Skip to main content

Oma lugu räägib Jari Vahtera, Korso nelipühakoguduse pastor, kes on abielus, kahe lapse isa ja kolme lapselapse vanaisa. Temast hoovab rahu ja usaldusväärsust, kuid see pole alati nii olnud. Ta on 20 aasta jooksul komberdanud oma usuelu teed, enne kui jõudis pääste tuumani.

Meie perekonnas oli kokku kaheksa last. Olin oma ema noorim laps teisest abielust. Minu mõlemal vanemal oli vanglataust. Mind kandes viibis ema vanglas. Olin seetõttu Soome üks nooremaid vange.

Isa olen oma elus võibolla kolm korda kohanud. Ta oli kodus ka siis, kui olin väga väike, kuid sellest puuduvad mul mälestused. Isa elu kulges vales rööpas peamiselt vanglateed.

Kodune õhkkond oli väga ahistav, täidetud hirmuga. Igatsesin tugevalt isa järgi, keda ei olnud kodus. Meie koju ei saanud tuua sõpru peamiselt selle tõttu, et meie perel oli teatav sotsiaalne pitser.

Ema vanglataustast sain endalegi üllatuseks teada alles tagantjärele, umbes 20aastasena. Sain teada, et ka ema oli onud vanglas, mitte ainult isa. Ema ravimisuhe oli väga jõuline ja domineeriv, mis tavapäraselt peideti haiguste taha.

Mina arvasin, et emal on mingi haigus. Pidin käima erinevatest apteekidest emale ravimeid toomas. Imestasin selle üle, miks kästi ravimeid tuua ühel päeval sellest ja teisel päeval teisest apteegist. Kunagi ei saanud minna lähimasse apteeki, sest külastuste järjekorras valitses teatud kindel rütm. Tagantjärele mõtlesin sellele, miks apteegitädid küsisid, kuidas minu emal tegelikult läheb.

Koolist tulles oli mul sageli teadmatuse pinge ja surmahirm ema pärast, kas ta on ikka elus. Vahel tuli abi otsida naabritelt. Siis ma arvasin, et see oli haiguse mõju. Ometi oli sageli põhjuseks, siis kui emal polnud arusaamist või ei suutnud ta jalgele tõusta, liiga palju tablette. See oli üsna ränk eluetapp.

Surmahirmudega oli lapsepõlves veelgi kokkupuudet. Mäletan esmalt vanaema surma. Olin siis alla 10 aasta vana. Vanem vend hukkus õnnetusjuhtumi läbi siis, kui olin kümnene ja isa lahkus sellest järgmisel aastal. Hiljem tabas mind veel suure õe enesetapp. See kõik pani mind tundma ennast orvuna.

Ka ema oli saanud šoki venna surma tõttu. Tema lein oli väga jõuline ja kõigutas tema vaimset tasakaalu.  Siis jäi hoolekanne minu eest suurematele õdede hooleks, kellel ei olnud selleks kohustust, kuid kes ometi olid mulle tähtsad ja armsad. Tundsin ennast kõigest ilmajäetuna.

Õde, kes hoidis mind nagu ema, tegi enesetapu pärast minu armeeteenistust. Tema oli minu jaoks oluline, kes mind riietas, minu eest hoolitses ja ostis mulle ka vajalikud asjad. Kuna olime üsna vaesed, siis püüdis tema minu eest hoolt kanda. Kõik see põhjustas hülgamise hülgamise järel, millega koos sai elatud, mis põhjustas häireid, hirme ja igatsust isa järele.

Isale mõeldes sõitsin sageli jalgrattaga bussipeatusesse ja ootasin Turu suunast tulevat liinibussi, kuna isa viibis Kakkola vanglas, kuid keda ma seal kunagi ei kohanud. See oli minu oma mõte ega rääkinud ma sellest ei emale ega kellelegi teisele.

Samuti olid mul fantaasiad oma toredast isast, kes on kodust ära naftapuuralusel Norras, või et ta on hoopis meremees. Rääkisin selliseid valesid ka sõpradele, et minu isa teeb seda või teist. Sellised olid minu fantaasiad, mida ootasin täituvat.

Ma ei oska öelda oma lapsepõlve Jumala kogemuse kohta midagi otse, kuid mõni päev tagasi kohtusin pastoriga, kes on minust veidi vanem ja elab vastasmajas. Tema isa oli näidanud mulle lapsena pildiraamatust pilte ja lugenud piiblitekste.

Küsisin temalt, millisena tema mäletab mind lapsena. Ta vastas, et olin olnud väga kinnine ja eriti vaikne. Ta aimas juba siis, et minu kodus ei ole kõik hästi. See pere oli esimene, keda tean olevat palvetanud minu ja minu perekonna eest.

Siis tuli Forssa teemaja. Olen pärit Forssast. Kui mu isa oli surnud, palvetati seal minu eest esimest korda elus vanuses 10 või 11 aastat. 20 aastasena tegin usuotsuse, kuid ei pääsenud sisemisse vabadusse ega armastuse hoolekandesse, nii et Jeesusest oleks saanud tähtsaim minu elus. Toetusin oma jõule ja Jeesus oli taustal.

Olin mingi perioodi oma usuelus ka tugevam. Lugesin Piibli kiiresti läbi. Nädal pärast päästmist sain ristitud ja kahe nädala jooksul täitusin juba Püha Vaimuga. Kuid ma ei osanud toetuda Jumalale õigel viisil ilmselt isasuhte ja möödunud elu mõju tõttu. Püüdsin püsida usus, kuid kaua seda ei suutnud. Käisin koguduses edasi-tagasi ja ühel päeval pastor ütles mulle: „Me ei oska sind aidata, kuna ei tea, mis sind vaevab.”

Seegi oli taaskord tugev hülgamine. Mind aidati nii palju, kui oli vaja, kuid ma ise ei olnud valmis abi vastu võtma või ei julgenud seda vastu võtta. Mul ei olnud usaldust ega julgust loota Jumala peale kogu südamest. Tahtsin jätta endale alati varuväljapääsu, juhuks kui miski ei tööta.

Ka tööasjades oli vajadus ise asju kontrollida, olin usalduskriisis. Samuti oli mulle oluline tulemuste saavutamine, et näida hea välja.

Tegelesin poksiga ja õnnestusin üsna hästi, kuid selleski oli väljakutse. Treener oli mulle ka isakujuks. Mäletan, et kui olin olnud saamatu, pidin uuesti heakskiidu ära teenima. Kui olin piisavalt palju kohal käinud, pingutanud ja tõestanud, siis oli Jari OK, et taas temasse panustada.

Alati seati künnis, pidi suutma hüpata üle seatud lati, et osutuda kõlbulikuks. Lõpetanud poksiga, kogesin veel täiskasvanuna süütunnet selle pärast, nagu oleksin pidanud seda treenerilt andeks paluma, kuigi tegin sellega ise oma eluotsuse.

Kui minu tütar sai teismeliseks, ilmnes mul surmahirm teda kaotada. Kogesin seda eriti tugevasti siis, kui tulin kord koju, olnud koguduses jutlustanud. Oli kevadine aeg, siis kui minu elus olid esinenud surmajuhtumid.

Koju tulles nägin meie õuel pastorit. Hakkasin lausa värisema ja mõtlesin, kas keegi on jälle surnud. Kartsin, et tütrega on midagi juhtunud. Surmahirm oli mulle nii lähedal ja kontrollis kogu mu elu. Mul pole kunagi olnud surmahirmu enda pärast, ikka teiste pärast, et kaotan jälle kellegi.

Siis saabus minu elus aeg, kui olin läbipõlenud. Olin siiski aktiivne, kalastasin, käisin looduses, viibisin palju üksinda. Väsimus tööst pani mind Jumalat otsima metsas. Valude keskel lähenes Jeesus ja hakkas mind vabastama.

Istusin pargis kivi peal ja mõtlesin, et sellest elust ei tule midagi. Ütlesin: kas on võimalik, et mul ei ole edu ei heas ega halvas.

Olin kõike proovinud ega kasutanud enam narkootikume. Otsisin põgenemisteed tagasi, kuid olin igast küljest sisse piiratud: ei saanud tagasi pöörduda minevikku ja ees oli nagu suur kivimürakas. Kõik oli hirmutav, must ja sünge. Ei pääsenud sellest mööda ei vasakult ega paremalt, ei alt ega üle.

Olin täielikus tupikus ja ahastuses. Siis hakkas Jumal mulle rääkima. Olles veidi hiljem kalastamas novembrikuise uduse ilmaga, põlvitasin ja palusin: „Jeesus, anna mulle vähemalt üks korralik kala.”

Püha Vaim vastas, et olen inimeste püüdja.

Mõne kuu pärast kogesin uuenemist, samuti minu abikaasa. Sellega saabus uus algus. Ometi ei muutunud elu ka siis kohe kergemaks, ahistamine jätkus. Abikaasa ütles, et nagu mingi hirmu vaim haaras minu üle kontrolli, mis mind masendas.

Siis viibisin ühel koosolekul Malmi Saalemis, kus Jumala sõna kuulutas ugandalane Michael Kimuli. Tundsin, et ma ei suuda seal viibida, minu sees oli suur pinge ja ma kavatsesin lahkuda.

Järgmisena eneselegi ootamatult avastan, et olen altaril ja minu eest palvetavad kolm meest erinevatest maailma paikadest, nende hulgas soomlane Ville. Siis vabanesin hirmust, millest sai alguse muutus.

Kohtasin ühte neist pastoreist paar nädalat tagasi. Tema oli olnud üks eestpalvetaja. Ta meenutas, et see oli nii suur ime, kuidas ma olin palve ajal hetkeliselt muutunud ja saabus vabadus.

Tõeline vabanemine toimub üksnes Püha Vaimu väes ja Jeesuse lepitustöö kaudu tema veres. Võime saada headeks kristlasteks kommete poolest, kuid mitta omada tõelist vabadust sisemiselt. Tõeline usk vabastab ja Piibel ütleb, et keda Jumala Poeg vabaks teeb, see on tõeliselt vaba. Tuleb olla valmis andma üle kõik need valdkonnad, mis seovad.

Kriisi kaudu olen leidnud suure hulga pärleid. Olin 20 aastat pingutanud ja kuklas tiksus kogu aeg, et Jeesus on Jumal. Rasketel hetkedel hüüdsin Jumala poole ning palvetasin ka keeltes. Suurim pärl on esinenud pastoritöös inimestega, kes pole kohe vabaks saanud.

Ma ei kaota lootust siis, kui keegi sõber on pingutanud juba mõne aasta, sest ise olen ponnistanud 20 aastat. Julgen öelda inimesele, et küll sa ühel päeval selle üle võidu saad, kui sa temale andud. Ma ei näe kedagi nii lootusetuna, keda Jumal ei saaks aidata.

Näen armastust selles, et ka lootusetus olukorras on Jumalal võimalus, kes lubab mingis olukorras pikema kooli või kõrbeteekonna. Üldiselt sõltub kõik meie valikutest.

Rasketest olukordadest rääkides mõtlen, et mind ei tohi valitseda mineviku elu, vaid Kristus täna. Mineviku hülgamise haavad mõjutavad minu südant ehk omal viisil, kuid see ei ole esmane, vaid Jeesus on tähtsaim.

Jeesusel on võimalus muuta haavad ja ebaõnnestumised rikkuseks, nii et koged kaastunnet ja armulisust teiste suhtes ega räägi sa kõrgelt ega karmilt.

Kogesin vaenlase rünnakuid ja hirmu kolme kuu jooksul, kui esinesid tugevad väljakutsed ja ööd olid väga piinarikkad. Naine palvetas minu kõrval, mul oli Meie Isa palve ja Issanda õnnistussõnad kirjutatud paberile, ka audiopiibel mängis taustal; kuid kogesin, kuidas kuri tahab minust kinni haarata.

Siis ühel öösel kuulen öeldavat: „Jari, ava silmad ja kohtu sellega, mida sa kardad.”

Ma ei julgenud pimedas avada silmi, kuna kogesin kurja mõju olevat nii lähedal. Silmade avamisega tuli vabanemine, et mitte karta seda, mida sinus ei ole.

See on minu vabastamise lugu, mida tegi Jeesus. Enda osa selles on valmidus meeleparanduseks ja vajadus hüljata kõik sidemed, mis mõjutavad.

Koguduses võib olla suur probleem karta katkiseid inimesi, kes võivad olla samas väga jõulised. Kui kaks haiget saanud kohtuvad, siis nende teravad servad lõikavad sõnavalingus teineteist. Kui koged enese olevat tervem, siis parim on ärakuulamine, kui viibid teise kõrval õigel viisil.

Pole vaja hakata kohe õpetama. Tuleb anda inimesele võimalus rääkida kuuldavalt välja oma asjad. Ta ise märkab vigu ning näeb võimalust kasvada teises suunas ja terveneda.

Mõeldes omadustele enda kohta enne ja nüüd: olin enne kartlik ja agressiivne. Täna olen pehme, suhteliselt rahulik ja turvaline. Täna on minu usuelu stabiilne ja ma seisan kindlal alusel. Pole ebakindlust ega hirmu, et Jumal võiks mu hüljata või maha jätta. Milline muutus Jumala poolt!

Kiidan Sind, Issand, selle päeva eest ja selle eest, mida oled teinud minu elus, paljude elus ja mida saad veel tegema. Tänu, et vabastad täna inimesi sidemetest ja ahelatest, mis ei ole meie jaoks, mis on vaenlasest ja patu tagajärg alates pattulangusest paradiisis Aadama ja Eevaga.

Tänu Sinu hea plaani eest. Palvetan haavatute ja hüljatute eest, et Jeesus tuleks nende ellu. Anna julgus avada oma südame pinnas, kuhu Sina saad astuda ja tervendada ning tugevdada.

Tänu, et surid minu eest Kolgata keskmisel ristil, et minu patud pole olnud suuremad kui Sinu lepitustöö ega mahavoolanud lepitusveri. Tänu Püha Vaimu töö eest, mida oled teinud minu suhtes. Tänu inimeste eest, keda saatsid minu kõrvale. Aamen.

 

JARI VAHTERA

Leave a Reply