Ärkamise sisu on Jeesus. Tema on tee, tõde ja elu ning ka eesmineja Kõigepühamasse. Me järgime Jeesust ärkamise ilmingutes.
Samuti on Püha Vaim eriti tähtis. Piibel räägib sellest, et Püha Vaim tuleb „teie peale”. Soome keeles on see väljend tõlgitud „teisse”, kuid see pole õige.
Kreeka keeles on seal määrus epi, st kui Püha Vaim tuleb teie peale, te saate olema minu tunnistajad. Alati kui on juttu tulega ristimisest, Püha Vaimuga täitumisest või võidmisest, tuleb Püha Vaim meie „peale”.
Seevastu uuestisündimises tuleb see meie südamesse ja hüüab Kristuse Vaimuna: „Abba! Isa!”
Oma usuelus pärast uuestisündimist igatsesin Püha Vaimuga ristimist. See oli nii otsustav ja radikaalne kogemus, kui Püha Vaimu tuli tulesambana minu peale.
Ma oli täiesti selle sees ja kuulsin oma kõrvadega: „Mina olen Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal.”
Jumalakartus ja pühadus valdasid mind ja ma hüüdsin: „Ma ei suuda enam. Üksnes Jeesuse vere tõttu saan seal olla.”
Issand rääkis mulle kogu öö ja ma kuulsin seda kõrvadega. Kahetsesin, et ei pannud magnetofoni salvestama. Kas oleksin seda häält ka salvestisest kuulnud?
Öösel, kui vägi langes ja see raksatas kõvasti nagu lõhkeaine, siis ka abikaasa kuulis seda, ärkas ja küsis: „Mis siin paukus?”
Pole ju olulist vahet, kes see räägiti kõrvaga kuuldava häälega, kui me kuuleme ja teame, et see on Jumalast.
Pärast tulesamba kogemust rääkis Jumal mulle samal öösel, et ma pean minema Saalemi koguduse juhi Kai Antturi juurde koju. Ta läheb reisile ja pidin talle viima sõnumi hommikul enne kella üheksat.
Olin Antturi juures pool üheksa. Tal oli juba kohvrid minekuks pakitud. Ütlesin talle sõnumi Issandalt.
Ta võttis selle vastu ja siis tulid tema suust sõnad: „Sa pead rajama Helsingisse uue koguduse, millele on selge tellimus Vaimu valdkonnast taevast.”
Ma mõtlesin, et mida see mees räägib: olin selline noor pojahakatis, pealegi luterlane. Kes olen mina rajama kogudust? Võtsin seda inimlikult. Ta ei öelnud, et see on sõna Issandalt või et ta prohveteerib seda Jeesuse nimel.
Liikusin edasi ja esimene ärkamine toimus Jaakonmäe koolis, kus õppisin siis selle vanemas astmes. Jumal pani meid kogunema ja ilma Püha Vaimu kohaloluta ei ole see võimalik.
Kogunesime igal hommikul kell 7 koos õpilaste ja mõne uskliku õpetajaga palvetama. Kõik täitusid Püha Vaimuga ja mitmed said terveks. Saatan raevutses, kuid paarsada õpilast tuli usku, mis oli vanemas astmes suur ime.
Hommikused palvused keelustati, kuid Jumal kasutas Malmi koguduse Püha Vaimuga täitunud praosti Juhani Rajanieme, kellele olen tänulik. Ta julges anda mulle Jaakonmäe kiriku võtmed, mis asus 100 meetri kaugusel meie koolist.
Ma rääkisin praostile, et me ei tohi enam palvetada koolis hommikul kell seitse. No mis probleem see küll oli?!
Paar aastat me käisime hommikuti kirikus palves ja mina pidin olema kohal igal hommikul, sest kell seitse tulid õpilased.
Selles esimeses ärkamises olid võtmeks palve, kummardamine ja ülistus. Tunnistati tervenemisest ja arstid imestasid, kuidas saab see olla võimalik.
Oli veel kaks karismaatilist liikumist Pihlajamäel ja Tikkurilas. Seal osalesid ka õpetajad. Oli palju imesid ja palju osalejaid.
Aastaid hiljem peatas Jumal mind väga selgelt: „Nüüd on aeg rajada kogudus. Mine Rauno Kokkola juurde ja ütle, et te peate rajama koguduse Helsingis.” See oli kristallselge Jumala hääl.
Rauno oli rõõmus, et tulin seda talle rääkima. Jumal oli talle öelnud sama, aga see oli tollal revolutsiooniline mõte. Siis oli koguduste rajamine lausa patt, kuna see oli hajutamine. Sel ajal pidi üksnes vanu kogudusi uuendama.
Kutsusin osalema Junnu ja Riitta Aaltose, kes on Püha Vaimuga võitud ülistajad. Nende kodus koguneti aasta jooksul selle pärast palvetama. Meid oli neli kuni viis abielupaari.
Mulle on jäänud meelde naljaks seik, seotud uue koguduse nimega. Kui sellest uuesti kokku saades rääkisime, oli mul käsi püsti, et see peab olema „Suur-Helsingi kogudus”.
Siis Junnu hakkas naerma ja küsis: „Miks mitte Suur-Soome kogudus?”
Vaatasin dokumentaalfilmi Jätkusõjast, mis toimus Suur-Soome piirkonnas. Seal mainiti kolm korda kohanime Lotinanpelto ja siis öeldi mulle, et sa pead rääkima Lotinanpellon juhtumitest, millest olen rääkinud kogudustes juba varem.
Issand juhatas meid sõitma Suur-Soome idapiiri mööda Peterburist Äänijärve kaudu kuni Jäämere rannani. Laadogast ida pool nägin autoaknast silti Lodinanpelto. Olin seda nime lapsest saadik kuulnud, kuid ei teadnud, kus see asub.
Hakkasin rääkima meiega kaasa sõitnud vene pastorile, et siin sai minu onu Jätkusõjas raskelt haavata. Ta tunnistati juba surnuks ja oli asetatud laibahunniku alumisse kihti.
Tema surmast oli juba koju teatatud, kuid Jumal otsustas teisiti. Seal olid Lottad, kes pesid neid.
Üks Lotta nägi, kuidas ühel laibal väike sõrm liigub. Nad tõmbasid surnukeha teiste alt välja, mis oli juba jäigastunud.
Nad suutsid minu onu elustada. Alguses ei saadud tema suud lahti, kuid puuduva hamba kohalt said nad suhu panna vooliku või toru, nii et ta sai hakata hingama ja tuli teadvusele.
Ta ei olnud siis usus, kuid sai invaliidina usklikuks, leidis Jeesuse ja nüüd on ta taevas.
Kui ma rääkisin sellest vene pastorile, tuli sellele pisar silma. Ta oli sellest loost nii liigutatud, kuigi ta oli elus kõike näinud.
Ta rääkis: „Kuule Utti, meie pere peeti 40ndatel kinni ja loomulik oleks olnud mahalaskmine, kuid meid asetati veoauto kasti ja viidi üle Laadoga jää Lotinanpeltoon, et siis edasi loomavagunitega Siberisse saata.”
Vene pastor, tollal vanuses alla 10 aasta, väriseb külmast autokastis pikal teekonnal üle Laadoga. Kui nende auto esirattad jõuavad kuivale pinnale, siis järgmine masin vajub läbi jää sügavasse vette, ja mitte ainult järgmine, vaid sellest veel järgmine ja veel järgmine… Vette vajus kogu kolonn, mida oli kas 10 või 20 autot. Kõik neist surid, keegi ei pääsenud.
Rääkides neid lugusid teine-teisele, haaras meid suur tänulikkus. Täna räägib Jumal meile elukogemuste kaudu selliste lähedaste juhtumite abil, et peatada meid ja juhtida meid päästesse, et me surres ei läheks põrgusse.
Juba nimetatud pastor, kes pärast reisi üle Laadoga nädala köhis, jätkas siis loomavagunites teekonda Siberisse, tuli hiljem usule ja oli koos meiega kuulutamas evangeeliumi.
Jumal andis mulle julguse minna Venemaale, käia Arhangelskis ja mujal, taskud pungil Piiblitest, ilma et keegi oleks neid märganud. Lihtsalt läksime Jeesuse nimel ja pääsesime läbi. Selleks peab olema Püha Vaimu antud julguse vaim.
Kui liikusime Suur-Soome piirkonnas, ei olnud meil automaati, vaid meie relvaks oli Piibel.
Olen sattunud automaadi toru ette, siis kui keegi vene ohvitser ähvardas, et teil on viis minutit aega koguda oma kondid ja siit haihtuda.
„Teil pole mingit õigust siia tulla,” jätkas ta.
Me kasutasime valjuhääldeid. Viie minutiga jõudsime teha veel patuse palve ja tervenemise palved ning kõlarid kokku pakkida.
Jumal andis sellise julguse, et sealsamas, see oli kasarmupiirkond, olen ma hiljemgi koosolekuid pidanud. See mind ei heidutanud ja olen seal olnud vähemalt kümme korda. Seal toimusid suurimad tervenemised, nii et isegi pimedad said nägijaks.
Jumal andis Toronto ärkamise kaudu õnnistuse mõni aasta hiljem, kui kogudus oli juba rajatud. Smith Wigglesworth, keda peetakse eelmise sajandi suureks usuapostliks, keda ka palju arvustatakse, prohveteeris neljakümnendail ette Toronto ärkamist.
Kuulsin sellisest ettekuulutusest Lester Sumralli suust. Olime osa sellest ülemaailmsest ärkamisest.
Jumal saatis Timothy Shermani meid aitama, kes rääkis temaga toimunud imest hiljem nii: „Seejärel viis Jumal mind Venemaale ime läbi ja kiiresti.”
Timothy Shermaniga toimus suur ime, millest Soomes palju ei teata. Ta siirdati Filippuse küüdiga Ameerikast Venemaale, tuhandeid kilomeetreid ühe sekundiga. Äkki on ta Venemaa väga hästi valvatud vanglas.
Ta oli hommikul palvetanud ja unustasin küsida, kes ta oli siis veel pidžaamas, kui ta sinna jõudis. Küsisin temalt, kas ta oli täiesti teadvusel sel ajal või oli ta Vaimus.
Ta vastas, et oli täiesti normaalses seisundis, samuti nagu siis, kui ta sellest rääkis.
Vanglas sündis tema kaudu ärkamine. Teda peeti kinni, kuna ta oli tunginud ilma loata vangla territooriumile. Tavaliselt vangistati inimesi selle pärast, kui keegi püüdis vanglast põgeneda.
See oli suur amps vanglajuhatajale, sest keegi inglise keele valdaja pidi hakkama teda tõlkima. Ilmselt pidi see saama usklikuks ja vanglas toimus ärkamine. Jumala vägi ilmnes ja Timothy rääkis, kuidas teda kutsuti pidevalt ülekuulamistele.
Temalt ei küsitud ärkamise kohta, vaid seda, kuidas ta on saanud vanglasse sisse ja kelle luuraja ta on. Tal ei olnud mingeid dokumente, kuna ta oli tulnud Filippuse küüdiga. Ateistlik vanglajuht ei saanud kuidagi mõista Filippuse küüti. Siiski oli see fakt, et ta oli seal, kus tehti otsus tema vangistamiseks.
Ärkamine kestis kolm kuud, kuni pärast paljusid ülekuulamisi kutsuti Timothy veelkord kontorisse. Seekord võttis vanglajuht ilma pikema jututa sahtlist püstoli, sihtis teda ja vajutas päästikule. Timothy kuulis lasku ja järgmisel hetkel oli ta tagasi Ameerikas.
Nüüd võib keegi öelda, aga kuidas sa seda tõendad?
Kuuleme veel edasi huvitavaid seiku. Mõne aasta pärast rääkis Jumal Timothyle, et tal tuleb uuesti minna Venemaale, seekord pastorite konverentsile Moskvasse tavalise lennureisiga, viisa ja piletiga.
Mina sain kutse külastada sama konverentsi, kuna olin abipastor koguduses.
Seal kaks vene pastorit tulevad Timothy juurde, silmad suured, ja küsivad: „Kas sa mäletad meid vanglas, kus sa juhtisid meid usku? Kolme kuu pärast sa kadusid ja keegi teadnud, kuhu. Isegi vangla juht ei teadnud või ei julgenud rääkida. Tagaseinas oli kuulijälg, aga mees oli kadunud.”
Huvitav oli veel see, et üks neist konverentsil olijatest kinnitas, et see oli olnud viljakas töö ja nad polnud läinud tagasi maailma. Nendest said pastorid, Jumala riigi töölised.
Üks neist pastoreist küsis Timothylt, kas ta saaks minna Ameerikasse tööle pastorina. Timothy hankis talle viisa ja töökoha ning ta oli ühe aasta seal tööl.
Jumal teeb imesid üle mõõdu. Kõik on talle võimalik. Milline tähendus oli ühel taolisel siirdamisel tuhandete kilomeetrete taha selleks, et saaks tulla ärkamine. Ärkamine levis ja vangid vabanesid.
Kuidas olla ise valmis ärkamiseks?
Pean olema veendunud, et olen isiklikult Jumala tahtes. Venemaal hakkas Jumal õpetama mulle ühte põhiasja, millest Soomes palju ei õpetata, mis asetab meid kerjuse positsiooni. Tähtis on olla seal, kuhu Jumal on meid määranud e tema armuaujärjel. Jeesus on läinud sisse Kõigepühamasse eeljooksjana ja meie tema kannul. Ta istub ja ootab meid igaüht.
Ef 2:6 öeldakse, et meid on asetatud taevalisse olukorda Kristuses Jeesuses. Kreeka keeles tähendab see „asetada püsivalt istuma”. Meile õpetatakse, et minge risti juurde. Selle tõttu inimesed ei saa sageli abi, sest ristil oli Jeesus saatanast allpool.
Kirjas öeldakse, et Jumal tegi teda lühikeseks ajaks alamaks inglitest. Lucifer oli üks inglitest, kes teda kogu aeg kiusas. Ristil oli täielik pimedus kolm tundi. Ei olnud seal taevalikke tulesid ega inglite koore.
Jesaja 53 öeldakse, et temalt pöörasid oma pilgud ära kõik, kes teda nägid. Ristil oli Jeesus neetud.
„Neetud olgu igaüks, kes on puu külge riputatud,” on kirjutatud.
Ristil oli ta Jumala poolt hüljatud. Üleval on ta austatud.
Tavaliselt kutsutakse inimesi tunnistama oma patte risti juures. Mis on tagajärjeks sellises õhkkonnas? Siirad kristlased kahetsevad samu patte aastast aastasse. Mõni kahetseb aborti palju kordi, kuna ta ei usu andestust, sest saatan süüdistab teda.
Kreeka keeles on tunnistamine homologeo. See tähendab, et me peame rääkima sama, mida Püha Vaim. Kui olen korra tunnistanud, olen saanud selle andeks ja Püha Vaim ei räägi sellest uuesti, aga saatan süüdistab. Inimesed nutavad ja kerjavad armu.
Tähtsaim ja kergemini mõistetavam koht sellest on Hb 4:15-16: Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!
Meil on nõrkusi ja me oleme kiusatud, oleme langenud ja kinni hõlmapattudes. Lahendus on salmis 16: hakata liikuma armu aujärjele, kuna nad on nutmas risti juures. Mingem armu aujärje ette…
Selles on jumalik saladus ja armukeskus on armu aujärjel. Armu on palju rohkem kui üksnes andestuseks, vaid et ka saada armu õigeks ajaks. Võiks tõlkida: valmistuda ette hea ilma korral, enne kui tuleb torm, enne kui langemised ja kiusatused saabuvad.
Tt 2:11-13: Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.
Jesaja 6. peatükis oli Jesaja tõmmatud armutroonile, kus ta kogeb oma roojasust: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel…” Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: “Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
Selle tagajärjel Jumal küsib: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?”
Jesaja vastab: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
See juhtub sinuga siis, kui lähed armujärjele, et kuulda Jumala häält ja siis kuuletuda.
UTTI HIETALA
„Vieraana Utti Hietala”
