Vaimulik läbimurre
Ärkamise olemuses ja sõnavalikus esineb ilming, mida nimetatakse „läbimurdeks”.
Vahetevahel juhtub nii, et keegi koosolekul tõuseb ja palvetab andunult ning tuliselt: „Jumal, lase oma Vaimul läbi murda.”
Vahel kuuleme vanu, kogenud usklikke väljendavat oma rõõmu sellest, mis on koosolekusarja kestel toimunud, „aga,” öeldakse, „veel ei ole tõelist läbimurret”.
Kas oleme mõelnud, mis tegelikult on varjul selle väljendi taga, või tegutseme nii nagu sageli, kui küsimuse all on vaimulik sõnavara; kasutame sõnu, mõistmata nende tähendust.
Väljend „vaimulik läbimurre” ütleb meile, et on midagi, millest tuleb läbi murda, mis tuleb maha murda või purustada, et ärkamisest saaks tõeline. Vanad vabakiriklased on tajunud, et tõelist ärkamist ei tule enne, kui on kogetud läbimurret.
Vahel tundub, et vaimuliku läbimurde all mõtleme midagi salapärast ja kummalist, mis peaks toimuma meid ümbritsevas õhkkonnas.
On loomulik ja mõistetav, et läbimurde järgselt sünnib uus vaimulik õhkkond, loomuliku tagajärjena sellest, et inimesed, kes kujundavad õhustiku, on saanud uueks.
Õhkkond ei loo Jumalale andunud hinge, vaid Jumalale andunud hinged põhjustavad püha õhustiku.
Vaimulik läbimurre on siis midagi, mis peab toimuma meie oma hinges.
See algab mõttemaailmast, mõistmisest, sellest, milline on meie arusaam endast.
Sõna ja Vaim ilmutavad, mida Jumal meist mõtleb ja mida ta meilt ootab. Selle kohaselt, kui anname järele Jumala mõtetele ja ootustele ning omandame tõe enda kohta, toimub läbimurre mõttemaailmas.
Üldiselt tähendab see kogu mõttemaailma täielikku purustamist ja uuendamist. Sest lahus Jumalast ‒ või üksnes pinnapealses osaduses temaga olles ‒ oleme õppinud mõtlema endast igasugust jama, mis kindlasti langeb, kui taevased tuuled seda tabavad.
Nii ütleb Paulus vaimuliku läbimurde kohta just selles valdkonnas, millest on jutt: „Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu, ja me võtame vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted ja oleme valmis nuhtlema iga sõnakuulmatust, kui teie sõnakuulelikkus on saanud täielikuks.”
Ta on ise kogenud vaimulikku maavärinat, kus mõtete lahendused ja toed langevad ning ta tundis enese olevat mattunud rusude alla. Ta oli sel ajal variser, kes oli arendanud enesekaitseks meisterliku eneseõiguse, hea moraali ja heade tegude, usulise huvi ja tingimusteta südametunnistuse järgimise süsteemi. Kõik see langes ometi vaimulikus läbimurdes ja ta sai endast täiesti uue vaate. Ta sai pühadest halvimaks ja patustest suurimaks.
Iga inimene on sünnilt variser. Kui inimesel ei ole esitada head moraali või eneseõigust, siis ta ülistab ennast sellega, et ei kiida ennast ega püüa näida teistest paremana.
Vahel laenab variser tölneri määrdunud kuue, et teda ära ei tuntaks, kuid tema meelsus säilib endisena.
Vaimulikus läbimurdes riisutakse variserilt nii tema uhke kate kui ka tema käsukuub ja temast saab abitu patune, täielik armukerjaja.
Kuula hoolsalt. Kui sa pole kunagi olnud sellises olukorras, on Vaimu sünnitatud ärkamise algedki sulle võõrad. Sest ärkamine algab sellest, et Jumal paljastab tõe meist endist, murrab valede väära toestiku ja õpetab meid mõtlema Jumala mõtteid.
Ometi on meie mõttemaailma läbimurdes veel muudki. Peame kontrollima oma mõtteid sellest, kuidas Püha Vaim tegutseb meie hulgas. Vanadele kristlastele võib see olla raske.
Nad on kord aastaid tagasi kohanud Jumalat teatud viisil ja kogenud teatud kombel tajutud ärkamist ja nüüd nad ootavad, et kõik kohtuvad Jumalaga samal viisil ja et iga ärkamist tajutakse samal kombel.
Tahetakse ühtlustada Vaimu tööd, suruda elu raamidesse ja survestada taeva Jumalat kordama ennast sajandist teise.
Kuid Jumal ei tee seda kunagi. Elu ei saa muuta ühetaoliseks.
Asjata püüad otsida loodusest kaht täiesti sama suurt ja samakujulist lehte. Iga leht on isesugune. Samuti on iga inimene isikupärane, kuni ebaterve kasvatus ja valed mõjutused suudavad teha temast koopia. Jumal kunagi ei korda ennast.
Jumala armust olen saanud olla mitmesugustes vaimulikes ärkamistes, kuid mitte kunagi kahes täpselt samasuguses.
Oluline on olnud kõikides sama ‒ Vaim ülevalt ‒ kuid samas on need olnud individuaalsed ja isesugused. Just see teeb vaimuliku ärkamise väljendamatult huvitavaks, rikkaks ja pingestavaks, otsekui elu enda.
Seda mõistame kõik, kuigi me poleks seda kogenud.
Pangem seepärast Jeesuse nimel maha kõik tingimused ja eelarvamused, kui tuleme Jumala ette paluma ärkamist. Tunnistagem, et meie puudulik mõistmine ei suuda täiesti haarata kõiketeadva Jumala rikkust ega paljusust. Palvetagem alandlikult: „Jumal, saada ärkamine ja saada see omal viisil. Saada ärkamine ja alusta minust.”
FRANK MANGS
