Jorma: Elame Kolaris ja oleme vanaisa ja vanaemana. Meil on kolm poega, kellest üks on taevas ja kuus lapselast.
Olin viisteist aastat pealinna piirkonnas tööstustegevuses töödejuhatajana Vaasa veskis. Oli kiire tööelu ja juhatuse vennana teenisin Korso nelipühakoguduses. Ehitasime seal palvemaja, mis on veelgi heas korras. Oli vaimulikku tööd ja pereelu.
Tarja: Olin kodus emana kaheksa aastat. Selle kõrval oli koguduse teenistusi, pühapäevakooli, ka lastelaagreid. Meie poisid osalesid kõiges. Kaks aastat enne õnnetust läksin tagasi tööle.
Jorma: Jumal oli rääkinud meie kutsumisest juba pikemat aega.
Tarja: Olime käinud koos Iisraeli reisil, kaksikud poisid 10aastased ja vanem 13. Olime paar päeva saanud olla kodus, kui läksin tooma poisse koju noorteõhtult kogudusest. Siis toimus liiklusõnnetus, kus Tuukka sai ajukahjustuse, teiste kahjustused olid väiksemad.
Jorma: Olin sel õhtul kodus kütmas sauna ja ootasin, et pere saabub koju, kuid mind haaras selline palvevõitlus ja valu. Ma ei teadnud, mis toimub, kuid kogesin vaimu silmadega, kuidas surmaingel käis meil, ja võttis midagi kaasa. Siis tajusin, et midagi tõsist on toimunud.
Varsti helistati politseist, et teie auto on sattunud raskesse liiklusõnnetusse ja inimesed on viidud haiglasse. Veaauto sõitis otsa väikesele sõiduautole.
Tuukka oli võitlemas elu pärast Töölö Helsingi haiglas. Läksin sinna ja sain seal toa palvetamiseks ja olemiseks. Sinna saabus suur Jumala ligiolu ja armastuse kogemine ja Jumal ütles, et vaenlane ei pääse sisse armastuse piirkonda.
Mul oli samaaegselt rõõm ja kurbus. Kurbus süvenes ja hommikul kuulsime, et Tuukka on siirdunud ajast igavikku. Ta ei surnud, vaid siirdus vaimus taevasse, aga tema kest jäi siia. Sain sõna Jumalalt, et Tuukka on paradiisis, kus inglid teada hoiavad, ära kurvasta. Peame läbi elama ka leina ja kurvastuse, mis on inimlik. Kurvastuse keskel oli suur rõõm, et ta on alles taevas.
Tarja: Tuukka oli 5aastasena teinud usuotsuse lastelaagris. Sellega kaasnes elumuutus, mida märkasid ka ümbritsevad. Ka vennad hakkasid teda nimetama „heasüdameline” Tuukka. Tuukka oli enne Iisraeli reisi käinud ristimisel ja täitunud Püha Vaimuga, nii ei olnud meil mingit kahtlust. Emana mõtlesin, kuidas ta ilma minuta hakkama saab.
See õnnetus tabas nii üllatuslikult, kuid mäletan kokkupõrget ja hirmu: kui kaugele see veel tuleb, kas auto läheb ümber? Mina sain ise veel autost välja ja keegi helistas kiirabi. Tuukka oli saanud raske ajukahjustuse ja elas järgmise hommikuni.
Meid viidi erinevatesse haiglatesse ja mina teda enam ei näinud. Mäletan Tuukkat viimasena, kuidas ta oli ootamas mind koguduse juures, kus ta lehvitas ja rõõmustas, et ema tuleb.
Jorma: Sellest algas leina ja muutuse protsess elus. See toimus kevadel 89. Selle kurvastuse keskel lohutas Jeesus meid nii palju. Sellega algas meie kutsumise aktiveerumine ja uus etapp elus. See oli selge peatus oravarattast pöörlemisest. Ka häid asju tehes väsitakse ja satutakse rutiini.
Tarja: Koguduse inimesed meie kõrval panid ka seda tähele. See tähendas inimestele nii palju. Sõbrad toetasid meid ja keegi andis meil kuuks kasutada oma auto.
Jorma: Olin kord selle autoga mererannas Helsingis, nutsin ja andsin kõik asjad üle Jumalale. Kogesin suurt Jumala ligiolu ja hoolitsust. See avas uue lehe meie elus, kurvastuse kaudu rõõmu, Issanda tahtesse ja sõnakuulmisesse.
Tarja: Matusele, kuna poisid olid samas klassis käivad kaksikud, tuli nende meesõpetaja koos laulurühmaga klassikaaslastest. Ta pidas mälestuskõne, mida ta alustas nii: „Arvan et olen näinud inglit.” Siis ta rääkis, milline poiss oli Tuukka ja lõpetas: „Olen kindel, et olen näinud inglit.” Püha mees, kes läks pühale maale, kuna olime just seal käinud.
Mul oli ennegi selline mõte tulnud ühel argipäeval: „Kui kaua ma saame hoida Tuukkat enda juures, kuna ta oli nii eriline laps.”
See mõte ununes, kuid siis tuletati seda uuesti meelde, kui Tuukka oli lahkunud. Jumal oli andnud sellega vihje, et Tuukka elu ei olnud kaotatud, vaid ta elas taeva jaoks. Iisraeli reisi kaaslased hiljem rääkisid, et olid jälginud Tuukkat kõrvalt, nagu ta ei kuuluks sellesse maailma.
Meil ei olnud selliseid mõtteid: miks Jumal sa ei hoidnud? Me olime sündmuseks ette valmistatud ja ootame taaskohtumist, kui meie aeg jõuab.
Jumal aitas mind sellega, kuna mina oli roolis, et mitte jääda süüdistuste alla.
Jorma: Pärast seda peatust läksin palve piiblikooli Mehijärvele, kust siis läksime Lapimaale evangelismi kolmeks kuuks järgmisel kevadel 10 inimesega. Mind paluti olla juhiks. Reisi kestel paluti mind pastoriks Kolarisse. Ütlesin, et pean saama Jumalalt kinnituse. Palvetasime mitu kuud ja siis ühel koosolekul Issanda Vaim rääkis mulle, et Jeesus soovib, et ma lähen põhja.
Tarja: Sellest saime teada, et Jumal on seda kinnitanud. Olin olnud kaks aastat KELA IT osakonnas tööl arvutiga. Kui ma meie otsusest rääkisin, siis esimees küsis, kas mul Lapis on tööd. Kuulnud, et pole, küsis, kas soovin jätkata sealt kaugtööna. Vastasin, et see sobib minule. Juhataja viis seda protsessi edasi ja kaugtöö oli sel ajal veel kuulmatu võimalus, milleks puudus lootus. Ülemus saavutas paljudega nõusoleku ja ma sain jätkata sama tööd Lapimaal.
Jorma: 35 aastat tagasi asusime Lappi, mis ei ole üksnes Kolari, vaid kogu Kalotti piirkond. Tegin samal ajal veel Venemaal misjonit, mis oli mulle väga tähtis, kokku 170 reisi. Siis Issand avas uue nägemuse kutsuda väikesed palvetajad kokku lõkke ümber ja sündis Põhja-Kalotti palvekonverents aastal 1997. Hiljem sai sellest konverents „Valtakunta rukoilee” TV7 abil. 20 aastat palvetati juba enne TV7. Siis tuli TV7 ja nähtavus laienes märgatavalt.
Enne seda toimus ärkamisliikumisi Venemaal kuni 2000. aastani. Rajasime kogudusi, narkomaanikodusid ja tegime palju tööd. See oli aluseks sellele, milleks Issand kutsus. Töö läheb edasi.
Pärast Tuukka kaotust märkasin, et olin olnud karm ega mõistnud nõrku. Tarja oli nõrk ja mina tugev. Piiblikohas Luuka 7:13-14 kohtus Jeesus lesega, kelle ainus poeg oli surnud, keda oldi kandmas hauda Iisraelis, Naini linnas.
Jeesus tuleb koos kaaslastega, peatab selle matuserongkäigu ja äratab noormehe surnuist. Piiblis öeldakse, et Jeesusel oli kaastunne lese suhtes. Jeesus ütles: ära nuta. Ta oli väga empaatiline.
See minul puudus. See protsess alustas muutuse, nii et ma hakkasin mõistma nõrku. Samas algas ka Tarja sisemine tervenemine, kui mina sain nõrgaks.
Ma polnud enam tugev ega omanud kõiki vastuseid. Me olime olnud mina mäel ja Tarja orus. Tarjat tõsteti ja mind alandati. Nüüd oleme samal tasemel ja saame teha tööd koos. See on Jumala ime.
Tarja: Jesaja raamatus on kirjutatud, et mäed alandatagu ja orud ülendatagu, et tuleks tasane maa.
Jorma: Jumal on kurvastuse pööranud rõõmuks ja võiduks, mille eest oleme tänulikud. Jumal teeb halva kaudu head. Me ei ole veel valmis ja Issand tegeleb meiega. Oleme koos Issanda töölaual.
Tarja: Minu südamel on hingehoiutöö, millisesse protsessi Issand minu on viinud. Küsisin kaua, mis on minu osa Issanda töös, kuni mulle näidati, et vajan ise tervenemist. Keegi inimene sai mulle peegliks, kelles nägin iseennast, tundes ära, et minul on samad probleemid. Palusin, et Jumala viiks mind sisemisest kitsikusest avarale paigale. Selleks kulus aega, aga Jumal kuulis ja tal on võimalused viia edasi. Selle kaudu olen hakanud mõistma teisi katkiseid.
Küsin vahel Jumalalt, miks see protsess on nii aeglane. Jumal rääkis, et kui iisraellased läksid tõotatud maale, mida Jumal oli neile lubanud, siis Jumal ütles, et tasahaaval ma avan selle teile. Jumala tarkus on avada aeglaselt, et hiljem ise suuta seda teistele edasi õpetada igas etapis.
Jorma: Jumal on läbikukkunute Jumal. Kõik inimesed Piiblis on läbi kukkunud, kuid Jeesus võib julgustada ja tõsta uuele tasemele, Kristuskaljule ja varustada sind selle võidmisega sinu ülesande jaoks. Issand kutsub igaüht teenima Jeesust Kristust, et täita oma eluülesanne ja koos temaga on hea. Jumal on vastu suurelistele, aga alandlikele ta annab armu. Alanduge Issanda vägeva käe alla, et ta ülendab teid omal ajal.
TV7 saates „Lähteellä”
