See raamat on mõeldud kõigile, kes soovivad ärkamist oma ellu, suguvõsasse, kogudusse ja piirkonda.
Sõna „ärkamine” ei ole piibellik, nagu ka „organisatsioon”. Ometi kasutame mõlemat, kuna need vastavad vaimuliku tegevuse kahele piibellikule ilmingule.
Kui Paulus kuulutas Kristust Filipis, tuli ärkamine. Lüüdia sai usklikuks, kui Paulus pidas piiblitundi jõe kaldal korraldatud välikogunemisel. Vangivalvur koos perega uskus Jumalasse sellel öösel, kui Paulus ja Siilas ülistasid Jumalat vanglas lauldes, siis kui Kõikväeline raputas linna maavärinaga.
Sellest see algas. Väike inimhulk koges vaimulikku kriisi, milles nad nägid ennast ja oma pattu, kohtusid Jumalaga ja kogesid uuestisünni imet. Just sellise kogemuse kohta kasutame nimetust „vaimulik ärkamine”.
Kui Lüüdia, valvur ja teised uskutulnud koguti kokku organiseeritud koguduseks, kus seati koguduse vanem, juhatuse vennad ja koguduse teenijad, sündis organisatsioon sõltumata sellest, kas liikmete nimed kirjutati raamatusse või mitte.
Ärkamine valmistas selle vaimuliku materjali, mida organisatsioon kasutas pühas ülesandes. Või peaksime ütlema nii: ärkamise vägi vajas kasutuskõlbulikku organismi pühaks tegutsemiseks ‒ just nagu inimhing vajab ihu, et saada tegusaks ja tõhusaks. Selle ärkamise vaimu kasutatud elundiks oli usklike kohalik kogudus.
Need kaks kuuluvad kokku. Vaimulik ärkamine ilma organisatsioonita, st ilma kokkuliitmiseta, ühistegevuse ja vastpöördunute osaduseta, vajub see liiva. Ärkamine jääb üksnes vaimulikuks ilutulestikuks, mis hetkeks hämmastab hulki, kuid millel pole püsivat tulemust.
Samuti organisatsioon, mis ei ole sündinud vaimulikust ärkamisest või mis ei rajane sellele ega saa sellest jõudu, pole muud kui inimlik ühendus, kuigi seda nimetatakse ametlikult kirikuks või koguduseks.
Uue testamendi esimene kogudus sündis ärkamise kaudu, mis oli seejärel ka tõeline kogudus.
Vahel muidugi on, kas teadlikult või teadmatult, püütud segada pilte, esitades kristlust kujul, mida nimetatakse „kasvatuskristluseks”. Vahel on mindud nii kaugele, et on täiesti loobutud ärkamise tähendusest vaimulikus tegevuses.
„Ärkamine patu vaevas ja päästmisega kuulub möödunud ajastusse ja lihtsale rahvale,” ütles kord keegi. „Täna peame hea kasvatusega tegema inimestest kristlased.”
Olen meeleldi esimeste hulgas tunnistamas vaimuliku õpetuse suurt tähendust, kuna olen korduvalt näinud selle toodud õnnistust. Küsimus, mille sageli esitan noortele, keda soovin võita Jumalale on: „Kas sa oled käinud pühapäevakoolis?”
Oma kogemustest tean, et on kergem selgitada asju inimestele, kellel on usulisi teadmisi, kui neile, kellel neid pole.
Mida varem vaimulik õpetamine algab ja mida sügavam see on, seda parem. Tegemata jätmine selles vallas on andestamatult suur. Hoolimata sajandite usulisest pärandist on kristlikes maades elavatest inimestest märgatavalt suur osa ‒ nii praktilises elus kui usulistes teadmistes ‒ täiesti paganad. Meie kristlikud organisatsioonid vajavad vaimulikke õppeasutusi, kuhu saadetakse distsiplineerimatud jumalalapsed, sest paljudel puuduvad kristliku elu algteadmised.
Kuid kui suur tähendus kristlikul kasvatusel ka pole, ei saa inimest sellisel viisil teha kristlaseks. Teda saab kasvatada heaks moslemiks, katoliiklaseks või protestandiks, teosoofiks või spiritistiks, kuid mitte kunagi kristlaseks. Sest elav kristlus eeldab alati vaimulikku loomistööd inimeses. Ja sama vähe nagu on võimalik kasvatada koerast inimest, on sama võimatu kasvatada uuestisündimata patust kristlaseks. Kristlaseks peab sündima.
Võime õpetada teistele vaimulikke põhimõtteid ja jutlustada head moraalselt kõrgelt eetikat ja õnnestuda selles meisterlikult, nii et paljud õpilased saavad täiuslikuks eeskujuks paljudele kristlastele, just nagu Korneelius oleks võinud olla paljudele teistele eeskujuks Kaisareas juba enne, kui ta oli sündinud Jumalast.
Kuid me ei saa kunagi segada kristlikku eluviisi hinge varjatud eluga Jumalas. Kogu au pühale realismile! On viimane aeg uurida tõsimeelselt Jeesuse mäejutlust ja hakata nõudlema sisukat kristlust, sest oleme kaua olnud nii „vaimulikud”, et oleme kaotanud osaduse nii Jumala kui inimestega. Aeg nõuab ja Jumal nõuab uudset suhtumist sellesse teemasse.
Me ei saa kunagi olla nii praktilised, et unustame ristiusu sisemise saladuse, uuestisünni ‒ uus vaim ja suhe Jumalaga on müstika.
Kui hea ja tore, religioosne või õiglane inimene ka poleks, peab ta kogema hetke, kui ta hukkamineva patusena langeb Päästja jalgade juurde ja võtab vastu pääste armust.
Miks on see vältimatu?
Lihtsalt seetõttu, et inimene iseenesest ei ole muud kui kadunud patune. See on alasti ja kaunistamata tõde igaühest. Jumalaga kohtudes märkab seda igaüks.
Ta näeb oma patusust. Ta lihtsalt ei teadvusta seda ‒ külmalt, mõistuspäraselt või välispidiselt ‒ ta lihtsalt tunneb ja haistab seda, nagu prohvet pühamus ja Peetrus paadis tundsid ja tajusid patu õudust ning tõelisust, kui nad seisid Issanda palge ees.
Kristlaseks saamine ilma Jumalaga kohtumata on ilmne võimatus; kuid üks kindlamatest tunnistustest, et ollakse kohtunud Jumalaga, on kohtumine oma patuga. Ollakse ärganud. Sest just nii toimus esimeses vaimulikus ärkamises: „Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta…”
Selline Vaimu töö võib toimuda erinevatel viisidel ega kavatse ma nendes peatükkides esitada selle töö näiteid. Sest „tuul puhub, kus ta tahab”. Sama võidakse öelda Vaimu kohta ja nende kohta, kes on Vaimust sündinud.
Tahame üksnes ülendada seda tõsiasja, et pääste saladus on üleloomuliku Jumala üleloomulik töö. Kogu tõeline kristlus võrsub vaimulikust ärkamisest, kuigi ärkamisviisid on väga vahelduvad erinevatel aegadel ja erinevates kohtades.
FRANK MANGS
