Agape keskus on kristlik ühing, mis koordineerib kristliku kooli ja päevakodu tegevust. Meil on päevakodu, kus on ka koolieelikud ja põhikool esimesest kuni üheksanda klassini. Meie tegevus on ilma igasuguse riigi või omavalitsuse toetuseta ja tegutseme ainult usupõhiselt.
Säde selleks tekkis, kui olime viie perekonnaga ühe koguduse liikmed, kes soovisid panna oma lapsed kristlikku kooli. Lähipiirkonnas ei olnud kristlikku kooli ja siis sündis hull mõte rajada oma kool. Mind paluti hakata selle juhiks.
Olin just lõpetanud magistriõpingud psühholoogina ja mul ei olnud halli aimugi koolist. Siis aga Issand rääkis, et see on minu väljakutse. Algusest saadik Issand rääkis, et ta tahab kooli, mis on täielikult tema oma: kooli, kus ei tehta kompromisse ja kus tema saab täielikult juhtida, ilma et on kedagi vahepeal otsustamas, kas tohib nii teha või mitte. See nõudis tegutsemist usus ilma mingi muu majandusliku toetuseta.
Alguses olin ma üksi koos õpetaja Merja Tammisega. Mõne aasta pärast liitus minu abikaasa Joy. Ta oli alguses Kauniaistes koolipsühholoog, kuid seal ta põles läbi ja pärast seda koges ta, et tema koht on olla minu kõrval. See oli suur ususamm, kuna meil oli kolm väikest last ja vana palkmaja, mis vajas remonti. Kui Joy liitus, ei olnud meil enam mingeid regulaarseid sissetulekuid.
Me alustasime viie lapsega, kes olid pärit viiest perest. See oli väga väike algus, kuid Piibel ütleb, et ärge pange halvaks väikeste alguste päevi. Alguses tehti kõike talguvaimus. Mäletan kuidas sain 500 eurot kuus palka e sama, mida oleksin saanud töötuna. Jumal ja see olukord katsus läbi meie usku.
Kuid õppisime, et Jumal on võimeline varustama meid ja kogu kooli imede läbi, mis sündisid esimestel kuudel ja aastatel. Meil oli igal kuul postkastis ümbrik, millel oli kalapilt. Selles oli just nii palju raha, kui oli vaja sellel kuul. Ümbrik muutus ja summa, aga see oli seal iga kuu. Meil ei ole siiani halli ainugi, kes selle sinna pani, sest summa muutus vastavalt meie vajadusele ja keegi ei teadnud sellest.
Kui tulime abikaasaga usku, saime tugeva usukoolituse. Me olime Turus Elu Sõna koguduses ja piiblikoolis. See oli tugevasti usukeskne piiblikool. Sellal oli Soomes usuärkamine. See oli meile tõesti oluline. See andis põhja, et sõna peale võib ehitada. Usk sünnib Jumala sõnast, mitte juhuslikult. Me saame kasvada usus, juurdudes Jumala sõnasse. See õpetus oli piiblikoolis väga oluline.
Siis toimus nn vaimuuuendus e naeruärkamine, kuhu me tulime ja see oli meile väga tähtis, sest selles saime lähedase osaduse Jeesusega Püha Vaimu kaudu. Jumala Vaim sai meile väga oluliseks ja me leidsime isikliku suhte temaga, sest ilma temata ei istuks ma siin.
Meile oli tähtis sõnaõpetus ja Vaimuga täitumine, mida ei ole paljudel soomlastel. Ilma selleta on raske püsida usus. Tõeline usk tuleb Jumalalt ja tema sõnast. Usuteekonnal on vahel tehtud otsuseid oma usu najal ja see ei kanna.
Ei mäleta mitu korda oleme kogu organisatsiooniga olnud olukorras, et nüüd see tegevus lõpeb. Kuid iga kord on Jumal meid üles tõstnud. Samuti valupunktide ja nuttude järgselt usk iga korraga kasvab.
Usk ei kasva, kui sellel ei ole sundust kasvada. Nii nagu treeningusaali minnes kasvavad lihased alles siis, kui need kogevad valulikkust. Sama ilmneb usus valupunktide kogemise järgselt, kuigi meie arvates on see natuke hilja. Siiski kinnitab see usku.
Meil oli kolm väikest last ja ma pidin panustama veel maja remonti ja kooli rajamisse. Kõik tundus võimatu. See oli minule selline valu, sest olin õppinud isalt, et minul on mehena vastutus pere ees selle toimetuleku pärast. Minu vastuolu oli selles, et ma ei saa järgida Jumalat ja samal ajal olla vastutav pere eest.
Ma kogesin selles valu ja ma tungisin Jumala sõnasse, et leida lahendust. Siis Jumal hakkas õpetama, et tema tahab olla vastutaja meie pere eest. Kui tema kuhugi kutsub, siis ta ka hoolitseb.
Jumal õpetas mulle õnnistamisest ja majandamisest, nii et ma sain tarkust lähtudes Jumala vaatenurgast, kuidas võtta vastutust ja samas elada usus.
Seejuures me nägime võimsaid imesid. Kord oli meil toit otsas, külmkapp tühi ja pangaarve tühi. Kool pidi töötama. Lapsed pidid saama toitu. Me palvetasime ja uskusime Joyga, et Jumal kannab hoolt. Siis helises telefon ja keegi küsis, kas ta tahate minna kauplusesse. Vastasin, et me vajame toitu küll. Ta ütles, et kohtume siis Co-Marketis. Mina maksan.
Mul olid lapsed kaasas. Toetaja ütles, et lapsed võtku oma kärud ja täitku need millega iganes. Mina võtsin oma käru ja pisarad voolasid mul silmist. Ma võtsin ettevaatlikult veidi puuvilja ja mida muud meil vaja oli. Lapsed võtsid oma kärud ja haarasid chipse, šokolaadi ja limpse.
Kui me liikusime kaupluses, siis ma ütlesin poistele, et nüüd läheb liiale, lapsed, võtke natuke rahulikumalt. Siis see kutsuja tuli mind noomima ja ütles, et ärgu ma keelaku lapsi ega takistagu temal neid õnnistamast.
Kassa juurde jõudnud, oli meil kolm kärutäit toitu ja siis tuli meelde, et me oleme rongiga, kuidas saame toidu ilma autota koju.
Me saime kauba koju ja siis ka lapsed teadsid, et see oli Jumalast. Kogu pere nuttis, kui me nägime, kuidas Jumal kannab hoolt meie eest. See oli ülevoolav ja nii rohke, et andsime ka naabrile.
Selliseid imesid toimus kogu aeg, nii et meile helistati ja lapsed võisid näha, et mina ei ole nende hoolekandja, vaid Taevaisa.
Alguses Joy arvas, et tema peab töötama ja kandma pere eest hoolt, kuna minul on selline hullumeelne kutse. Aga siis ma mõistsin, et see oli vale otsus ja Issand rääkis, et ärgu ma muretsegu, Joy tuleb tagasi ja saab olema veel tugevam kui mina. Nii sellega ka läks.
Nende kogemuste kaudu Joy tajus, et ka tema tahab anda ära kogu oma elu. Mulle meenus Mt 6:24: „Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.”
Kumb on meie Issand? Oleme nii harjunud, et raha on see, mis kannab meid läbi ja on meile nii tähtis. Ka meie mõtlesime alguses, et Jeesuse järgimine tähendab vaesust ja mõned just sellepärast ei julge järgneda oma kutsele, kuna nad kardavad majandusliku toimetuleku pärast. Nad arvavad, et Jumala teenimine tähendab eluaegset vaesust.
Jeesus ei räägi edasi lugedes sellest nii, et Jumala teenimine oleks eluaegne vaesus.
„Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”
Pidime mõistma, et kui meie järgime Jeesust, siis raha ei juhi meid ega otsusta, mis on õige, vaid Jumal otsustab.
Oleme kogenud suuri ja üleloomulikke imesid. Korraldasime kogu pere reisi nädalaks Itaaliasse ja meil ei olnud selle jaoks pennigi raha. Jumal on näidanud, et saame uskuda sellesse, et tema kannab hoolt meie eest ülikülluslikult.
Alati, kui mul on raske, siis ma palvetan. Ma võtan Piibli, lähen palvekambrisse ja ma otsin Jumalat, kuni ta räägib. Ma ei jäta enne, kui olen saanud vastuse oma küsimustele. Kui Jumal räägib, siis nagu Jaakobuse kirjas, ülevalt tulnud tarkus ei kahtle.
Kui Jumal ütleb, et tee nii ja ma saan temalt tarkuse või kui ta lihtsalt ütleb „Ära karda!”, siis ei ole enam mingit kahtlust. Kui Jumal räägib, siis seal juba on see usk. Kriisides ma ei hakka huupi laskma, vaid ma otsin Jumalat, kuni saan vastuse ja ma tean, mida ta soovib.
Jeesus on mulle nii tähtis, sest ei ole paremat. Läbi kõigi nende läbikatsumiste on temast saanud veel armsam. Ta kunagi ei muutu. Kuigi mina teen vigu ega ole täiuslik, siis tema armastus ei muutu. Ta on alati samasugune ja temal on alati usku. Ta on täis lootust.
Tema Püha Vaim elab minus. Ma ei pea otsima ega midagi saavutama, kuna ta armust juba elab minus. Võin olla temaga osaduses kogu aeg. Siin on küsimus suhtest, mis on ristiusu parim asi. Jeesus on mulle tähtsam kui kõik muu: kool, kutse või televisioonitöö.
Võibolla on kristlasi, kes püüavad sooritada usuelu käsualusena, mida keegi ei suuda. Meie õpilastel oli vabatahtlik evangelisatsioonikursus, kus nad said minna evangeliseerima oma soovi kohaselt. Selle kaudu 34 inimest tuli sügisel usku. Armu sõnum on tähtis.
Külvata Jumala põldu on ainus viis paigutada oma raha õigesti, sest kõik muu kaob. Kui sa külvad Jumala riiki, kannab see alati igavest vilja. Raha on tähtis, kuid parim on paigutada see Jumala riiki. Kui vaid usklikud usuksid seda, mida Piibel ütleb. Andmine Jumala riiki on külvamine, mis tähendab, et sa saad alati saagi. On tähtis külvata usus.
Igaüks, kes tahab toetada meie kristlikku kooli ja päevakodu, näeb andmeid ekraanil. Me otsime endale 1000 toetajat. Praegu on meil umbes 500 neid, kes toetavad meid 20 euroga kuus. Kui saame 1000 toetajat, siis saavad meie põhivajadused kaetud.
Tahan julgustada iga uskujat, kui tähtis on sinu kutse ja et raha ei saa seda sinu eest otsustada. Kui Jumal sind kuhugi kutsub, siis julge sellesse uskuda nagu Jumala unelmasse, mille ta on asetanud sinu südamesse. Astu sellel teel väikeste ususammudega. Jumala kutse sinu jaoks on oluline, kuigi see nõuab palju. On oluline elada sellele, milleks sind on kutsutud ja loodud. Õnnelikumat elu ei saa olla.
JAN CEDERCREUTZ
Suur-Helsingi kristliku kooli rektor
