Pideva ärkamise takistus
Mitte ainult vale ootus hooajaärkamisse ei takista ärkamist Jumala koguduses, vaid suurim takistus on see, et meie argipäevane usuelu on nii väheväärtuslik, et meil ei ole midagi pakkuda ligimesele.
Meil ei ole nii palju, et see oleks nähtav või et seda tähele pandaks, ning et see suudaks äratada püha nälja nendes, kes elavad Jumalale võõrana.
Vahel on inimestel tegelikult raske märgata, et meil on midagi, mis neil puudub ja mida nad peaksid omama, et saada õnnelikeks inimesteks. Just seda vajab meie ajastu inimene.
Sajandivahetuse (eelmise -T) paiku inimesed kartsid põrgut. Sel ajastul usuti sellesse ja oldi vältimatult veendunud, et elu ilma Jumala juhtimiseta viib hukatusse. Seetõttu otsiti päästmist, et vältida patu igavikulisi tagajärgi.
Kuigi selline mõju ei olnud parim võimalik, siiski suunas see mõningaid inimesi tegema otsust Jumala suhtes.
Täna ei ole see enam niimoodi.
Tänapäeva inimene ei ela põrgu hirmus ega igatse taevasse, vaid ta soovib midagi, mis sellel hetkel lahendab nende elu keerulised probleemid ja annab neile midagi elamisväärset. Sest elust küllastunud inimesi on meie ajal suhteliselt rohkem kui kunagi varem.
Seetõttu on meie ajastu suurim vajadus pääste, mis ei valmista inimest ette surmaks, vaid teeb ta võimeliseks elama.
Loomulikult suudab seda kõike elav, tõeline ja rikas kristlik usk anda.
See suudab lahendada sassiläinud inimelu hädad ja rahuldada täielikult hinge sügavama igatsuse. See suudab tuua sisemusse täieliku kooskõla ning täita elu valguse ja lauluga.
See on tõde, täielik tõde.
Liiga harva on selle maailma lapsed saanud näha elavaid, usaldusväärseid, aastatepikkusi tõendusi sellest tõest.
Meil kristlastel, sinul ja minul, on olnud liiga vähe, osutamaks seda rõõmsat võitlevat usku ja püha aktiivsust, et igapäevaselt veenda ümbruskonda, et meil on midagi, mis neil puudub. Me ei ole üksnes vaimulikult passiivsed, vaid sageli täiesti negatiivsed.
Inimestele on jäänud selline kuvand, et meie usklikkus on väga raske koorem, pikk keeldude loetelu, mis takistab meil olemast rõõmus selle maailmaga ja mis annab väga vähe asemele. Selline usk ei ole kunagi ahvatlev.
Vestlesin kord hilisel õhtul kellegi noormehega. Ta oli olnud usklik, kuid kaotanud Jumala antud elu koguduses valitseva kuivuse ja lahknemise tõttu. Ta ei elanud ka siis raskete pattude või koormate all, kuid tema osadus Jumalaga oli katkenud ja tema hing kannatas.
„Olen osalenud nendele koosolekutel nii sageli, kui olen suutnud,” ta jutustas, „ja kõikemuutva pääste kuulutus on mind kõnetanud. Tean, et see on ainus, mis saab anda elule sisu. Tahaksin ka ise selleni jõuda, kuid ei julge astuda seda sammu, kuna kardan, et jään kohutavalt üksikuks. Ma ei taha kedagi süüdistada, sest tean, et see ei ole õige, kuid tunnen paljusid usklikke ja tean, et üksnes vähesed võtavad asja nii tõsiselt ja kogu südamega. Olen jälginud nende inimeste kogukonda ega märka nendes usklikes seda püha innukust, andumist ega rõõmu, mis tõelisel usklikul peaks olema. Kuidas suudaksin mina õnnestuda seal, kus paljud teised on ebaõnnestunud?”
Umbes niimoodi tema sõnad veeresid. Tema kõnetoon polnud sugugi hukkamõistev, karm ega ärritunud. Ta oli rahulik, hirmuäratavalt rahulik, ja laused langesid rasketena nagu vasaralöögid minu hinge.
Mul oli äärmiselt raske leida sõnu, et anda talle sobivat vastust. Püüdsin selgitada, et Jumal suudab anda ja kaitsta, kuigi ta peab seisma üksi. Püüdsin kirjeldada talle ülesannet, mis talle antakse usklike ja uskmatute keskel, kui temast saab kogu südamega revolutsiooniline kristlane.
Ma ei saavutanud oma sõnade kaalukust, sest teadsin, et tal on õigus. Ütlesin seda talle, sest tahtsin olla aus. Minu südames näris kohutavalt, kui ta hetke pärast tõusis, ütles head ööd ja lahkus koosolekuruumist allapoole ja päästmatuna.
Võime muidugi jultunud üleolekuga kehitada õlgu noore mehe sõnade peale, ajada ennast sirgu ja jätkata teekonda, küsimata kas meie esindatud kristlus on ligitõmbav või eemaletõukav.
Kuid kui meil on kübeke Jeesuse meelsust südames, siis me ei tee nii. Selle asemel läheme põlvedele uurima ennast ja palvetama, et saada selgust, mis on põhjuseks, et meie usk ei tõmba inimesi Jumala juurde.
Kui tahame olla ausad, ei saa me eitada, et meil, usklikel, on olnud nii eraelus kui avalikus tegevuses liiga vähe sisemist aktiivsust, täielikku rõõmu ja püha tulisust, rääkimata tingimatust tõepärasusest või jumalikust armastusest.
Meil on olnud mingi õpetus, mida oleme kiivalt säilitanud ja aastakümnete traditsioon, mida oleme kaitsnud nagu silmatera, kuid meil on puudunud püha tuli, mis saab teha meist tõrviku ja teisi kaasa haarata.
Selline usund ei ole muud kui elava ja tõelise kristluse karikatuur. Loomulikult ei saa me oodata pidevat ärkamist enne, kui meist, kes oleme ärkamise kandjad, on saanud normaalsed usklikud.
Normaalne kristlus on kestev patu võitmine, pidev ühendus taevaga, järjepidev täitumine Püha Vaimuga ning alaline elav ja tuline huvi teiste päästmiseks.
Nii soovib Jumal. Tema sõna näitab seda selgesti ja kindlameelselt.
Jumala tahe on ainus õige ja normaalne nii selles küsimuses kui kõikides teistes. Selles oleme sama meelt. Kõik, mis ei ole Jumala tahte kohane, on ebanormaalne, kuigi seda toetaksid enamuse elulaad, vanad kombed ja sügavale juurdunud tõlgendused.
Kui me saame normaalseteks kristlasteke, saavad meist pideva ärkamise kandjad. Sest Issanda Vaim ei maininud suve- ega puhkuseaega erandina, kui ta ütles: „Olge tulised vaimus, teenige Issandat!”
Jeesuse sõnad Ilmutuse raamatu kolmandas peatükis tähendavad iga päeva aasta igas kuus: „… oh et sa oleksid külm või kuum!”
Jeesuse kingitud pääste ei ole üksnes hooajapääste, vaid see on pidev, kui Jumal saab meid kasutada oma tahte järgi. Kas Kristuse armastus pole väeline säilitama armusaanud patuse vaimulikku kuumust kauem kui ühe kuu aastas?
Küllap see on. Seega on viimane aeg ärgata unest ja tõeliselt püüda siseneda Jumala tahtesse ja saada normaalseks usklikuks.
FRANK MANGS
