Usun, et horisondil on sünge vihameele ja tagakiusu laine, mis peatselt rullub üle koguduse. Me pole harjutanud ennast, et olla valmis tagakiusuks.
Kuna tean, kui ohtlik ja raske võib tagakius olla, tunnen muret Ühendriikide kristlaste pärast. Keskendun sellele, kuidas ette valmistada oma südant olema ustav kuni lõpuni.
Valmistu vastu pidama
Olen rääkinud hirmu ja solvumise ohust, mis võib muserdada, kui ei olda ette valmistatud. Räägin nüüd märkimisväärsest ohust. See on mugavuse taotlus. Surve all võime uppuda heaolu taotlemisse. Sageli püüame selle abil kas põgeneda või ennast ravida. Uuringute põhiselt otsib aju surve all loomuldasa erutajat.
Kui ajusse tulvab stressi hormooni, otsib heaolukeskus pööraselt hedonistlikke erutajaid: kas keemilisi nagu narkootikumid, alkohol, suhkur; või käitumuslikke nagu seksuaalne moraalitus, pornograafia, huvitegevused või sotsiaalmeedia, hasartmängud, soppamine, protestimine; midagi mille abil põgeneda, välja astuda, peita pea põõsasse. Pole üllatav, et mõni nendest sai hoogu koroonaepideemia pikaleveninud survete tõttu.
Jeesus hoiatab selle ohu eest. Ka see on seotud tagakiusu ja pingete kasvuga.
„Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael” Lk 21:34.
Mõnude taotlus on meie kultuuris veelgi ilmsem. On eriti häid ameerikalikke väärtusi, kuid ka väga jumalatuid. Mõtle, milline on Hollywoodi sõnum. Muidugi tahavad kõik inimesed olla õnnelikud. Kuid selles on peaaegu hoiak, et me oleme seda väärt.
Meil on õigus vältida kitsikust. Arvatavasti on naudinguhimu ja enese tõestamine paljudele valitsevaks väärtuseks. See tähendab: „Teen seda, millest saan hea enesetunde. Minu tunded ja soovid määravad minu tee ja tõe. Kui satun kitsikusse, otsin turvapaika, kuna kannan enda eest hoolt, kartmata kannatusi.”
See arusaam on hiilinud ka kogudusse. Mõni mõtleb: „Jumal soovib, et olen õnnelik.”
Seda küll, kuid pildis on muudki. Jeesuse tee on täiesti eriline. Ta ootab, et nõustun kannatama tema pärast. Ta ütleb, et kitsikus on osa tema järgimise hinnast. Ma ei saa teha seda, mis mulle meeldib. Pean tegema, mida tema tahab.
Ei ole turvapaika, kuhu tõmbuda. Sattudes kitsikusse pean vastu pidama, kui Issand ei vabasta mind. Tegelik kaitse on taevas.
Meie kultuuri põhiväärtused on vastupidised Jeesuse ootusele. Seetõttu on väga tähtis rääkida vastupidamisest surve all.
Aastaid tagasi ütles sõber minu eest palvetades: „Andrew, sa saad tuntuks vastupidavuse poolest.”
Mõtlesin kohe: „Oh ei. Meelsamini saan tuntuks millegi muu pärast; imede, paljude pöördunute, mille poolest iganes, kuid mitte vastupidavuse poolest.”
Vastupidavus tähendab taluvust raskustes.
Kui aastaid hiljem sattusin vanglasse ja hakkasin murduma, meenutasin seda jutuajamist taluvusest. Hakkasin palvetades selle poole püüdlema.
„Oh, Jumal, anna mulle taluvust.”
Ma tegelikult vajasin seda. Kui ema sai mind külastada vangistuse algusjärgus, nutsin eneses: „Vaat kuhu oled jõudnud. Süda on katki, tahaks nutta. See on ränk, ma ei talu seda.”
„Muidugi võid nutta, sest see on raske,” ütles ema.
„See on kannatus. Kui see oleks valuta, siis see polekski kannatus.”
Vangistus oli raskem, kui olin arvanud. Arvasin, et arm kannab mind rohkem. Kui tahes palju armu kogesin, tundsin muserdavat nõrkust, kurbust, üksindust, hirmu.
Mõtlesin, kuidas inglid teenisid Jeesust Ketsemanis: kui ingel teeniks ka mind, oleks sellest suur abi.
Kuid abikaasa meenutas: „Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.”
Nii toimus siis, kui inglid kinnitasid Jeesust. Enne kui inglid teenisid teda, oli Jeesusel väga raske. Kui temal oli raske, siis ei pea ma üllatuma, kui ka minul on raske.
Seetõttu oli vastupidavuse arendamine mulle eriti oluline. See on tähtis ka sulle. Surve ja kitsikuse saabudes vajame sitkusvõimekust, et jääda ustavaks.
Märkasin vanglas, et Jeesus räägib Piiblis palju püsivusest ja vastupidavusest. Ta ütles: „Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse.”
Ta ütles ka: „Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.”
Väike-Aasia seitsmele kogudusele ütleb Jeesus Ilmutuse raamatus, et võitjad, ehk need, kes lõpuni vastu peavad, saavad tõotatu.
Smürna kogudusele, mille lähedal asus minu vangla, ta ütles: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!”
Uues testamendis on palju selliseid kohti, tagakiusuga liituvaid hoiatusi. Rõhutan mõningaid tõdesid vastupidavusest.
Esmalt on vastupidavus tahte otsus. Hiljuti osales üks mu poegadest eliitüksuse valiktestis. Nad viidi füüsiliselt murdumispunktini. Sooviti näha, millal treenitavad füüsiliselt murduvad. Kas nad suudavad minna lõpuni või loobuvad?
Poja ihu oli nii väsinud, et ta sai kuumarabanduse. Tema temperatuur oli 42 kraadi. Ta jätkas siiski jooksmist, kuni kukkus teadvusetult maha. Otsus jätkata hoidis teda liikvel, kuni keha jõudis murdumispunktini.
Paulus õhutab Timoteost omama sõjamehe mõtteviisi oma eeskuju kohaselt, nõustudes tagakiusuga.
Seda mõtteviisi pidin vanglas harjutama. Esimene aasta oli murdumine, teine taastumine. Olen rääkinud, kuidas jõudsin pöördepunkti, kui otsustasin võidelda oma jumalasuhte eest, olles ise peaaegu murdumas.
Ütlesin: „Jooksen Sinu järel, Jeesus. Kui ma ei suuda joosta, siis komberdan. Järgnen Sulle, saagu mis saab.”
See ei olnud tunnetest kantud. Olin tippturvalises vanglas. Ei olnud mingit vabanemise lootust. Tunded möllasid. See oli otsus, mida juhtis tahe.
Pärast otsust olin ikka nõrk ja tundsin end lööduna. Niisiis pidin pingutama selle otsuse nimel päevast päeva. Vastupidavus on otsuste tegemine tahte abil, sageli vastupidiselt sellele, mida tunned. See nõuab otsustavust, sihikindlust, distsipliini. Sel viisil olen rääkinud Paulusest, kes on öelnud: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.”
Mis siis, kui Jeesusele on parem, et olen vangis?
Teadsin, et Jumal tahab, et alistun temale selles. Siis suundusin igapäevasesse andumisvõitlusesse. Hommikuti oli hirm ja lootusetus. Võitlesin, et suuta öelda: „Võin jääda vanglasse, kui see teenib Sinu eesmärke.”
Üldiselt õnnestusin päeva lõpuks ja kogesin mõnevõrra rahu. Hommikul ärkasin sama hirmu ja lootusetusega ning alustasin sama võitlust algusest. Kuid kui pingutasin andumislihast ja vastupidavust igapäevaselt, ehitus minus üles otsustavus ja tugevus. Pääsenud vanglast, olin tugevam, kui sinna tulles.
See rõhutab teist seika. Vastupidavus ei ole ühekordne otsus. See on otsus pingutada end üha uuesti.
Teadkem, et ma ei ole sugugi distsiplineeritud inimene. See ei tulnud mulle kergelt. Pidin usinalt töötama selle nimel, pidin end pingutama.
Kolmas tõde on see, et tehes seda korduvalt tahtejõudu pingutades mingi aja jooksul, sai minus midagi üles ehitatud. Kujunen selliseks, mida taotlen. See kehtis mitmes mõttes, mille abil minu jumalasuhe tervenes.
Näiteks ülistasin regulaarselt pool tundi päevas. Sageli ei meeldinud see mulle. Tegin nii, kuna oli õige ülistada. Kui pidevalt ülistasin, kasvas minus sihikindlus kiita igas olukorras.
Sundisin ennast ka tantsima päevast päeva külmas, kuumas või vihmas. Tegin seda sõnakuulelikkusest. Ja järelejätmatuse läbi ehitus minus püsivam otsustavus kuuletuda.
See kohustas mind tõusma sängist, kui olin kuulnud, et minule kavatseti määrata karistuseks kolm eluaegset.
Ma tantsisin isegi mures. Minu kuulekus süvenes ja tugevnes ning sai teostuse kergemini.
Otsustasin laulda laulu, mille tegin Jeesusele. Laulsin seda igal päeval. Kui korduvalt laulsin, et soovin elada temaga kohtumiseks, hakkasin elama selle päeva jaoks. Aja jooksul kasvas minu jumalakartlikkus ja taevanägemus.
Nii see töötab. Tee otsus ja püsi selles ustavalt, siis hakkab sinus midagi kujunema.
Soovin esitada, mida püsivus minus põhjustas. Juuni lõpus aastal 2018 oli läbinud juba kolm kohtuprotsessi. USA valitsus tegutses jõuliselt, kuid virelesin ikka veel vangina kuumuses.
Ma ei tundnud ennast julgustatuna. Jõudsin piiblilugemisega Johannese 18:11 juurde. Peetrus on vastu Jeesuse vangistusele ja Jeesus ütleb talle: „Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”
Need sõnad kõlasid järgnevatel päevadel minu meeles ikka uuesti ja uuesti.
Siin on osa minu kirjast abikaasale: „See lause resoneerib minu mõtetes, kui igapäevaselt ‒ vahel iga tund ‒ pingutan ennast, et alistuda ‒ ja lisaks teadlikult nõustuda kõikide Jumala plaanidega, mille tõttu vangistus jätkub.
Kas mina ei peaks jooma seda karikat?
Tahan juua selle karika ustavalt kuni põhjani, kuid ütlen: „Issand, olen joonud sellest karikast kaks aastat. Kui kaua veel?”
Kui suudaksin olla ustav kuni lõpuni. Kui jooksin seda karikat valmiduses jätkata sellest joomist.
Mida muud suudaksin? Soovin olla sõnakuulelik poeg.”
See oli minu viimane kiri vanglast. Ma ei teadnud, et järgmisel päeval mind viiakse üle koduaresti.
Üleeelmisel aastal olin tulnud sellesse vanglasse murdunud mehena, kuid nüüd olin valmis jooma kannatuste karikat. Ma ei saavutanud seda mõne päevaga, vaid kaua pingutades.
Kuidas õppida pingutama? Kuidas arendada sitket meelelaadi?
Vangistuse alguses sain sõnumi. Ütle Andrew’le: „Kõik varem talutu oli ettevalmistuseks selle jaoks.”
Tahtsin kuulda midagi muud nagu näiteks „Andrew vabaneb peatselt”.
Kuid hakkasin seda sõnumit hindama. Taipasin, et eelnevalt kannatustes viibides olin püüelnud edasi ja vastu pidanud. Minusse oli juba ehitatud tugevust.
Siis tuli uus katsumine ja ehitas lisa. Kõik see oli kuidagi mind ette valmistanud selleks kohutavaks vanglakatsumuseks.
Kordasin sama arengut vanglas. Alati kui libastusin ja tõusin uuesti, ehitus sellest tugevus veidi sügavamale, korrus korruse järgi. Ilmnes kumulatiivne mõju, kui tegin neid väikeseid samme päev-päevalt.
Peaasi selles on, et vastupidavust arendame seda harjutades.
Hakkasin olema ustav väikestes asjades antud hetkel. Vahel mõeldakse kallile hinnale ja öeldakse: „Võin isegi surra Jeesuse pärast!”
Oleme enda arvates selleks valmis.
Väiksemat hinda sageli ei väärtustata, mis on igapäevane, vähem dramaatiline. Kuid see valmistab meid ette olema valmis maksma kallist hinda omal ajal. Jeesus kinnitas, et kui ollakse ustav väikeses, ollakse ustav ka suures.
Palu armu lõpuni vastu pidada. Tõde on, et kõikide pingutuste aluseks on Jumala ustavus. Me ise ei suudaks. Ta ei palugi seda. Lõppude lõpuks kannab tema meid ja meie peaksime üksnes hingama temas. Tema ei oota, et pingutaksime kõigest väest, nii, et see oleks hästi raske; mis viib meid piirini ja üle selle. Me peame pühenduma pingutama.
Soovin palvetada sinu eest nii, kuidas palvetasin enda ja oma pere eest korduvalt vanglas.
Isa Jumal, vala oma poegadesse ja tütardesse julgus, vägi, usaldus, lootus, vastupidavus, tõsidus ja pühendumine, mis olid Jeesusel, et püsida eelolevas võitluses eesmärgi nimel nagu kaunis pruut, olles kindlalt kuulekas, tules puhastatud, läbi proovitud, leitud väärt olevat, austuseks Kuningas Jeesusele.
Aamen.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
