päästetud! Kas need ei osuta selgelt, et me saame pöörduda silmapilkselt?
Ühel hetkel oled päästest väljaspool, kuid juba järgmisel seespool.
Esitan veel ühe pildi ja loodan, et seda mõistab igaüks. Orjapidamise ajal põgenesid mitmed orjad orjanduslikest riikidest, et pääseda vabadusse. Sel ajal oli meil kaupluses üks põgenenud ori, kes värises iga kord, kui keegi kauplusesse sisenes. Ta oli tohutult hirmul, et keegi klientidest võiks viia ta tagasi orjusesse.
Siis keegi ütles talle, et kui ta jõuaks Kanadasse, Inglise lipu kaitse alla, oleks ta täiesti vaba. Pärast seda ütles ta sageli: „Kui vaid pääseksin Kanadasse, Inglise lipu alluvusse!”
Mõelgem, et see ori ei saanud reisida raudteel, kuid siiski oli tal 15 km edumaad, kui tema isand sai teada, et tema ori on põgenenud ja kavatseb minna Kanadasse. Ta suundus kohe orja jälgedele.
Keegi räägib orjale, et tema peremees on teda taga ajamas. Mida see vaene mees teeb? Mida ta teeb?
Ta pingutab veel rohkem ja kiirustab edasi. Ta on sündinud orjana ja teab, et ta kuulub oma omanikule. Ta jookseb veel kiiremini. Ta teab, et kui ta tabatakse enne piiri ületamist, jääb ta elu lõpuni orjaks.
„Kui vaid pääseksin Inglise lipu alla, siis Inglise valitsus kaitseb mind!”
Sõber, ära mõista mind valesti. Kuid need inimesed, kes on täna siin, võivad pääseda, kui nad astuvad üle piiri. Sinu endine isand, saatan, hakkab sind kindlasti taga ajama, kuid pelgulinn on lähedal. Selle linna lipuks on armastus. Selle all oled kaitstud kõigi ohtude eest. Kui need lähenevad, siis Jumal ütleb: „Kes teda puudutab, see puudutab minu silmatera.”
Ta toetab sind oma parema käega ja varjab sind kuni vabastuspäevani. Kas sa ikka veel kahtled, et pöördumine ei toimu hetkega? Mõtle sellele, mida Jumal ütles Moosesele.
Ta käskis panna vaskmao ridva otsa, et igaüks kes seda vaatab, jääb elama. Kui keegi meie jutlustajatest oleks olnud seal, oleksid nad öelnud, et kuigi inimene vaataks madu isegi kuus tuhat aastat, ei saaks ta siiski terveneda selle hammustusest; ja et igaüks, keda uss hammustas, kindlasti sureb.
Kuid Piibel räägib, et kes vaatas sellele, tervenes silmapilkaselt.
Kuulsin räägitavat pastorist, kes oli kõnelenud, et mina kuulutan hukatuslikku eksiõpetust, kui räägin hetkelisest pöördumisest. Kuid näidake mulle üksainus koht sellest raamatust, kus pöördumine ei oleks toimunud lühikese aja jooksul. Iga pöördumine, millest selles raamatus räägitakse, on olnud silmapilkne. Kui jutlustajad õpetavad inimestele, et pöördumine on eluaegne töö, jäetakse nad välja Jumala riigist. Peame kogema rohkem hetkelisi pöördumisi.
„Nüüd on päästepäev.”
Tahan öelda igale pöördumatule: põgene pelgulinna! Põgene elu eest! Vaata ristile ja sa elad. Vaata, et elada! Sinust saab Jumala laps selle ajastu ja igaviku jaoks. Õnnistused voolavad sinu peale. Millal tahes vaatame Jeesust, saame päästetud. Siis läheme tagasi iisraellaste laagrisse, sest igaüks, kes vaatas vaskmadu, sai terveks. See ravim mõjub silmapilkselt.
Inglismaal olles avastasin, et seal oldi väga sellise õpetuse vastu. Nad ütlesid, et pöördumine on eluaegne töö, mis kestab emaüsast kuni hauani. Tegin kõikvõimaliku, et tõendada neile, mida Piibel selle kohta ütleb.
Kui ühel päeval kõndisin tänaval, kohtasin inglise sõdurit, keda eristab hästi nende punase kuue tõttu. Läksin tema juurde ja ütlesin:
„Mina olen võõras sellel maal, seetõttu andke andeks, kui küsin teilt midagi. Kui kaua kulus aega, et te saite sõjameheks?”
Ta naeris mulle näkku. Arvan, et ta pidas mind imelikuks sellise küsimuse küsimise pärast. Siiski ta selgitas, et ta oli otsustanud ennast registreerida kuninganna Victoria armeesse. Ta oli läinud seersandi juurde, kes võttis vastu taotlusi. Seersant oli pannud Inglise šillingi tema pihku ja samal hetkel sai temast sõjamees. Kui ta seejärel oleks läinud oma teed, oleks temast saanud väejooksik ja tabamise korral oleks ta pandud vanglasse.
See mees oli otsustanud saada sõduriks ja võtnud vastu registreerimise. Sina võid teha sama tähtsa otsuse sellel hetkel. Kui otsustame saada kristlaseks, peame võtma vastu midagi ‒ peame vastu võtma pääste ‒ täiesti muidu, täielikult kingitusena. Võibolla mõtled: „Kui paljud saavad päästetud samal viisil nagu see mees sai sõduriks, ‒ koheselt, silmapilkselt?”
Nii siiski toimub. See mees oli hetk tagasi tavaline kodanik, kuid juba järgmisel hetkel oli ta sõjamees. Ta ei olnud pärast seda enam iseenese oma, kui ta oli võtnud vastu šillingi. Ta kuulus sellest alates Inglise armeesse.
Alates sellest hetkest, kui sina astud Kristuse armeesse, kuulud sa temale. Kui tahad saada usklikuks, siis võta vastu tema teenar, tema pakutud pääste kingitusena. Sellest hetkest alates oled sa Jumala laps, sest on kirjutatud:
„Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.”
Kui sina võtad ta vastu, siis on tema sulle tee, tõde ja elu, ta saab sulle kõigeks kõiges. Sina võid saada tema anni, kui tahad selle vastu võtta täna.
New Yorki külastades tõusis keegi mees ja hakkas rääkima, kuidas ta oli saanud päästetud. Ta ütles, et olin kasutanud jutluses kuvandit, mis oli juhatanud tema Jeesuse juurde. Olin rääkinud laevast, mis oli uppumas, kui abi ei saabuks sellel hetkel. Just siis oli päästepaat tulnud laeva lähedale ja kapten oli hüüdnud:
„Kiirustage kohe päästelaeva! Kiirustage, muidu te hukkute!”
Selleni jõudnud, olin öelnud:
„Kiirustage päästepaati! Tehke kiiresti, muidu hukkute!”
See mees oli samas täitnud nõuande ja saanud päästetud.
Kui keegi täna lahkb siit pöördumatult, ei ole see minu, vaid tema enese süü. Siis ei ole põhjus selles, et päästelaev poleks olnud lahti, vaid et ta ei järginud kutsele ega tulnud sisse. Põhjuseks ei ole ka see, et talle poleks pakutud õnnistusi, vaid et ta ei tahtnud võtta neid vastu.
Avagu Jumal sinu silmad, et sa näed ohtu ja võtad pääste vastu täna, enne kui lahkud sellest hoonest. Pääste on and, mida pakutakse sulle ilma hinnata.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
